Rubriik: arvamus

Artikkel valmis 17. augustil reaktsioonina siis ERR-i portaalis ilmunud Jüri Adamsi arvamusloole ja sai saadetud kõigepealt ERR-i portaali arvamustoimetajale, kuid jäi tema poolt avaldamata; ilmus 25. augustil toimetatud kujul Postimehe arvamusveebis.

Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

• Presidendi otsevalimised ja parlamentaarne demokraatia ei ole omavahel vastuolus.
• Euroopa Liidus on president valitud enamasti otse rahva poolt ka parlamentaarsetes riikides.
• Eestile sobiks eeskujuks Iirimaal kasutatav valimissüsteem.

Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud Jüri Adamsi artiklit Eesti presidendi valimisega seotud probleemidest. Kahjuks heitis ta kergekäeliselt kõrvale mõtte minna üle presidendi otsevalimisele. Minu arvates võiks just see olla lahendus mitmetele Eestis ilmnenud hädadele, kirjutab Andres Laiapea.

Parlamentaarne demokraatia ja presidendi valimine otse rahva poolt ei ole ühitamatud vastandid. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist kuus on konstitutsioonilised monarhiad, ülejäänutes on riigipeaks president. Neist 21-st riigist 14 ehk 2/3 on sellised, kus president valitakse otse rahva poolt. Presidentaalse või poolpresidentaalse süsteemiga on neist ainult kuus, ülejäänud kaheksa on parlamentaarsed demokraatiad.

Seega on Euroopa Liidus tänapäeval juba rohkem selliseid parlamentaarseid demokraatiaid, kus president valitakse otse rahva poolt. Meile kõige lähedasem selline riik on Soome, aga nende hulka kuulub ka näiteks Tšehhi, mida Adams nimetas vananenud andmetele toetudes ekslikult riigina, kus president valitakse parlamendis. Tegelikult mindi seal juba 2013. aastal üle presidendi valimisele otse rahva poolt.

Eestile lisaks kuulub Euroopa Liitu kuus sellist riiki, kus presidenti ei vali ametisse rahvas. Neist kaks (Saksamaa ja Itaalia) on teistsuguse ülesehitusega suuremad riigid, kus liidumaadel või regioonidel on ulatuslik autonoomia. Sellest tulenevalt valitakse seal ka presidente suurte valimiskogude kaudu. Ülejäänud neli (Kreeka, Ungari, Malta ja Läti) on Eestiga võrreldavad väikeriigid, kus president valitakse parlamendi poolt. Sellest tulenevalt saab seal presidendiks reeglina parajasti võimuloleva erakonna või koalitsiooni soosik, neile poliitiliselt lähedane isik.

Adams avaldas arvamust, et Eestis tuleks otsustada ära, kas valik tehakse parlamendis või eraldi valimiskogus. Viimane oleks kahtlemata parem kui esimene, kuid minu arvates oleks veelgi mõistlikum minna üle presidendi valimisele otse rahva poolt. Euroopa Liidus on praegu sellisteks parlamentaarseteks demokraatiateks, kus toimuvad presidendi otsevalimised, lisaks Soomele ja Tšehhile veel Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Slovakkia ja Sloveenia. Loodetavasti lisandub tulevikus ka Island, kui seal kiidetakse nüüd rahvahääletusel heaks liitumisläbirääkimiste jätkamine Euroopa Liiduga.

Nendes riikides on mõistetud, et presidendile otsevalimiste kaudu parlamendist sõltumatu mandaadi andmine tugevdab institutsionaalset võimude lahusust, võimaldades tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Neis kasutatavad valimissüsteemid on aga muidugi mõnevõrra erinevad. Kui lisada ka Euroopa Liidus leiduvad presidentaalse (Küpros) ja poolpresidentaalse süsteemiga riigid (Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rumeenia ja Leedu), muutub pilt veelgi kirjumaks. Olles neid omavahel võrrelnud, olen veendunud, et valimissüsteemi disain mõjutab oluliselt ka riikides valitsevat poliitilist kultuuri. Mulle isiklikult tundub meile presidendivalimiste osas kõige sobivama eeskujuna Iirimaa.

