Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

Artikkel valmis 17. augustil reaktsioonina siis ERR-i portaalis ilmunud Jüri Adamsi arvamusloole ja sai saadetud kõigepealt ERR-i portaali arvamustoimetajale, kuid jäi tema poolt avaldamata; ilmus 25. augustil toimetatud kujul Postimehe arvamusveebis.

Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

  • Presidendi otsevalimised ja parlamentaarne demokraatia ei ole omavahel vastuolus.
  • Euroopa Liidus on president valitud enamasti otse rahva poolt ka parlamentaarsetes riikides.
  • Eestile sobiks eeskujuks Iirimaal kasutatav valimissüsteem.

Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud Jüri Adamsi artiklit Eesti presidendi valimisega seotud probleemidest. Kahjuks heitis ta kergekäeliselt kõrvale mõtte minna üle presidendi otsevalimisele. Minu arvates võiks just see olla lahendus mitmetele Eestis ilmnenud hädadele, kirjutab Andres Laiapea.

Parlamentaarne demokraatia ja presidendi valimine otse rahva poolt ei ole ühitamatud vastandid. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist kuus on konstitutsioonilised monarhiad, ülejäänutes on riigipeaks president. Neist 21-st riigist 14 ehk 2/3 on sellised, kus president valitakse otse rahva poolt. Presidentaalse või poolpresidentaalse süsteemiga on neist ainult kuus, ülejäänud kaheksa on parlamentaarsed demokraatiad.

Seega on Euroopa Liidus tänapäeval juba rohkem selliseid parlamentaarseid demokraatiaid, kus president valitakse otse rahva poolt. Meile kõige lähedasem selline riik on Soome, aga nende hulka kuulub ka näiteks Tšehhi, mida Adams nimetas vananenud andmetele toetudes ekslikult riigina, kus president valitakse parlamendis. Tegelikult mindi seal juba 2013. aastal üle presidendi valimisele otse rahva poolt.

Eestile lisaks kuulub Euroopa Liitu kuus sellist riiki, kus presidenti ei vali ametisse rahvas. Neist kaks (Saksamaa ja Itaalia) on teistsuguse ülesehitusega suuremad riigid, kus liidumaadel või regioonidel on ulatuslik autonoomia. Sellest tulenevalt valitakse seal ka presidente suurte valimiskogude kaudu. Ülejäänud neli (Kreeka, Ungari, Malta ja Läti) on Eestiga võrreldavad väikeriigid, kus president valitakse parlamendi poolt. Sellest tulenevalt saab seal presidendiks reeglina parajasti võimuloleva erakonna või koalitsiooni soosik, neile poliitiliselt lähedane isik.

Presidendikandidaatide arv viimasel kolmel korral teistes Euroopa Liitu kuuluvates parlamentaarsetes vabariikides.

Adams avaldas arvamust, et Eestis tuleks otsustada ära, kas valik tehakse parlamendis või eraldi valimiskogus. Viimane oleks kahtlemata parem kui esimene, kuid minu arvates oleks veelgi mõistlikum minna üle presidendi valimisele otse rahva poolt. Euroopa Liidus on praegu sellisteks parlamentaarseteks demokraatiateks, kus toimuvad presidendi otsevalimised, lisaks Soomele ja Tšehhile veel Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Slovakkia ja Sloveenia. Loodetavasti lisandub tulevikus ka Island, kui seal kiidetakse nüüd rahvahääletusel heaks liitumisläbirääkimiste jätkamine Euroopa Liiduga.

Nendes riikides on mõistetud, et presidendile otsevalimiste kaudu parlamendist sõltumatu mandaadi andmine tugevdab institutsionaalset võimude lahusust, võimaldades tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Neis kasutatavad valimissüsteemid on aga muidugi mõnevõrra erinevad. Kui lisada ka Euroopa Liidus leiduvad presidentaalse (Küpros) ja poolpresidentaalse süsteemiga riigid (Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rumeenia ja Leedu), muutub pilt veelgi kirjumaks. Olles neid omavahel võrrelnud, olen veendunud, et valimissüsteemi disain mõjutab oluliselt ka riikides valitsevat poliitilist kultuuri. Mulle isiklikult tundub meile presidendivalimiste osas kõige sobivama eeskujuna Iirimaa.

