Kliimamuutused on reaalsus, millega tuleb arvestada

Artikkel valmis 17. juulil ja ilmus 23. juulil 2026 toimetatud kujul ajalehes Lõuna-Eesti Postimees.

Tõrvas hiljuti inimeste kodusid ja töökodasid laastanud üleujutus ei jää ilmselt viimaseks omataoliseks. Teadlased ennustavad Eestis äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemist. See on reaalsus, millega tuleb hakata kõigil järjest enam arvestama.

See ei olnud esimene kord, mil vesi Tõrvas suurt kahju tegi. Vanemad inimesed meenutasid kohe, et sarnane üleujutus oli 1978. aastal, kui erakordselt tugeva vihmasaju tagajärjel purunes kõigepealt Pokardi pais ja selle mõjul tulvas vesi ka üle Tikste veskijärve tammi. Keskkonnaagentuur tõi omakorda välja, et juulikuu kõrgeim veetase registreeritigi Tõrvas just toona. Nende vaatlusandmed algavad 1950. aastast.

Vanadest ajalehtedest võib leida teateid ka varasematest üleujutustest. 1926. aastal kirjutas Valgas ilmunud Uus Rajalane: “Pühapäeval, 9. mail kell 10 õhtul lõhkus vesi Tikste veski tammi täielikult ära ja ujutas all pool tammi üle madalamad kohad, sünnitades tuntavat kahju. Nii uhtus äkiline veevool välja piimaühisuse aia postid, viis ühes laua hunnikud, lähedal asuval kaupmehel veeresid peri vett heeringu tünnid ja õli vaadid. Õnnetuse põhjuseks oli arvatavasti liiga kõrgele üles paisutatud vesi, millele vana tamm ei suutnud vastu panna ja vee jõule alla andis.”

1932. aasta 11. augustil raporteeris Maaleht: “Tikste pais uputas Tõrva linna. Läinud nädala lõpul juhtus Tõrvas väikene “veeuputus”. Helme Tikste veski pais, mis asub ülevalpool linna, oli millegi pärast murdunud ja laskis vabadusse pääsenud järve vee suure kohina ja mürinaga otse Tõrva linnakese peale. Kuigi linn just palju kannatada ei saanud, sünnitas see väikene “veeuputus” tõrvalastele siiski nii mõneski asjas “tähtsat” kõneainet.”

    Nii et probleem konkreetse kohaga ei ole uus. Tikste veskijärve paisu purunemine tekitas Tõrvas korduvalt üleujutusi juba enne seda, kui ülesvoolu rajati Pokardi paisjärv, mille paisu purunemine nüüd sellegi vastupidavuse murdis. Tõrvalastele pakkus see palju kõneainet juba ajal, mil see paik ei olnud ametlikult isegi veel osa Tõrva linnast, vaid kuulus alles Helme valla koosseisu.

    Suurveed on tekitanud Tõrvas probleeme ka teistes kohtades. 1931. aasta kevadel esitas linnavalitsus majaomanike palvel taotluse, et linnast ülesvoolu asuvate vesiveskite omanikke kohustataks paise aegsasti avama, mitte jätma seda viimasele hetkele. Valga maavalitsus andiski siis välja määruse, millega neid kohustati seda tegema, et hoida ära uputusi. Paar nädalat hiljem tabas linna aga siiski suur üleujutus. Õhne jõgi tõusis tavapärasest mitu meetrit kõrgemale. Vesi vallutas 20 elumaja, 30 kõrvalhoonet. Kanad kolisid puude otsa, aga palju loomi sai hukka.

    Kogu selle ajaloo taustal ei ole tänavune juhtum midagi enneolematut. Väiksemaid üleujutusi on tõrvalased elanud üle palju. Samas on tulvavesi nõudnud inimelugi, kui viis 2013. aastal Helme jõe äärest kaasa ühe üleujutatud sõiduteel liigelnud kohaliku mehe. Selles mõttes läks sel korral veel isegi hästi.

    Eeltoodust hoolimata peaks Tõrvas juhtunu mõjuma nüüd äratuskellana laiemalt. Ajakirja Eesti Loodus värskeimas numbris selgitavad Tartu Ülikooli teadlased (“Leebem talv, karmimad valikud: teaduslik pilk Eesti kliima tulevikku”), et jätkuvad kliimamuutused toovad Eestis endaga kaasa mitte üksnes temperatuuride kasvu, vaid ka sademete hulga suurenemise. Samas rõhutatakse, et tõenäoliselt jaotuvad sademed tulevikus ebaühtlasemalt: kui sajab, siis korraga palju; kui ei saja, siis ei saja üldse.

    “Riskijuhtimise vaatest ütleb see teadmine meile palju rohkem kui näiteks aastane keskmine sademete hulk. Kui mingi näitaja keskmine on veidi suurem või väiksem, ei tekita see enamasti probleeme põllumajanduse või taristuga. Need satuvad surve alla siis, kui süsteem peab tulema toime äärmustega, millega ei ole arvestatud,” kirjutavad Eesti kliimateadlased. “Eriti selgelt tulevad need riskid esile linnakeskkonnas.”

