Demokraatia süvendamine ei tohiks jääda tahaplaanile

Järgnev artikkel valmis 13. aprillil, ilmus 15. aprillil 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Nende valimiste peateemadeks kujunevad tõenäoliselt julgeolek, majandus ja inimeste toimetulek, kuid unustada ei tohiks muudki. Esitan enda seisukohad, mis puudutavad demokraatia süvendamist. Erakondadel on lubatud neid vabalt oma programmidesse kopeerida. Samme nende elluviimiseks võib astuda Riigikogus muidugi ka juba enne valimisi.

President tuleb valida otse rahva poolt, et ta saaks täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes. Väited, et sellega peaks kaasnema presidendi võimu suurendamine, ei vasta tõele. President valitakse otse rahva poolt enamikes Euroopas asuvates parlamentaarsetes vabariikides.

Eestis on erakonnad teinud algatusi üleminekuks presidendi valimisele otse rahva poolt ainult opositsioonis olles, kuid hoidunud neist võimule saades, sest presidendi valimise praegune kord on kasulik võimul olijatele. Selleks, et pärast järgmisi valimisi taas nii ei juhtuks, on vaja parlamenti vähemalt ühte sõltumatut saadikut, kes hoiaks teemat üleval ka siis, kui need poliitikud, kes räägivad opositsioonis üleminekust presidendi otsevalimisele, üritavad seda pärast võimule saamist jälle unustada.

Rahval peab olema õigus algatada seaduseelnõusid. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima võimu kandja rahvas, kuid alates 1934. aasta riigipöördest, millega kehtestati autoritaarne režiim, on õigus algatada seaduseelnõusid rahvalt ära võetud. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, tuleb see õigus taastada. Mitte lihtsalt palvekirjaõigusena, vaid päriselt.

Kui vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku toetab rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu uue seaduse andmiseks, olemasoleva muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, peab see minema Riigikogus hääletamisele. Kui Riigikogu otsustab selle tagasi lükata, peab see minema rahvahääletusele.

Enne 1934. aasta riigipööret nägi põhiseadus ette, et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised. Selle punkti taastamisest tuleks hoiduda, et konkreetsete küsimuste otsustamist rahvahääletusel ei hakkaks enam nii palju mõjutama laiem rahulolematus parlamendi koosseisu ja tegevusega.

Rahval peab olema õigus Riigikogu laiali saata. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, peab sellel aga olema siiski ka võimalus Riigikogu laiali saata. Kui vastavat algatust toetab enam kui pool viimastel Riigikogu valimistel osalenud hääleõiguslike kodanike arvust, tuleb korraldada uued Riigikogu valimised.

Selline muudatus kindlustaks esindusdemokraatiat. Praegune olukord, kus pikki aastaid saab ametis jätkata parlament, mis on juba kaotanud valijaskonna usalduse, ei ole kooskõlas esindusdemokraatia mõttega. Rahval peab olema võimalus selline parlament laiali saata.

Riigikogu tuleb valida proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Seda ütleb nii meie põhiseadus kui ka praegu kehtiv valimisseadus, kuid tegelikult on kehtestatud sellega põhjendamatult keeruline valimissüsteem, mis seda põhimõtet oluliselt moonutab.

Riigikogu valimisteks tuleks moodustada üks üleriigiline valimisringkond, kus mandaadi annab 1/101 kehtivaks loetud häältest. Selleks, et vältida parlamendi liigset killustumist, peaks sel moel jagatud kohtadest ülejäänud kohad minema boonusena kõige rohkem hääli kogunud nimekirjale. Nii saaks ühest küljest tagatud ka väiksemate erakondade esindatus parlamendis, kuid teisest küljest motiveeritaks erakondi koonduma.

Poliitiline maastik tuleb avada vabale konkurentsile. Praegu piiratakse Eestis uute erakondade asutamist sellega, et nende registreerimisel nõutakse vähemalt viiesaja liikme olemasolu. Nende osalemist valimistel takistatakse sellega, et kandidaatide ülesseadmisel Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisteks nõutakse suure kautsjoni tasumist, mille juba Riigikogus esindatud erakonnad saavad maksta ära endale riigieelarvest tehtavatest eraldistest.

Poliitilise maastiku avamiseks vabale konkurentsile tuleb kaotada erakondade registreerimisel kehtiv nõue liikmete arvule ja kandidaatide ülesseadmisel kehtiv nõue kautsjoni tasumiseks. Selleks, et vähendada edaspidi n-ö ebatõsiseltvõetavate kandidaatide osalemist valimistel, tuleks nõuda kandidaatide registreerimisel hoopis toetusallkirjade esitamist. Kandidaadi registreerimiseks peaks teda toetama Riigikogu valimiste puhul vähemalt 10, Euroopa Parlamendi valimiste puhul vähemalt 50 hääleõiguslikku isikut, kusjuures üks selline isik saaks toetada oma allkirjaga korraga ainult ühte kandidaati.

Samuti tuleb muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda. Oleks õiglane, kui erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised seotaks selgelt valijate poolt antud häältega. See tähendab, et Riigikogu valimistel osalenud erakond saab iga saadud hääle kohta konkreetse summa, näiteks 5 või 10 eurot aastas, mis fikseeritakse juba erakonnaseadusega ega ole kergesti suurendatav. Nii muutuks erakondade riigipoolne rahastamine õiglasemaks ja valijatele arusaadavamaks, kuid samas seataks sellele ka selge piir.

Kindlasti räägivad erakonnad oma valimisprogrammides ja nende esindajad valimisdebattides ka eelseisvate valimiste eel palju demokraatiast, vajadusest seda kaitsta ja hoida. Seda on tehtud enne kõiki valimisi. Küsimus on aga selles, kui tõsiselt seda tehakse ja mida selle all täpselt mõeldakse. Riigikogu praeguse koosseisu suurimaks saavutuseks jääb selles osas ilmselt otsus võtta kohalikel valimistel hääleõigus alaliselt Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt. Enda valijatele esitleti seda demokraatia kaitsmisena, kuid tegelikult toimus selle kitsendamine.

Loodetavasti ei tule Eestis enam kellelegi mõtet “demokraatia huvides” valimised ära jätta, nagu tehti 1934. aastal riigivanema valimistega, kui võitjaks ähvardas tulla “vale” kandidaat. Toona alanud vaikiv ajastu oli ju see, mis viis lõpuks hääletu alistumiseni.

