Andres Laiapea

Ülle Madise esitas Riigikogule ettepaneku nimetada õiguskantsleriks Oliver Kask. Seoses sellega saatsin riigikogulastele alljärgneva kirja.

Lugupeetud riigikogulased!

Soovitan teil mitte toetada president Ülle Madise poolt praegu uueks õiguskantsleriks pakutud isiku ametisse nimetamist.

Õiguskantsleril lasuvad äärmiselt vastutusrikkad ülesanded põhiseaduslikkuse järelevalve teostamisel, kuid Ülle Madise poolt uueks õiguskantsleriks soovitav Oliver Kask kukkus minu hinnangul läbi juba Vabariigi Valimiskomisjoni esimehena järelevalve teostamisel riigi valimisteenistuse üle. Selle kinnituseks lisan allpool 2023. aasta märtsis minu poolt Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud selgitustaotluse, selle peale riigi valimisteenistuse kommunikatsioonijuhilt saadud vastuse, minu küsimuse täpsustuse ja järgnenud selgitustaotluse Vabariigi Valimiskomisjonile, millele ei õnnestunud saada enam mingit vastust.

Vabariigi Valimiskomisjon sai minult kaks selgitustaotlust küsimustega, mis olid minu hinnangul täiesti õigustatud mitte üksnes minu kui kandidaadi vaatepunktist, vaid ühtlasi Riigikogu valimiste hääletustulemuste väljaselgitamise usaldusväärsuse seisukohalt laiemalt, kuid ühtegi vastust nüüd õiguskantsleri kandidaadiks esitatud isiku juhitud Vabariigi Valimiskomisjonilt ma ei saanud. Sain küll formaalse vastuse valimisteenistuselt, aga selles ei vastatud ühelegi minu poolt Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud küsimusele. Neid küsimusi otsustati sisuliselt lihtsalt ignoreerida.

Just sellest kogemusest lähtudes leian, et toona Vabariigi Valimiskomisjoni juhtinud isik ei ole sobiv täitma Eesti Vabariigi õiguskantsleri vastutusrikast ametikohta. Kujutage ette, et selline asi juhtub valimistel teie endaga ja soovite selgitust, aga vastust ei saa. Õiguskantsleriks olev isik peab suutma leida vastuseid, kui ta oma tööd tõesti korralikult teeb, veel palju keerulisematele ning raskematele küsimustele. Oleks väga suur viga kinnitada sellele ametikohale inimene, kes on demonstreerinud varasemalt enda valmisolekut lihtsalt ignoreerida ilmselt ebameeldivaid, kuid minu hinnangul täiesti õigustatud küsimusi.

Andres Laiapea,
kandidaat Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal

Selgitustaotlus Vabariigi Valimiskomisjonile
5. märtsil 2023

Tere!

Leidsin ajalehe Sakala valimisblogist alljärgneva teate (lisatud kuvatõmmis).

Allikas: https://sakala.postimees.ee/7725611/

Palun selgitada:

1. Kuidas sai selline viga hääletustulemuste esitamisel üldse tekkida?
2. Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele?
3. Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Andres Laiapea,
üksikkandidaat Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas

Valimisteenistuse kommunikatsioonijuhi vastus
6. märtsil 2023

Tere!

Läbipaistvuse huvides on vaja veebilehel avalikustada andmeid juba esimese jaoskonna andmetest alates. Samas pole seaduses sätestatud reeglite alusel ühe jaoskonna andmed piisavad, et hääletamistulemust välja selgitada.

Seetõttu tekib ajutine olukord, kus hääletamistulemuse väljaselgitamise alguses on veebilehel olev andmestik arusaamatu ja näib vigasena.

Tegelikult rakendatud matemaatilised reeglid on kontrollitud ja korrektsed, lihtsalt väheste andmetega need ei rakendu.

Statistika kuvamine muutub loogiliselt arusaadavaks rohkemate andmete saabumisega ehk siis kui rohkem jaoskondi on hääletamistulemuse kindlaks teinud ja kinnitud.

Igaühel on võimalik ise simuleerida valimistulemuse arvutamist. Aluspõhimõtted hääletamistulemus kindlaks tegemiseks on sätestatud Riigikogu valimise seaduses (vt peatükk 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/103012020013?leiaKehtiv).