    Justkui tellitult tõi tugev vihm selle peale Tõrvas kaasa veetaseme kiire tõusu, mis viis paisude purunemiseni. Keskkonnaagentuuri andmetel sadas paari päevaga maha 80% varasemast kogu juulikuu keskmisest sajunormist. Juhtunu illustreeris ilmekalt seda, mille eest kliimateadlased olid just hoiatanud.

    Kui sellised tugevad vihmasajud muutuvad edaspidi järjest sagedasemaks, tähendab see paraku, et järjest sagedamini võivad hakata korduma ka sellised suured laastavad üleujutused, mida varem on nähtud siiski suhteliselt harva. Seega on vaja hakata arvestama nendega rohkem nii linnade ruumilise arengu planeerimisel kui ka hoonete, tänavate, sildade ja paisude projekteerimisel. Tuleb eeldada, et sellistest äärmuslikest ilmastikunähtustest kujuneb aegamisi uus normaalsus.

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

    Ühtegi on tugev kandidaat, eriti praegustes oludes

    Artikkel valmis 16. juulil ja ilmus samal päeval toimetatud kujul Sakala veebis.

    On mõistetav, et ideoloogilisemad liberaalid ei soovi Riho Ühtegi valimist Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid objektiivselt võttes on ta tugev kandidaat, kellest võiks saada Eestile hea president. Eriti hästi sobiks ta sellesse rolli just praegustes oludes.

    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski rääkis ERR-ile, et demokraatlikus õigusriigis peaks olema väga erandlik olukord, kui tsiviilvõimu etteotsa valitakse sõjaväelise taustaga inimene. See on vist küll kõige nõrgem argument, mille saab Ühtegi kandidatuuri vastu tuua. Kui meil oleks käes tavaline rahuaeg, võiks isegi nõustuda, et sellise tausta olemasolu ei peaks olema presidendi valimisel mingi kriteerium, aga praegu on see selgelt Ühtegi suurim pluss.

    Põhiseaduse kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Just tema on see, kelle ettepanekul saab Riigikogu kuulutada välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Eesti vastu suunatud agressiooni korral peab president kuulutama sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja Riigikogu otsust ära ootamata.

    Tänapäeva maailmas ei ole sõda Eesti jaoks kahjuks ainult abstraktne oht. Ajalugu ei ole lõppenud. Sõltumata sellest, kas Ukraina ja Venemaa jõuavad lähiaastatel mingi rahulepinguni või mitte, elame Venemaa praeguse režiimi püsides edasi geopoliitilises kõrgepingeväljas. Kui see ei oleks nii, võiks ju kohe kaitsekulutused alla lasta, kohustusliku ajateenistuse kaotada ja kaitseliidu laiali saata.

    Sõjaväelise taustaga isikute valimine tsiviilvõimu etteotsa ei ole demokraatlikes õigusriikides tegelikult midagi ebatavalist. Tšehhi praegune president Petr Pavel oli varem Tšehhi armee kindralstaabi ülem ja NATO sõjaväelise komitee esimees. Bulgaaria uus peaminister Rumen Radev, kes oli 2017–2026 riigi president, lõpetas sõjaväelise karjääri Bulgaaria õhuväe ülemjuhatajana. Soomes on paljud presidendid ja peaministrid olnud reservohvitserid, läbinud reeglina vähemalt ajateenistuse.

    Kui jätta kõrvale Iisrael ja USA, leiab maailmast ikkagi ridamisi riike, kus sõjaväeline taust poliitilisele karjäärile kasuks tuleb. Eestigi parlamendis on alati olnud inimesi, kes just tänu sellele sinna on valitud. Praegu näiteks endine kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Endine kaitseväe juhataja Riho Terras on jõudnud europarlamenti. On täiesti arusaamatu, miks peaks sõjaväeline taust välistama inimese valimise Eesti Vabariigi presidendiks.

    Ühtegi on tunnistanud, et sõjandusega seonduv huvitas teda juba lapsepõlves ja ta unistas siis isegi sõjaväelenduriks saamisest, kuid pärast sundaega Nõukogude armees otsustas kõigest militaarsest loobuda, asudes tööle hoopis Tõravere observatooriumis. Eesti iseseisvuse taastamisel aga olukord muutus. Juba 1990. aastal kuulus Ühtegi kaitseliidu taastajate ridadesse. 1991. aasta augustiputši ajal juhtis ta Toompead julgestanud kaitseliitlasi.

    Kriitikud on heitnud ette seda, et Ühtegi jättis kaitseliidu ülemana minemata president Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Kadrioru roosiaias. Täpsemalt öeldes on häirinud tema põhjendused. “Oleks täna Roosiaedagi läinud, kuid peale eilset pole see nagu kohane. Jäägu lilleaia üritused siis mikk pärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseivust taastades,” kirjutas ta 2020. aastal Facebooki, viidates päev varem toimunud üritusele, kuhu ülesmukitud Mikk Pärnits ilmus võtma presidendilt vastu vägivallaennetuse auhinda kõrge kontsaga platvormkingadel ja roosas kleidis.

