Kuidas valida Eestile järgmine president?

Artikkel valmis 1. septembril, ilmus 8. septembril 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Tundub, et Eesti ajakirjanduslik-poliitiline eliit on demokraatiast väsinud. Erakondadeülene stagnatsioonipartei on juhtinud meid tagasi aega, kus ühe kandidaadiga valimisi kujutatakse demokraatia pidupäevana. Midagi naeruväärsemat on raske kujutleda.

Jutud sellest, et sellised presidendivalimised on parlamentaarsetes vabariikides tavapärased, on eksitavad. Euroopa Liitu kuuluvates riikides valitakse president ka parlamentaarsetes vabariikides enamasti otse rahva poot. Kandidaate on sellistel valimistel tavaliselt tunduvalt rohkem.

Ühe kandidaadiga valimised võivad olla küll menetluslikult korrektsed, kuid üldiselt ei peeta neid väga demokraatlikeks. Demokraatia tunnusteks on nimelt sisuliste alternatiivide olemasolu, päris valikuvõimalus ning kandidaatide aus konkurents. Ühe kandidaadiga kinnitushääletus ei saa olla kuidagi enamat kui vaid demokraatia miinimumprogramm. Minu arvates väärib Eesti enamat.

See tähendab, et on vaja muuta valimissüsteemi, sest selliste ühe kandidaadiga valimisteni on viinud Eestis just praegu presidendi valimiseks kasutatav valimissüsteem. Eriti selgelt tuleb see välja rahvusvahelises võrdluses. Euroopa Liitu kuulub peale Eesti kõigest neli riiki, kus president valitakse ametisse parlamendi poolt. Maltal, Ungaris ja Kreekas on need valimised enamasti ühe kandidaadiga. Lätis on reeglina 2–3 kandidaati, kuid seal piisab valituks osutumiseks juba 51-st häälest.

Mõnikord tuuakse välja, et Eestile sarnane valimissüsteem on ka Saksamaal ja Itaalias, kuid võrdlus nendega on tegelikult eksitav. Saksamaa ja Itaalia on mõlemad suuremad riigid, kus liidumaadel ja regioonidel on ulatuslik autonoomia ning presidendi valimine toimub valimiskogus. Saksamaal moodustavad selle liikmeskonnast poole Liidupäeva ehk parlamendi liikmed, teise poole liidumaade esindajad. Itaalias koosneb valimiskogu parlamendi mõlema koja saadikutest ja regioonide esindajatest. Eestis jõutakse valimiskogusse alles siis, kui presidendi valimine parlamendis ebaõnnestub.

Nendes riikides, kus president valitakse parlamendis, toimuvad Euroopa Liidus reeglina tõesti ainult ühe kandidaadiga valimised. Seda kinnitavad Malta, Ungari ja Kreeka kogemused. See on seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub. Saksamaal ja Itaalias seatakse valimiskogudes üles rohkem kandidaate. Kui jätkata Eestis praeguse süsteemiga ja sihiga valida president ära juba Riigikogus, kus kandidaadil on vaja saada valituks osutumiseks vähemalt 68 häält, võivad ühe kandidaadiga valimised kujuneda siin nähtavasti tõesti tavapärasteks. Minu arvates väärib Eesti enamat.

Rahva tahe on selles osas olnud alati üsna selge. Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud värskeima küsitluse kohaselt leiab vaid veidi rohkem kui viiendik täisealistest Eesti kodanikest, et Eesti presidenti ei peaks valima rahvas. 70 protsenti pooldab seevastu presidendi otsevalimisi. 66 protsenti leidis, et uus president peaks algatama põhiseaduse muutmise eelnõu, et rahvas saaks presidenti otse valida.