Iiri Vabariik on Eestiga võrreldavas suurusjärgus väikeriik ning võime leida mõningaid paralleele ka kahe maa ajaloost. President valitakse seal üksiku ülekantava hääle meetodil. See tähendab, et valija saab järjestada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3., jne. Valituks osutumiseks on vaja saada vähemalt pooled häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled kehtivaks loetud häältest.

Selline valimissüsteem jätab erakondadele võimaluse tulla välja oma parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas mitte teravalt vastanduma, vaid otsima ühisosa, et saada hääli ka nendelt valijatelt, kelle esimene eelistus on teine. Eelmisel aastal osales Iirimaal presidendivalimistel küll ainult kolm kandidaati, sest vasakpoolsed erakonnad koondusid siis võitnud Catherine Connolly taha juba kandidaatide ülesseadmisel, kuid kahel varasemal korral oli neid 6-7. See tähendab, et valijatel oli päriselt kellegi hulgast valida.

Kandidaadid ja presidendiks valitud on olnud Iirimaal reeglina tugeva poliitilise taustaga pikaajalised tegevpoliitikud. Iiri põhiseaduses ei ole nõuet, nagu see on Eesti omas, et presidendiks saades peab inimene oma erakondliku kuuluvuse peatama. Praktikas on sellele ametikohale jõudes aga parteipoliitikast distantseerutud, sest sinna ei jõuta üldiselt ainult tänu ühe erakonna toetajate häältele. Teiseks ametiajaks kandideeritakse sageli juba sõltumatu kandidaadina.

Selline valimissüsteem soosib konstruktiivseid ja oponentide suhtes lugupidavaid arutelusid, mitte kandidaatide teravat vastandumist, sest võitlus käib ju mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. See võimaldab näha võimalikult paljudel valijatel enda valitud isiku saamist presidendiks, jättes aga samas ära vajaduse korraldada võitja selgitamiseks veel ka valimiste teine voor. Presidendi võim ei ole Iirimaal seejuures suurem kui Eestis.

Eestis nüüd presidendivalimistel esifavoriidiks peetav Ülle Madise tunnistas oma pressikonverentsil, et parlamentaarses riigis võib presidendivalimisi korraldada väga erineval moel. Nii see on. Minu arvates ei ole mingit põhjust välistada Eestis sel teemal peetavates aruteludes ka otsevalimisi. Euroopa Liidus on need meiega samas suurusjärgus väikeriikides pigem tavapärased. Sellise valimissüsteemiga seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub, on jäänud väga väikeseks.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Artikkel valmis 16. juulil ja ilmus samal päeval toimetatud kujul Sakala veebis.

On mõistetav, et ideoloogilisemad liberaalid ei soovi Riho Ühtegi valimist Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid objektiivselt võttes on ta tugev kandidaat, kellest võiks saada Eestile hea president. Eriti hästi sobiks ta sellesse rolli just praegustes oludes.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski rääkis ERR-ile, et demokraatlikus õigusriigis peaks olema väga erandlik olukord, kui tsiviilvõimu etteotsa valitakse sõjaväelise taustaga inimene. See on vist küll kõige nõrgem argument, mille saab Ühtegi kandidatuuri vastu tuua. Kui meil oleks käes tavaline rahuaeg, võiks isegi nõustuda, et sellise tausta olemasolu ei peaks olema presidendi valimisel mingi kriteerium, aga praegu on see selgelt Ühtegi suurim pluss.

Põhiseaduse kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Just tema on see, kelle ettepanekul saab Riigikogu kuulutada välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Eesti vastu suunatud agressiooni korral peab president kuulutama sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja Riigikogu otsust ära ootamata.

Tänapäeva maailmas ei ole sõda Eesti jaoks kahjuks ainult abstraktne oht. Ajalugu ei ole lõppenud. Sõltumata sellest, kas Ukraina ja Venemaa jõuavad lähiaastatel mingi rahulepinguni või mitte, elame Venemaa praeguse režiimi püsides edasi geopoliitilises kõrgepingeväljas. Kui see ei oleks nii, võiks ju kohe kaitsekulutused alla lasta, kohustusliku ajateenistuse kaotada ja kaitseliidu laiali saata.

