Andres Laiapea

Artikkel valmis 7. mail ja ilmus 11. mail 2026 toimetatud kujul Postimehe veebilehel. Minu valimisplatvorm 2027. aasta Riigikogu valimistel sisaldab kahte selles mainitud maksumuudatust: põhitoiduainete käibemaksumäära alandamine ja üleminek astmelisele tulumaksule.

Vahetult pärast 2023. aasta parlamendivalimisi põhjendas Reformierakonna toonane juht Kaja Kallas maksuteemade vältimist valimiskampaania ajal sellega, et maksutõusudest rääkimine on ebapopulaarne. Ta viitas koguni põhiseadusele, mis keelab maksuküsimusi rahvahääletusele panna. Raul Eametsa koostatud raport Eesti majanduse sõlmprobleemidest võiks anda nüüd tõuke, mis aitab vältida sellise vaikimise kordumist.

Eametsa raport on äärmiselt ajakohane. Praegu on just õige aeg pidada laiapõhjalisi arutelusid teemadel, mida tuleks käsitleda ka erakondade peagi valmivates valimisprogrammides. Paraku on see raport nii laiahaardeline, et selle igakülgne kommenteerimine ühe arvamusloo piires on võimatu. Seetõttu keskendun siin vaid mõnele maksudega seotud küsimusele.

Kõigepealt veidi kriitikat. Kahjuks on raportis esitatud konkreetsed ettepanekud maksusüsteemi muutmiseks enamasti väga üldsõnalised. Loodan, et erakondade programmilised lubadused valijatele tulevad konkreetsemad. Sellisel juhul on hiljem kergem hinnata antud lubaduste täitmist.

Näiteks kirjutatakse raportis: “Lihtsustamaks madalama sissetulekuga elanike toimetulekut, võiks kaaluda ka elementaarsete toiduainete käibemaksu erandit…” Kui selline punkt oleks kirjas mõne erakonna valimisprogrammis, ei tähendaks see sisuliselt midagi. Sellist erandit on vaja mitte lihtsalt võib-olla kaaluda, vaid see tuleb päriselt kehtestada! Ja seda lubades tuleb selle eest parlamenti valituks osutudes päriselt võidelda!

Eestis kehtib praegu toiduainetele käibemaksumäär 24%. See on üks Euroopa kõrgemaid. Toidukaupade hinnatasemelt on Eesti tõusnud Euroopa Liidus juba üheksandaks, läinud ette isegi Belgiast. Hinnakasvu tempo on olnud üks euroala kiiremaid. Just see on ju põhjus, miks Jana Guzanova algatatud kollektiivne pöördumine toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks kogus eelmisel aastal 98580 toetusallkirja.

Guzanova algatusele järgnenud reaktsioonid olid väga kõnekad. Riigikogu rahanduskomisjon arutas tema ettepanekut kolmel istungil ja otsustas seda mitte toetada. Rahanduskomisjonis toimus sel teemal kaks hääletust, kus Guzanova ettepaneku tagasilükkamist toetasid Reformierakonna ning erakonna Eesti 200 saadikud. Isamaa, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad olid selle vastu. EKRE esimees Martin Helme puudus mõlemalt hääletuselt.

Reformierakonna maksupoliitika arhitekt Mart Võrklaev väitis ühel neist rahanduskomisjoni istungitest, et Guzanova algatust toetanud inimesed said tegelikult petta ja langesid poliitilise eksituse ohvriks: “Tegemist oli ühe inimese valimiskampaaniaga Keskerakonnas, kus kandidaati esitleti madalama käibemaksu eest seisjana.”

See väide oli selgelt eksitav. Guzanova kandideeris sügisel Keskerakonna nimekirjas kohalikel valimistel, kuid tegi seda ise erakonda astumata. Tema otsus kandideerida ei eelnenud, vaid järgnes algatusele toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks. Enda sõnul kandideeris ta siis valimistel just selleks, et tundis vajadust saada oma ettepaneku taha tugevamat poliitilist toetust.

Keskerakond oli lubanud toiduainete käibemaksu alandamist juba 2023. aasta Riigikogu valimistel ja selle toetajad läksid Guzanova ettepanekuga lihtsalt kergesti kaasa. Küsitluste kohaselt on Eestis kõige madalama sissetulekuga leibkondade hulgas kõige rohkem just Keskerakonna toetajaid. Toidu hind on selliste inimeste jaoks päriselt oluline teema. Nii et Keskerakonna jätkuvalt kõrge reitingu taga võib näha vähemalt osaliselt seda, et ligi viiendik Eesti inimestest elab suhtelises või absoluutses vaesuses.

Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, millega taheti teha valitsusele ettepanek toiduainete käibemaksu langetamiseks, langes Riigikogus eelmise aasta detsembris esimesel lugemisel menetlusest välja. Eelnõu vastuvõtmiseks pidanuks seda toetama siis Riigikogu koosseisu enamus ehk vähemalt 51 saadikut. Toetas 19, neist seitse olid keskerakondlased, viis isamaalased, kolm sotsid, kaks EKRE fraktsioonist, ka Jaak Valge erakonnast Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid ning parteitu Leo Kunnas. Selline on jõudude jaotus antud küsimuses parlamendi praeguses koosseisus.

Lubadus langetada toiduainete käibemaksu oli 2023. aastal sees ka EKRE valimisprogrammis ning oma meediakanalites armastavad ekrelased sel teemal kõvasti lokku lüüa, kuid detsembris Riigikogus toimunud hääletuselt enamik neist puudus või jättis hääletamata. Kas loodetakse, et sel moel õnnestub muutuda nüüd Reformierakonnale vastuvõetavaks partneriks? Kas Martin Helme loodab saada rahandusministriks Kristen Michali järgmises valitsuses?

Eesti Kaupmeeste Liit tuli märtsis välja omapoolse ettepanekuga kehtestada põhitoiduainete käibemaksumääraks 13%. Minu arvates mõistlik mõte. Soomes on toiduainete käibemaks 14%, Lätis osadel toidukaupadel 12%. Maksumäära alandamine ei pruugi langetada toidukaupade hinda, aga pidurdaks kindlasti hindade kasvu ning annaks hingamisruumi kodumaistele tootjatele ja kaupmeestele.

Keskerakonna fraktsioon algatas sellest ettepanekust lähtudes aprillis Riigikogus eelnõu käibemaksuseaduse muutmiseks. Eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et maksumäära langetamisel väheneks maksutulu hinnanguliselt ligikaudu saja miljoni euro võrra aastas. Samas leitakse, et negatiivne mõju riigieelarvele võib tegelikult olla väiksem, kui suurem tarbimine suurendab maksulaekumisi, inflatsiooni aeglustumine vähendab riigi kulusid ning majanduskasv ja tööhõive suurenemine parandavad eelarvepositsiooni.

Kõlab kenasti, aga… “võib” ei tähenda seda, et nii juhtub. Ei pruugi. Põhitoiduainete käibemaksumäära alandamisega peaks kaasnema ka võrrandi teine pool. Eamets tõi oma raportis välja, et Eesti toetub suhteliselt palju tööjõu- ja tarbimismaksudele, kuid kapitali maksustamine on väga madal. Mina üldiselt varamakse ei poolda, aga sellest raportist leiab ka ettepaneku muuta üksikisiku tulumaks progressiivseks. See oleks ju täiesti sobiv katteallikas, millega korvata toiduainete käibemaksumäära alandamisel tekkiv miinus.

Reformierakonna tehtud maksumuudatustest on võitnud eelkõige kõrgema sissetulekuga inimesed. Parlamendi järgmine koosseis peab hakkama langetama selles osas otsuseid, mis leevendavad väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, et parandada nende toimetulekut ja hakkamasaamist sotsiaaltoetuste ja muude abirahadeta. Ainult nii saab pidurdada Eestis sotsiaalse ebavõrdsuse ja õpitud abituse üheaegset süvenemist.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Kuna president Alar Karise väljaütlemised tekitavad jätkuvalt poleemikat, panin kirja enda valimisplatvormi Venemaad puudutava osa, nimetan seda “proaktiivseks idapoliitikaks” – see on teine osa minu platvormist 2027. aasta Riigikogu valimistel, esimene oli hiljuti Sakalas avaldatud programmiline artikkel demokraatia süvendamisest.

Eesti ja Venemaa suhted peavad toetuma 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahulepingule, millega Venemaa loobus igaveseks kõigist suveräänõigustest Eesti maa ja rahva kohta. Tuleb ratifitseerida ka seda täiendav piirileping, millega kinnitatakse vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist.