    Hiljem on Ühtegi lisanud, et ei soovinud siis ise presidendi roosiaias olla selle pärast, et nägi juba ette, millise kõne võib seal pidada Sveta Grigorjeva. “Guugeldasin, mida tütarlaps varem kirjutanud on, ja otsustasin, et ei lähe,” selgitas ta nüüd Delfile antud intervjuus. “20. august on minu jaoks püha. Olen ise olnud sel päeval lahingus koos oma kaaslastega, keda ei ole minu meelest piisavalt tunnustatud. Me võitlesime selle eest, mis meil nüüd olemas on. Igapäevaselt võib Eesti olukorda kritiseerida, aga ma ei arva, et 20. augusti tähistamisel peaks keskenduma sellele, mis Eestis halvasti on.”

    Kas need seisukohad peaksid välistama Ühtegi valimise presidendiks? Miks? Selline veidi konservatiivsemate vaadetega president oleks ju Eesti noortele kultuuriheerostele just heaks piksevardaks, kelle vastuvõttudele tungides skandaalikesi korraldada. Kui presidendiks on nendega samu vaateid jagav inimene, kes ühiskonnakriitiliste kõnede peale sõbralikult õlale patsutab, nagu tegi Kaljulaid, võtab see nende kriitikalt tegelikult teravuse, teeb neist vaid presidendi õuelaulikud.

    Kriitikute kolmas etteheide Ühtegile on seotud tema rolliga 2007. aastal lahvatanud nn. luureskandaalis. Toona tehti avalikult teatavaks, et sõjaväeluure oli nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike järel. Sel ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi on kujutanud seda tohutu kuriteona, kuid algatatud kriminaalasi lõpetati ebaseaduslikku jälitustegevust tuvastamata. Hiljem muudeti seadust, et sõjaväeluure uurimisvaldkonda täpsustada.

    Ühtegi, kes juhtis siis sõjaväeluuret, on seostanud seda vahetult enne valimisi ülespuhutud skandaali nüüd tagantjärele suurema konfliktiga kaitseministri ja kaitseväe juhtkonna vahel. Endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts suundus Isamaa ridades poliitikasse ja talle üritati selle skandaali abil varju heita.

    Ligi oli mäletatavasti selline kaitseminister, kes propageeris usinalt kohustusliku ajateenistuse kaotamist, ilkus avalikult totaalkaitse ehk laiapindse riigikaitse pooldajate üle ning nõudis panustamist eelkõige välisoperatsioonidele. Kaitseministeeriumis tegutses NATO saladuste hoidjana Herman Simm, kes mõisteti hiljem süüdi riigireetmises.

    Ühtegi on ennast ministeeriumi järel nuhkimisest distantseerinud ja sõjaväeluure tegevust selles osas pisendanud. Oleks aga vale öelda, et kaitseväes siis ministeeriumi suhtes levinud kahtlused olid täiesti põhjendamatud.

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

    Variparlamendi moodustamisest

    Vabaerakond pöördus teiste parlamendiväliste erakondade poole ettepanekuga moodustada variparlament. Sellega seoses saatsin neile alljärgneva kirja. Vastuse saamisel on kavas käesolevat postitust täiendada, enne ei hakka seda teemat pikemalt kommenteerima.

    Tere!

    Lugesin teie pöördumist parlamendiväliste erakondade poole, milles tegite ettepaneku moodustada variparlament ja varivalitsus.

    Kas olete valmis kaasama sellesse ettevõtmisse ka üksikkandidaate ja erakondade algatusgruppe? Või ei pea te seda mingil põhjusel vajalikuks?

    Riigikogu valimistel osales 2023. aastal 10 üksikkandidaati, kes kogusid kokku rohkem hääli kui näiteks erakond Eestimaa Rohelised – rääkimata nendest parlamendivälistest erakondadest, mis siis üldse valimistel ei osalenud.

    Tunnistan, et ma ei ole selles küsimuses erapooletu, sest olin ka ise üks neist kümnest kandidaadist, aga mulle tundub, et kui kutsutakse kokku parlamendiväliste jõudude ümarlaud, mis peaks hakkama toimima variparlamendina, tuleks kutsuda sinna ka parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaate. Muidu võib jääda ju mulje, et üritate luua nüüd lihtsalt mingit uut poliitilist kartelli.

    Samal põhjusel võiks kaasata ka erakondade algatusgruppe, mis on registreeritud MTÜ-dena (Piraadipartei, Eesti Demokraatide ja Uuendusmeelsete Ühing jt), sest neil ei ole koos erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu.

    Usun, et teie algatus osutuks edukamaks, kui see oleks avatud ka parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaatidele ja erakondade algatusgruppidele. Sellisel juhul saaks plaanitav variparlament esindada parlamendiväliseid jõude laiemalt ja kujuneks seega tõsiseltvõetavamaks.

    Kaaluksin siis ehk isegi selle töös osalemist.

    Andres Laiapea,
    kandidaat Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).