Meie uus president seda tõenäoliselt ei tee. Ülle Madise on olnud aastaid praeguse valimissüsteemi järjekindel õigustaja. Ei ole mingit põhjust loota, et ta võiks hakata toetama nüüd üleminekut presidendi otsevalimisele. Pealegi president Lennart Meri juba algatas 2001. aastal oma teise ametiaja lõpus sellise eelnõu. Meri lootis toona, et 2006. aastal valitakse president juba otse rahva poolt, kuid parlamendisaadikud eelistasid jätta selle enda eesõiguseks.

Samuti ei ole põhjust loota rahvaalgatustele. Viimane vastava sisuga kollektiivne pöördumine hääletati Riigikogu põhiseaduskomisjonis Ando Kivibergi (Eesti 200) juhtimisel menetlusest välja alles tänavu juunis. Eesti on ikkagi parlamentaarne riik ning algatused põhiseaduse muutmiseks saavad minna läbi üksnes siis, kui neid toetab piisavalt palju parlamendisaadikuid. Praegugi on Riigikogu menetluses üks Keskerakonna ning EKRE saadikute algatatud eelnõu üleminekuks presidendi otsevalimisele, kuid Riigikogu praegune koosseis seda ilmselt heaks ei kiida. Nii et presidendivalimistest kujuneb nüüd vältimatult teema ka eelseisvatel parlamendivalimistel.

Järgmised presidendivalimised peaksid toimuma 2031. aasta sügisel. Enne seda tulevad meil kahed parlamendivalimised. Kui põhiseaduse muutmise kiidab heaks parlamendi kaks järjestikust koosseisu, võivad 2031. aastal toimuda juba presidendi otsevalimised.

Küsimus on aga selles, millist valimissüsteemi otsevalimiste korral eelistada. Euroopa Liitu kuuluvates parlamentaarsetes vabariikides on praegu kasutusel kaks erinevat süsteemi. Enamasti toimuvad valimised kahes voorus. Kui ükski kandidaat ei kogu esimeses rohkem kui 50% häältest, lähevad teise edasi kaks enim hääli saanud kandidaati. Presidendiks saab see, kes kogub seal rohkem hääli.

Mina eelistaksin siiski Iirimaal kasutatavat üksiku ülekantava hääle meetodit. Selle puhul saab valija reastada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3. jne. Valituks osutumiseks tuleb koguda enam kui pooled kehtivaks loetud häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled häältest.

Selline valimissüsteem võimaldab tulla välja parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas otsima teistega ühisosa, hoiduma teravast vastandumisest, sest võitlus käib mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. Mitmel korral on see viinud valimiste toimumata jäämiseni, kui üles seati ainult üks kandidaat, kes oli vastuvõetav paljudele ja osutus automaatselt valituks. Nii et peaks sobima ka neile, kes pooldavad ühe kandidaadiga valimisi. See oleks ju sobiv kompromiss meie lõhestunud ühiskonnas. Kas pole nii?

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

FAKTIKONTROLL*: Eesti ei ole korruptsioonivaba riik

Eesti uueks presidendiks määratud Ülle Madise väitis vahetult enne Riigikogus toimunud kinnitushääletust peetud kõnes, et Eestis on loodud korruptsioonivaba riik. Kõnele faktikontrolli teinud tehisaruga juturobot Chat GPT leidis, et just selles kohas peitus tema kõnes kõige selgem faktitäpsuse probleem – esitatud väide oli retooriliselt arusaadav, kuid sõna-sõnalt võttes eksitav.

Kaitsepolitsei aastaraamatus on pühendatud korruptsioonivastasele võitlusele eraldi peatükk, mida uuel presidendil kindlasti lugeda tasuks. Selles märgitakse, et riigi julgeolekut ohustav korruptsioonirisk seostub peamiselt kõrgetasemeliste ametnikega ning suurte investeeringutega riigikaitse-, energeetika- ja muudes sektorites.