Eesti jättis kasutamata oma võimaluse olla rahusobitaja

Iraani praegune välisminister Abbas Araghchi (sünd. 1962) oli aastatel 1999–2003 islamivabariigi suursaadik Eestis ja Soomes (resideerus Helsingis). Ta võttis osa 1979. aasta revolutsioonist ja järgnenud Iraani-Iraagi sõjast, liitus revolutsioonilise kaardiväe ehk islamirevolutsiooni valvurite armeega ning suunati sealt 1989. aastal diplomaatilisele tööle. Ta on toetanud Iraani võimuladvikus pingelõdvenduspoliitikat ja osales juba 2015. aastal allkirjastatud tuumaleppe läbirääkimistel. Välisministriks sai ta 2024. aasta augustis. Sellel fotol on ta 2003. aastal koos oma toonase abikaasaga Eesti Vabariigi 85. aastapäeva vastuvõtul.

USA ja Iisraeli sõjalise erioperatsiooni algusest Iraani vastu on möödunud juba terve kuu. Kui Donald Trumpil üldse oli mingi plaan, siis eksisteerib see veel ilmselt ainult Martin Helme peas. Tundub, et käib suuremat sorti improviseerimine, mille tulemusel USA mässib ennast järjest rohkem sisse. Eesti ustavalt kannul.

Kui kohe esimesel päeval tapeti 86-aastane rauk Ali Khamenei, tõttas suur osa Lääne ajakirjanduslik-poliitilisest kompleksist rõõmustama, et sellega avati Iraanis uks režiimimuutusele, kuid tegelikult on Khamenei ja teiste vanakeste kõrvaldamine kiirendanud islamivabariigi juhtkonnas põlvkondade vahetumist. Nüüd on võtmetähtsusega positsioonidele tõusnud selliste raukade asemel järjest enam mehed, kes osalesid nooruses Iraani-Iraagi sõjas rindevõitlejatena.

See on oluline vahe võrreldes näiteks Eestiga, kus kõige sõjakamate avaldustega kipuvad esinema sellised meespoliitikud, kes on ise ajateenistusest kõrvale hiilinud, üritades oma kõvatamisega nüüd justkui kompenseerida seda nõrkust.

Ajalugu on oluline. Läänes on Iraani-Iraagi sõda suuresti unustatud, kuid Iraanis toimuva mõistmiseks tasub seda ja USA toonast rolli veidi meenutada.

Arvates, et Iraan on islamirevolutsiooni tagajärjel sisemiselt nõrgenenud ega suuda suurt vastupanu osutada, tungis Saddam Husseini juhitud Iraak sellele 1980. aastal kallale. Iraagi diktaator kujutas seda ennetava sõjana, mis on mõeldud islamirevolutsiooni leviku tõkestamiseks.

Järgnes ligi kaheksa aastat kestnud kohutav verevalamine, mille käigus tapeti vähemalt pool miljonit inimest, tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt. Võib-olla isegi miljon. Lõpuks jõuti ÜRO vahendusel relvarahuni. USA toetas selle sõja ajal avalikult Iraaki ja keelitas liitlasi mitte müüma relvi Iraanile, kuid 1985-1986 tegi seda lõpuks salaja ise. Kui see välja tuli, siis oli muidugi piinlik ja selline tegevus lõpetati.

Iraani-Iraagi sõja üheks osaks oli nn. tankerisõda Pärsia lahes. Toona otsustas Iraan jätta Hormuzi väina laevaliiklusele avatuks. USA oli ähvardanud selle sulgemisel sõjaliselt sekkuda. Iraak aga hakkas ründama massiliselt Iraanist teele läinud tankereid ja naftaterminale, näiteks Khargi saarel, et kutsuda esile just Hormuzi väina sulgemine, millele pidanuks siis järgnema teiste riikide sõjaline sekkumine Iraani vastu.

Iraan otsustas vastata omapoolsete rünnakutega. Selle peale käivitas USA operatsiooni Siiras Tahe (1987-1988), et eskortida oma sõjalaevadega Iraagi toonase peamise liitlase Kuveidi tankereid, mis vedasid Iraagi naftat ning läksid selleks USA lipu alla – rahvusvahelise õiguse kohaselt andis see siis ameeriklastele õiguse nende ründamisele sõjaliselt vastata.

Kui üks Iraagi lennuk pommitas 1987. aastal selles operatsioonis osalevat USA sõjalaeva, surma sai 37 ja haavata 21 meeskonnaliiget, sest pidas seda ekslikult Iraani aluseks, piisas ameeriklastele Saddam Husseini vabandusest. Kui üks USA lipu alla läinud Kuveidi tanker sai hiljem pihta Iraani laevatõrjeraketiga, käivitasid nad aga operatsiooni Vilgas Vibulaskja, mille käigus USA merevägi ja eriväelased hävitasid kaks Iraani naftaplatvormi, mida olevat kasutatud sõjalisel otstarbel.

Kui üks USA sõjalaev sõitis järgmisel aastal miinile, käivitati operatsioon Palvetajaritsikas, mille käigus hävitati veel kaks Iraani naftaplatvormi, lasti põhja üks fregatt, üks ründekaater ja mõned kiirpaadid, vigastati teist fregatti, tekitati kahjustusi paarile lennukile. Tapeti kokku 56 iraanlast. Lisaks sai siis surma kaks ameeriklast, kes helikopteriga vette kukkusid – selle põhjust ei suudetud tuvastada, mingeid ründamise jälgi hiljem helikopterit uurides ei leitud.

USA sõjalise sekkumise kõige meeldejäävamaks episoodiks jäi siis see, kui 1988. aastal lasti alla üks Iraani reisilennuk, hukkusid kõik pardal olnud 290 inimest, mida väidetavalt oli peetud F-14-tüüpi hävituslennukiks.

Ameeriklaste väitel oli tegemist eksitusega. Iraanlased seda ei uskunud, vaid pidasid seda tahtlikuks massimõrvaks. Nemad tõlgendasid seda siis märgina USA kavatsusest Iraagi poolel sõtta astuda ja näidata, et rahvusvaheline sõjaõigus USA jaoks ei kehti – võidakse rünnata ka tsiviilisikuid. Soovides vältida otsest konflikti Ameerika Ühendriikidega, nõustus Iraan kiiresti ÜRO plaaniga relvarahu kehtestamiseks, mis viis lõpuks sõja lõpetamiseni.

Mõlemad pooled, Iraak ja Iraan, kuulutasid ennast sõja võitjaks, kuid tegelikult võitis sellest ainult rahvusvaheline sõjatööstus. 1991. aastal, kui oli juba toimunud Iraagi tungimine Kuveiti, tunnistas ÜRO Julgeolekunõukogu lõpuks Iraagi agressoriks ka Iraani-Iraagi sõjas. Varem oli sellest USA ja teiste Iraagi toetajate vastuseisu tõttu hoidutud.

