Rubriik: arvamus

Artikkel valmis 1. septembril, ilmus 8. septembril 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Tundub, et Eesti ajakirjanduslik-poliitiline eliit on demokraatiast väsinud. Erakondadeülene stagnatsioonipartei on juhtinud meid tagasi aega, kus ühe kandidaadiga valimisi kujutatakse demokraatia pidupäevana. Midagi naeruväärsemat on raske kujutleda.

Jutud sellest, et sellised presidendivalimised on parlamentaarsetes vabariikides tavapärased, on eksitavad. Euroopa Liitu kuuluvates riikides valitakse president ka parlamentaarsetes vabariikides enamasti otse rahva poot. Kandidaate on sellistel valimistel tavaliselt tunduvalt rohkem.

Ühe kandidaadiga valimised võivad olla küll menetluslikult korrektsed, kuid üldiselt ei peeta neid väga demokraatlikeks. Demokraatia tunnusteks on nimelt sisuliste alternatiivide olemasolu, päris valikuvõimalus ning kandidaatide aus konkurents. Ühe kandidaadiga kinnitushääletus ei saa olla kuidagi enamat kui vaid demokraatia miinimumprogramm. Minu arvates väärib Eesti enamat.

See tähendab, et on vaja muuta valimissüsteemi, sest selliste ühe kandidaadiga valimisteni on viinud Eestis just praegu presidendi valimiseks kasutatav valimissüsteem. Eriti selgelt tuleb see välja rahvusvahelises võrdluses. Euroopa Liitu kuulub peale Eesti kõigest neli riiki, kus president valitakse ametisse parlamendi poolt. Maltal, Ungaris ja Kreekas on need valimised enamasti ühe kandidaadiga. Lätis on reeglina 2–3 kandidaati, kuid seal piisab valituks osutumiseks juba 51-st häälest.

Mõnikord tuuakse välja, et Eestile sarnane valimissüsteem on ka Saksamaal ja Itaalias, kuid võrdlus nendega on tegelikult eksitav. Saksamaa ja Itaalia on mõlemad suuremad riigid, kus liidumaadel ja regioonidel on ulatuslik autonoomia ning presidendi valimine toimub valimiskogus. Saksamaal moodustavad selle liikmeskonnast poole Liidupäeva ehk parlamendi liikmed, teise poole liidumaade esindajad. Itaalias koosneb valimiskogu parlamendi mõlema koja saadikutest ja regioonide esindajatest. Eestis jõutakse valimiskogusse alles siis, kui presidendi valimine parlamendis ebaõnnestub.

Nendes riikides, kus president valitakse parlamendis, toimuvad Euroopa Liidus reeglina tõesti ainult ühe kandidaadiga valimised. Seda kinnitavad Malta, Ungari ja Kreeka kogemused. See on seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub. Saksamaal ja Itaalias seatakse valimiskogudes üles rohkem kandidaate. Kui jätkata Eestis praeguse süsteemiga ja sihiga valida president ära juba Riigikogus, kus kandidaadil on vaja saada valituks osutumiseks vähemalt 68 häält, võivad ühe kandidaadiga valimised kujuneda siin nähtavasti tõesti tavapärasteks. Minu arvates väärib Eesti enamat.

Rahva tahe on selles osas olnud alati üsna selge. Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud värskeima küsitluse kohaselt leiab vaid veidi rohkem kui viiendik täisealistest Eesti kodanikest, et Eesti presidenti ei peaks valima rahvas. 70 protsenti pooldab seevastu presidendi otsevalimisi. 66 protsenti leidis, et uus president peaks algatama põhiseaduse muutmise eelnõu, et rahvas saaks presidenti otse valida.

Meie uus president seda tõenäoliselt ei tee. Ülle Madise on olnud aastaid praeguse valimissüsteemi järjekindel õigustaja. Ei ole mingit põhjust loota, et ta võiks hakata toetama nüüd üleminekut presidendi otsevalimisele. Pealegi president Lennart Meri juba algatas 2001. aastal oma teise ametiaja lõpus sellise eelnõu. Meri lootis toona, et 2006. aastal valitakse president juba otse rahva poolt, kuid parlamendisaadikud eelistasid jätta selle enda eesõiguseks.

