Kas Riigikogus ei ole ühtegi liberaali?

Itaalia parlamendisaadik Riccardo Magi on näidanud ennast nüüd järjekindla liberaalina, aga Eesti Vabariigi Riigikogus selliseid mehi ei ole, ka naisi mitte.

Praegune rahvusvaheline kriis ehk inimeste reaktsioonid sellele on muu hulgas kinnitanud, et just ootamatutes olukordades ilmneb sageli kõige paremini see, millised on poliitikute tegelikud vaated ja põhimõtted.

Kui algas USA ja Iisraeli sõjaline erioperatsioon Iraani vastu, kuulutas Riigikogu väliskomisjoni esimees (kes kuulub erakonda, mis väidab end olevat Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja), et Eesti jaoks on möödapääsmatu seda toetada.

Samal ajal tegi Itaalia parlamendisaadik Riccardo Magi, liberaalse erakonna +Europa peasekretär, seevastu avalduse, milles leidis, et Itaalia peaminister Giorgia Meloni peaks Trumpi ja Netanyahu tegevuse hukka mõistma ning kinnitama austust rahvusvahelise õiguse vastu. Magi on muide tuntud ka Putini sõjapoliitika terava kriitikuna.

“USA ja Iisraeli rünnak Iraani vastu on vastuolus seaduse, ÜRO reeglite ja rahvusvahelise õigusega. Paneb muretsema, et see aktsioon, millel puudub strateegia, ei soodusta režiimi muutumist demokraatliku ülemineku suunas, vaid võib pigem tugevdada uute ajatollade teokraatlikku valitsust, seda režiimi, mis mõrvab massiliselt omaenda rahvast, ja see süvendaks repressioone elanikkonna vastu,” märkis Magi.

“Oleks hea, kui Meloni distantseeruks Trumpist ja Netanyahust ning kinnitaks austust õigusriikluse ja rahvusvahelise õiguse vastu: lõppkokkuvõttes on austus õigusnormide, seaduste ja õiguste vastu see, mis eristab liberaalseid demokraatiaid sellistest teokraatlikest režiimidest nagu Iraan,” meenutas Itaalia liberaal.

Eestis ei ole ükski ennast liberaalina esitlev parlamendisaadik nüüd sarnast avaldust teinud. Riigikogu väliskomisjon hoopis toetas nende eestvedamisel USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni. Sama tegid kiiresti peaminister ja välisminister, kes kuuluvad väidetavalt liberaalsetesse erakondadesse, nagu ka Eestist pärit Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, väidetavalt liberaal.

Itaalia ja Eesti puhul on sarnane see, et mõlema riigi kaitseministrid jäid rünnakute alates Dubaisse lõksu. Eesti kaitseminister praegu veel seikleb kusagil. Itaalia kaitseminister Guido Crosetto, kes lendas Dubaisse alles reedel, jõudis juba tagasi kodumaale sõjalennuki pardal, hakates seal kohe süüdistama opositsiooni tekkinud olukorra kasutamises poliitiliste punktide noppimiseks.

“Keegi ei kasuta ära tema viibimist Dubais,” vastas sellele Magi, “kuid tekib küsimus, miks Meloni valitsus, mis üritab iga päev demonstreerida enda sõprust Trumpiga, ei teadnud midagi kohe saabuvast rünnakust Iraanile, leides ennast paradoksaalsest olukorrast, kus selle enda kaitseminister, kõigest midagi teadmata, viibis ühes nendest linnadest, mida tabas Iraani vasturünnak. See ei ole opositsioon, kes olukorda ära kasutab, see on valitsus ise, keda kasutab ära Trump.”

“Allumine sellele USA administratsioonile ei tasu ära, Meloni ja Crosetto peaksid tõsiasjadele otsa vaatama. Küsimus ei ole ministri vabaduses minna sinna, kuhu ta peab paremaks minna, vaid tema suhtes sellega, keda nad määratlevad Itaalia peamise liitlasena,” selgitas Magi.