Iiri Vabariik on Eestiga võrreldavas suurusjärgus väikeriik ning võime leida mõningaid paralleele ka kahe maa ajaloost. President valitakse seal üksiku ülekantava hääle meetodil. See tähendab, et valija saab järjestada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3., jne. Valituks osutumiseks on vaja saada vähemalt pooled häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled kehtivaks loetud häältest.

Selline valimissüsteem jätab erakondadele võimaluse tulla välja oma parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas mitte teravalt vastanduma, vaid otsima ühisosa, et saada hääli ka nendelt valijatelt, kelle esimene eelistus on teine. Eelmisel aastal osales Iirimaal presidendivalimistel küll ainult kolm kandidaati, sest vasakpoolsed erakonnad koondusid siis võitnud Catherine Connolly taha juba kandidaatide ülesseadmisel, kuid kahel varasemal korral oli neid 6-7. See tähendab, et valijatel oli päriselt kellegi hulgast valida.

Kandidaadid ja presidendiks valitud on olnud Iirimaal reeglina tugeva poliitilise taustaga pikaajalised tegevpoliitikud. Iiri põhiseaduses ei ole nõuet, nagu see on Eesti omas, et presidendiks saades peab inimene oma erakondliku kuuluvuse peatama. Praktikas on sellele ametikohale jõudes aga parteipoliitikast distantseerutud, sest sinna ei jõuta üldiselt ainult tänu ühe erakonna toetajate häältele. Teiseks ametiajaks kandideeritakse sageli juba sõltumatu kandidaadina.

Selline valimissüsteem soosib konstruktiivseid ja oponentide suhtes lugupidavaid arutelusid, mitte kandidaatide teravat vastandumist, sest võitlus käib ju mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. See võimaldab näha võimalikult paljudel valijatel enda valitud isiku saamist presidendiks, jättes aga samas ära vajaduse korraldada võitja selgitamiseks veel ka valimiste teine voor. Presidendi võim ei ole Iirimaal seejuures suurem kui Eestis.

Eestis nüüd presidendivalimistel esifavoriidiks peetav Ülle Madise tunnistas oma pressikonverentsil, et parlamentaarses riigis võib presidendivalimisi korraldada väga erineval moel. Nii see on. Minu arvates ei ole mingit põhjust välistada Eestis sel teemal peetavates aruteludes ka otsevalimisi. Euroopa Liidus on need meiega samas suurusjärgus väikeriikides pigem tavapärased. Sellise valimissüsteemiga seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub, on jäänud väga väikeseks.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Kliimamuutused on reaalsus, millega tuleb arvestada

Artikkel valmis 17. juulil ja ilmus 23. juulil 2026 toimetatud kujul ajalehes Lõuna-Eesti Postimees.

Tõrvas hiljuti inimeste kodusid ja töökodasid laastanud üleujutus ei jää ilmselt viimaseks omataoliseks. Teadlased ennustavad Eestis äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemist. See on reaalsus, millega tuleb hakata kõigil järjest enam arvestama.

See ei olnud esimene kord, mil vesi Tõrvas suurt kahju tegi. Vanemad inimesed meenutasid kohe, et sarnane üleujutus oli 1978. aastal, kui erakordselt tugeva vihmasaju tagajärjel purunes kõigepealt Pokardi pais ja selle mõjul tulvas vesi ka üle Tikste veskijärve tammi. Keskkonnaagentuur tõi omakorda välja, et juulikuu kõrgeim veetase registreeritigi Tõrvas just toona. Nende vaatlusandmed algavad 1950. aastast.

