Kuna selgus, et ma osutusin nüüd Euroopa Parlamendi valimistega seoses SA Liberaalne Kodanik poolt korraldatud ennustusvõistluse (kokku 284 vastajat) võitjaks, panen siia pikemalt kirja, millised mõttekäigud mind selle ootamatu saavutuseni viisid. Võib-olla on kellelegi tulevikus prognooside tegemisel abiks.
Ma ei toetunud küsimustele vastates mingitele mitteavalikele andmetele ega isegi põhjalikule analüüsile. Tahtsin lihtsalt vaadata, mida nad inimestelt küsivad, ja täitsin siis juba ka ise selle küsimustiku ära, koostades muide samal ajal ühte muusikavideode esitusloendit (soovitan kuulata!) – ei olnud seega just väga tähelepanelikult vastamisele keskendunud.
1. Kas valimisaktiivsus tuleb üle või alla 34%?
Minu pakkumine: üle.
Valimisaktiivsus tuli 37,7%.
Nädal varem oleksin pakkunud tõenäoliselt pigem “alla”, sest mulle endale tundus, et valimiskampaaniad olid sel korral Eestis eriti sisutühjad ja ebahuvitavad, aga lõpuks vastama hakates leidsin, et tõenäoliselt tuleb valimisaktiivsus pigem siiski kõrgem. Põhjused, miks ma oma arvamust muutsin:
a) Isamaa massiivne lõpuspurt – selline raha tampimine reklaami ei saa jätta mõju avaldamata, eriti kui erakonna sõnum on nii lihtne, et võib tuua valimiskastide juurde ka neid, kelle jaoks kõik europarlamendiga seonduv on nagu mingi arusaamatu raketiteadus. Usun, et Isamaa valijate hulgas leidus nüüd isegi inimesi, kes arvasid oma häält andes, et nad valivad Jüri Ratase tagasi peaministriks.
b) Meedias levinud spekuleerimine selle üle, kas mõne erakonna nimekirjas saab rohkem hääli üks või teine kandidaat (Ratas/Terras/Reinsalu; Helme/Madison; sotside võimaliku teise eurosaadiku nimi jne.) – selline meediakajastus tekitab hasarti ehk kutsub sellistes inimestes, kellel on kalduvus hasartmängusõltuvuseks, esile peaaegu vastupandamatut soovi ka ise mõnele hobusele panustada.
c) Küsitlused võivad alahinnata venekeelsete valijate aktiviseerumise ulatust. Olin juba varem üsna kindel, et Aivo Peterson võib korjata ka nendel valimistel päris korralikult hääli. Lõpuks küsimusele vastates hakkasin aga mõtlema sellelegi, et paljud Mihhail Kõlvarti toetajad võivad kasutada neid valimisi võimalusena anda oma hinnang Tallinnas toimunud võimupöördele. Ja seda nad päris selgelt ka tegid.
2. Milline erakond võidab valimised?
Minu pakkumine: Isamaa.
Võitis Isamaa (21,5% häältest), järgnesid SDE (19,3%) ja Reformierakond (17,9%).
Lähtusin loetud pealkirjast, mille kohaselt üks viimastest küsitlustest Isamaa võitu juba ennustaski – see kinnitas mulle, et nende kampaania toimis. Sellised kõikuvad valijad, kes europarlamendiga seonduvast tegelikult ei huvitu, kaldusid lõpuks tõesti Isamaa taha, et väljendada lihtsalt rahulolematust praeguse valitsusega.
3. Kumb saab rohkem hääli, kas Mike Calamus või Kalle Grünthal?
Minu pakkumine: Calamus.
Calamus sai 989, Grünthal 368 häält.
Ma ei arvanud, et Calamus võiks saada palju hääli, aga oli selge, et suur osa Grünthali varasemast toetusest tuli tänu EKRE brändile ning eurovalimistel kalduvad tema senised valijad eelistama pigem EKRE senist eurosaadikut Jaak Madisoni, kelle asendusliikmena Grünthal on juba kahel korral Riigikokku pääsenud.
4. Kumb saab rohkem hääli, kas Jüri Ratas või Riho Terras?
Minu pakkumine: Ratas.
Ratas sai 33607, Terras 23909 häält.
