Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 kõlguvad ellujäämise piiril. Eesti- ja venekeelsed valijad kasvavad järjest enam lahku. Keskerakond hävis väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad pea täielikult. Valijate sõnum praegusele valitsusele on täiesti selge. Turbulentsed ajad Eesti poliitikas jätkuvad.
Andsin oma hääle rohelistele, sest kõige eksistentsiaalsemad olid need valimised Eestis minu hinnangul erakonnale Eestimaa Rohelised, mille kadumine poliitiliselt maastikult oleks kahetsusväärne. Nende häältesaak ei olnud hea, kuid seda võib pidada antud olukorras rahuldavaks, kuigi ise nad sellega vaevalt rahul on. Nii et meie roheliste saatus on ilmselt jätkuvalt kaalukausil. Ühest küljest oli nende häältesaak kõikjal nii tagasihoidlik, et kohalikele valimistele ei ole mõtet praeguse seisuga kusagil eraldi valimisnimekirjaga minna. Teisest küljest on vaja erakonna püsimajäämiseks seda vähemalt kuidagi pildis hoida. Kas appi tõttab kapten Zuzu? Elame-näeme.
Kehvasti on ka lood erakonnaga Eesti 200. Selle projekti uueks juhiks tuleks valida nende valimiste tulemuste põhjal otsustades Indrek Tarand, kes ei ole praegu isegi nimetatud erakonna liige. Vähemalt võiks temast saada nende linnapeakandidaat järgmisel aastal kohalikel valimistel Tallinnas. Või siis tuleks panna neil juba enne neid valimisi leivad ühte kappi erakonnaga Parempoolsed? Usun, et see oleks nendele seltskondadele mõlemapoolselt kasulik, kuid sellega kaasneksid tõenäoliselt sellised muudatused valitsuses, mille mõjul asendusliikmena parlamenti pääsenud Züleyxa Izmailova on sunnitud sealt lahkuma. Nii et roheliste vaatepunktist oleks see ilmselt halb.
Samas võimaldaks Margus Tsahkna taandumine parlamendifraktsiooni juhiks tõusta erakondade ühinemise korral välisministriks Rainer Saksal, kes oleks sellele ametikohale kahtlemata sobivam isik. Seetõttu loodan, et vajalikud protsessid lükatakse nüüd kiiresti käima ning vastav vangerdus saab tehtud ära juba enne, kui selle järele tekib karjuv vajadus soovimatute, kuid prognoositavate muutuste tõttu rahvusvahelises olukorras. Fraktsiooni juhtimine oleks Tsahknale kindlasti palju sobivam ning võimetekohasem töö.
Aivo Petersoni nimekiri kogus Ida-Virumaal eelmisel aastal Riigikogu valimistel ligi 15%, nüüd tema üksinda ligi 20% häältest. Absoluutarvudes tema isiklik häältesaak seal küll veidi langes, kuid kokkuvõttes platseerus ta nüüd riigis häälte arvult kandidaatide hulgas 11. kohale. Suur teene oli venekeelsete valijate tema taha mobiliseerimisel kahtlemata ka eesti rahvusest poliitikutel, kes otsustasid koondada valijaid enda taha venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega.
Keskerakonna häältesaak samal ajal Ida-Virumaal, aga ka Tallinnas ei kahanenud, vaid hoopis kasvas päris kõvasti. Tallinnas oli Keskerakond viie aasta eest kogutud häälte arvult alles kolmas, aga nüüd esimene. Valimisaktiivsuse selge kasv Ida-Virumaal ja Tallinnas toimus suuresti venekeelse valijaskonna aktiviseerumise arvelt ja kõigi eelduste kohaselt on seda lainet tunda ka järgmisel aastal kohalikel valimistel. Eestikeelsetes piirkondades tabas Keskerakonda seevastu peaaegu kõikjal üle riigi selline häving, mis on kardetavasti samuti vaid omamoodi eelmänguks järgmise aasta kohalikele valimistele. Eesti- ja venekeelne valijaskond kasvavad oma eelistustes sisuliselt järjest enam lahku.
Reformierakond kaotas 2019. aastaga võrreldes kõvasti hääli nii riigis tervikuna kui ka kõikides maakondades, langedes nendes erakondade arvestuses enamasti neljandaks. Peaminister Kaja Kallas võib küll väita, et valijad ei avaldanud talle umbusaldust, aga tema erakonnakaaslased saavad maitsta sarnaseid vilju tõenäoliselt ka järgmisel aastal kohalikel valimistel… kui enne neid midagi ei muutu. 2019. aastaga võrreldes langes kõikjal peale Tallinna ja Tartu ka sotside häältesaak. Nii et neilgi peaks seisma ees korralik sisekaemus. Isamaa ja EKRE häältesaak kasvas seevastu kõikjal, isegi Ida-Virumaal. Valijate sõnum praegusele valitsusele on vist selge juba kõigile peale selle enda liikmete.