Vanadest ajalehtedest võib leida teateid ka varasematest üleujutustest. 1926. aastal kirjutas Valgas ilmunud Uus Rajalane: “Pühapäeval, 9. mail kell 10 õhtul lõhkus vesi Tikste veski tammi täielikult ära ja ujutas all pool tammi üle madalamad kohad, sünnitades tuntavat kahju. Nii uhtus äkiline veevool välja piimaühisuse aia postid, viis ühes laua hunnikud, lähedal asuval kaupmehel veeresid peri vett heeringu tünnid ja õli vaadid. Õnnetuse põhjuseks oli arvatavasti liiga kõrgele üles paisutatud vesi, millele vana tamm ei suutnud vastu panna ja vee jõule alla andis.”

1932. aasta 11. augustil raporteeris Maaleht: “Tikste pais uputas Tõrva linna. Läinud nädala lõpul juhtus Tõrvas väikene “veeuputus”. Helme Tikste veski pais, mis asub ülevalpool linna, oli millegi pärast murdunud ja laskis vabadusse pääsenud järve vee suure kohina ja mürinaga otse Tõrva linnakese peale. Kuigi linn just palju kannatada ei saanud, sünnitas see väikene “veeuputus” tõrvalastele siiski nii mõneski asjas “tähtsat” kõneainet.”

    Nii et probleem konkreetse kohaga ei ole uus. Tikste veskijärve paisu purunemine tekitas Tõrvas korduvalt üleujutusi juba enne seda, kui ülesvoolu rajati Pokardi paisjärv, mille paisu purunemine nüüd sellegi vastupidavuse murdis. Tõrvalastele pakkus see palju kõneainet juba ajal, mil see paik ei olnud ametlikult isegi veel osa Tõrva linnast, vaid kuulus alles Helme valla koosseisu.

    Suurveed on tekitanud Tõrvas probleeme ka teistes kohtades. 1931. aasta kevadel esitas linnavalitsus majaomanike palvel taotluse, et linnast ülesvoolu asuvate vesiveskite omanikke kohustataks paise aegsasti avama, mitte jätma seda viimasele hetkele. Valga maavalitsus andiski siis välja määruse, millega neid kohustati seda tegema, et hoida ära uputusi. Paar nädalat hiljem tabas linna aga siiski suur üleujutus. Õhne jõgi tõusis tavapärasest mitu meetrit kõrgemale. Vesi vallutas 20 elumaja, 30 kõrvalhoonet. Kanad kolisid puude otsa, aga palju loomi sai hukka.

    Kogu selle ajaloo taustal ei ole tänavune juhtum midagi enneolematut. Väiksemaid üleujutusi on tõrvalased elanud üle palju. Samas on tulvavesi nõudnud inimelugi, kui viis 2013. aastal Helme jõe äärest kaasa ühe üleujutatud sõiduteel liigelnud kohaliku mehe. Selles mõttes läks sel korral veel isegi hästi.

    Eeltoodust hoolimata peaks Tõrvas juhtunu mõjuma nüüd äratuskellana laiemalt. Ajakirja Eesti Loodus värskeimas numbris selgitavad Tartu Ülikooli teadlased (“Leebem talv, karmimad valikud: teaduslik pilk Eesti kliima tulevikku”), et jätkuvad kliimamuutused toovad Eestis endaga kaasa mitte üksnes temperatuuride kasvu, vaid ka sademete hulga suurenemise. Samas rõhutatakse, et tõenäoliselt jaotuvad sademed tulevikus ebaühtlasemalt: kui sajab, siis korraga palju; kui ei saja, siis ei saja üldse.

    “Riskijuhtimise vaatest ütleb see teadmine meile palju rohkem kui näiteks aastane keskmine sademete hulk. Kui mingi näitaja keskmine on veidi suurem või väiksem, ei tekita see enamasti probleeme põllumajanduse või taristuga. Need satuvad surve alla siis, kui süsteem peab tulema toime äärmustega, millega ei ole arvestatud,” kirjutavad Eesti kliimateadlased. “Eriti selgelt tulevad need riskid esile linnakeskkonnas.”