Võimalik, et osaliselt on selle tulemuse taga ka Ratase paljuräägitud kampaania sotsiaalmeedias, kuid mina mõtlesin vastates pigem sellele, et Ratas tõmbab enda taha kõvasti varem Keskerakonda toetanud eestlasi, eriti maapiirkondades, aga Terras peab jagama seniseid Isamaa toetajaid varasemast rohkem Urmas Reinsaluga, kes kandideeris nüüd erakonna esimehena ning palju tõsisemalt ja pühendunumalt kui 2019. aastal.
5. Mitu protsenti hääli saab Aivo Peterson?
Minu pakkumine: 3%.
Tegelik tulemus: 3,1%.
Midagi enam-vähem sellist ennustas talle vahepeal ka üks küsitlus. Kartsin tegelikult, et ta võib koguda isegi rohkem hääli. Olin kindel, et Petersoni häälte osakaal Ida-Virumaal nüüd Riigikogu valimistega võrreldes mõnevõrra kasvab, sest tema vahistamine kohe pärast Riigikogu valimisi, naeruväärselt kõlav süüdistus ja juba üle aasta kohtuotsuseta vangis hoidmine on toetust talle venekeelsete valijate hulgas loomulikult pigem suurendanud.
Eesti meedias kujutatakse teda üldiselt mingi kohutava putinistina, aga oma toetajate silmis on Peterson ebaõiglaselt tagakiusatud poliitvang, kes soovib vaid rahu ja suhete normaliseerimist Venemaaga. Tema toetajate valimiskastide juurde mobiliseerimiseks tegid kõige kõvemat kampaaniat nüüd need eestlastest poliitikud, kes tulid välja venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega. Eestlaste hulgas on toetus talle aga marginaalne, nii et võis eeldada, et kokkuvõttes jääb % madalaks.
6. Mis on vähim häälte arv, millega saadakse mandaat?
Minu pakkumine: 8750.
Tegelikult: 9990.
Selle vastuse eest ma punkti ei saanud (punkti andis ± 500 häält). Alguses mõtlesin pakkuda 9200, kuid punktita oleksin jäänud ka siis. Kandidaadi osas samas aga ei eksinud. Mõtlesingi, et selleks on Sven Mikser, nagu 2019. aastal, kes nüüd jälle Marina Kaljuranna tuules europarlamenti pääses. Mõtlesin, et sotside toetajate hääled jagunevad nüüd kandidaatide vahel veidi ühtlasemalt kui eelmine kord, aga konkreetne häälte arv sai pakutud tegelikult üsna huupi.
7. Kas Marina Kaljurand saab rohkem hääli, kui kõik ülejäänud naiskandidaadid kokku?
Minu pakkumine: Ei.
Ei saanudki. Alguses mõtlesin küll, et see on üsna 50:50, aga siis mõtlesin, et tema senisest tegevusest eurosaadikuna on valijad kuulnud üsna vähe, võrreldes näiteks Jaak Madisoniga, kes on oma valijatega ju väga aktiivselt sidet hoidnud, seega Kaljuranna häältesaak eelmise korraga võrreldes tõenäoliselt kahaneb, sest ta on jäänud viimase viie aastaga Eesti valijatele lihtsalt võõramaks. Samas oli nüüd kandideerimas ka rida vahepeal Eestis esile tõusnud uusi naispoliitikuid (näiteks Lavly Perling jne.), nii et see vastus oli mul lõpuks üsna kindel.
8. Mitu protsenti e-häältest saab EKRE?
Minu pakkumine: 7%.
Tegelikult saadi: 6,9%.
Mõtlesin, et EKRE võib saada umbes 14-15% kõigist häältest (saadi 14,9%), aga kuna EKRE poliitikud on e-hääletust teravalt kritiseerinud ja kutsunud oma toetajaid üles valima pabersedeliga, siis võib nende osakaal e-häälte potis olla isegi poole väiksem, aga ei saa olla ka väga väike, sest e-hääletamine on ikkagi mugav ja inimestele meeldib mugavus. Pealegi oli minu meelest ka mingitel varasematel valimistel nii, et e-häälte arvestuses oli EKRE tulemus poole tagashoidlikum kui kõigi häälte kokkuvõttes.
9. Kas rohkem hääli saavad Parempoolsed või Eesti 200 pluss Rohelised?
Minu pakkumine: Parempoolsed.