Sõjaväelise taustaga isikute valimine tsiviilvõimu etteotsa ei ole demokraatlikes õigusriikides tegelikult midagi ebatavalist. Tšehhi praegune president Petr Pavel oli varem Tšehhi armee kindralstaabi ülem ja NATO sõjaväelise komitee esimees. Bulgaaria uus peaminister Rumen Radev, kes oli 2017–2026 riigi president, lõpetas sõjaväelise karjääri Bulgaaria õhuväe ülemjuhatajana. Soomes on paljud presidendid ja peaministrid olnud reservohvitserid, läbinud reeglina vähemalt ajateenistuse.

Kui jätta kõrvale Iisrael ja USA, leiab maailmast ikkagi ridamisi riike, kus sõjaväeline taust poliitilisele karjäärile kasuks tuleb. Eestigi parlamendis on alati olnud inimesi, kes just tänu sellele sinna on valitud. Praegu näiteks endine kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Endine kaitseväe juhataja Riho Terras on jõudnud europarlamenti. On täiesti arusaamatu, miks peaks sõjaväeline taust välistama inimese valimise Eesti Vabariigi presidendiks.

Ühtegi on tunnistanud, et sõjandusega seonduv huvitas teda juba lapsepõlves ja ta unistas siis isegi sõjaväelenduriks saamisest, kuid pärast sundaega Nõukogude armees otsustas kõigest militaarsest loobuda, asudes tööle hoopis Tõravere observatooriumis. Eesti iseseisvuse taastamisel aga olukord muutus. Juba 1990. aastal kuulus Ühtegi kaitseliidu taastajate ridadesse. 1991. aasta augustiputši ajal juhtis ta Toompead julgestanud kaitseliitlasi.

Kriitikud on heitnud ette seda, et Ühtegi jättis kaitseliidu ülemana minemata president Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Kadrioru roosiaias. Täpsemalt öeldes on häirinud tema põhjendused. “Oleks täna Roosiaedagi läinud, kuid peale eilset pole see nagu kohane. Jäägu lilleaia üritused siis mikk pärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseivust taastades,” kirjutas ta 2020. aastal Facebooki, viidates päev varem toimunud üritusele, kuhu ülesmukitud Mikk Pärnits ilmus võtma presidendilt vastu vägivallaennetuse auhinda kõrge kontsaga platvormkingadel ja roosas kleidis.

Hiljem on Ühtegi lisanud, et ei soovinud siis ise presidendi roosiaias olla selle pärast, et nägi juba ette, millise kõne võib seal pidada Sveta Grigorjeva. “Guugeldasin, mida tütarlaps varem kirjutanud on, ja otsustasin, et ei lähe,” selgitas ta nüüd Delfile antud intervjuus. “20. august on minu jaoks püha. Olen ise olnud sel päeval lahingus koos oma kaaslastega, keda ei ole minu meelest piisavalt tunnustatud. Me võitlesime selle eest, mis meil nüüd olemas on. Igapäevaselt võib Eesti olukorda kritiseerida, aga ma ei arva, et 20. augusti tähistamisel peaks keskenduma sellele, mis Eestis halvasti on.”

Kas need seisukohad peaksid välistama Ühtegi valimise presidendiks? Miks? Selline veidi konservatiivsemate vaadetega president oleks ju Eesti noortele kultuuriheerostele just heaks piksevardaks, kelle vastuvõttudele tungides skandaalikesi korraldada. Kui presidendiks on nendega samu vaateid jagav inimene, kes ühiskonnakriitiliste kõnede peale sõbralikult õlale patsutab, nagu tegi Kaljulaid, võtab see nende kriitikalt tegelikult teravuse, teeb neist vaid presidendi õuelaulikud.