    Justkui tellitult tõi tugev vihm selle peale Tõrvas kaasa veetaseme kiire tõusu, mis viis paisude purunemiseni. Keskkonnaagentuuri andmetel sadas paari päevaga maha 80% varasemast kogu juulikuu keskmisest sajunormist. Juhtunu illustreeris ilmekalt seda, mille eest kliimateadlased olid just hoiatanud.

    Kui sellised tugevad vihmasajud muutuvad edaspidi järjest sagedasemaks, tähendab see paraku, et järjest sagedamini võivad hakata korduma ka sellised suured laastavad üleujutused, mida varem on nähtud siiski suhteliselt harva. Seega on vaja hakata arvestama nendega rohkem nii linnade ruumilise arengu planeerimisel kui ka hoonete, tänavate, sildade ja paisude projekteerimisel. Tuleb eeldada, et sellistest äärmuslikest ilmastikunähtustest kujuneb aegamisi uus normaalsus.

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

    Ühtegi on tugev kandidaat, eriti praegustes oludes

    Artikkel valmis 16. juulil ja ilmus samal päeval toimetatud kujul Sakala veebis.

    On mõistetav, et ideoloogilisemad liberaalid ei soovi Riho Ühtegi valimist Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid objektiivselt võttes on ta tugev kandidaat, kellest võiks saada Eestile hea president. Eriti hästi sobiks ta sellesse rolli just praegustes oludes.

    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski rääkis ERR-ile, et demokraatlikus õigusriigis peaks olema väga erandlik olukord, kui tsiviilvõimu etteotsa valitakse sõjaväelise taustaga inimene. See on vist küll kõige nõrgem argument, mille saab Ühtegi kandidatuuri vastu tuua. Kui meil oleks käes tavaline rahuaeg, võiks isegi nõustuda, et sellise tausta olemasolu ei peaks olema presidendi valimisel mingi kriteerium, aga praegu on see selgelt Ühtegi suurim pluss.

    Põhiseaduse kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Just tema on see, kelle ettepanekul saab Riigikogu kuulutada välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Eesti vastu suunatud agressiooni korral peab president kuulutama sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja Riigikogu otsust ära ootamata.

    Tänapäeva maailmas ei ole sõda Eesti jaoks kahjuks ainult abstraktne oht. Ajalugu ei ole lõppenud. Sõltumata sellest, kas Ukraina ja Venemaa jõuavad lähiaastatel mingi rahulepinguni või mitte, elame Venemaa praeguse režiimi püsides edasi geopoliitilises kõrgepingeväljas. Kui see ei oleks nii, võiks ju kohe kaitsekulutused alla lasta, kohustusliku ajateenistuse kaotada ja kaitseliidu laiali saata.

    Sõjaväelise taustaga isikute valimine tsiviilvõimu etteotsa ei ole demokraatlikes õigusriikides tegelikult midagi ebatavalist. Tšehhi praegune president Petr Pavel oli varem Tšehhi armee kindralstaabi ülem ja NATO sõjaväelise komitee esimees. Bulgaaria uus peaminister Rumen Radev, kes oli 2017–2026 riigi president, lõpetas sõjaväelise karjääri Bulgaaria õhuväe ülemjuhatajana. Soomes on paljud presidendid ja peaministrid olnud reservohvitserid, läbinud reeglina vähemalt ajateenistuse.

    Kui jätta kõrvale Iisrael ja USA, leiab maailmast ikkagi ridamisi riike, kus sõjaväeline taust poliitilisele karjäärile kasuks tuleb. Eestigi parlamendis on alati olnud inimesi, kes just tänu sellele sinna on valitud. Praegu näiteks endine kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Endine kaitseväe juhataja Riho Terras on jõudnud europarlamenti. On täiesti arusaamatu, miks peaks sõjaväeline taust välistama inimese valimise Eesti Vabariigi presidendiks.