“Riigikaitseliste ja energiasektori investeeringute puhul tekitab korruptsiooniohtu investeeringute suurus ja kiirustamise surve,” selgitab kaitsepolitsei. “Viimastel aastatel on märgata nn pöördukse efekti riigikaitsega seotud juhtivate ametikohtade puhul. Avalike vahendite ausa ja võrdse kasutamise põhimõtte järgimiseks on vajalik vältida olukordi, kus ettevõtjad taotlevad riigikaitseks mõeldud toote arendamiseks riigi toetust endistelt kolleegidelt.”

Selleks, et vältida huvide konflikti, kus eelmisel töökohal saadud info, võrgustikud jne mõjutavad tuntavalt järgmisel töökohal tehtavaid otsuseid, oleks kaitsepolitsei hinnangul vaja sadade miljoniteni küündivate riigihangetega seotud ametnikele rakendada ametist lahkudes nn mahajahtumise aega. Samuti peetakse vajalikuks järjepidevat auditeerimist ning uusi lahendusi kontrolli suurendamiseks, näiteks nn vastasmeeskondade rakendamisega, kes otsivad hankeprotsesside kitsaskohti valdkondades, mis on salastatud riigikaitse huvides.

Selliste muudatuste vajalikkust kinnitavad ka nüüd avalikkuse ette jõudnud probleemid suurte relvahangetega ja riigikontrolli poolt taas välja toodud teised tõsised probleemid kaitseministeeriumi valitsemisalas, mille tõttu astus tagasi kaitseminister Hanno Pevkur ning prokuratuur algatas toimuva uurimiseks kriminaalmenetluse. Riigikontroll esitas tehtud auditi tulemusel taas hulga soovitusi, mida tuleks kindlasti järgida.

Korruptsioonivaba riigivalitsemise ning huvigruppide võrdse kohtlemise tagamiseks peab kaitsepolitsei vajalikuks ka poliitilistele otsustele mõju taotlevate mõttekodade tegevuse reguleerimist. “Korruptsiooniriski maandaks mõttekodade ja nende teostatavate uuringute finantseerimise läbipaistvuse nõue,” selgitatakse samas. “Samuti oleks oluline, et mõttekodade liikmete kohtumised kõrgetasemeliste ametnikega oleks poliitiliste otsustusprotsesside läbipaistvuse tagamiseks registreeritud lobiregistris. Läbipaistmatus loob soodsa pinnase kõrgetasemeliste ametnikega ebaõiglaste kokkulepete sõlmimiseks.”

Rahvusvahelise korruptsioonitaju indeksi kohaselt, mis hindab korruptsiooni taset avalikus sektoris ja poliitika kujundamises, tajutuna välisekspertide ja äriringkondade poolt, jagab Eesti maailmas selles osas 12.–15. kohta Austraalia, Hong Kongi ja Iirimaaga. Eesti skoor on parem kui Lätil ja Leedul, rääkimata Venemaast, aga jääb alla kõigile põhjamaadele, Saksamaale, Hollandile ja mitmetele teistele riikidele.

Korruptsioonitaju indeksit koostab rahvusvaheline korruptsioonivastane liikumine Transparency International, mida Eestis esindab ühing Korruptsioonivaba Eesti. Tänavu toodi selle poolt välja, et Euroopa Liit on küll jätkuvalt kõige madalama korruptsioonitasemega piirkond, kuid on näha märke korruptsioonivastase võitluse raugemisest. Eestis on korruptsiooni tajumine püsinud viimased kolm aastat samal tasemel.

Korruptsioonivaba Eesti rõhutas, et tööd tuleb teha lobitöö läbipaistvuse, vilepuhujate kaitse ja erakondade rahastamise läbipaistvuse teemadel. “Vajame rohkem kui kunagi varem tõhusat juhtimist, paremat poliitkultuuri ning sõltumatuid ja ausaid institutsioone, mis teeniksid siiralt avalikku huvi. Ühiskondliku usalduse taastamiseks tuleb aga astuda konkreetseid samme võimukandjate vastutuse suurendamiseks, millest Eestis üks esimesi ja vältimatuid on erakondade rahastamise seadusandluse reform,” märkis ühingu juhatuse esimees Taavi Saat.