Kriitikute kolmas etteheide Ühtegile on seotud tema rolliga 2007. aastal lahvatanud nn. luureskandaalis. Toona tehti avalikult teatavaks, et sõjaväeluure oli nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike järel. Sel ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi on kujutanud seda tohutu kuriteona, kuid algatatud kriminaalasi lõpetati ebaseaduslikku jälitustegevust tuvastamata. Hiljem muudeti seadust, et sõjaväeluure uurimisvaldkonda täpsustada.

Ühtegi, kes juhtis siis sõjaväeluuret, on seostanud seda vahetult enne valimisi ülespuhutud skandaali nüüd tagantjärele suurema konfliktiga kaitseministri ja kaitseväe juhtkonna vahel. Endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts suundus Isamaa ridades poliitikasse ja talle üritati selle skandaali abil varju heita.

Ligi oli mäletatavasti selline kaitseminister, kes propageeris usinalt kohustusliku ajateenistuse kaotamist, ilkus avalikult totaalkaitse ehk laiapindse riigikaitse pooldajate üle ning nõudis panustamist eelkõige välisoperatsioonidele. Kaitseministeeriumis tegutses NATO saladuste hoidjana Herman Simm, kes mõisteti hiljem süüdi riigireetmises.

Ühtegi on ennast ministeeriumi järel nuhkimisest distantseerinud ja sõjaväeluure tegevust selles osas pisendanud. Oleks aga vale öelda, et kaitseväes siis ministeeriumi suhtes levinud kahtlused olid täiesti põhjendamatud.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

USA ja Iisraeli sõjalise erioperatsiooni algusest Iraani vastu on möödunud juba terve kuu. Kui Donald Trumpil üldse oli mingi plaan, siis eksisteerib see veel ilmselt ainult Martin Helme peas. Tundub, et käib suuremat sorti improviseerimine, mille tulemusel USA mässib ennast järjest rohkem sisse. Eesti ustavalt kannul.

Kui kohe esimesel päeval tapeti 86-aastane rauk Ali Khamenei, tõttas suur osa Lääne ajakirjanduslik-poliitilisest kompleksist rõõmustama, et sellega avati Iraanis uks režiimimuutusele, kuid tegelikult on Khamenei ja teiste vanakeste kõrvaldamine kiirendanud islamivabariigi juhtkonnas põlvkondade vahetumist. Nüüd on võtmetähtsusega positsioonidele tõusnud selliste raukade asemel järjest enam mehed, kes osalesid nooruses Iraani-Iraagi sõjas rindevõitlejatena.

See on oluline vahe võrreldes näiteks Eestiga, kus kõige sõjakamate avaldustega kipuvad esinema sellised meespoliitikud, kes on ise ajateenistusest kõrvale hiilinud, üritades oma kõvatamisega nüüd justkui kompenseerida seda nõrkust.

Ajalugu on oluline. Läänes on Iraani-Iraagi sõda suuresti unustatud, kuid Iraanis toimuva mõistmiseks tasub seda ja USA toonast rolli veidi meenutada.

Arvates, et Iraan on islamirevolutsiooni tagajärjel sisemiselt nõrgenenud ega suuda suurt vastupanu osutada, tungis Saddam Husseini juhitud Iraak sellele 1980. aastal kallale. Iraagi diktaator kujutas seda ennetava sõjana, mis on mõeldud islamirevolutsiooni leviku tõkestamiseks.

Järgnes ligi kaheksa aastat kestnud kohutav verevalamine, mille käigus tapeti vähemalt pool miljonit inimest, tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt. Võib-olla isegi miljon. Lõpuks jõuti ÜRO vahendusel relvarahuni. USA toetas selle sõja ajal avalikult Iraaki ja keelitas liitlasi mitte müüma relvi Iraanile, kuid 1985-1986 tegi seda lõpuks salaja ise. Kui see välja tuli, siis oli muidugi piinlik ja selline tegevus lõpetati.

Iraani-Iraagi sõja üheks osaks oli nn. tankerisõda Pärsia lahes. Toona otsustas Iraan jätta Hormuzi väina laevaliiklusele avatuks. USA oli ähvardanud selle sulgemisel sõjaliselt sekkuda. Iraak aga hakkas ründama massiliselt Iraanist teele läinud tankereid ja naftaterminale, näiteks Khargi saarel, et kutsuda esile just Hormuzi väina sulgemine, millele pidanuks siis järgnema teiste riikide sõjaline sekkumine Iraani vastu.

