Vabaerakond pöördus teiste parlamendiväliste erakondade poole ettepanekuga moodustada variparlament. Sellega seoses saatsin neile alljärgneva kirja. Vastuse saamisel on kavas käesolevat postitust täiendada, enne ei hakka seda teemat pikemalt kommenteerima.
Tere!
Lugesin teie pöördumist parlamendiväliste erakondade poole, milles tegite ettepaneku moodustada variparlament ja varivalitsus.
Kas olete valmis kaasama sellesse ettevõtmisse ka üksikkandidaate ja erakondade algatusgruppe? Või ei pea te seda mingil põhjusel vajalikuks?
Riigikogu valimistel osales 2023. aastal 10 üksikkandidaati, kes kogusid kokku rohkem hääli kui näiteks erakond Eestimaa Rohelised – rääkimata nendest parlamendivälistest erakondadest, mis siis üldse valimistel ei osalenud.
Tunnistan, et ma ei ole selles küsimuses erapooletu, sest olin ka ise üks neist kümnest kandidaadist, aga mulle tundub, et kui kutsutakse kokku parlamendiväliste jõudude ümarlaud, mis peaks hakkama toimima variparlamendina, tuleks kutsuda sinna ka parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaate. Muidu võib jääda ju mulje, et üritate luua nüüd lihtsalt mingit uut poliitilist kartelli.
Samal põhjusel võiks kaasata ka erakondade algatusgruppe, mis on registreeritud MTÜ-dena (Piraadipartei, Eesti Demokraatide ja Uuendusmeelsete Ühing jt), sest neil ei ole koos erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu.
Usun, et teie algatus osutuks edukamaks, kui see oleks avatud ka parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaatidele ja erakondade algatusgruppidele. Sellisel juhul saaks plaanitav variparlament esindada parlamendiväliseid jõude laiemalt ja kujuneks seega tõsiseltvõetavamaks.
Kaaluksin siis ehk isegi selle töös osalemist.
Andres Laiapea, kandidaat Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
Artikkel valmis 12. mail, ilmus 16. mail 2026 toimetatud kujul Delfi arvamusrubriigis. Selles propageeritav negatiivne kaasav eelarve on osa minu valimisplatvormist 2027. aasta Riigikogu valimistel.
Ei pea olema rahandusminister või Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, et näha riigi võlakoormuse kasvus kiiresti süvenevat probleemi. Kes on süüdi? Mida teha?
Võib muidugi väita, et süüdlaste otsimine ei vii edasi. Aga lahenduseni jõudmiseks on vaja siiski mõista, milles probleem üldse seisneb. Minu hinnangul vastutab kujunenud olukorra eest erakondadeülene stagnatsioonipartei, mille juhtimisel on Eesti areng jõudnud ummikusse. Sellest väljumiseks on vaja tõelist võluvitsa: otsustusõiguse andmist rahvale endale.
Reeglina üritab valitsuskoalitsioon, sõltumata selle koosseisust, riigi rahalist seisu alati ilustada. Opositsioon, seevastu, kujutab kõike mustades värvides. Kuid on olemas ka objektiivne reaalsus, mis eksisteerib väljaspool neid poliitilisi mulle.
Valitsus andis äsja Riigikogu menetlusse 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu, millega nähakse ette rida muudatusi. Kokkuvõttes tulud vähenevad, kulud suurenevad. Suuremat pilti see palju ei muuda, kuid märk on juba seegi. Märk praeguse – väidetavalt parempoolse – valitsuskoalitsiooni suutmatusest riigirahandust korda saada.
Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt kujuneb riigieelarve puudujäägiks käesoleval aastal 4,3% ja järgmisel aastal 4,9% SKP-st. “Võlakoormuse kasv kiireneb koos suurema puudujäägiga,” selgitatakse samas asjalikult. “Kui mullu kasvas see alla ühe protsendipunkti, siis sellest aastast alates lisandub võlga kiiremas tempos. Koos sellega suurenevad ka intressikulud, mis on prognoosiperioodil kõrgemad kui varasemates hinnangutes. Iga täiendav laenatud euro tähendab tulevikus püsikulu, mis vähendab eelarve paindlikkust.”
