EKRE ei ole AfD ega Austria Vabaduspartei

Ei tohiks olla üllatav, et EKRE juhid Martin ja Mart Helme toetasid oma pühapäevases raadiojutluses innukalt USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni Iraanis. Lõppude lõpuks on tegemist vanade propagandatöötajatega, kes teenisid erakondadeülese sõjapartei huve juba ammu enne seda, kui neist sai kontrollitud opositsioon Eesti parlamendis. Vahepeal peeti lihtsalt poliitiliselt kasulikumaks mängida suuri rahumehi, nagu tegi Donald Trump, kuid nüüd on tuuled pöördunud ja nad näitasid taas enda õigeid värve.

Samas paljastasid nad seda tehes kujukalt, mille poolest EKRE (või vähemalt selle praegused juhid; paljud realiikmed tõenäoliselt mitte) erineb sellistest suurtest rahvuslik-konservatiivsetest erakondadest nagu Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja Austria Vabaduspartei. Ka need kaks erakonda on orienteerunud välispoliitiliselt viimasel kümnendil paljuski Trumpile, arendanud lähedasi suhteid tema ringkonna inimestega, kuid nemad ei ole loobunud seda tehes poliitilisest autonoomiast, vaid on seismas siiski omaenda rahva huvide eest. See tähendab, et nad ei ole võtnud omaks USA välispoliitilisi eesmärke ega toimi mingite Trumpi apologeetidena.

Loomulikult ei hakanud nad nüüd Trumpi otseselt kritiseerima, sest soojad suhted Trumpi ringkonnaga on nende jaoks jätkuvalt olulised, aga nad ei hakanud seda USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni ka kuidagi õigustama. Oma avaldustes keskendusid nad selle negatiivsetele mõjudele, mis ulatuvad Euroopasse.

Alternatiiv Saksamaale nõuab kriisi ohjeldamist

AfD esinaine Alice Weidel kritiseeris reedel Saksamaa valitsust, et see ei ole astunud veel samme, mis leevendaks kriisiga kaasnenud kütuste hinna tõusu, sidudes selle varasema kriitikaga riigi energiapoliitika aadressil.

“Aastakümneid on valitsus oma energiapoliitika kaudu kütusehindu hoolimatult üles ajanud ja autojuhid sellega suure koorma alla pannud: kuni 65% bensiini hinnast läheb otse riigile – energiamaksude, ideoloogiliste CO₂-tasude ja käibemaksu kaudu. Kui sotside saadikud nõuavad nüüd “kütuse hinnale lage” ja asekantsler Klingbeil süüdistab naftakompaniisid “riisumises”, sest energiahinnad Iraani sõja tõttu kerkivad, siis ei ole see muud kui puhas silmakirjalikkus,” leidis Weidel. “See näitab, kui sihitult valitsus tegutseb, kui on vaja rahvusvahelise kriisi laastavaid tagajärgi kodanikele realistlikult hinnata ja hädavajalikud abimeetmed kasutusele võtta.”

“Sel ajal, kui kodanikke ning ettevõtteid tabab täie jõuga hinnašokk tanklates, otsustab Friedrich Merzi juhitav must-punane koalitsioon luua “töögrupi”, et plahvatavad hinnad luubi alla võtta. Ka majandusminister Reiche plaan kontrollida kartellidevastasest vaatepunktist, kas turuhinnad “sellisel tasemel” on õigustatud, ei hakka isegi leevendama rahalist mõju autojuhtidele. Merzi valitsus tõestab taaskord, et see ei ole võimeline tõelistele kriisidele tõhusalt vastama,” märkis Weidel.

“AfD nõuab, et Friedrich Merz ja tema valitsuskoalitsioon rakendaks nüüd koheselt tõhusaid meetmeid, mis kaitseksid autojuhte ja majandust Iraani konflikti laastavate mõjude eest. Nende hulka kuuluvad kütustele kehtestatud maksude langetamine ja kõigi kliimaga seotud tasude täielik peatamine,” rõhutas Weidel. “Meie nõuame, et valitsus teeks kõik selle nimel, et hoida ära konflikti edasine eskaleerumine, et vältida majanduslikku kahju meie maale ja hoida ära miljonite põgenikega humanitaarkatastroof.”