Sama võiks öelda ka Eestis. USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni toetavate riigikogulaste ja ministrite kogu kandev argument on see, et USA on Eesti kõige olulisem liitlane – järelikult tuleb toetada kõike, mida Ameerika Ühendriigid kusagil ette võtavad. Sellega degradeeritakse ennast avalikult kolmandajärguliseks riigiks, aga… kas mõni ennast liberaalina määratlev Eesti parlamendisaadik on tõstatanud nüüd sarnaseid küsimusi nagu Magi? Minu teada mitte.

Kõige otsekohesemalt on keeldunud Euroopas Trumpi sõjapoliitika toetamisest Hispaania, mis ei lubanud kasutada enda pinnal asuvaid baase Iraani ründamiseks. Selle peale hakkas Trump laduma ähvardusi ka hispaanlaste aadressil.

“USA presidendi Donald Trumpi rünnak ühe Euroopa Liidu liikmesriigi vastu on rünnak kogu Euroopa vastu,” kommenteeris seda Magi. “Ähvardus katkestada kaubandussuhted Hispaaniaga on ähvardus kogu Euroopa Liidu vastu.”

“Küsimus ei ole valitsuse poliitilistes värvides, vaid meie identiteedis eurooplastena ning Euroopa Liidu olemasolu mõttes endas. Just sel põhjusel väärivad peaminister Sanchez ja Ibeeria poolsaare elanikkond meie täielikku solidaarsust ning on üllatav, et peaminister Meloni ei ole seda väljendanud. Ehk on see märk sellest, et meie peaminister peab Itaaliat rohkem USA osariigiks kui Euroopa Liidu liikmeks,” pahandas Itaalia liberaal.

Kas on mingeid märke sellest, et mõni ennast Eestis liberaalina määratlenud parlamendisaadik võiks hakata esinema nüüd sarnaste avaldustega? Mina neid praegu ei näe. Klassikalisest liberalismist jääb aga vähe alles, kui loobutakse kaitsmast selle nurgakiviks olevat õigusriiklust, mille üheks vormiks on ka rahvusvaheline õigus. Minu meelest on küll küsitav, kas neid poliitikuid, kes seda printsiipi tegelikult oluliseks ei pea, nagu nüüd on selgunud, peaks üldse nimetama liberaalideks.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Iisaku katedraali pommitamine oleks viga

Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi on pälvinud viimasel ajal kohalikust kristlik-konservatiivsest leerist kriitikat seoses sellega, et tõstatas küsimuse Peterburis asuva Iisaku katedraali võimalikust pommitamisest Eesti poolt. Ka minu arvates oleks see viga.

“Arvestades Eesti tulevõimekust, on Peterburi meie rakettide laskeraadiuses. Sinna ulatuvad ka meie merekaitseraketid,” kuulutas Postimehe peatoimetaja. “Küsisin kord endiselt kaitseväe juhatajalt Martin Heremilt, kas Eesti kaitsevägi laseks rakette ka näiteks Peterburi ajaloolise Iisaku katedraali pihta? Kui selle sammaste vahele on paigutatud õhukaitsepatarei, siis laseks need ära küll, vastas kindral reservis.”

Hõbemägi ja Herem seda nähtavasti ei tea, aga teise maailmasõja ajal asusidki Iisaku katedraali vahetus läheduses õhutõrjesuurtükid, katedraal sai pommitabamusi ja jälgi sellest on kohati näha veel tänapäevalgi. Kas Leningradi pommitamine aitas sakslastel sõda võita?

Ikooniline foto Leningradi blokaadi ajast: Iisaku katedraali kõrval asuv õhukaitsepatarei annab tuld linna pommitavate Saksa lennukite pihta. (24. november 1941)