Seadusest tulenevatest reeglitest täpsem metoodika valimistulemuste kindlakstegemiseks on selgitatud valimiste veebilehel https://www.valimised.ee/et/valimiste-meelespea/tulemuste-kindlakstegemine/valimistulemuste-kindlakstegemine-riigikogu

Järva valimisjaoskondade andmed on samuti valimiste veebilehel: https://rk2023.valimised.ee/et/detailed-voting-result/result-8-0052.html. Masinloetavad andmed https://opendata.valimised.ee/et

Minu küsimuse täpsustus
6. märtsil 2023

Tere!

Täpsustan esitatud selgitustaotluses toodud esimest küsimust: Kuidas oli üldse võimalik (nagu nähtub Sakala valimisblogi postitusest), et hääletustulemuste esitamisel näidati kõigepealt, et ma olen saanud ühest jaoskonnast 93 häält, aga hiljem sai sellest null?

Kahjuks ei leidnud teie vastusest ega toodud linkide tagant vastust sellele huvitavale küsimusele. Sellest küsimusest tulenesid aga ka järgmised: Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele? Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Selgitustaotlus Vabariigi Valimiskomisjonile (korduv)
9. märtsil 2023

Tere!

Tulenevalt sellest, et minu 5. märtsil 2023 esitatud selgitustaotluses toodud küsimustele anti vaid formaalne, mitte sisuline vastus, ja minu saadetud täpsustavale küsimusele ei ole valmisteenistuse kommunikatsioonijuhi poolt vastatud, esitan uue selgitustaotluse, täpsustades esimest küsimust.

Leidsin ajalehe Sakala valimisblogist alljärgneva teate (lisatud kuvatõmmis).

Allikas: https://sakala.postimees.ee/7725611/

Palun selgitada:

1. Kuidas sai selline viga hääletustulemuste esitamisel üldse tekkida?

Täpsustus: Kuidas oli üldse võimalik (nagu nähtub Sakala valimisblogi postitusest), et hääletustulemuste esitamisel näidati kõigepealt, et ma olen saanud ühest jaoskonnast 93 häält, aga hiljem sai sellest null? Minu arusaamise kohaselt peaks selline viga olema korrektselt läbiviidud valimiste korral tehniliselt välistatud. Sellest tulenevalt soovin, et vastaksite ka kahele järgmisele küsimusele.

2. Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele?
3. Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Andres Laiapea,
üksikkandidaat Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas

Järgnev jutt valmis 14. oktoobril, ilmus 23. oktoobril 2026 toimetatud kujul Sakala veebilehel.

Roheteemad ei ole Eestis enam moes, kuid reaalselt eksisteerivate probleemide ühiskondlik ignoreerimine ei muuda neid olematuks. Meie võime mõjutada kliimamuutusi ei ole küll märkimisväärne, aga vajadus kohaneda nende tagajärgedega on praktiliselt vältimatu.

Vanasti oli nii, et kui inimestel ei olnud muust rääkida, hakati rääkima ilmast. See oli nii-nimetatud “jäälõhkuja” ehk universaalne teema, mis aitas ületada barjääre ka võõraste vahel, alustada vestlust. Ilmajuttudega alustades loodi õhkkond vabaks mõttevahetuseks teistelgi teemadel.

Mingil hetkel olukord muutus. Ilma juurest võis jutt jõuda kiiresti küsimusteni, kas kliima muutub, kes on selles süüdi ja mida peaks tegema. See ei olnud enam turvaline jututeema. Veel umbes 2+ aastat tagasi võis ikka ja jälle kuulda, kuidas ilmselt võhivõõrad inimesed, näiteks bussis kõrvuti istuma sattudes, neist asjust rääkima hakates kiiresti väga emotsionaalseks muutusid, sisuliselt tülli pöörasid ja lõpuks vaikisid.