Trumpi otsesest kritiseerimisest Weidel küll hoidus, aga ta ei kiitnud seda sõjalist erioperatsiooni vähimalgi määral heaks ja nõudis Saksamaa valitsuselt tegutsemist konflikti ohjeldamise nimel. Ehk sisuliselt täiesti erinev sellest panegüürilisest Trumpi fännamisest, millega esinesid nüüd Martin ja Mart Helme.

Austria Vabaduspartei juht reageeris kiiresti

Austria Vabaduspartei esimees Herbert Kickl teatas juba esmaspäeval, et valitsus peaks kutsuma tekkinud olukorras koheselt kokku riikliku julgeolekunõukogu ja võtma kasutusele meetmed ohutsoonis viibivate austerlaste turvalisuse tagamiseks ning tegelema ka energiatarnete, inflatsiooni ja immigratsiooni kaudu toimuva konfliktide importimisega seotud problemaatikaga.

Kickl leidis, et see on vastutustundetu, kui valitsus peidab Austria ees olevate vahetute ohtudega silmitsi seistes lihtsalt pea liiva alla. “Me elame läbi ohtlikku dünaamikat, millel on potentsiaal tõugata kogu see regioon ja seega kogu maailm laastavasse kriisi. Praegu ei ole aeg selleks, et paisata maailma mittemidagiütlevaid fraase või manitsussõnu, mis nagunii kedagi ei huvita,” kritiseeris ta valitsust. “Mina ootan vastuseid, mitte õigustusi. Selleks tuleb kutsuda koheselt kokku riiklik julgeolekunõukogu, et kaardid lauale lüüa!”

“Mis juhtub meie majandusega, kui nafta hind läbi katuse lööb? Kas me oleme Katariga sõlmitud väidetavalt kasuliku LNG-lepinguga seadnud ennast järgmisse fataalsesse ja kulukasse sõltuvusse vaid selleks, et seista nüüd ebaõnnestunud energiapoliitika varemetel?” küsis Kickl, hoiatades Hormuzi väina sulgemise tagajärgede eest. “Kui selles globaalsete tarneahelate elutähtsas punktis järsku kõik seiskub, võib ka meil Austrias seista ees seninägematu hinnaplahvatus. Sellel kaotajate valitsusel ei ole ilmselt aga mingit plaani, sest see ei ole andnud seni mingeid vastuseid. See sõidab nägemise järgi ja loodab parimat, aga süütenöör põleb juba eredalt.”

Lisaks majandusprobleemidele rõhutas Kickl julgeolekuprobleeme, mis tulenevad konfliktide importimisest, märkides, et aastaid kestnud avatud piiride poliitika kaudu on Lähis-Ida probleemid ja poliitiline islam jõudnud otse Austria enda linnadesse. “Millist mõju omavad need sõjasündmused julgeolekuolukorrale Austrias, kus me juba niigi massilise sisserände all ägame? Me istume püssirohutünnil omaenda riigis ja valitsus vaatab tegevusetult pealt kuidas süütenöör ühe lühemaks muutub. On vaja panna kohe lauale meetmed, mis kaitseksid meid otseste ja kaudsete negatiivsete mõjude eest, nii majanduslike kui julgeolekualaste,” rõhutas Kickl.

“Meieni jõuavad uudised, et välisministeeriumist ei lähe infot austerlastele, kes selles regioonis paigal istuvad. Sellega tuleb koheselt tegeleda! Milliseid meetmeid rakendatakse nende austerlaste abistamiseks, kes on endiselt selles mõjutatud regioonis?” küsis Kickl. “Me ei tohi oodata seni, kuni on juba liiga hilja. Austria, meie kodanike ja meie majandusliku julgeoleku kaitse peavad olema nüüd esikohal. Meetmeid tuleb rakendada nüüd, enne kui on tõesti liiga hilja!”