Iraan pöördus oma naftaplatvormide ja reisilennuki ründamise pärast ka Rahvusvahelise Kohtu poole. Lennuki osas jõuti 1996. aastal kokkuleppeni, millega USA ennast küll otsesõnu süüdi ei tunnistanud, kuid väljendas sügavat kahetsust ning kohustus maksma suurt kahjutasu tapetud iraanlaste lähedastele. Naftaplatvormide osas jõudis kohus 2003. aastal järeldusele, et nende ründamist “ei saa õigustada meetmetena, mis olid vajalikud Ameerika Ühendriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks”.

Tõenäoliselt uskus Trump nüüd, et Iraan üritab otsest sõda Ameerika Ühendriikidega taas vältida ja piisab lihtsalt sellest, kui vana Khamenei surnuks pommitada. Sellele pidi järgnema nähtavasti sarnane diil nagu Venezuelas, kus energiaressursid ja neist saadav tulu võetakse USA kontrolli alla, aga mingit režiimimuutust ei ole tegelikult toimunud ega pruugi tullagi. Väike võidukas sõda, mis juhib tähelepanu kõrvale Epsteini toimikutelt, suurendab Trumpi populaarsust ja kindlustab vabariiklaste positsioone eelseisvatel valimistel.

Kuid see plaan lendas vastu taevast, sest ei arvestanud Iraani praeguse sõjalise riigikaitse strateegiaga, mis näeb sellise rünnaku korral ette automaatset vastuhakku. Ja nüüd siis üritatakse sõjalist survet suurendades ikkagi mingi diilini jõuda.

Iraan on öelnud välja oma tingimused: mitte lihtsalt relvarahu, vaid agressiooni lõpetamine, sanktsioonide eemaldamine, reparatsioonide maksmine, julgeolekugarantiid, Hormuzi väina jäämine Iraani kontrolli alla. Soovitavad julgeolekugarantiid võivad hõlmata ka Pärsia lahe regioonis asuvate USA sõjaväebaaside sulgemist. Sisuliselt tähendaks nende nõudmiste täitmine Iraani täielikku võitu. USA võib saada vastutasuks kinnituse, et Iraan ei valmista tuumarelva, aga iraanlased ongi ju ise alati rääkinud, et nad ei kavatse seda teha.

Pole põhjust arvata, et Iraan nendest nõudmistest taganeb, sest Teherani vaatepunktist on need täiesti ratsionaalsed. Trump peab nende täitmist ilmselt alandavaks, mistõttu võib oodata ettearvamatu rapsimise jätkumist. Iraan üritab pidada sellises olukorras vastu vähemalt USA vahevalimisteni novembris, panustades sellele, et rahulolematus president Trumpiga kasvab ameeriklaste hulgas nii suureks, et ta tagandatakse pärast neid valimisi ametist.

Mis puudutab Iraani režiimi, siis selle eluiga on agressiooni tulemusel tõenäoliselt pikenenud. Iraani-Iraagi sõda mõjus samuti režiimi konsolideerivalt. Pärast seda sündinud ja kasvanud põlvkonnad muutusid valitseva režiimi suhtes järjest kriitilisemaks, kuid nüüd leitakse end olukorrast, kus neid kutsuvad tänavatele seda režiimi kukutama inimesed nagu Trump ja Netanyahu, kes räägivad teise suupoolega avalikult sellest, et kavatsevad võtta enda kontrolli alla Iraani naftavarud või tahavad seda riiki lihtsalt võimalikult palju nõrgestada.

Kui samal ajal langevad pommid elumajadele, energiataristule ja ülikoolidele ning USA korraldas kohe sõja alguses väidetavalt kogemata massimõrva tütarlastekoolis, mida Iraani meedias võrreldakse 1988. aastal alla tulistatud reisilennuki juhtumiga (nende tõlgenduses: ameeriklased tegid seda nimelt, et hirmutada meid alistuma), siis on täiesti loomulik, et soov režiimivastastele meeleavaldustele minna kahaneb. Seda enam, et sõda annab ettekäände need juba eos lämmatada.

Minu arvates olnuks Eestil kohe sõja alguses mõistlik väljendada sügavat mure eskaleeruva vägivalla pärast, rõhutada vajadust järgida rahvusvahelist õigust ja kutsuda kõiki osapooli üles pöörduma koheselt tagasi läbirääkimiste laua taha, et lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Võinuks isegi pakkuda, et Eesti on valmis toimima sellistel läbirääkimistel neutraalse vahendajana. Kahjuks otsustati aga hakata selle asemel hoopis ameeriklastele kulpi lööma, alandades ennast sellega kasututeks idiootideks. See on minu hinnang olukorrale, millest lähtudes sai algatatud ka praegu allkirju koguv umbusaldusavaldus välisministrile.


Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Vasakliidu vaikimine on kõnekas

Trumpi ja Netanyahu sõjaline erioperatsioon Iraanis on pälvinud poliitilise maastiku vasakult servalt häälekat hukkamõistu mujal Euroopas, aga mitte Eestis. Millest see vaikimine meile räägib?

Vaade vasakult: selles videos arutavad liikumisega DiEM25 seotud inimesed kuidas jõuda tulemusliku sõjavastase liikumise ülesehitamiseni.

Selles postituses on toodud ära Euroopa Vasakpartei ja Euroopa Vasakliidu, Saksamaa ja Hispaania vasakparteide ja mitmete eurosaadikute seisukohavõtud, mis on seotud USA ja Iisraeli tegevusega Iraanis. Lõpuks peatun küsimusel, miks ei ole sarnaseid avaldusi teinud Eesti Vasakliit.

Juba sõja esimesel päeval 28. veebruaril tegi Euroopa Vasakpartei järgmise avalduse: “Euroopa Vasakpartei mõistab tugevalt hukka Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide poolt läbiviidud sõjalised rünnakud Iraani vastu. Need aktsioonid kujutavad endast selget rahvusvahelise õiguse rikkumist ega ole poliitiliselt kaitstavad. Rahumeelsed ja diplomaatilised lahendused on võimalikud. Selle asemel valiti sõda.

Nende rünnakute õigustamine ennetava sõjana on üks osa nõndanimetatud “ennetavate sõdade” seeriast, mis on külvanud hävingut ja kaost Iraagis, Liibüas ja Liibanonis.