Parempoolsed alustasid varakult ja tegid suhteliselt soliidse valimiskampaania, aga Eesti 200 on endale pidevalt ise jalga tulistanud ning erakond Eestimaa Rohelised oli jõudnud oma eksistentsis lihtsalt juba väga kriitilisse seisu – muidu ei oleks ma neile võib-olla isegi häält andnud.
10. Kes kogub Reformierakonna kandidaatidest paremuselt teise häältesaagi?
Minu pakkumine: Hanno Pevkur. Põhjus: ta on lihtsalt Reformierakonna toetajate hulgas üsna populaarne – paljud sooviksid näha tema tõusmist tagasi erakonna esimeheks.
11. Milline Eesti 200 kandidaat kogub kõige rohkem hääli?
Minu pakkumine: Kristina Kallas.
Tegelikult: Indrek Tarand.
Mõtlesin küll alguses, et äkki paneb Tarand vana rasva pealt ära, aga siis jälle, et eelmine kord ta sotside nimekirjas mingit megatulemust ei teinud ja miks peaks nüüd olema teisiti, küllap koonduvad erakonna toetajad ikkagi rohkem mõne selle enda liikme taha. 2019. aastal oli nende suurim häältekoguja Kristina Kallas. Tarandi tulemust seletan ma sellega, et erakonna valimiskampaania sobis tema kuvandiga lihtsalt kõige paremini. Samas, vaatasin järgi, viie aasta eest kogus ta sotside nimekirjas isegi rohkem hääli.
12. Milline Parempoolsete kandidaat kogub kõige rohkem hääli?
Minu pakkumine: Lavly Perling.
Tegelikult: Rainer Saks.
Eeldasin, et erakonna toetajad valivad kõige rohkem selle juhti ja valimisnimekirja esinumbrit. Mõtlesin samas ka seda, et Rainer Saks võib koguda palju hääli, kuid leidsin, et Ukraina ja üldse julgeolekuteemadel on võtnud agaralt sõna ka Ilmar Raag ja need Parempoolsete toetajad, kelle jaoks need teemad on nüüd kõige olulisemad, hajuvad oma valikut tehes nende vahel rohkem laiali. Saksa nii tugev esinemine oli kindlasti üllatus. Samas on Parempoolsete reiting Riigikogu valimiste kontekstis küsitluste kohaselt selgelt madalam. Nii et Saks korjas ilmselt hääli ka neilt, kes ei ole muidu selle erakonna toetajad.
Kokkuvõttes rõhutan veelkord, et minul ei olnud kasutada mingeid salajasi andmebaase. Eestis nende valimiste eel toimunud valimisdebatte ei jälginud ma peaaegu üldse ning uudistega hoidsin ennast kursis peamiselt sel moel, et viskasin umbes kord päevas pilgu peale ERR-i uudisvoole ning Delfi ja Postimees.ee esilehel toodud pealkirjadele. Mõned korrad kuulasin ka raadiosaadet “Räägime asjast!” ja mõnda Objektiivi sarnast jutukat, jooksvate teemadega aitasid hoida veel kursis Martin Helme ja Varro Vooglaiu postitused Facebookis (kui need uudisvoos ette hüppasid, spetsiaalselt nende kontodele neid otsima ei läinud).
(Kõige tähelepanelikumalt jälgisin tegelikult ettevõtmisi, millega nende valimistega seoses tegeles Märt Põder, kelle kriitikat e-hääletuse aadressil tasub uurida kõigil, kuid selle küsitluse vastuseid see vaevalt kuidagi mõjutas.)
Möönan, et ma olen tegelenud sarnaste prognooside koostamisega oma elu jooksul tõenäoliselt rohkem kui paljud teised sellele küsitlusele vastanud kokku. Hoolimata sellest peaks eeltoodu minu meelest näitama, et selline ennustamine ei ole mingi raketiteadus, millega tegelemiseks on vaja omada ligipääsu suurtele andmebaasidele või pidevalt igasuguseid poliitikasaateid kuulata-vaadata jne. jne. Tegelikult võib sellega tegeleda igaüks. Oluline on lihtsalt mitte laskuda soovmõtlemisse, mis takistab reaalsuse nägemist sellisena nagu see on.