Ajalugu olekseid ei tunne, aga sõjaväelased armastavad mängida minevikku vaadates läbi erinevaid stsenaariume, et valmistuda paremini tulevasteks sõdadeks, õppida tehtud vigadest. Palju on räägitud, et sõda NSV Liidu vastu olnuks tegelikult kiiresti võidetav, kui Hitler ei oleks suunanud 1941. aasta suvel väegrupp Mitte üksusi osalt ümber Ukainasse, vaid kuulanuks kindraleid, kes soovisid järgida plaani minna kohe suuremate jõududega Moskvat võtma. Aga üks saksa reservohvitseride sõjamäng olevat näidanud ka seda, et tulemus olnuks sama, kui väegrupp Nord ei oleks jäänud 1941. aasta sügisel nii seotuks Leningradi piiramisega, vaid see oleks suunatud osalt ümber Moskva peale. Point on selles, et lahingud Kiievi ja Leningradi pärast sidusid liiga palju jõude olukorras, kus vastase alistamiseks tulnuks võtta kiiresti ära Moskva.

Kas sellest oleks tegelikult piisanud, see ei ole muidugi kindel. Napoleonil õnnestus Moskva okupeerida, aga kaotajaks jäi lõpuks ikkagi tema – tõsi, pealinn asus siis Peterburis. Ajalugu arvestades tasub olla selliste sõjamängude suhtes siiski skeptiline.

Selge on aga see, et sõda Venemaaga ei saa võita Peterburi, Pihkva ja Ivangorodi pommitamisega, nagu paistavad kujutavat endale ette meie kohalikud pistrikud. Peterburi elanikud armastavad uhkusega rääkida, et nende linn on Северная столица, aga isegi kui Margus Tsahkna selle (mingis oma unenäos) tuumapommiga maapinnalt pühiks, jääks Venemaa poliitiline keskus ikkagi alles ja sõda jätkuks. Ei ole ju ka Ukrainat murdnud Krimmi, Donetski ja Luhanski langemine. Kiievit ei suudetud ära võtta ja sõda jätkub.

Pihkva ja Ivangorodi, võib-olla ka Peterburi pommitamisega saaks Eesti hakkama, aga Moskva jääb juba liiga kaugele. Mida siis teha? Kuidas ennast kaitsta? 2023. aastal Riigikokku kandideerides avaldasin ma oma valimisprogrammis arvamust, et Eestil tuleks võtta omaks ennetava enesekaitse doktriin, kuid see ei tähenda, et peaks tegema plaane Pihkva pommitamiseks vms.

“Minu arvates oleks otstarbekas arendada koostöös teiste meiega samas geopoliitilises ruumis asuvate Ida-Euroopa piiririikidega välja totaalse kübersõja võimekus, mis võimaldaks halvata vajaduse korral ka suure osa vastase ühiskonnaelust ning majandusest, aidates nii kaasa sellele, et n-ö tavapärane sõda mingil juhul meieni ei jõuaks,” märkisin toona oma valimisprogrammis. “See läheks küll vastuollu kehtiva rahvusvahelise humanitaarõigusega, kuid oleks sisuliselt humaanseim võimalik lahendus agressiivse naaberriigi ohjeldamiseks.”

Väljavõte minu valimisprogrammist 2023. aasta Riigikogu valimistel.

Oma valimisplatvormi lähtepunkte selgitades tõin ka välja, et “mõnel suuremal NATO riigil on selline võimekus küll väidetavalt olemas või arendamisel, aga mitmesugustel erinevatel põhjustel ei saa olla kindel, et seda oldaks valmis vajalikul määral rakendama ka teiste riikide abistamiseks.” Mõeldud oli siis eelkõige Ameerika Ühendriike ning täna on ebakindlus selles osas muidugi veelgi suurem. Vaja on just kohapealset, meie regiooni riikide autonoomset võimekust, mida saaks vajadusel kasutada kaugemal asuvatest liitlastest (sh teistest Euroopa Liidu riikidest) sõltumatult. Põhjamaad, Läti, Leedu, Poola, võib-olla ka Ukraina – rohkem liitlasi ei ole selleks vaja.