Benjamin Netanyahu ja Donald Trumpi juhtimisel viiakse ellu ohtlikku eskalatsiooni, mis ähvardab tõugata regiooni suuremasse kaosesse. Need rünnakud on ebaseaduslik agressiooniakt, ÜRO põhikirja rikkumine, mis järgneb varasematele rikkumistele Palestiina, Süüria, Jeemeni, Venezuela ja Kuuba osas.

Sellised aktsioonid iseloomustavad paariariikide käitumist ja ohustavad globaalset julgeolekut.

Meie solidaarsus on mitte selle režiimi, vaid vapra Iraani rahvaga, eriti naiste liikumisega, mis paneb vastu repressioonidele ja võitleb demokraatia eest. Sanktsioonid, mis on tekitanud kaua kannatusi Iraani rahvale, peavad lõppema. Sanktsioonid kõigi riikide vastu, mis peavad Iraaniga kaubavahetust, peavad lõppema.

On üksnes Iraani inimeste endi asi määrata oma maa tulevikku. Meie seisame rahvusvahelise õiguse, suveräänsuse ja selle põhjapaneva printsiibi poolel, et ühelgi riigil ei ole õigust teist karistamatult pommitada.

Me oleme sügavalt mures avalduste pärast, mille on Euroopa Liidu nimel teinud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas, mis näivad õigustavat seda agressiooniakti. Kuulutades, et Euroopa Liit on ühenduses ühega ründavatest pooltest, riskeerib Euroopa Liit enda avaliku joondumisega eskalatsiooni, mitte rahu poolt.

Me kutsume Euroopa Liidu juhte üles koheselt kurssi muutma. Euroopa Liit peab selle rahvusvahelise õiguse räige rikkumise ühemõtteliselt hukka mõistma ja ajama sõltumatut välispoliitikat, mis on rajatud õiglusele, suveräänsusele, multilateraalsusele ja rahule.

Euroopa Vasakpartei kutsub üles de-eskalatsioonile, vaenutegevuse kohesele peatamisele ja diplomaatiale.

Euroopa vasakerakondade teine suurem ühendus Euroopa Vasakliit kuulutas samal ajal: “USA-Iisraeli ühised rünnakud Iraanis on, taaskord, rahvusvahelise õiguse jultunud rikkumine. Demokraatia ja vabadus tulevad rahvalt, mitte imperialistlikest sõdadest. Iraanlaste õigust määrata ise enda tulevikku tuleb austada. Iraani tuleviku peavad määrama Iraani inimesed, mitte Washington või Tel Aviv.”

Saksa vasakpoolne: Putinil oli hea päev

Kohe sõja alates reageerisid omapoolsete avaldustega ka mitmed nimetatud ühenduste liikmed, näiteks Saksamaa Vasakpartei nimel teatas üks selle juhtidest Jan van Aken järgmist: “Meie mõtted ja meie kaastunne on neil tundidel inimestega Teheranis, Tel Avivis ja kogu regioonis. USA ja Iisraeli rünnakud Iraanile seavad suurde ohtu selle elanikkonna ja kogu selle regiooni. Nende rünnakute eesmärk on veel ebaselge, aga need järgnevad vaid mõned tunnid pärast läbimurret tuumaläbirääkimistel, kus Iraan lubas loobuda kogu tuumarelvade tegemiseks sobivast materialist. Levib jutte, et Iisrael ja USA tahavad pommitada peale režiimimuutuse. Iraagis ja Liibüas viisid katsed teostada sõjaliselt režiimimuutus pikki aastaid kestnud kodusõdadeni.

Meie jaoks on keskpunktis Iraani inimesed, kes kannatavad juba aastaid autoritaarse režiimi all. Nende ühiskondlikud, demokraatlikud ja feministlikud võitlused väärivad solidaarsust ja kaitset. See, et paljud iraanlased näevad oma meeleheites sõjalist rünnakut kui võimalikku teed selle režiimi kukutamiseks, on selle ulatusliku rõhumise märk. USA sekkumine võib aga lõpuks siiski kahjustada Iraani elanikkonda ja tekitada uut vägivalda. Vajalik on rahvusvaheline poliitiline surve võimukandjatele, eliidi vastu sihitud sanktsioonid ning Iraani kodanikuühiskonna järjekindel toetamine, aga mitte sõda kui diplomaatia aseaine.

Vastab tõele, et Iraani tuumarelv tuleb igal juhul ära hoida. Seda ei saavuta aga sõjaliste rünnakutega, vaid üksnes läbirääkimiste ning kohapeal toimuvate inspektsioonide kaudu. Vastasel korral ähvardab Põhja-Korea stsenaarium: sealgi läbirääkimised ebaõnnestusid, nii et riik sai seejärel kontrollimatult tuumarelva valmistada. 22 aastat on arukas diplomaatia hoidnud ära Iraani tuumarelva valmistamise. Kuni rahvusvahelised relvastusinspektorid olid kohal, võisime me olla kindlad, et Iraan ei rikasta uraani relvade valmistamiseks sobiva tasemeni.

Just läbirääkimiste katkemine ja Iraani võimalik lahkumine tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust võib lasta Iraanil takistamatult pommi valmistada.

Kõik osapooled peavad koheselt de-eskaleerima ja edasistest rünnakutest hoiduma, et kaitsta tsiviilelanikkonda Iraanis ja Iisraelis. Kui lääneriigid ise rahvusvahelist õigust rikuvad, siis muutub ka raskemaks leida maailmas toetust Ukrainale ja võitlemisele rahvusvahelist õigust rikkuva Putini vastu. Putinile oli täna taaskord üks hea päev.

Eriti vastutustundetu on praegune eskalatsioon just Iraani tuumaprogrammi taustal. Sõjaliste rünnakutega tuumarajatistele kaasnevad tõsised riskid tsiviilelanikkonnale ja kogu sellele regioonile. Ka Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) on hoiatanud korduvalt sõjalise konflikti tagajärgede eest selles kontekstis. Halvimal juhul on sellel sõjal mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka humanitaarselt ja ökoloogiliselt katastroofilised tagajärjed.”

Berliinis tuleb laupäeval sõjavastane meeleavaldus, korraldab Sahra Wagenknechti Liit.

Mõne aasta eest Vasakparteist eraldumise teel tekkinud Sahra Wagenknechti Liidu juhatus tegi juba päev enne sõja algust avalduse, milles mõistis hukka Saksamaal asuvate baaside kasutamise võimalikes sõjalistes operatsioonides Iraani vastu. Ühtlasi kutsuti Saksamaa valitsust siis üles seda koheselt keelama.