Eelarvenõukogu avaldas seda kommenteerides arvamust, et Eesti riigirahandus liigub jätkusuutmatul kursil. 2039. aastaks peaks riigivõlg olema prognoosi kohaselt juba 39% SKP-st. Eesti Panga president leidis, et võlakoormuse kasvu pidurdamiseks võiks jõuda erakondadeülese kokkuleppeni.
See on kindlasti vajalik. Kuid mingi üldsõnaline kokkulepe ei lahenda kahjuks midagi. Riigieelarve seadusega juba sätestati selge piirang riigieelarve puudujäägile, aga nüüd on hakatud seda (ajutiselt) eirama. Erakondade prioriteedid on ka edaspidi erinevad. Kui see nii ei oleks, siis piisaks ju ühest parteist. Poliitikud võivad leida alati lõputult kohti, kuhu raha kulutada, aga kulusid kärpida on neil raske, sest seda tehes võib kaotada valijaid.
Mida siis teha? Minu arvates on lahenduseks negatiivne kaasav eelarve. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Riigikogu järgmine koosseis võiks anda rahvale võimaluse teostada seda võimu ka osalemisega riigieelarve kärpimises. See tähendab, et kõigil oleks võimalus esitada vastavas veebikeskkonnas konkreetseid ettepanekuid kulude kärpimiseks, neid samas põhjendades. Kui ettepanekut toetab piisav arv hääleõiguslikke kodanikke, tulebki kärbe ära teha.
See kõlab lihtsalt, kuid selleni jõudmine oleks tegelikult muidugi keeruline. Muutmist vajaks terve rida seadusi, sealhulgas põhiseaduse § 106, mille kohaselt ei saa rahvahääletusele panna eelarve küsimusi. Selline kaasava eelarve protsess hõlmaks endas ju sisuliselt väikeseid rahvahääletusi. Riigieelarve koostamise korda tuleks põhjalikult muuta, et eelarves toodud kuluread muutuksid inimestele üldse arusaadavaks. See oleks raske, aga mitte võimatu.
Selge on ka see, et kärbetele ei saa avada kogu eelarvet. Võimalikud kärped saaksid puudutada ilmselt suhteliselt väikest osa sellest, sest paljud riigieelarvelised kulutused on sellised, mida põhimõtteliselt ei saagi kärpida.
Eeldades, et kõigepealt on poliitikutel vaja hankida sellise süsteemi loomiseks mandaat järgmisel aastal parlamendivalimistel, saaks see hakata tööle kõige varem 2028. aastal, kui koostatakse 2029. aasta riigieelarvet. Juhtumisi peaks hakkama just siis Eestis taas kehtima need eelarvereeglid, mida on otsustatud nüüd vahepeal eirata. Seega tuleks teha siis nii või teisiti väga palju kärpeid.
Kui meie poliitikud korraks ausalt peeglisse vaataks, mõistaksid nad tõenäoliselt isegi, et paari aasta pärast saabuv suur kärpetöö ei ole neile jõukohane. Seetõttu on mõistlik jätta see rahva enda teha. Kollektiivseks loominguks. Negatiivne kaasav eelarve oleks selles mõttes hea väljapääs süvenevast ummikust.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
Eesti Kaupmeeste Liit on avanud veebilehe kaibemaks.ee, kus saab vaadata kui suure osa toidukorvi maksumusest moodustab Euroopa Liidu riikides käibemaks.
Artikkel valmis 7. mail ja ilmus 11. mail 2026 toimetatud kujul Postimehe veebilehel. Minu valimisplatvorm 2027. aasta Riigikogu valimistel sisaldab kahte selles mainitud maksumuudatust: põhitoiduainete käibemaksumäära alandamine ja üleminek astmelisele tulumaksule.