Samuti on lisaks tavapärastele kaitseplaanidele vaja konkreetseid plaane vastase poliitilise juhtkonna muutmiseks. Ei ole kahtlust selles, et sõja korral Venemaaga oleks automaatselt sihikul meie praegune poliitiline klass, sealhulgas need, keda oponendid armastavad kujutada mingite Kremli mõjuagentide või kasulike idiootidena. Tugeva võimuvertikaaliga riikides sõltub sõja ja rahu küsimus aga paljuski mõnest konkreetsest isikust ning jõudmine rahuni eeldab reeglina muutust vähemalt ühe osapoole poliitilises juhtkonnas, näiteks praegu Ukraina osas Putini või Zelenskõi langemist.

Tavapärane sõda Venemaaga tähendaks Eestile igal juhul mingit sellist stsenaariumi, mis ei saa olla kuidagi vastuvõetav. Kui see peaks puhkema, ei saa vastus jääda tavapäraseks, vaid peab olema suunatud sõja kiirele lõpetamisele ebakonventsionaalsete meetodite abil. Esimese maailmasõja ajal tegutsesid sakslased ju Venemaaga separaatrahuni jõudmiseks sihipäraselt selle nimel, et tõugata ühiskond kaosesse ja kutsuda esile muutus poliitilises juhtkonnas. See strateegia osutus edukaks. Tänapäevalgi oleks vaja rahuni jõudmiseks põhimõtteliselt sama, aga lihtsalt sisult nüüdisaegsemat lähenemist.

Mis puudutab jutte Iisaku katedraali pommitamisest, siis need on võrreldavad mõningate riigikogulaste väljendatud mõtetega Tallinnas asuva Nevski katedraali maatasa tegemisest. Venemaa meediakanalid on saanud kasutada neid näidetena, mis peavad tõestama Eestis valitseva režiimi agressiivset, inimvihkajalikku ja usuvastast loomust. Iisaku katedraaliga seoses toodigi juba välja see ülaltoodud pilt aastast 1941 ja meenutati ka seda, et Leningradi blokaadi tõttu suri üle miljoni tsiviilisiku – rohkem inimesi kui on tänapäeval Eestis eestlasi. Kas sellised võrdlused mõjuvad Venemaal rahvale hirmutavalt? Tõenäoliselt mitte, aga kindlasti aitavad need kujundada inimeste meelsust Eesti ja eestlaste suhtes. Kremli vaatepunktist tegi Postimehe peatoimetaja selles mõttes päris head tööd – andis neile padruneid, millega saab propagandasõjas meie pihta tulistada, et mobiliseerida rahvast toetama Putini sõjapoliitikat.

Huvitav on olnud lugeda ka vastukaja Hõbemäe ja Heremi jutule z-blogides. Ühes avaldati arvamust, et Eesti tuleks muuta vastutasuks “uueks Gaza sektoriks”, tähendab teha Eestiga sama, mida Iisrael on teinud seal. Mõned kommentaatorid vaidlesid kohe vastu, et võiks muidu küll, aga Eestis elab liiga palju venelasi, kes selle tõttu ju samuti kannataksid. Selle peale vastas postituse autor, et normaalsed venelased on Eestist lahkunud või deporteeritakse fašistide poolt enne sõda, siis seda probleemi enam ei ole. Üks kommentaator meenutas siis omakorda baltisakslaste repatrieeriumist ja leidis, et Eestiga võiks sõlmida nüüd sarnase kokkuleppe venelaste kodumaale toomiseks. Postituse autor arvas, et see oleks tõesti hea lahendus, pärast seda saaks Eesti lagedaks pommitada ja siis täielikult venelastega asustada. Nii et sellised on nüüd reaktsioonid, mida see Iisaku katedraali pommitamise jutt on kutsunud esile suurvene sõjardite poolt.

Hõbemägi ja tema mõttekaaslased võivad ju fantaseerida sellest, kuidas venelaste tõrjumiseks “hullu panna”, nagu ta seda mõtteviisi nimetas, aga ma kardan, et nende fantaasiad jäävad jõuetuks – venelaste loba trumpab nende oma iga kell üle, pole isegi mõtet proovida selles osas võistelda.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Kristen Michalil on aeg ametist lahkuda

Kas peaminister Kristen Michal tegi Reformierakonna kohalikule juhile karuteene, kui käis nüüd enne valimisi Viljandis toetamas tema valimiskampaaniat?