Wagenknecht ise kuulutas pärast sõja algust: “USA ja Iisraeli rünnak Iraani vastu on rahvusvahelise õiguse ränk rikkumine ning ähvardab kogu selle regiooni kaosesse paisata. On ilmselge, et USA jaoks on asi selle sõja puhul mitte niivõrd Iraani tuumarakettides, vaid geopoliitiliselt motiveeritud režiimimuutuses. Oli ju vahendaja Omaani sõnul toimunud tuumaläbirääkimistel just läbimurre, kus Iraan kinnitas USA-le, et ei hakka kunagi hoidma tuumamaterjali aatompommi valmistamiseks. USA jaoks ei ole asi kindlasti ka demokraatias. Sest kus maailmas on USA sõjad ja režiimimuutuse katsed kunagi demokraatiani viinud? Selle asemel muutub olukord Iraani tsiviilelanikkonna jaoks hullemaks, ähvardavad surm, kannatused ja purustused.

Samal ajal, kui eurooplased on kehtestanud Venemaale sanktsioonid rahvusvahelist õigust rikkuva agressioonisõja tõttu Ukraina vastu ja valanud Kiievi üle relvatarnetega, ei maini Merz, Macron ja Starmer oma ühisavalduses ühegi sõnaga USA ja Iisraeli rahvusvahelist õigust rikkuvat agressioonisõda Iraani vastu ning mõistavad hukka vaid Iraani vasturünnakud. Milline topeltmoraal! Kes nagu eurooplased selliseid topeltstandardeid rakendavad, need ei tohiks tõesti imestada, kui nad rahvusvaheliselt sisuliselt enam mingit rolli ei mängi ja neis veel vaid USA imperialismi ripatseid nähakse.

Selle koogutamise asemel on vaja kiiresti USA rünnaku selget hukkamõistu ja survet sõja lõpetamiseks! Valitsus ja Euroopa Liit peavad keelama USA-l kasutada rünnakuteks Iraani vastu Saksamaa ja Euroopa sõjaväebaase, peatama kõik relvatarned USA-sse ja Iisraeli ning töötama ÜRO kaudu selle nimel, et edasine eskaleerumine ära hoida!”

Hispaania vasakpoolsed: sõda tuleb peatada

Hispaania Kommunistlik Partei, mille ridadesse kuulub ka teine asepeaminister Yolanda Díaz, kes on praegu üks rahvusvaheliselt silmapaistvamaid Euroopa vasakserva poliitikuid, tegi sõja puhkedes järgmise avalduse: “Donald Trumpi teadaanne ulatuslikust sõjalisest operatsioonist Iraani Islamivabariigi vastu, koos USA ja Iisraeli õhurünnakute algamisega selle maa erinevates osades, kujutab endast kaua kardetud USA agressiooni teostumist ühe suveräänse riigi vastu. See otsus peegeldab Washingtoni allumist Iisraeli strateegilistele huvidele ja on osa strateegiast, mis on suunatud olukorra vägivaldsele eskaleerimisele Lähis-Idas.

Rünnakul Iraani vastu, millega püütakse kõrvaldada peamine takistus, millega Iisrael seisab silmitsi oma domineerimise kehtestamisel kogu selles regioonis, on otsesed tagajärjed miljonite inimeste eludele.

See agressioon on osa USA ja Iisraeli poolt peetavast globaalse ulatusega sõjast, mis juba mõjutab otseselt paljusid rahvaid ja territooriume. Palestiina on kannatanud ligi kaheksa kümnendit süstemaatilise okupeerimise, vägivalla ja kollektiivse karistamise poliitika all, mis on alates 2023. aasta oktoobrist intensiivistunud. Ladina-Ameerika peab taluma permanentse piiramise ja agressiooni strateegiat selliste riikide vastu, mis kaitsevad oma suveräänsust, nagu Venezuela ja Kuuba. Ida-Euroopa elab läbi sõda, mis on muutnud Ukraina lahinguväljaks geopoliitilises vastasseisus Venemaaga. Lähis-Ida on silmitsi aina jätkuvate agressioonide tsükliga, mis ulatub lisaks Palestiinale ka Liibanoni, Jeemeni ja on nüüd, taaskord, suunatud Iraanile.

See konfliktide võrgustik on ehitatud üles globaalse ofensiivina, mis peaks kindlustama USA hegemooniat rahvusvahelise korra ümberkujunemise hetkel, kus põhjapanevaks strateegiliseks sihtmärgiks on Hiina.

Sõja kasutamine välispoliitika elluviimise vahendina kiirendab ühistel normidel põhineva rahvusvahelise süsteemi lagunemist ning heidab kõrvale rahvusvahelise õiguse ja multilateraalsete institutsioonide keskse rolli. USA ja Iisraeli huvide pealesurumine sõjalise jõu abil suurendab rahvaste kannatusi, hävitab terveid riike, õhutab suuri humanitaarkriise ja kinnistab vägivalla kasutamist riikidevahelise suhtlemise vormina. See suund tugevdab kõige reaktsioonilisemaid jõude, militariseerib ühiskondi ning süvendab globaalset ebakindlust.

Hispaania Kommunistlik Partei kutsub tungivalt üles konflikti kohesele de-eskaleerimisele ning rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste institutsioonide ülimuslikkuse taastamisele pommide ees. Väljapääs sellest vägivallaspiraalist peitub rahvaste suveräänsuse ja rahvusvahelise õiguse austamises, tõeliste diplomaatiliste kanalite avamises ja sellise kollektiivse julgeoleku raamistiku loomises, mis tagab riikide kooseksisteerimise võrdsetel alustel.

Rahu saavutamiseks on vaja poliitilist tahet peatada sõja-dünaamika ja seista vastu nende huvidele, kes sellest kasu saavad.

Hispaania valitsus ja Euroopa Liit peavad rakendama konkreetseid meetmeid olukorra de-eskaleerimiseks. On oluline muuta poliitilised seisukohad tõhusateks otsusteks, mis aitavad kaasa selle agressiooni peatamisele, edendavad usaldusväärset diplomaatilist protsessi ning seavad välispoliitika keskmesse rahvusvahelise õiguse. Euroopal on olemas poliitilised, majanduslikud ja diplomaatilised tööriistad selle olukorra mõjutamiseks ja enda seadmiseks rahu ja nende rahvaste poolele, kes selle sõja tõttu kannatavad.

Hispaania Kommunistlik Partei kinnitab taas enda pühendumust internatsionalismile, rahvaste suveräänsuse kaitsmisele ning sellise rahu rajamisele, mis toetub õiglusele ja austusele riikide vahel. Tänane poliitiline tegevus loob tingimusi rahuks, julgeolekuks ja õigusteks tulevastele põlvkondadele.