Mure oma kodanike, sõja majandusliku mõju ja julgeoleku pärast Austrias endas – need olid asjad, mis olid nüüd olulised Austria Vabaduspartei juhi jaoks. Mingit Trumpi õigustamist ei toimunud. Seda, et mure julgeoleku pärast Austrias endas ei ole alusetu, kinnitas kolmapäeval ühe Viinis asuva islamikeskuse juures puhkenud massikaklus. Seal läks teineteist kaigaste ning metallvarrastega tümitades käsipidi kokku umbes 70 iraanlast, üheksa sai vigastada, mitu vahistati. Islamikeskuses oli toimunud üritus tapetud ajatolla Ali Khamenei mälestamiseks, samas kõrval aga režiimivastaste meeleavaldus.

EKRE esimehel Martin Helmel kulus terve nädal, et nüüd üldse mingi seisukoha avaliku väljendamiseni jõuda. Ja kui ta seda lõpuks tegi, siis oli see lihtsalt Trumpi sõjapoliitika õigustamine, praktiliselt puudus mure selle sõja võimalike mõjude pärast meie rahvale.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Kas Riigikogus ei ole ühtegi liberaali?

Itaalia parlamendisaadik Riccardo Magi on näidanud ennast nüüd järjekindla liberaalina, aga Eesti Vabariigi Riigikogus selliseid mehi ei ole, ka naisi mitte.

Praegune rahvusvaheline kriis ehk inimeste reaktsioonid sellele on muu hulgas kinnitanud, et just ootamatutes olukordades ilmneb sageli kõige paremini see, millised on poliitikute tegelikud vaated ja põhimõtted.

Kui algas USA ja Iisraeli sõjaline erioperatsioon Iraani vastu, kuulutas Riigikogu väliskomisjoni esimees (kes kuulub erakonda, mis väidab end olevat Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja), et Eesti jaoks on möödapääsmatu seda toetada.

Samal ajal tegi Itaalia parlamendisaadik Riccardo Magi, liberaalse erakonna +Europa peasekretär, seevastu avalduse, milles leidis, et Itaalia peaminister Giorgia Meloni peaks Trumpi ja Netanyahu tegevuse hukka mõistma ning kinnitama austust rahvusvahelise õiguse vastu. Magi on muide tuntud ka Putini sõjapoliitika terava kriitikuna.

“USA ja Iisraeli rünnak Iraani vastu on vastuolus seaduse, ÜRO reeglite ja rahvusvahelise õigusega. Paneb muretsema, et see aktsioon, millel puudub strateegia, ei soodusta režiimi muutumist demokraatliku ülemineku suunas, vaid võib pigem tugevdada uute ajatollade teokraatlikku valitsust, seda režiimi, mis mõrvab massiliselt omaenda rahvast, ja see süvendaks repressioone elanikkonna vastu,” märkis Magi.

“Oleks hea, kui Meloni distantseeruks Trumpist ja Netanyahust ning kinnitaks austust õigusriikluse ja rahvusvahelise õiguse vastu: lõppkokkuvõttes on austus õigusnormide, seaduste ja õiguste vastu see, mis eristab liberaalseid demokraatiaid sellistest teokraatlikest režiimidest nagu Iraan,” meenutas Itaalia liberaal.

Eestis ei ole ükski ennast liberaalina esitlev parlamendisaadik nüüd sarnast avaldust teinud. Riigikogu väliskomisjon hoopis toetas nende eestvedamisel USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni. Sama tegid kiiresti peaminister ja välisminister, kes kuuluvad väidetavalt liberaalsetesse erakondadesse, nagu ka Eestist pärit Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, väidetavalt liberaal.

Itaalia ja Eesti puhul on sarnane see, et mõlema riigi kaitseministrid jäid rünnakute alates Dubaisse lõksu. Eesti kaitseminister praegu veel seikleb kusagil. Itaalia kaitseminister Guido Crosetto, kes lendas Dubaisse alles reedel, jõudis juba tagasi kodumaale sõjalennuki pardal, hakates seal kohe süüdistama opositsiooni tekkinud olukorra kasutamises poliitiliste punktide noppimiseks.

“Keegi ei kasuta ära tema viibimist Dubais,” vastas sellele Magi, “kuid tekib küsimus, miks Meloni valitsus, mis üritab iga päev demonstreerida enda sõprust Trumpiga, ei teadnud midagi kohe saabuvast rünnakust Iraanile, leides ennast paradoksaalsest olukorrast, kus selle enda kaitseminister, kõigest midagi teadmata, viibis ühes nendest linnadest, mida tabas Iraani vasturünnak. See ei ole opositsioon, kes olukorda ära kasutab, see on valitsus ise, keda kasutab ära Trump.”