1940. aastal toimus Eesti sõjaline okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt. Eesti viimine NSV Liidu koosseisu ei toimunud õiguspäraselt ega toetunud Eesti rahva vabalt väljendatud tahtele. Sellest tulenevalt tunnistati iseseisvuse taastamisel Eesti poolt õigustühisteks aktid, millega oli muudetud Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist piiri. Riigipiiri küsimuse lahendamiseks on vaja ratifitseerida uus piirileping. Seni tuleb jätkata piiririba ja piirivööndi kindlustamist ajutisel kontrolljoonel.

Eesti välispoliitika on järginud ka suhetes Venemaaga seni suuresti Ameerika Ühendriikide välispoliitilisi hoovusi. Kui president Toomas Hendrik Ilves osales 9. mail 2010 venelaste võidupüha tähistamisel Moskvas, olles kerjanud endale küllakutse sinna välja eelnevalt meedia kaudu, oli see kooskõlas president Barack Obama administratsiooni reset-poliitikaga suhete parandamiseks Venemaaga. Kui president Kersti Kaljulaid kohtus 2019. aastal Moskvas president Vladimir Putiniga ning kutsus teda hiljem Tartus toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressile, vastas see president Donald Trumpi esimese administratsiooni poliitikale Venemaa suhtes. Kui president Alar Karis räägib nüüd sellest, et meil tuleb valmistuda suhtluse taastamiseks Venemaaga, arvestab ta president Trumpi praegust lähenemist Venemaale.

Väikeriik ei saa ignoreerida suurriikide omavahelistes suhetes toimuvaid arenguid ning juba geograafiast tulenevalt on Venemaaga ühel või teisel moel suhtlemine Eesti jaoks sisuliselt vältimatu. Minu arvates on Eesti huvides rahumeelsete suhete arendamine kõigi maailma riikide, sealhulgas Venemaaga, kuid seda tehes ei tohi trampida jalge alla enda väärikust ja väärtusi. Eesti Vabariik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule, rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Eesti huvides on, et maailmas valitseks reeglitel põhinev rahvusvaheline kord, kus riigid järgivad rahvusvahelist õigust ja toimivad demokraatliku õigusriigi põhimõtetest lähtudes, austades kõigi inimeste inimväärikust. Kahjuks ei saa öelda, et Venemaa praegune režiim seda teeks.

Venemaa on sooritanud president Vladimir Putini juhtimisel Ukraina vastu agressioonikuriteo, mille toimepanemist ei muuda olematuks see, kui lõpuks jõutakse rahulepingu sõlmimiseni. Eestil tuleb taotleda jätkuvalt Putini ja tema kaasosaliste vastutusele võtmist sõjakurjategijatena rahvusvahelises kohtus. Samas tuleb rõhutada, et meie ei käsitle Venemaa elanikkonda tervikuna enda vaenlastena ega nõua selle kollektiivset karistamist, Venemaa tükeldamist väikesteks osadeks vms.

On võimalik, et praegune poliitiline režiim jääb Venemaal püsima ka pärast president Putini ametist lahkumist, mis on juba tema vanusest tulenevalt lõpuks vältimatu, kuid tema minekuga avaneb seal siiski võimaluste aken muutusteks. Eesti peab valmistuma selle kasutamiseks, et mõjutada Venemaal toimuvaid arenguid meile soodsas suunas. Meie huvides on Venemaa muutumine demokraatlikuks õigusriigiks, kus austatakse kõigi inimeste inimväärikust, sest selline riik järgiks tõenäoliselt ka rahvusvahelist õigust. Samuti oleks sellise riigiga kergem arendada mõlemapoolselt kasulikku koostööd majanduse, teaduse ja kultuuri vallas. Venemaa praeguse režiimi püsimisel jääb püsima ka sellest lähtuv oht ja negatiivne mõju Eestile (peegeldusefekt), mis pärsib Eesti enda arenemist tõeliselt vabaks ja demokraatlikuks õigusriigiks.

Eesti ei saa viia Venemaal läbi režiimimuutust, kuid võib aidata protsessile kaasa läbi piiriülese koostöö lähiregioonidega Venemaal. Ivangorodi, Pihkva ja Peterburi elanikke ei ole vaja käsitleda vaenlastena. Minu arvates tuleks neis näha potentsiaalseid koostööpartnereid. Eesti peab seisma järjekindlalt Venemaal elavate soome-ugri rahvaste õiguste eest ja arendama kultuurikoostööd sealsete aktivistidega ka olukorras, kus laiemat suhete normaliseerumist Venemaaga ei ole toimunud. Sama kehtib Venemaal elavate eestlaste suhtes, kes jäävad meie rahvuskaaslasteks sõltumata sellest, milline režiim Venemaal valitseb.