    Ühtegi on tunnistanud, et sõjandusega seonduv huvitas teda juba lapsepõlves ja ta unistas siis isegi sõjaväelenduriks saamisest, kuid pärast sundaega Nõukogude armees otsustas kõigest militaarsest loobuda, asudes tööle hoopis Tõravere observatooriumis. Eesti iseseisvuse taastamisel aga olukord muutus. Juba 1990. aastal kuulus Ühtegi kaitseliidu taastajate ridadesse. 1991. aasta augustiputši ajal juhtis ta Toompead julgestanud kaitseliitlasi.

    Kriitikud on heitnud ette seda, et Ühtegi jättis kaitseliidu ülemana minemata president Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Kadrioru roosiaias. Täpsemalt öeldes on häirinud tema põhjendused. “Oleks täna Roosiaedagi läinud, kuid peale eilset pole see nagu kohane. Jäägu lilleaia üritused siis mikk pärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseivust taastades,” kirjutas ta 2020. aastal Facebooki, viidates päev varem toimunud üritusele, kuhu ülesmukitud Mikk Pärnits ilmus võtma presidendilt vastu vägivallaennetuse auhinda kõrge kontsaga platvormkingadel ja roosas kleidis.

    Hiljem on Ühtegi lisanud, et ei soovinud siis ise presidendi roosiaias olla selle pärast, et nägi juba ette, millise kõne võib seal pidada Sveta Grigorjeva. “Guugeldasin, mida tütarlaps varem kirjutanud on, ja otsustasin, et ei lähe,” selgitas ta nüüd Delfile antud intervjuus. “20. august on minu jaoks püha. Olen ise olnud sel päeval lahingus koos oma kaaslastega, keda ei ole minu meelest piisavalt tunnustatud. Me võitlesime selle eest, mis meil nüüd olemas on. Igapäevaselt võib Eesti olukorda kritiseerida, aga ma ei arva, et 20. augusti tähistamisel peaks keskenduma sellele, mis Eestis halvasti on.”

    Kas need seisukohad peaksid välistama Ühtegi valimise presidendiks? Miks? Selline veidi konservatiivsemate vaadetega president oleks ju Eesti noortele kultuuriheerostele just heaks piksevardaks, kelle vastuvõttudele tungides skandaalikesi korraldada. Kui presidendiks on nendega samu vaateid jagav inimene, kes ühiskonnakriitiliste kõnede peale sõbralikult õlale patsutab, nagu tegi Kaljulaid, võtab see nende kriitikalt tegelikult teravuse, teeb neist vaid presidendi õuelaulikud.

    Kriitikute kolmas etteheide Ühtegile on seotud tema rolliga 2007. aastal lahvatanud nn. luureskandaalis. Toona tehti avalikult teatavaks, et sõjaväeluure oli nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike järel. Sel ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi on kujutanud seda tohutu kuriteona, kuid algatatud kriminaalasi lõpetati ebaseaduslikku jälitustegevust tuvastamata. Hiljem muudeti seadust, et sõjaväeluure uurimisvaldkonda täpsustada.

    Ühtegi, kes juhtis siis sõjaväeluuret, on seostanud seda vahetult enne valimisi ülespuhutud skandaali nüüd tagantjärele suurema konfliktiga kaitseministri ja kaitseväe juhtkonna vahel. Endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts suundus Isamaa ridades poliitikasse ja talle üritati selle skandaali abil varju heita.

    Ligi oli mäletatavasti selline kaitseminister, kes propageeris usinalt kohustusliku ajateenistuse kaotamist, ilkus avalikult totaalkaitse ehk laiapindse riigikaitse pooldajate üle ning nõudis panustamist eelkõige välisoperatsioonidele. Kaitseministeeriumis tegutses NATO saladuste hoidjana Herman Simm, kes mõisteti hiljem süüdi riigireetmises.

    Ühtegi on ennast ministeeriumi järel nuhkimisest distantseerinud ja sõjaväeluure tegevust selles osas pisendanud. Oleks aga vale öelda, et kaitseväes siis ministeeriumi suhtes levinud kahtlused olid täiesti põhjendamatud.

    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).