Peatage sõda! Peatage eskalatsioon! Rahu nõuab poliitilist tegutsemist täna. Kaalul on vastutus ajaloo ees.”

Hispaania teine asepeaminister Yolanda Díaz (Hispaania Kommunistlik Partei) on praegu üks rahvusvaheliselt silmapaistvamaid Euroopa vasaktiiva poliitikuid.

Samuti valitsuskoalitsiooni kuuluv erakond Ühinenud Vasakpoolsed (ÜVP), mis on nagu Hispaania Kommunistlik Parteigi seotud Euroopa tasandil Euroopa Vasakparteiga, tegi sellise avalduse: “ÜVP mõistab hukka USA valitsuse vastutustundetu ja kuritegeliku välispoliitika, mis jätkab kõige hullemate militarismi vormide taaselustamist selle globaalse hegemoonia ülalhoidmise nimel, mille president Trump tahab kõigile maailma regioonidele sõjalise jõuga peale suruda, nagu kinnitab tänane Iraani pommitamine Iisraeliga koordineeritult.

President Trump ja USA valitsus on selle kuritegeliku ja ebaseadusliku rünnakuga rängalt eiranud ÜRO põhikirja ja rahvusvahelist õigust, sooritades ühtlasi väga tõsise agressioonikuriteo ja ühe riigi suveräänsuse õigustamatu rikkumise, põhjendades seda “ennetava sõja” ja “võimaliku ohuga”, mida Iraan kujutab Iisraeli ja USA huvidele selles regioonis. Diplomaatilised läbirääkimised on selles konfliktis hüljatud ja USA jaoks ei näi need olevat olnud enamat vahendist, mille abil võideti aega selle sõjalise agressiooni ettevalmistamiseks.

Rünnates lisaks olulistele ja valitud sõjalistele sihtmärkidele ja tuumarajatistele ka Iraani Islamivabariigi kõrgeima juhi ja presidendi residentse on USA ja Iisrael näidanud, et on langetanud otsuse ulatusliku sõjalise operatsiooni, mitte “kirurgiliste löökide” kasuks, nagu kinnitab ka eelnenud päevadel toimunud suurim USA sõjalise jõu koondamine sellesse regiooni pärast Iraagi sõda, sihiga hävitada Iraani tuumavõimekus ning kutsuda riigis esile režiimimuutus, hoolimata tohutust materiaalsest kahjust ja inimkaotustest, mida see Iraani rahvale kaasa toob.

Arvestades, et Iraan vastab eeldatavasti Iisraeli ja USA sõjaliste sihtmärkide pommitamisega selles regioonis (sõjaväebaasid Iraagis, Bahreinis, Kuveidis, Kataris jne), peab ÜVP vajalikuks hoiatada suure ohu eest selle vastasseisu eskaleerumiseks, mis võib viia ettearvamatute tagajärgedega regionaalse sõjani.

Tagajärjed ei ole aga ainult poliitilised ja sõjalised, sõja majanduslikud mõjud võivad ulatuda nafta globaalsete tarneahelateni ja põhjustada üleilmset majanduslikku ebastabiilsust.

Kõike arvestades kutsub ÜVP valitsust ja Euroopa Liitu üles tegema kiireid ja viivitamatuid jõupingutusi, et naasta diplomaatia juurde, mis hoiaks ära selle konflikti sõjalise eskaleerumise. Me ei saa aktsepteerida seda, et USA kuulutab rahvusvahelise õiguse surma riikidevahelistes suhetes ja naasmist tugevama õigusele toetuva barbaarse geopoliitika juurde, sest see võtaks rahvastelt õiguse rahule, suveräänsusele ja riikide rahumeelsele kooseksisteerimisele.

Samal moel kinnitab ÜVP, et demokraatlikud rahvad ei saa aktsepteerida, et normaliseeritaks sõda ja vägivald, mida USA tahab hakata kasutama oma välispoliitika peamise tööriistana maailmas, ega seda, et õõnestatakse ühistele õiguslikele normidele toetuvat rahvusvahelist süsteemi, mis tagab rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise ning suhted multilateraalsete institutsioonide kaudu.

ÜVP nõuab rahvusvahelise õiguse ja rahvaste suveräänsuse austamist USA ja Iisraeli poolt ning elujõuliste diplomaatiliste kanalite edendamist, et peatada sõjaline eskalatsioon, millel on äärmiselt negatiivsed tagajärjed kogu sellele regioonile. See USA sõjardluse ohjeldamine on parim garantii rahumeelse kooseksisteerimise kindlustamiseks rahvusvahelistes suhetes.”

Vasakpoolsete peavool on selgelt sõja vastu

Järgnenud päevadel esinesid sarnaste avaldustega ka Hispaania parlamendis valitsuse püsimist toetav Podemos ning Prantsusmaa Kommunistlik Partei, Alistamatu Prantsusmaa ja terve rida nende poliitiliste perekondadega seotud väiksemaid vasakerakondi teistes riikides. Esimestele seisukohavõttudele on järgnenud enamasti juba ka mitmeid täiendavaid avaldusi, pressiteateid ja sõnavõtte erinevates kanalites. Isegi meeleavaldusi.

Euroopa Vasakpartei teatas 6. märtsil tehtud avalduses: “Euroopa Vasakpartei mõistab tugevalt hukka USA ja Iisraeli poolt Iraani vastu sooritatud sõjalised rünnakud ja šokeerivad reaktsioonid mitmete Euroopa juhtide poolt, kes ei ole suutnud mõista hukka seda ebaseaduslikku agressiooniakti.

Ohtliku eskalatsiooni hetkel on Hispaania võtnud vapra ja põhimõttekindla seisukoha. Selle riigi vasakpoolne koalitsioonivalitsus on avalikult keeldunud lubamast kasutada Hispaania territooriumil asuvaid USA sõjaväebaase rünnakuteks Iraani vastu. See on kutsunud austama rahvusvahelist õigust ning nõudnud sõja kohest lõpetamist.

Üle kogu Euroopa ründavad paremäärmuslikud ja konservatiivsed jõud Hispaania vaprat hoiakut. Ühinenud Vasakpoolsed on õigustatult hoiatanud, et need jõud toimivad USA huvide “Trooja hobusena”, edendades militariseerumist ja sõda, mis tuleb kasuks peamiselt relvatööstusele.