Need kohalikud valimised kujunesid selgelt Eesti praeguse valitsuse usaldushääletuseks. Normaalses demokraatlikus riigis astuks peaminister, kelle erakond sai vaid 10% häältest, ametist tagasi ja laseks kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, et ametisse saaks astuda uus valitsus, millel on rahva hulgas tugevam toetus.

Reformierakonna praeguse languse juured ulatuvad aastasse 2012, kui Viljandi ordulinnuse varemetes toimunud üldkogul vilistati kohalike reformierakondlaste poolt välja ja karjuti maha avalikult erakonna varjatud rahastamisest rääkima hakanud Silver Meikar ning toimus koondumine rahastamisskandaali keskmes olnud endise peasekretäri Kristen Michali toetuseks. Toona langetati valik, mis määras ära erakonna edasise arengusuuna ja võimaldas Michalil jätkata selle tuumikus.

Muidugi ei ole süüst puhas ka vahepeal erakonda juhtinud Kaja Kallas, sage külaline Viljandis juba lapsepõlvest saadik. Tema oli ju see, kes rääkis enne viimaseid parlamendivalimisi, et maksud ei tõuse, kuigi oli teada, et nende tõstmisest ei ole pääsu. Samuti oli ta rahustanud neid inimesi, kes kartsid homoabielude seadustamist, kuid pärast valimisi tehti see kohe ära.

Reformierakonna languse arhitektideks võib pidada ka Tarmo Jüristot ja teisi selliseid tegelasi, kes soovitasid erakonnal hoiduda enne valimisi teatud teemade tõstatamisest. Kuid lõpuks langetasid otsuse seda teha siiski erakondlased ise. Kogenud poliitikud pidanuks teadma, et hakates tegema pärast valimisi märgilise tähtsusega asju, milleks nad valijatelt mandaati ei küsinud, röövivad nad endalt paljude valijate usalduse. Nüüd siis kukuti endale kaevatud auku.

Kaja Kallase tunnustuseks tuleb märkida, et eelmisel aastal Euroopa Komisjoni lahkudes soovitas ta kutsuda Reformierakonnale uue juhi valimiseks kokku erakonna üldkogu. See oli erakonna juhatus, kuhu kuulub mitu Viljandimaalt valitud inimest, mis otsustas seda soovitust eirata ja kinnitas Kallase mantlipärijaks kiirkorras Michali. Reformierakonna tavaliikmetele ei antud isegi võimalust midagi otsustada, nad seati lihtsalt sündinud fakti ette.

Michali leer kartis, et erakonna juhiks võib kandideerida Hanno Pevkur, kes on küsitluste kohaselt valijate ja ka erakonna enda liikmete hulgas Michalist populaarsem. Oli seda siis ja on seda muide jätkuvalt. Kui erakonna reiting lähemate kuude jooksul ei parane, hakkab selle ridadest kostuma kindlasti hääli, mis nõuavad, et järgmise aasta suvel toimuval üldkogul tehtaks vajalik vangerdus. Oleks sümboolne, kui see üldkogu toimuks siis Viljandis.

Praegu jätkab Eesti ebapopulaarse peaministriga, kelle lähimateks nõunikeks poliitikaküsimustes (riigisekretär, peaministri büroo juhataja, nõunik sisepoliitika küsimustes jne) on just Viljandiga seotud inimesed. See näitab, millist ebaproportsionaalselt suurt rolli mängib Viljandi kogu Eesti poliitikas. Ja see on ka üks neist põhjustest, miks Viljandi tuleks võtta kaitsepolitsei luubi alla, nagu on kirjas algatuses, mida saab toetada oma allkirjaga selle lingi taga.

PS. Kunagise Reformierakonna valijana (viimati 2011. aasta parlamendivalimistel) ei välista ma võimalust, et võin seda kunagi maailmavaatelistel põhjustel isegi veel valida, kuid selleks peaks see erakond enne kõvasti muutuma. Esimene samm puhastumise suunas oleks Michali lahkumine.