“Allumine sellele USA administratsioonile ei tasu ära, Meloni ja Crosetto peaksid tõsiasjadele otsa vaatama. Küsimus ei ole ministri vabaduses minna sinna, kuhu ta peab paremaks minna, vaid tema suhtes sellega, keda nad määratlevad Itaalia peamise liitlasena,” selgitas Magi.

Sama võiks öelda ka Eestis. USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni toetavate riigikogulaste ja ministrite kogu kandev argument on see, et USA on Eesti kõige olulisem liitlane – järelikult tuleb toetada kõike, mida Ameerika Ühendriigid kusagil ette võtavad. Sellega degradeeritakse ennast avalikult kolmandajärguliseks riigiks, aga… kas mõni ennast liberaalina määratlev Eesti parlamendisaadik on tõstatanud nüüd sarnaseid küsimusi nagu Magi? Minu teada mitte.

Kõige otsekohesemalt on keeldunud Euroopas Trumpi sõjapoliitika toetamisest Hispaania, mis ei lubanud kasutada enda pinnal asuvaid baase Iraani ründamiseks. Selle peale hakkas Trump laduma ähvardusi ka hispaanlaste aadressil.

“USA presidendi Donald Trumpi rünnak ühe Euroopa Liidu liikmesriigi vastu on rünnak kogu Euroopa vastu,” kommenteeris seda Magi. “Ähvardus katkestada kaubandussuhted Hispaaniaga on ähvardus kogu Euroopa Liidu vastu.”

“Küsimus ei ole valitsuse poliitilistes värvides, vaid meie identiteedis eurooplastena ning Euroopa Liidu olemasolu mõttes endas. Just sel põhjusel väärivad peaminister Sanchez ja Ibeeria poolsaare elanikkond meie täielikku solidaarsust ning on üllatav, et peaminister Meloni ei ole seda väljendanud. Ehk on see märk sellest, et meie peaminister peab Itaaliat rohkem USA osariigiks kui Euroopa Liidu liikmeks,” pahandas Itaalia liberaal.

Kas on mingeid märke sellest, et mõni ennast Eestis liberaalina määratlenud parlamendisaadik võiks hakata esinema nüüd sarnaste avaldustega? Mina neid praegu ei näe. Klassikalisest liberalismist jääb aga vähe alles, kui loobutakse kaitsmast selle nurgakiviks olevat õigusriiklust, mille üheks vormiks on ka rahvusvaheline õigus. Minu meelest on küll küsitav, kas neid poliitikuid, kes seda printsiipi tegelikult oluliseks ei pea, nagu nüüd on selgunud, peaks üldse nimetama liberaalideks.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Iisaku katedraali pommitamine oleks viga

Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi on pälvinud viimasel ajal kohalikust kristlik-konservatiivsest leerist kriitikat seoses sellega, et tõstatas küsimuse Peterburis asuva Iisaku katedraali võimalikust pommitamisest Eesti poolt. Ka minu arvates oleks see viga.

“Arvestades Eesti tulevõimekust, on Peterburi meie rakettide laskeraadiuses. Sinna ulatuvad ka meie merekaitseraketid,” kuulutas Postimehe peatoimetaja. “Küsisin kord endiselt kaitseväe juhatajalt Martin Heremilt, kas Eesti kaitsevägi laseks rakette ka näiteks Peterburi ajaloolise Iisaku katedraali pihta? Kui selle sammaste vahele on paigutatud õhukaitsepatarei, siis laseks need ära küll, vastas kindral reservis.”

Hõbemägi ja Herem seda nähtavasti ei tea, aga teise maailmasõja ajal asusidki Iisaku katedraali vahetus läheduses õhutõrjesuurtükid, katedraal sai pommitabamusi ja jälgi sellest on kohati näha veel tänapäevalgi. Kas Leningradi pommitamine aitas sakslastel sõda võita?