Arvestades, et Venemaal on demokraatlik opositsioon praegu peaaegu täiesti lämmatatud ning isegi selline stalinismi kuritegude uurimise ja teadvustamisega tegelev tuntud inimõiguslaste organisatsioon nagu Мемориал oli sunnitud oma tegevuse seal lõpetama, tuleb võimaldada neil kasutada oma Venemaa-suunalise tegevuse jätkamiseks Eesti territooriumi. Eesti riik peab pöörama rahvusvaheliselt rohkem tähelepanu stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva tähistamisele. Samuti tuleb tühistada määrus, millega piiratakse Venemaa ja Valgevene kodanike õppimist Eesti ülikoolides. Selline piirang on kontraproduktiivne, sest ei kahjusta kuidagi sealseid režiime, vaid on jätnud Eesti ilma võimalusest kasutada kõrgharidust pehme jõuna Venemaa ja Valgevene kodanike meelsuse mõjutamiseks Eestile sobivas suunas.

Eesti kohaliku venekeelse elanikkonna tõrjumine meie demokraatlikes protsessides osalemisest (alaliselt Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse võtmine kohalikel valimistel) ning ajateenistusest kaitseväes (keelenõude kehtestamine, mis jätab kehvema eesti keele oskusega kutsealused kohe kõrvale) on poliitilised vead, mis süvendavad nende võõrandumist Eesti ühiskonnast. Eestikeelsele õppele üleminek muukeelsetes koolides peab jätkuma, kuigi on seni sisuliselt paljuski ebaõnnestunud. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku riigipoolne tagakiusamine tuleb lõpetada. Eesti ei tohi aidata ise oma poliitikaga kaasa kohaliku venekeelse elanikkonna muutumisele Putini režiimi viiendaks kolonniks. Kahjuks on meie parlamendi praegune koosseis teinud just seda.

Vaja on suurendada Eesti välispoliitika kujundajate kompetentsust Venemaaga seotud arengute osas. Põlvkondade vahetumine on viinud selleni, et tuginetakse järjest enam ingliskeelsete mõttekodade toodangule, mitte vahetult kogutud teadmistele ja iseseisvale analüüsile. Eesti jaoks on aga äärmiselt oluline omada selles osas võimekust iseseisvaks analüüsiks, mis lähtuks just meie endi riiklikest ja rahvuslikest huvidest, mitte kellegi teise omadest.

PS. Tasub kuulata, mida rääkisid president Alar Karise avaldustest, Venemaa võimalikest sõjalistest operatsioonidest ja Яблоко väljavaadetest jutusaates Лабвакар praegu Lätis eksiilis elavad Aleksei Malov ja Deniss Kamaljagin, kes mõlemad on kuulutatud Venemaal välisagentideks.

Malov oli valitud Peipsi-taguse Oudova rajooninõukogu liikmeks, kuid 2015. aastal võeti temalt seal prokuratuuri nõudmisel saadikumandaat ära, sest tuli välja, et tal on topeltkodakondsus. Ta on nimelt sünnijärgne Eesti kodanik. Poliitikaga jäi ta aga tegelema edaspidigi, olles muu hulgas seotud liikumisega Avatud Venemaa. Välisagendiks kuulutati ta 2023. aasta sügisel põhjendusega, et ta on osalenud varasemalt välisagentideks kuulutatud inimeste sõnumite ja materjalide loomises, levitanud väidetavalt valeinfot Venemaa ametivõimude otsuste ja aetava poliitika kohta. Sisuliselt peeti silmas just jutusaadet Лабвакар – seda otseselt nimetamata, et mitte teha reklaami režiimivastastele häältele. Petseri rajooni kohus peaks vaatama 6. mail läbi föderaalse järelevalveteenistuse Roskomnadzor protokolli, mis koostati Malovi kohta selle tõttu, et ta on rikkunud nõuet, mille kohaselt peavad välisagentideks kuulutatud märgistama enda veebi postitatud materjalid teatega, et need on valmistanud välisagent. Eks paistab, millise karistuse kohus talle selle õigusrikkumise eest nüüd tagaselja määrab.