Iraan otsustas vastata omapoolsete rünnakutega. Selle peale käivitas USA operatsiooni Siiras Tahe (1987-1988), et eskortida oma sõjalaevadega Iraagi toonase peamise liitlase Kuveidi tankereid, mis vedasid Iraagi naftat ning läksid selleks USA lipu alla – rahvusvahelise õiguse kohaselt andis see siis ameeriklastele õiguse nende ründamisele sõjaliselt vastata.

Kui üks Iraagi lennuk pommitas 1987. aastal selles operatsioonis osalevat USA sõjalaeva, surma sai 37 ja haavata 21 meeskonnaliiget, sest pidas seda ekslikult Iraani aluseks, piisas ameeriklastele Saddam Husseini vabandusest. Kui üks USA lipu alla läinud Kuveidi tanker sai hiljem pihta Iraani laevatõrjeraketiga, käivitasid nad aga operatsiooni Vilgas Vibulaskja, mille käigus USA merevägi ja eriväelased hävitasid kaks Iraani naftaplatvormi, mida olevat kasutatud sõjalisel otstarbel.

Kui üks USA sõjalaev sõitis järgmisel aastal miinile, käivitati operatsioon Palvetajaritsikas, mille käigus hävitati veel kaks Iraani naftaplatvormi, lasti põhja üks fregatt, üks ründekaater ja mõned kiirpaadid, vigastati teist fregatti, tekitati kahjustusi paarile lennukile. Tapeti kokku 56 iraanlast. Lisaks sai siis surma kaks ameeriklast, kes helikopteriga vette kukkusid – selle põhjust ei suudetud tuvastada, mingeid ründamise jälgi hiljem helikopterit uurides ei leitud.

USA sõjalise sekkumise kõige meeldejäävamaks episoodiks jäi siis see, kui 1988. aastal lasti alla üks Iraani reisilennuk, hukkusid kõik pardal olnud 290 inimest, mida väidetavalt oli peetud F-14-tüüpi hävituslennukiks.

Ameeriklaste väitel oli tegemist eksitusega. Iraanlased seda ei uskunud, vaid pidasid seda tahtlikuks massimõrvaks. Nemad tõlgendasid seda siis märgina USA kavatsusest Iraagi poolel sõtta astuda ja näidata, et rahvusvaheline sõjaõigus USA jaoks ei kehti – võidakse rünnata ka tsiviilisikuid. Soovides vältida otsest konflikti Ameerika Ühendriikidega, nõustus Iraan kiiresti ÜRO plaaniga relvarahu kehtestamiseks, mis viis lõpuks sõja lõpetamiseni.

Mõlemad pooled, Iraak ja Iraan, kuulutasid ennast sõja võitjaks, kuid tegelikult võitis sellest ainult rahvusvaheline sõjatööstus. 1991. aastal, kui oli juba toimunud Iraagi tungimine Kuveiti, tunnistas ÜRO Julgeolekunõukogu lõpuks Iraagi agressoriks ka Iraani-Iraagi sõjas. Varem oli sellest USA ja teiste Iraagi toetajate vastuseisu tõttu hoidutud.

Iraan pöördus oma naftaplatvormide ja reisilennuki ründamise pärast ka Rahvusvahelise Kohtu poole. Lennuki osas jõuti 1996. aastal kokkuleppeni, millega USA ennast küll otsesõnu süüdi ei tunnistanud, kuid väljendas sügavat kahetsust ning kohustus maksma suurt kahjutasu tapetud iraanlaste lähedastele. Naftaplatvormide osas jõudis kohus 2003. aastal järeldusele, et nende ründamist “ei saa õigustada meetmetena, mis olid vajalikud Ameerika Ühendriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks”.