Ülle Madise tõi oma kõnes presidendikandidaadina ühe peamise probleemina samuti välja usalduse puudumise. Samas ei visandanud ta konkreetseid samme selle taastamiseks. Need on aga vajalikud, kui päriselt ühiskondliku usalduse suurenemist soovitakse. Alustada võiks näiteks sellest, et hoidutakse olukorra ilustamisest – Eesti ei ole korruptsioonivaba riik, aga poliitikud võiksid hakata nägema taas eesmärgina selle poole püüdlemist – probleemi lahendamine algab selle olemasolu tunnistamisest.

* Faktikontrolli teostas Andres Laiapea, kes on kandidaat Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal. Sisuliselt on tegemist valimisreklaamiga.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

Artikkel valmis 17. augustil reaktsioonina siis ERR-i portaalis ilmunud Jüri Adamsi arvamusloole ja sai saadetud kõigepealt ERR-i portaali arvamustoimetajale, kuid jäi tema poolt avaldamata; ilmus 25. augustil toimetatud kujul Postimehe arvamusveebis.

Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

  • Presidendi otsevalimised ja parlamentaarne demokraatia ei ole omavahel vastuolus.
  • Euroopa Liidus on president valitud enamasti otse rahva poolt ka parlamentaarsetes riikides.
  • Eestile sobiks eeskujuks Iirimaal kasutatav valimissüsteem.

Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud Jüri Adamsi artiklit Eesti presidendi valimisega seotud probleemidest. Kahjuks heitis ta kergekäeliselt kõrvale mõtte minna üle presidendi otsevalimisele. Minu arvates võiks just see olla lahendus mitmetele Eestis ilmnenud hädadele, kirjutab Andres Laiapea.

Parlamentaarne demokraatia ja presidendi valimine otse rahva poolt ei ole ühitamatud vastandid. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist kuus on konstitutsioonilised monarhiad, ülejäänutes on riigipeaks president. Neist 21-st riigist 14 ehk 2/3 on sellised, kus president valitakse otse rahva poolt. Presidentaalse või poolpresidentaalse süsteemiga on neist ainult kuus, ülejäänud kaheksa on parlamentaarsed demokraatiad.

Seega on Euroopa Liidus tänapäeval juba rohkem selliseid parlamentaarseid demokraatiaid, kus president valitakse otse rahva poolt. Meile kõige lähedasem selline riik on Soome, aga nende hulka kuulub ka näiteks Tšehhi, mida Adams nimetas vananenud andmetele toetudes ekslikult riigina, kus president valitakse parlamendis. Tegelikult mindi seal juba 2013. aastal üle presidendi valimisele otse rahva poolt.

Eestile lisaks kuulub Euroopa Liitu kuus sellist riiki, kus presidenti ei vali ametisse rahvas. Neist kaks (Saksamaa ja Itaalia) on teistsuguse ülesehitusega suuremad riigid, kus liidumaadel või regioonidel on ulatuslik autonoomia. Sellest tulenevalt valitakse seal ka presidente suurte valimiskogude kaudu. Ülejäänud neli (Kreeka, Ungari, Malta ja Läti) on Eestiga võrreldavad väikeriigid, kus president valitakse parlamendi poolt. Sellest tulenevalt saab seal presidendiks reeglina parajasti võimuloleva erakonna või koalitsiooni soosik, neile poliitiliselt lähedane isik.

Presidendikandidaatide arv viimasel kolmel korral teistes Euroopa Liitu kuuluvates parlamentaarsetes vabariikides.