Vahetult pärast 2023. aasta parlamendivalimisi põhjendas Reformierakonna toonane juht Kaja Kallas maksuteemade vältimist valimiskampaania ajal sellega, et maksutõusudest rääkimine on ebapopulaarne. Ta viitas koguni põhiseadusele, mis keelab maksuküsimusi rahvahääletusele panna. Raul Eametsa koostatud raport Eesti majanduse sõlmprobleemidest võiks anda nüüd tõuke, mis aitab vältida sellise vaikimise kordumist.
Eametsa raport on äärmiselt ajakohane. Praegu on just õige aeg pidada laiapõhjalisi arutelusid teemadel, mida tuleks käsitleda ka erakondade peagi valmivates valimisprogrammides. Paraku on see raport nii laiahaardeline, et selle igakülgne kommenteerimine ühe arvamusloo piires on võimatu. Seetõttu keskendun siin vaid mõnele maksudega seotud küsimusele.
Kõigepealt veidi kriitikat. Kahjuks on raportis esitatud konkreetsed ettepanekud maksusüsteemi muutmiseks enamasti väga üldsõnalised. Loodan, et erakondade programmilised lubadused valijatele tulevad konkreetsemad. Sellisel juhul on hiljem kergem hinnata antud lubaduste täitmist.
Näiteks kirjutatakse raportis: “Lihtsustamaks madalama sissetulekuga elanike toimetulekut, võiks kaaluda ka elementaarsete toiduainete käibemaksu erandit…” Kui selline punkt oleks kirjas mõne erakonna valimisprogrammis, ei tähendaks see sisuliselt midagi. Sellist erandit on vaja mitte lihtsalt võib-olla kaaluda, vaid see tuleb päriselt kehtestada! Ja seda lubades tuleb selle eest parlamenti valituks osutudes päriselt võidelda!
Eestis kehtib praegu toiduainetele käibemaksumäär 24%. See on üks Euroopa kõrgemaid. Toidukaupade hinnatasemelt on Eesti tõusnud Euroopa Liidus juba üheksandaks, läinud ette isegi Belgiast. Hinnakasvu tempo on olnud üks euroala kiiremaid. Just see on ju põhjus, miks Jana Guzanova algatatud kollektiivne pöördumine toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks kogus eelmisel aastal 98580 toetusallkirja.
Guzanova algatusele järgnenud reaktsioonid olid väga kõnekad. Riigikogu rahanduskomisjon arutas tema ettepanekut kolmel istungil ja otsustas seda mitte toetada. Rahanduskomisjonis toimus sel teemal kaks hääletust, kus Guzanova ettepaneku tagasilükkamist toetasid Reformierakonna ning erakonna Eesti 200 saadikud. Isamaa, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad olid selle vastu. EKRE esimees Martin Helme puudus mõlemalt hääletuselt.
Reformierakonna maksupoliitika arhitekt Mart Võrklaev väitis ühel neist rahanduskomisjoni istungitest, et Guzanova algatust toetanud inimesed said tegelikult petta ja langesid poliitilise eksituse ohvriks: “Tegemist oli ühe inimese valimiskampaaniaga Keskerakonnas, kus kandidaati esitleti madalama käibemaksu eest seisjana.”
See väide oli selgelt eksitav. Guzanova kandideeris sügisel Keskerakonna nimekirjas kohalikel valimistel, kuid tegi seda ise erakonda astumata. Tema otsus kandideerida ei eelnenud, vaid järgnes algatusele toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks. Enda sõnul kandideeris ta siis valimistel just selleks, et tundis vajadust saada oma ettepaneku taha tugevamat poliitilist toetust.