Kamaljagin sündis Ukrainas, Donetski oblastis, kus ta veetis lapsepõlves ka palju aega, kuid elas peaaegu kogu elu Venemaal, Pihkvas, kuhu koos vanematega kolis. Ta on lõpetanud seal kooli ja ülikooli, töötas palju aastaid ajakirjanikuna erinevates väljaannetes. 2014. aastal sai temast sõltumatu ajalehe Псковская губерния peatoimetaja. Praegu see enam paberil ei ilmu, jäänud on ainult veebiväljaanne, mis enam Venemaal meedialitsentsi ei oma. Ajalehe väljaandja MTÜ Свободное слово kuulutati 2016. aastal välisagendiks, sest oli saanud ühe grandi fondilt, mis kuulutati välisagendiks. Jätkamiseks loodi siis uus juriidiline keha, kuid 2020. aasta detsembris sai Kamaljaginist üks esimesest viiest välisagendiks kuulutatud üksikisikust – põhjenduseks see, et ta oli teinud kaastööd USA valitsuse rahastatud Радио Свобода-le. Kamaljagin pidas seda naeruväärseks ning tegi siis selle näitlikustamiseks ise rahaülekandeid Pihkva oblasti kubernerile ja teistele tähtsatele tegelastele, et saavutada ka nende kuulutamine välisagentideks, kuid järgnes hoopis rida kohtuasju tema enda vastu, mis hoogustusid eriti pärast seda, kui ta 2022. aasta kevadel Venemaalt lahkus, jätkates tegevust Псковская губерния toimetajana Riias. Kõigepealt hakati talle määrama trahve selle eest, et ta ei lisanud oma postitustele veebis märget, et need on teinud välisagent. Eelmise aasta novembris mõisteti ta aga välisagentidele tehtud ettekirjutuste eiramise eest juba tagaselja kolmeks aastaks vangi.

Лабвакар on jutusaade, kus Malov ja Kamaljagin räägivad sageli teemadest, mis võiksid pakkuda huvi ka kuulajatele Eestis. Minu meelest asjalikud tegelased, aga tuleb muidugi pidada meeles, et tegemist on ikkagi “välisagentidega”.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Järgnev artikkel valmis 13. aprillil, ilmus 15. aprillil 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Nende valimiste peateemadeks kujunevad tõenäoliselt julgeolek, majandus ja inimeste toimetulek, kuid unustada ei tohiks muudki. Esitan enda seisukohad, mis puudutavad demokraatia süvendamist. Erakondadel on lubatud neid vabalt oma programmidesse kopeerida. Samme nende elluviimiseks võib astuda Riigikogus muidugi ka juba enne valimisi.

President tuleb valida otse rahva poolt, et ta saaks täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes. Väited, et sellega peaks kaasnema presidendi võimu suurendamine, ei vasta tõele. President valitakse otse rahva poolt enamikes Euroopas asuvates parlamentaarsetes vabariikides.

Eestis on erakonnad teinud algatusi üleminekuks presidendi valimisele otse rahva poolt ainult opositsioonis olles, kuid hoidunud neist võimule saades, sest presidendi valimise praegune kord on kasulik võimul olijatele. Selleks, et pärast järgmisi valimisi taas nii ei juhtuks, on vaja parlamenti vähemalt ühte sõltumatut saadikut, kes hoiaks teemat üleval ka siis, kui need poliitikud, kes räägivad opositsioonis üleminekust presidendi otsevalimisele, üritavad seda pärast võimule saamist jälle unustada.

Rahval peab olema õigus algatada seaduseelnõusid. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima võimu kandja rahvas, kuid alates 1934. aasta riigipöördest, millega kehtestati autoritaarne režiim, on õigus algatada seaduseelnõusid rahvalt ära võetud. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, tuleb see õigus taastada. Mitte lihtsalt palvekirjaõigusena, vaid päriselt.

Kui vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku toetab rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu uue seaduse andmiseks, olemasoleva muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, peab see minema Riigikogus hääletamisele. Kui Riigikogu otsustab selle tagasi lükata, peab see minema rahvahääletusele.