Adams avaldas arvamust, et Eestis tuleks otsustada ära, kas valik tehakse parlamendis või eraldi valimiskogus. Viimane oleks kahtlemata parem kui esimene, kuid minu arvates oleks veelgi mõistlikum minna üle presidendi valimisele otse rahva poolt. Euroopa Liidus on praegu sellisteks parlamentaarseteks demokraatiateks, kus toimuvad presidendi otsevalimised, lisaks Soomele ja Tšehhile veel Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Slovakkia ja Sloveenia. Loodetavasti lisandub tulevikus ka Island, kui seal kiidetakse nüüd rahvahääletusel heaks liitumisläbirääkimiste jätkamine Euroopa Liiduga.

Nendes riikides on mõistetud, et presidendile otsevalimiste kaudu parlamendist sõltumatu mandaadi andmine tugevdab institutsionaalset võimude lahusust, võimaldades tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Neis kasutatavad valimissüsteemid on aga muidugi mõnevõrra erinevad. Kui lisada ka Euroopa Liidus leiduvad presidentaalse (Küpros) ja poolpresidentaalse süsteemiga riigid (Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rumeenia ja Leedu), muutub pilt veelgi kirjumaks. Olles neid omavahel võrrelnud, olen veendunud, et valimissüsteemi disain mõjutab oluliselt ka riikides valitsevat poliitilist kultuuri. Mulle isiklikult tundub meile presidendivalimiste osas kõige sobivama eeskujuna Iirimaa.

Iiri Vabariik on Eestiga võrreldavas suurusjärgus väikeriik ning võime leida mõningaid paralleele ka kahe maa ajaloost. President valitakse seal üksiku ülekantava hääle meetodil. See tähendab, et valija saab järjestada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3., jne. Valituks osutumiseks on vaja saada vähemalt pooled häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled kehtivaks loetud häältest.

Selline valimissüsteem jätab erakondadele võimaluse tulla välja oma parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas mitte teravalt vastanduma, vaid otsima ühisosa, et saada hääli ka nendelt valijatelt, kelle esimene eelistus on teine. Eelmisel aastal osales Iirimaal presidendivalimistel küll ainult kolm kandidaati, sest vasakpoolsed erakonnad koondusid siis võitnud Catherine Connolly taha juba kandidaatide ülesseadmisel, kuid kahel varasemal korral oli neid 6-7. See tähendab, et valijatel oli päriselt kellegi hulgast valida.

Kandidaadid ja presidendiks valitud on olnud Iirimaal reeglina tugeva poliitilise taustaga pikaajalised tegevpoliitikud. Iiri põhiseaduses ei ole nõuet, nagu see on Eesti omas, et presidendiks saades peab inimene oma erakondliku kuuluvuse peatama. Praktikas on sellele ametikohale jõudes aga parteipoliitikast distantseerutud, sest sinna ei jõuta üldiselt ainult tänu ühe erakonna toetajate häältele. Teiseks ametiajaks kandideeritakse sageli juba sõltumatu kandidaadina.

Selline valimissüsteem soosib konstruktiivseid ja oponentide suhtes lugupidavaid arutelusid, mitte kandidaatide teravat vastandumist, sest võitlus käib ju mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. See võimaldab näha võimalikult paljudel valijatel enda valitud isiku saamist presidendiks, jättes aga samas ära vajaduse korraldada võitja selgitamiseks veel ka valimiste teine voor. Presidendi võim ei ole Iirimaal seejuures suurem kui Eestis.

Eestis nüüd presidendivalimistel esifavoriidiks peetav Ülle Madise tunnistas oma pressikonverentsil, et parlamentaarses riigis võib presidendivalimisi korraldada väga erineval moel. Nii see on. Minu arvates ei ole mingit põhjust välistada Eestis sel teemal peetavates aruteludes ka otsevalimisi. Euroopa Liidus on need meiega samas suurusjärgus väikeriikides pigem tavapärased. Sellise valimissüsteemiga seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub, on jäänud väga väikeseks.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).