Euroopa Vasakpartei väljendab oma täielikku solidaarsust Hispaania, selle valitsuse ning ametiühingute, ühenduste, ühiskondlike liikumiste ja noortega, kes mobiliseeruvad rahu toetuseks.

Selle asemel, et see agressioon hukka mõista, on paljud Euroopa valitsused otsustanud keskenduda Iraani vastusele. Mõned poliitilised juhid Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias on andnud koguni mõista, et Euroopa võiks toetada – või osaleda – selles sõjas oma “liitlaste” kaitsmise nimel.

Selline topeltstandard on vastuvõetamatu. Samad Euroopa riigid, mis mõistavad õigustatult hukka rahvusvahelise õiguse rikkumise Ukrainas, on nüüd õigustamas – või koguni toetamas – rahvusvahelise õiguse jämedat rikkumist Trumpi ja Netanyahu poolt.

Selle sõja vastu on ka progressiivsed jõud Iraanis endas. Vasakpoolsed opositsioonirühmitused nagu Iraani Tudeh Partei – mille liikmeid on praeguse Iraani režiimi ajal vangistatud, piinatud ja represseeritud – hoiatavad, et see sõjaline agressioon ei vabasta Iraani rahvast. Otse vastupidi, see ähvardab selle maa laastada ning asendada ühe autoritaarse süsteemi teise sõltuvussuhtes režiimiga, võimalik, et taastatud šahhivõimuga.

See sõda ähvardab tõugata kaosesse kogu selle regiooni. Gaasi ja nafta kasvavad hinnad omavad juba tõsiseid majanduslikke tagajärgesid inimestele üle kogu Euroopa ja terve maailma.

Euroopa Vasakpartei kutsub Euroopa valitsusi üles mõistma hukka see agressioon ning nõudma, et USA ja Iisrael lõpetaksid koheselt pommitamised. Selle asemel, et joonduda Trumpi ja Netanyahu järgi, peaksid Euroopa riigijuhid järgima Hispaania eeskuju.

Üle kogu Euroopa ründavad paremäärmuslikud ja konservatiivsed jõud Hispaania vaprat hoiakut. Ühinenud Vasakpoolsed on õigustatult hoiatanud, et need jõud toimivad USA huvide “Trooja hobusena”, edendades militariseerumist ja sõda, mis tuleb kasuks peamiselt relvatööstusele.

Euroopa peab seisma kindlalt rahu, diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse, mitte sõja poolel.”

Euroopa Parlamendi vasakpoolsete fraktsiooni üks juhtidest Manon Aubry (Alistamatu Prantsusmaa). Kuvatõmmis L’Humanité veebilehest.

Euroopa Parlamendi vasakpoolsete fraktsiooni nimel on saadetud praeguseks hetkeks laiali kaks temaatilist pressiteadet, esimene 3. märtsil ja teine 11. märtsil, kus on tsiteeritud kokku kolme eurosaadikut.

Marc Botenga (Belgia Töölispartei) kuulutas: “USA-Iisraeli rünnak Iraani vastu rikub jultunult rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja. Kuid šokeerivalt keelduvad Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas seda hukka mõistmast. Nad mõistavad õigustatult hukka Venemaa rikkumised Ukrainas, kuid õigustavad rikkumisi USA ja Iisraeli poolt. See sõda ei käi demokraatia või inimõiguste pärast. Kogu selles regioonis on lääneriikide sõjalised sekkumised külvanud hävingut, mitte demokraatiat. Kes usuks, et Trump ning sõjakurjategija Netanyahu hoolivad iraanlaste eludest? See sõda peab kohe lõppema. Iraanlastel peab olema õigus otsustada enda tulevik ise.”

Pärast seda, kui Euroopa Parlamendis esines Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, ütles vasakpoolsete fraktsiooni üks juhtidest Manon Aubry (Alistamatu Prantsusmaa): “USA ja Iisraeli poolt Iraanis ja Liibanonis peetav sõda on rahvusvahelise õiguse järgi täiesti ebaseaduslik. Mitte keegi ei nuta taga ajatolla Khameneid, aga kes usuks tõsiselt, et demokraatiat saab taastada pommidega? Kas te ei ole õppinud midagi Iraagist ja Afganistanist? Need pommid tapavad valimatult, nagu selles Minabi koolis, kus mõrvati 150 noort Iraani tüdrukut. Kui te armastate sõda nii palju, proua von der Leyen, saatke enda lapsed sõdima, kuid ärge arvestage meiega. Meie ütleme EI sõjale ja sellest kasu lõikajatele!”

Giorgos Georgiou (Küpros, Töörahva Progressiivne Partei) kuulutas samas: “Trump ja sõjakurjategija Netanyahu on avanud põrgu väravad. Hoolimata sellest, mida me räägime demokraatiast, seda ei eksisteeri Iraanis, seda ei eksisteeri Pärsia lahe riikides ja seda ei ole võimalik suruda peale pommidega. Olgem ausad, asi on naftas. Selle sõja tagajärjed saavad olema tohutud: elude kaotus, mille osas proua von der Leyen on olnud väga valikuline, kasvavad hinnad ja põgenikevood. Me peame jätma ruumi diplomaatiale, rahule ja rahvusvahelise õiguse austamisele.”

Soome eurosaadik: on aeg lõpetada Trumpile pugemine

Lisaks on selle fraktsiooni liikmed teinud ridamisi postitusi sotsiaalmeedias ja oma veebilehtedel, võtnud sõna ajakirjanduses. Näiteks Soome Vasakliidu eurosaadik Li Andersson kirjutas esmaspäeval Facebookis: “Trump alustas rahvusvahelise õigusega vastuolus olevat sõda ning ähvardab nüüd NATO liikmesriike, kui need ei aita segadust koristada.

Kõigepealt keerab Trump globaalse energiaturu täiesti segamini uue ebaseadusliku agressioonisõjaga Iraani vastu, mida alustati ilma algelisemagi plaanita.

Nagu CNN on raporteerinud, ei võtnud Trump isegi korralikult kaaludagi seda riski, et Iraan vastab Hormuzi väina läbiva kaubaveo sihikule võtmisega. Ta toetus vaid oma lähimatele ja ideoloogiliselt ustavaimatele nõunikele, ignoreerides ülejäänud administratsioonist tulnud hoiatusi.

Kui väin on suletud on peatunud ka kaupade vedu. Nüüd ähvardavad Ameerika Ühendriike ja Euroopat Trumpi hinnad, mis ulatuvad kütusest ja energiast kaugemale, ka toiduni. Umbes kolmandik maailma anorgaaniliste väetiste kaubandusest on seotud Pärsia lahe piirkonnaga ning kõige kriitilisem hetk nende tarnimiseks on iga-aastase viljelustsükli mõttes praegu käes.