Meenuvad ka suured sõnasõjad sotsiaalmeedias. Seal võisid inimesed jaurata neil teemadel lõputult ja ennast järjest enam üles keerata. Nähtavasti võimendas vastasseise see, et puudus otsese füüsilise konflikti oht. Inimesed said ennast vabalt välja elada. Viimasel ajal ei ole ma selliseid teravaid dialooge enam märganud. Inimesed on kapseldunud enda mõttekaaslastest koosnevatesse kõlakodadesse, hakanud vältima kontakte teisitimõtlejatega.

Donald Trumpi naasmise järel USA presidendi troonile on muutunud ka rahvusvaheline konjunktuur. USA järjekordne lahkumine Pariisi kliimakokkuleppest on hoogustanud ju teisteski riikides jutte vajadusest loobuda saavutamatute eesmärkide poole püüdlemisest. Veel mõned aastad tagasi Eestigi poliitikute suust sageli kõlanud loosunglikud kõned rohepöördest on ammu unustatud. Nüüd on moes rääkida sellest, et kliimapaanika ja roheärevus mõjuvad halvasti noorte vaimsele tervisele.

Kas teeme nüüd siis näo, et kliimamuutusi ei toimu? Selleks, et tagada inimeste hingerahu, vaikime probleemi maha? Või hoopis rõõmustame selle üle, et talved muutuvad Eestis soojemaks?

On täiesti mõistetav, et võimalik küttekulude vähenemine valmistab paljudele tõesti siirast rõõmu. Paraku on sellel mündil teinegi külg: lumikattega päevi jääb veelgi vähemaks, samas esineb tõenäoliselt senisest rohkem lörtsi ja libedat. Palju õnne kõigile! Eesti kliimateadlaste projektsioonide kohaselt võib meil tulevikus järjest sagedamini esineda äärmuslikke ilmastikunähtusi, näiteks suviti selliseid suuri sadusid, mis tekitasid tänavu kõvasti kahju Pärnus ja Tõrvas.

Võime lohutada ennast nüüd sellega, et kliimamuutuste toimumist ei peataks ka see, kui kogu inimtegevus Eestis täielikult seiskuks. Järelikult võime rahulikult edasi elada. Toimuvate muutustega tuleb aga paratamatult arvestada, et kohandada neile vastavalt enda elukeskkonda. See puudutab nii indiviidi, kohaliku omavalitsuse kui ka Eesti riigi ja Euroopa Liidu tasandil langetatavaid otsuseid.

Kas on üldse võimalik, et inimeste vaba liikumine Schengeni ruumis jääb pikemas või isegi juba keskpikas perspektiivis püsima? Arvestades, et rändesurve Aafrikast saab ainult kasvada, sest seal jätkuvad üheaegselt demograafiline plahvatus ning kliima soojenemisest ja maa väljakurnamisest tingitud kõrbestumine. Juba praegu teostab ju kümmekond Schengeni riiki Euroopa sisepiiridel formaalselt ajutist, pistelist või süstemaatilist piirikontrolli.

Võib eeldada, et selline piiride uuesti kontrolli alla võtmine laieneb ning on – vähemalt meie eluajal – Euroopas pöördumatu protsess. Sellele tegelikult lihtsalt ei ole alternatiivi, kui soovitakse kaitsta oma territooriumi ebaseaduslike immigrantide kontrollimatu sissevoolu ja kõigi sellega kaasnevate probleemide eest. Balti riikidel oleks siiski mõistlik omavahelised maismaapiirid avatuks jätta. Piisaks sellest, kui taastuks piirikontroll Poola ja Leedu vahel Suwałki koridoris.

Keskkonnakaitsjates algusest peale suurt vastuseisu tekitanud Rail Balticu projekt on jõudnud nüüd ummikusse majanduslikel põhjustel. Eestis on seda müüdud rahvale väitega, et uus raudtee on hädavajalik julgeolekukaalutlustel, võimaldades vajadusel sõjatehnika kiiret kohalevedu, kuid nüüd hakkab vist isegi sellist juttu rääkinud poliitikutele kohale jõudma, et ilma Vene reisijate ja transiidita ei saa see ennast kuidagi majanduslikult ära tasuda. Nii et praegustes oludes ei ole mõtet selle valmis saamisega kiirustada.