Enne 1934. aasta riigipööret nägi põhiseadus ette, et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised. Selle punkti taastamisest tuleks hoiduda, et konkreetsete küsimuste otsustamist rahvahääletusel ei hakkaks enam nii palju mõjutama laiem rahulolematus parlamendi koosseisu ja tegevusega.

Rahval peab olema õigus Riigikogu laiali saata. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, peab sellel aga olema siiski ka võimalus Riigikogu laiali saata. Kui vastavat algatust toetab enam kui pool viimastel Riigikogu valimistel osalenud hääleõiguslike kodanike arvust, tuleb korraldada uued Riigikogu valimised.

Selline muudatus kindlustaks esindusdemokraatiat. Praegune olukord, kus pikki aastaid saab ametis jätkata parlament, mis on juba kaotanud valijaskonna usalduse, ei ole kooskõlas esindusdemokraatia mõttega. Rahval peab olema võimalus selline parlament laiali saata.

Riigikogu tuleb valida proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Seda ütleb nii meie põhiseadus kui ka praegu kehtiv valimisseadus, kuid tegelikult on kehtestatud sellega põhjendamatult keeruline valimissüsteem, mis seda põhimõtet oluliselt moonutab.

Riigikogu valimisteks tuleks moodustada üks üleriigiline valimisringkond, kus mandaadi annab 1/101 kehtivaks loetud häältest. Selleks, et vältida parlamendi liigset killustumist, peaks sel moel jagatud kohtadest ülejäänud kohad minema boonusena kõige rohkem hääli kogunud nimekirjale. Nii saaks ühest küljest tagatud ka väiksemate erakondade esindatus parlamendis, kuid teisest küljest motiveeritaks erakondi koonduma.

Poliitiline maastik tuleb avada vabale konkurentsile. Praegu piiratakse Eestis uute erakondade asutamist sellega, et nende registreerimisel nõutakse vähemalt viiesaja liikme olemasolu. Nende osalemist valimistel takistatakse sellega, et kandidaatide ülesseadmisel Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisteks nõutakse suure kautsjoni tasumist, mille juba Riigikogus esindatud erakonnad saavad maksta ära endale riigieelarvest tehtavatest eraldistest.

Poliitilise maastiku avamiseks vabale konkurentsile tuleb kaotada erakondade registreerimisel kehtiv nõue liikmete arvule ja kandidaatide ülesseadmisel kehtiv nõue kautsjoni tasumiseks. Selleks, et vähendada edaspidi n-ö ebatõsiseltvõetavate kandidaatide osalemist valimistel, tuleks nõuda kandidaatide registreerimisel hoopis toetusallkirjade esitamist. Kandidaadi registreerimiseks peaks teda toetama Riigikogu valimiste puhul vähemalt 10, Euroopa Parlamendi valimiste puhul vähemalt 50 hääleõiguslikku isikut, kusjuures üks selline isik saaks toetada oma allkirjaga korraga ainult ühte kandidaati.

Samuti tuleb muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda. Oleks õiglane, kui erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised seotaks selgelt valijate poolt antud häältega. See tähendab, et Riigikogu valimistel osalenud erakond saab iga saadud hääle kohta konkreetse summa, näiteks 5 või 10 eurot aastas, mis fikseeritakse juba erakonnaseadusega ega ole kergesti suurendatav. Nii muutuks erakondade riigipoolne rahastamine õiglasemaks ja valijatele arusaadavamaks, kuid samas seataks sellele ka selge piir.

Kindlasti räägivad erakonnad oma valimisprogrammides ja nende esindajad valimisdebattides ka eelseisvate valimiste eel palju demokraatiast, vajadusest seda kaitsta ja hoida. Seda on tehtud enne kõiki valimisi. Küsimus on aga selles, kui tõsiselt seda tehakse ja mida selle all täpselt mõeldakse. Riigikogu praeguse koosseisu suurimaks saavutuseks jääb selles osas ilmselt otsus võtta kohalikel valimistel hääleõigus alaliselt Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt. Enda valijatele esitleti seda demokraatia kaitsmisena, kuid tegelikult toimus selle kitsendamine.

Loodetavasti ei tule Eestis enam kellelegi mõtet “demokraatia huvides” valimised ära jätta, nagu tehti 1934. aastal riigivanema valimistega, kui võitjaks ähvardas tulla “vale” kandidaat. Toona alanud vaikiv ajastu oli ju see, mis viis lõpuks hääletu alistumiseni.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).