Soome Vasakliidu eurosaadik Li Andersson.

Kui plaanid on läinud nii valesti ja riskid realiseerunud, pöördub Trump nüüd NATO poole ja hoiatab liitlasi väga halva tuleviku eest, kui nad ei tule talle appi seda segadust koristama ja läbi Hormuzi väina liikumist julgestama. USA ja Iisrael ei otsinud oma rünnakuks heakskiitu üheltki rahvusvaheliselt organilt, kuid nad ootavad endiselt, et liitlased selle metsa läinud asjaga aitaksid. See on ülbuse tipp.

Alles eelmisel nädalal uhkustas Trump, et see sõda on praktiliselt võidetud. Nüüd seab ta kahtluse alla kogu NATO tuleviku, kui teised riigid ei saada sõjalaevu talle appi.

Ja mida teeb Euroopa Liit, mille juhid ei ole suutnud isegi mainida, et USA ja Iisrael alustasid seda sõda rahvusvahelise õigusega vastuollu minnes ega mõista hukka rahvusvahelise õiguse tõsist rikkumist?

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas teatab, et kaalub Euroopa Liidu operatsiooni liikluse julgestamiseks Hormuzi väinas, kuigi sellega kaasnevad suured riskid, sest Iraan jätkab oma rünnakuid. Õnneks on riigid nagu Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia teatanud enda vastuseisust sellele mõttele.

Euroopa Liitu ei tohi vedada Trumpi ebaseaduslikesse sõdadesse ja panna lappima tema vigu. Ka Soome valitsusel on aeg lõpetada Trumpile pugemine ja öelda lahti sellest hullusest.”

Miks on Eesti Vasakliit nüüd lakkamatult vaikinud?

Sõda kestab juba kolmandat nädalat. Kui on mõni erakond, millelt võinuks oodata Eestis selget seisukohavõttu selle vastu, siis on see just Vasakliit, sest vasakpoolsed kuuluvad Euroopas traditsiooniliselt sõjavastaste leeri. Eesti Vasakliit on varem solidaarsusest palestiinlastega väljendanud vastuseisu Iisraeli saatkonna avamisele Tallinnas ja kuulutas alles hiljuti seoses USA sõjalise erioperatsiooniga Venezuelas, et rahvusvahelist õigust eirav liitlane on oht.

“Eesti ja ülejäänud Euroopa poliitikute vaikimine on häbiväärne ja silmakirjalik. Kui Venemaa on agressor ja Ukraina ohver, teame täpselt, kelle poolt seista, mida öelda ja teha. Kui agressoriks on USA, pole meil järsku mitte midagi öelda,” pahandati jaanuaris. “Selleks et rahvusvaheline õigus üldse midagi tähendaks, peab see kehtima kõigile, mitte ainult riikidele ja režiimidele, mis läänele ühel või teisel põhjusel ei meeldi. /—/ Eesti Vasakliit nõuab, et Eesti seisaks solidaarselt kõigi suurriikide imperialismi ohvritega, olgu selleks Ukraina, Gaza, Jordani läänekallas, Venezuela või teised.”

See oli selge seisukohavõtt, aga nüüd… vaikus. Hoolimata sellest, et 7. märtsil toimus erakonnal kongress, kus seda teemat saanuks arutada, pärast seda jõuti teha ära tavapärane avaldus naistepäeva puhul ja erakond saab oma tegevuse arendamiseks riigieelarvest iga kuu 2500 eurot.

Kuna mulle tundus kummaline, et Eesti Vasakliit ei olnud võtnud üles seda teemat, millest räägib praegu kogu Lääne-Euroopa poliitiline vasaktiib, saatsin neile juba nädal tagasi järgmise kirja: “Tere! Vaatasin, et teie erakonnal toimus hiljuti kongress. Kas seal arutati või on teil juhatuse tasandil vms võetud seisukoht selle käimasoleva sõja suhtes? Veebist otsides ei õnnestunud leida, et te selles osas mingit arvamust oleksite avaldanud. Võiks ju teha seda.” Vastust ei ole ma seni saanud. Kui peaksin kunagi saama, siis lisan selle siia käesoleva postituse lõppu.

TÄIENDUS

21. märtsil 2026 tegi Eesti Vasakliidu juhatus lõpuks järgmise avalduse: “Eesti Vasakliit mõistab hukka Iraani vastu suunatud sõjalised rünnakud ning nõuab, et Ameerika Ühendriigid ja Iisrael peataksid viivitamatult eskalatsiooni.

    Piirkond ei vaja uut sõjalist konflikti, vaid kiiret pingete maandamist, ning Eesti ei vaja uut elukalliduse tõusu ja potentsiaalseid inimohvreid, andes küsimusi küsimata lubadusi USA-d tema sõjalistes konfliktides aidata.

    Katseid kujutada pommitamist kui teenet Iraani rahvale ei saa võtta tõsiselt. Sõjaline sekkumine ei ole humanitaarkampaania, vaid riskantne jõupoliitika, mis sarnaneb liigagi palju Venemaa-poolse Ukraina denatsifitseerimisega.

    Ajalooline kogemus kinnitab, et demokraatiat ei ekspordita rakettide, sõjalaevade ja tankidega, ega ehitata üles väljaspoolt, see kujuneb inimeste enda poliitilisest tahtest ja kollektiivsest tegutsemisest.

    Iraani võimud on aastaid piiranud kodanike vabadusi ning surunud maha tööliste ja kodanikuühiskonna õigusi. See on hukkamõistetav. See ei anna aga ühelegi riigile mandaati kasutada sõjalist jõudu ega otsustada teise rahva tuleviku üle relvade abil. Väljast peale surutud “lahendused” toodavad enamasti kaost, tsiviilohvreid ja pikaajalist ebastabiilsust, nii Lähis-Idas kui ka ülejäänud maailmas.

    Iga samm, mis viib sihitud tapmiste või laiaulatusliku pommitamiseni, kasvatab vastasseisu, süvendab radikaliseerumist ja tõukab kogu Lähis-Ida uue vägivallatsükli poole, mis võib mõjutada ka Eestit, näiteks järgmise rändekriisi näol.

    Vasakliit seisab rahvusvahelise õiguse, diplomaatia ja rahvaste enesemääramisõiguse eest. Me kutsume üles relvade vaikimisele, tõsisele läbirääkimisprotsessile ning lahendustele, mis lähtuvad inimeste turvalisusest, mitte geopoliitilistest ambitsioonidest.”


    Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).