Ikooniline foto Leningradi blokaadi ajast: Iisaku katedraali kõrval asuv õhukaitsepatarei annab tuld linna pommitavate Saksa lennukite pihta. (24. november 1941)

Ajalugu olekseid ei tunne, aga sõjaväelased armastavad mängida minevikku vaadates läbi erinevaid stsenaariume, et valmistuda paremini tulevasteks sõdadeks, õppida tehtud vigadest. Palju on räägitud, et sõda NSV Liidu vastu olnuks tegelikult kiiresti võidetav, kui Hitler ei oleks suunanud 1941. aasta suvel väegrupp Mitte üksusi osalt ümber Ukainasse, vaid kuulanuks kindraleid, kes soovisid järgida plaani minna kohe suuremate jõududega Moskvat võtma. Aga üks saksa reservohvitseride sõjamäng olevat näidanud ka seda, et tulemus olnuks sama, kui väegrupp Nord ei oleks jäänud 1941. aasta sügisel nii seotuks Leningradi piiramisega, vaid see oleks suunatud osalt ümber Moskva peale. Point on selles, et lahingud Kiievi ja Leningradi pärast sidusid liiga palju jõude olukorras, kus vastase alistamiseks tulnuks võtta kiiresti ära Moskva.

Kas sellest oleks tegelikult piisanud, see ei ole muidugi kindel. Napoleonil õnnestus Moskva okupeerida, aga kaotajaks jäi lõpuks ikkagi tema – tõsi, pealinn asus siis Peterburis. Ajalugu arvestades tasub olla selliste sõjamängude suhtes siiski skeptiline.

Selge on aga see, et sõda Venemaaga ei saa võita Peterburi, Pihkva ja Ivangorodi pommitamisega, nagu paistavad kujutavat endale ette meie kohalikud pistrikud. Peterburi elanikud armastavad uhkusega rääkida, et nende linn on Северная столица, aga isegi kui Margus Tsahkna selle (mingis oma unenäos) tuumapommiga maapinnalt pühiks, jääks Venemaa poliitiline keskus ikkagi alles ja sõda jätkuks. Ei ole ju ka Ukrainat murdnud Krimmi, Donetski ja Luhanski langemine. Kiievit ei suudetud ära võtta ja sõda jätkub.

Pihkva ja Ivangorodi, võib-olla ka Peterburi pommitamisega saaks Eesti hakkama, aga Moskva jääb juba liiga kaugele. Mida siis teha? Kuidas ennast kaitsta? 2023. aastal Riigikokku kandideerides avaldasin ma oma valimisprogrammis arvamust, et Eestil tuleks võtta omaks ennetava enesekaitse doktriin, kuid see ei tähenda, et peaks tegema plaane Pihkva pommitamiseks vms.

“Minu arvates oleks otstarbekas arendada koostöös teiste meiega samas geopoliitilises ruumis asuvate Ida-Euroopa piiririikidega välja totaalse kübersõja võimekus, mis võimaldaks halvata vajaduse korral ka suure osa vastase ühiskonnaelust ning majandusest, aidates nii kaasa sellele, et n-ö tavapärane sõda mingil juhul meieni ei jõuaks,” märkisin toona oma valimisprogrammis. “See läheks küll vastuollu kehtiva rahvusvahelise humanitaarõigusega, kuid oleks sisuliselt humaanseim võimalik lahendus agressiivse naaberriigi ohjeldamiseks.”

Väljavõte minu valimisprogrammist 2023. aasta Riigikogu valimistel.

Oma valimisplatvormi lähtepunkte selgitades tõin ka välja, et “mõnel suuremal NATO riigil on selline võimekus küll väidetavalt olemas või arendamisel, aga mitmesugustel erinevatel põhjustel ei saa olla kindel, et seda oldaks valmis vajalikul määral rakendama ka teiste riikide abistamiseks.” Mõeldud oli siis eelkõige Ameerika Ühendriike ning täna on ebakindlus selles osas muidugi veelgi suurem. Vaja on just kohapealset, meie regiooni riikide autonoomset võimekust, mida saaks vajadusel kasutada kaugemal asuvatest liitlastest (sh teistest Euroopa Liidu riikidest) sõltumatult. Põhjamaad, Läti, Leedu, Poola, võib-olla ka Ukraina – rohkem liitlasi ei ole selleks vaja.