Tõenäoliselt uskus Trump nüüd, et Iraan üritab otsest sõda Ameerika Ühendriikidega taas vältida ja piisab lihtsalt sellest, kui vana Khamenei surnuks pommitada. Sellele pidi järgnema nähtavasti sarnane diil nagu Venezuelas, kus energiaressursid ja neist saadav tulu võetakse USA kontrolli alla, aga mingit režiimimuutust ei ole tegelikult toimunud ega pruugi tullagi. Väike võidukas sõda, mis juhib tähelepanu kõrvale Epsteini toimikutelt, suurendab Trumpi populaarsust ja kindlustab vabariiklaste positsioone eelseisvatel valimistel.

Kuid see plaan lendas vastu taevast, sest ei arvestanud Iraani praeguse sõjalise riigikaitse strateegiaga, mis näeb sellise rünnaku korral ette automaatset vastuhakku. Ja nüüd siis üritatakse sõjalist survet suurendades ikkagi mingi diilini jõuda.

Iraan on öelnud välja oma tingimused: mitte lihtsalt relvarahu, vaid agressiooni lõpetamine, sanktsioonide eemaldamine, reparatsioonide maksmine, julgeolekugarantiid, Hormuzi väina jäämine Iraani kontrolli alla. Soovitavad julgeolekugarantiid võivad hõlmata ka Pärsia lahe regioonis asuvate USA sõjaväebaaside sulgemist. Sisuliselt tähendaks nende nõudmiste täitmine Iraani täielikku võitu. USA võib saada vastutasuks kinnituse, et Iraan ei valmista tuumarelva, aga iraanlased ongi ju ise alati rääkinud, et nad ei kavatse seda teha.

Pole põhjust arvata, et Iraan nendest nõudmistest taganeb, sest Teherani vaatepunktist on need täiesti ratsionaalsed. Trump peab nende täitmist ilmselt alandavaks, mistõttu võib oodata ettearvamatu rapsimise jätkumist. Iraan üritab pidada sellises olukorras vastu vähemalt USA vahevalimisteni novembris, panustades sellele, et rahulolematus president Trumpiga kasvab ameeriklaste hulgas nii suureks, et ta tagandatakse pärast neid valimisi ametist.

Mis puudutab Iraani režiimi, siis selle eluiga on agressiooni tulemusel tõenäoliselt pikenenud. Iraani-Iraagi sõda mõjus samuti režiimi konsolideerivalt. Pärast seda sündinud ja kasvanud põlvkonnad muutusid valitseva režiimi suhtes järjest kriitilisemaks, kuid nüüd leitakse end olukorrast, kus neid kutsuvad tänavatele seda režiimi kukutama inimesed nagu Trump ja Netanyahu, kes räägivad teise suupoolega avalikult sellest, et kavatsevad võtta enda kontrolli alla Iraani naftavarud või tahavad seda riiki lihtsalt võimalikult palju nõrgestada.

Kui samal ajal langevad pommid elumajadele, energiataristule ja ülikoolidele ning USA korraldas kohe sõja alguses väidetavalt kogemata massimõrva tütarlastekoolis, mida Iraani meedias võrreldakse 1988. aastal alla tulistatud reisilennuki juhtumiga (nende tõlgenduses: ameeriklased tegid seda nimelt, et hirmutada meid alistuma), siis on täiesti loomulik, et soov režiimivastastele meeleavaldustele minna kahaneb. Seda enam, et sõda annab ettekäände need juba eos lämmatada.

Minu arvates olnuks Eestil kohe sõja alguses mõistlik väljendada sügavat mure eskaleeruva vägivalla pärast, rõhutada vajadust järgida rahvusvahelist õigust ja kutsuda kõiki osapooli üles pöörduma koheselt tagasi läbirääkimiste laua taha, et lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Võinuks isegi pakkuda, et Eesti on valmis toimima sellistel läbirääkimistel neutraalse vahendajana. Kahjuks otsustati aga hakata selle asemel hoopis ameeriklastele kulpi lööma, alandades ennast sellega kasututeks idiootideks. See on minu hinnang olukorrale, millest lähtudes sai algatatud ka praegu allkirju koguv umbusaldusavaldus välisministrile.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).