Keskerakond oli lubanud toiduainete käibemaksu alandamist juba 2023. aasta Riigikogu valimistel ja selle toetajad läksid Guzanova ettepanekuga lihtsalt kergesti kaasa. Küsitluste kohaselt on Eestis kõige madalama sissetulekuga leibkondade hulgas kõige rohkem just Keskerakonna toetajaid. Toidu hind on selliste inimeste jaoks päriselt oluline teema. Nii et Keskerakonna jätkuvalt kõrge reitingu taga võib näha vähemalt osaliselt seda, et ligi viiendik Eesti inimestest elab suhtelises või absoluutses vaesuses.
Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, millega taheti teha valitsusele ettepanek toiduainete käibemaksu langetamiseks, langes Riigikogus eelmise aasta detsembris esimesel lugemisel menetlusest välja. Eelnõu vastuvõtmiseks pidanuks seda toetama siis Riigikogu koosseisu enamus ehk vähemalt 51 saadikut. Toetas 19, neist seitse olid keskerakondlased, viis isamaalased, kolm sotsid, kaks EKRE fraktsioonist, ka Jaak Valge erakonnast Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid ning parteitu Leo Kunnas. Selline on jõudude jaotus antud küsimuses parlamendi praeguses koosseisus.
Lubadus langetada toiduainete käibemaksu oli 2023. aastal sees ka EKRE valimisprogrammis ning oma meediakanalites armastavad ekrelased sel teemal kõvasti lokku lüüa, kuid detsembris Riigikogus toimunud hääletuselt enamik neist puudus või jättis hääletamata. Kas loodetakse, et sel moel õnnestub muutuda nüüd Reformierakonnale vastuvõetavaks partneriks? Kas Martin Helme loodab saada rahandusministriks Kristen Michali järgmises valitsuses?
Eesti Kaupmeeste Liit tuli märtsis välja omapoolse ettepanekuga kehtestada põhitoiduainete käibemaksumääraks 13%. Minu arvates mõistlik mõte. Soomes on toiduainete käibemaks 14%, Lätis osadel toidukaupadel 12%. Maksumäära alandamine ei pruugi langetada toidukaupade hinda, aga pidurdaks kindlasti hindade kasvu ning annaks hingamisruumi kodumaistele tootjatele ja kaupmeestele.
Keskerakonna fraktsioon algatas sellest ettepanekust lähtudes aprillis Riigikogus eelnõu käibemaksuseaduse muutmiseks. Eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et maksumäära langetamisel väheneks maksutulu hinnanguliselt ligikaudu saja miljoni euro võrra aastas. Samas leitakse, et negatiivne mõju riigieelarvele võib tegelikult olla väiksem, kui suurem tarbimine suurendab maksulaekumisi, inflatsiooni aeglustumine vähendab riigi kulusid ning majanduskasv ja tööhõive suurenemine parandavad eelarvepositsiooni.
Kõlab kenasti, aga… “võib” ei tähenda seda, et nii juhtub. Ei pruugi. Põhitoiduainete käibemaksumäära alandamisega peaks kaasnema ka võrrandi teine pool. Eamets tõi oma raportis välja, et Eesti toetub suhteliselt palju tööjõu- ja tarbimismaksudele, kuid kapitali maksustamine on väga madal. Mina üldiselt varamakse ei poolda, aga sellest raportist leiab ka ettepaneku muuta üksikisiku tulumaks progressiivseks. See oleks ju täiesti sobiv katteallikas, millega korvata toiduainete käibemaksumäära alandamisel tekkiv miinus.
Reformierakonna tehtud maksumuudatustest on võitnud eelkõige kõrgema sissetulekuga inimesed. Parlamendi järgmine koosseis peab hakkama langetama selles osas otsuseid, mis leevendavad väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, et parandada nende toimetulekut ja hakkamasaamist sotsiaaltoetuste ja muude abirahadeta. Ainult nii saab pidurdada Eestis sotsiaalse ebavõrdsuse ja õpitud abituse üheaegset süvenemist.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