Sama peaks kehtima ka Eestisse kavandatava tuumajaama kohta. Globaalses plaanis võib tuumaenergia laialdasem kasutamine olla vägagi mõistlik. Sellise jaama rajamine meie riiki eeldaks aga seda, et Venemaa on rahumeelne, ettearvatava ja mõistuspärase käitumisega riik. Mulle tundub, et see eeldus ei ole praegu täidetud. Vladimir Putin on juba 74-aastane ning varem või hiljem avab tema võimult lahkumine seal võimaluste akna suurteks muutusteks, kuid nende toimumises või suunas ei saa me praegu kuidagi kindlad olla. Sellises olukorras Eestisse tuumajaama kavandamine on hullumeelsus.

Keegi võib nüüd muidugi väita, et eelöeldu kujutab endast alusetut sõjahirmu õhutamist, mille taga peituvad mingid poliitilised või majanduslikud huvid, aga nii see loomulikult ei ole. Minu arvates peaks piisama kaitsealuse linnu leiukohas metsaraie piiramiseks sellest, kui seal on kuulda selle linnu häält – ei ole vaja otsida tingimata üles pesa. Ja ka Venemaa ettearvamatusega arvestamiseks ei ole vaja näha konkreetseid Eesti vastu suunatud sõjalisi plaane.

Mida siis teha? Kuidas katta Eesti energiavajadus? Mingit võluvitsa muidugi ei ole! Päikesest ja tuulest ei piisa, mõlemaga on seotud omad probleemid. Võib-olla tasuks uurida uuesti rohkem ka võimalusi hüdroenergia kasutamiseks. Teistest riikidest leiab juba palju huvitavaid näiteid väikestest, keeristurbiinide ja kruviturbiinidega elektrijaamadest, mis sobiksid ka Eesti jõgedele.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Septembri lõpus teatasid Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (EERK), et äriregistris tehtud kandega jõudis lõpule ühinemine erakonnaga Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu (EVP–PK), mille tulemusel olevat tekkinud organisatsioon, millel on 1045 liiget. Ühendavaks pooleks oli selles protsessis EERK ning EVP–PK kustutati registrist, kuid selle liikmed ei kandunud siis automaatselt üle EERK liikmete nimekirja. Tegelikult näitab register praegu, et EERK liikmete arv on langenud alla viiesaja. Erakonnaseaduse järgi peaks see viima erakonna tegevuse lõpetamiseni.

“Hetkel erakondadele kehtiv viiesaja liikme nõue on mõeldud poliitilise konkurentsi piiramiseks,” märkis seda kommenteerides Andres Laiapea, kes kandideerib Riigikogu valimistel Järva- ja Viljandimaal. “100 aastat tagasi piisas Eestis erakonna registreerimiseks mõnest liikmest. Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli vaja saada kokku vähemalt 200 liiget. Tänapäeval ei registreerita Eestis erakonda, kui sel on vähem kui 500 liiget. Selline künnis pärsib selgelt uute erakondade loomist.”

“Tõenäoliselt saab EERK nõutud liikmete arvu peagi jälle kokku, kui neid EVP-PK nimekirjast enda omasse üle hakkab kandma, aga see ei muuda tõsiasja, et suur osa neist liikmetest on vaid nimed paberil, nagu teistelgi Eesti erakondadel,” lisas ta samas. “Kui erakonna liikmeks loetaks ainult need, kes tasuvad liikmemaksu, tuleks kohe selgelt välja, et enamik praegu registris olevatest erakondadest viiesaja liikme nõuet sisuliselt ei täida.”

EERK on kehtestanud liikmemaksu suuruseks 25 eurot aastas. Erakonna põhikirja kohaselt ei saa seda tasumata EERK poliitikat sisuliselt kujundada, selle sisevalimistel kandideerida ja kandidaate üles seada. Vaatamata sellele on tasunud käesoleva aasta esimese kolme kvartali jooksul Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile (ERJK) esitatud andmete kohaselt liikmemaksu vaid 91 erakonna liiget.