Samuti on lisaks tavapärastele kaitseplaanidele vaja konkreetseid plaane vastase poliitilise juhtkonna muutmiseks. Ei ole kahtlust selles, et sõja korral Venemaaga oleks automaatselt sihikul meie praegune poliitiline klass, sealhulgas need, keda oponendid armastavad kujutada mingite Kremli mõjuagentide või kasulike idiootidena. Tugeva võimuvertikaaliga riikides sõltub sõja ja rahu küsimus aga paljuski mõnest konkreetsest isikust ning jõudmine rahuni eeldab reeglina muutust vähemalt ühe osapoole poliitilises juhtkonnas, näiteks praegu Ukraina osas Putini või Zelenskõi langemist.

Tavapärane sõda Venemaaga tähendaks Eestile igal juhul mingit sellist stsenaariumi, mis ei saa olla kuidagi vastuvõetav. Kui see peaks puhkema, ei saa vastus jääda tavapäraseks, vaid peab olema suunatud sõja kiirele lõpetamisele ebakonventsionaalsete meetodite abil. Esimese maailmasõja ajal tegutsesid sakslased ju Venemaaga separaatrahuni jõudmiseks sihipäraselt selle nimel, et tõugata ühiskond kaosesse ja kutsuda esile muutus poliitilises juhtkonnas. See strateegia osutus edukaks. Tänapäevalgi oleks vaja rahuni jõudmiseks põhimõtteliselt sama, aga lihtsalt sisult nüüdisaegsemat lähenemist.

Mis puudutab jutte Iisaku katedraali pommitamisest, siis need on võrreldavad mõningate riigikogulaste väljendatud mõtetega Tallinnas asuva Nevski katedraali maatasa tegemisest. Venemaa meediakanalid on saanud kasutada neid näidetena, mis peavad tõestama Eestis valitseva režiimi agressiivset, inimvihkajalikku ja usuvastast loomust. Iisaku katedraaliga seoses toodigi juba välja see ülaltoodud pilt aastast 1941 ja meenutati ka seda, et Leningradi blokaadi tõttu suri üle miljoni tsiviilisiku – rohkem inimesi kui on tänapäeval Eestis eestlasi. Kas sellised võrdlused mõjuvad Venemaal rahvale hirmutavalt? Tõenäoliselt mitte, aga kindlasti aitavad need kujundada inimeste meelsust Eesti ja eestlaste suhtes. Kremli vaatepunktist tegi Postimehe peatoimetaja selles mõttes päris head tööd – andis neile padruneid, millega saab propagandasõjas meie pihta tulistada, et mobiliseerida rahvast toetama Putini sõjapoliitikat.

Huvitav on olnud lugeda ka vastukaja Hõbemäe ja Heremi jutule z-blogides. Ühes avaldati arvamust, et Eesti tuleks muuta vastutasuks “uueks Gaza sektoriks”, tähendab teha Eestiga sama, mida Iisrael on teinud seal. Mõned kommentaatorid vaidlesid kohe vastu, et võiks muidu küll, aga Eestis elab liiga palju venelasi, kes selle tõttu ju samuti kannataksid. Selle peale vastas postituse autor, et normaalsed venelased on Eestist lahkunud või deporteeritakse fašistide poolt enne sõda, siis seda probleemi enam ei ole. Üks kommentaator meenutas siis omakorda baltisakslaste repatrieeriumist ja leidis, et Eestiga võiks sõlmida nüüd sarnase kokkuleppe venelaste kodumaale toomiseks. Postituse autor arvas, et see oleks tõesti hea lahendus, pärast seda saaks Eesti lagedaks pommitada ja siis täielikult venelastega asustada. Nii et sellised on nüüd reaktsioonid, mida see Iisaku katedraali pommitamise jutt on kutsunud esile suurvene sõjardite poolt.

Hõbemägi ja tema mõttekaaslased võivad ju fantaseerida sellest, kuidas venelaste tõrjumiseks “hullu panna”, nagu ta seda mõtteviisi nimetas, aga ma kardan, et nende fantaasiad jäävad jõuetuks – venelaste loba trumpab nende oma iga kell üle, pole isegi mõtet proovida selles osas võistelda.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).