“Olukord ei ole parem ka teistes väiksemates erakondades,” märkis Laiapea. “Näiteks erakonnas Eesti 200, mis kuulub jätkuvalt valitsusse, on tasunud tänavu liikmemaksu kõigest 61 ja nendega ühinemist vaagivate roheliste ridades 16 inimest. Vabaerakonnas käesoleva ja eelmise aasta peale kokku ainult kolm ning Vasakliidus neli inimest. Parempoolsed ei kogugi üldse liikmemaksu, et mitte näidata kui vähe on neil tegelikult aktiivseid liikmeid. Suurema osa nende sissetulekust on andnud tänavu erakonna suursponsorid Raul Kirjanen ja Rain Lõhmus, aga eraldisi saadakse ka riigieelarvest – tänu sellele, et 2023. aastal koguti valimistel üle kahe protsendi häältest.”

Mida teha? Kuidas võiks olemasolevat süsteemi muuta? “Ei ole vaja hakata jalgratast leiutama, tasub õppida teiste riikide kogemustest. Erakondi motiveeriks aktiivsete liikmete arvu kõige rohkem kasvatama see, kui nende riigipoolsel rahastamisel arvestataks ka liikmemaksude kogumist. Näiteks nii, et erakond saab iga vähemalt 10 eurot liikmemaksu tasunud liikme kohta riigieelarvest juurde 25 eurot aastas,” selgitas Laiapea. “Oluline on siduda see just liikmemaksu tasunud inimeste arvu, mitte kogutud summaga, sest viimane võib kujuneda päris suureks ka olukorras, kus liikmemaksu tasunud inimesi on vähe.”

Kui võtta aluseks eelmisel aastal liikmemaksu tasunute arv, saanuks EERK riigieelarvest sellise süsteemi korral 4050 eurot, Eesti 200 – 3150 eurot, rohelised 925 eurot, aga EKRE 42225, Reformierakond 23800, Keskerakond 15150, Isamaa 13650 ja sotsid 11125 eurot. “Suurema ja aktiivsema liikmeskonnaga erakonnad saaksid ikka rohkem, kuid süsteem oleks õiglasem, arvestaks rohkem ka väiksemate erakondadega,” selgitas Laiapea.

“Lisaks tuleks erakondade riigipoolne rahastamine siduda loomulikult ka neile valimistel antud häältega. Näiteks nii, et iga parlamendivalimistel saadud hääle kohta saadakse riigieelarvest 5 eurot aastas,” rõhutas Laiapea. “Sellise süsteemi korral saanuks nüüd riigieelarvest eraldisi ka näiteks rohelised, 29430 eurot aastas, kes praegu riigipoolset toetust ei saa, sest nende häältesaak jäi viimastel parlamendivalimistel alla kahe protsendi.”

“Teatavasti on roheliste plaanitav ühinemine erakonnaga Eesti 200 seotud paljuski sellega, et neil ei ole raha Riigikogu valimistel kandideerimiseks nõutava kautsjoni tasumiseks,” märkis Laiapea. “Kautsjoni nõudmine tuleks asendada loomulikult toetusallkirjade nõudmisega, aga suureks abiks oleks väiksematele erakondadele ka see, kui erakondade riigipoolne rahastamine seotaks valijate antud häältega.”

“Mis puudutab erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu, siis sellise künnise võiks täiesti kaotada, et võimaldada tekkida erinevat tüüpi uutel erakondadel, mis mõjuksid meie poliitilist maastikku rikastavalt. Sellise nõude olemasolu näitab tegelikult vaid juba registreeritud erakondade hirmu uute tulijate ees,” lisas ta samas.

“Erakondade registrist on näha, et Eesti 200, Vabaerakond ja Vasakliit täidavad praegu kehtivat viiesaja liikme nõuet paberil üsna napilt. Praktikas on neil aktiivseid liikmeid tunduvalt vähem. Sellest tulevadki suuresti ka igasugused jutud vajadusest ühineda mõne teise erakonnaga – kardetakse liikmete arvu langemist alla viiesaja,” selgitas Laiapea. “Aga mis on selles halba, kui poliitilisel maastikul eksisteerivad ka sellised väikesed nišiparteid? Miks peab neid survestama kuidagi kunstlikult koonduma? Minu arvates tuleks luua hoopis paremad tingimused nende kasvuks, et demokraatia muutuks Eestis elujõulisemaks.”

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).