Samuti ei ole põhjust loota rahvaalgatustele. Viimane vastava sisuga kollektiivne pöördumine hääletati Riigikogu põhiseaduskomisjonis Ando Kivibergi (Eesti 200) juhtimisel menetlusest välja alles tänavu juunis. Eesti on ikkagi parlamentaarne riik ning algatused põhiseaduse muutmiseks saavad minna läbi üksnes siis, kui neid toetab piisavalt palju parlamendisaadikuid. Praegugi on Riigikogu menetluses üks Keskerakonna ning EKRE saadikute algatatud eelnõu üleminekuks presidendi otsevalimisele, kuid Riigikogu praegune koosseis seda ilmselt heaks ei kiida. Nii et presidendivalimistest kujuneb nüüd vältimatult teema ka eelseisvatel parlamendivalimistel.

Järgmised presidendivalimised peaksid toimuma 2031. aasta sügisel. Enne seda tulevad meil kahed parlamendivalimised. Kui põhiseaduse muutmise kiidab heaks parlamendi kaks järjestikust koosseisu, võivad 2031. aastal toimuda juba presidendi otsevalimised.

Küsimus on aga selles, millist valimissüsteemi otsevalimiste korral eelistada. Euroopa Liitu kuuluvates parlamentaarsetes vabariikides on praegu kasutusel kaks erinevat süsteemi. Enamasti toimuvad valimised kahes voorus. Kui ükski kandidaat ei kogu esimeses rohkem kui 50% häältest, lähevad teise edasi kaks enim hääli saanud kandidaati. Presidendiks saab see, kes kogub seal rohkem hääli.

Mina eelistaksin siiski Iirimaal kasutatavat üksiku ülekantava hääle meetodit. Selle puhul saab valija reastada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3. jne. Valituks osutumiseks tuleb koguda enam kui pooled kehtivaks loetud häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled häältest.

Selline valimissüsteem võimaldab tulla välja parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas otsima teistega ühisosa, hoiduma teravast vastandumisest, sest võitlus käib mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. Mitmel korral on see viinud valimiste toimumata jäämiseni, kui üles seati ainult üks kandidaat, kes oli vastuvõetav paljudele ja osutus automaatselt valituks. Nii et peaks sobima ka neile, kes pooldavad ühe kandidaadiga valimisi. See oleks ju sobiv kompromiss meie lõhestunud ühiskonnas. Kas pole nii?

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Artikkel valmis 17. augustil reaktsioonina siis ERR-i portaalis ilmunud Jüri Adamsi arvamusloole ja sai saadetud kõigepealt ERR-i portaali arvamustoimetajale, kuid jäi tema poolt avaldamata; ilmus 25. augustil toimetatud kujul Postimehe arvamusveebis.

Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks

• Presidendi otsevalimised ja parlamentaarne demokraatia ei ole omavahel vastuolus.
• Euroopa Liidus on president valitud enamasti otse rahva poolt ka parlamentaarsetes riikides.
• Eestile sobiks eeskujuks Iirimaal kasutatav valimissüsteem.

Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud Jüri Adamsi artiklit Eesti presidendi valimisega seotud probleemidest. Kahjuks heitis ta kergekäeliselt kõrvale mõtte minna üle presidendi otsevalimisele. Minu arvates võiks just see olla lahendus mitmetele Eestis ilmnenud hädadele, kirjutab Andres Laiapea.

Parlamentaarne demokraatia ja presidendi valimine otse rahva poolt ei ole ühitamatud vastandid. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist kuus on konstitutsioonilised monarhiad, ülejäänutes on riigipeaks president. Neist 21-st riigist 14 ehk 2/3 on sellised, kus president valitakse otse rahva poolt. Presidentaalse või poolpresidentaalse süsteemiga on neist ainult kuus, ülejäänud kaheksa on parlamentaarsed demokraatiad.

Seega on Euroopa Liidus tänapäeval juba rohkem selliseid parlamentaarseid demokraatiaid, kus president valitakse otse rahva poolt. Meile kõige lähedasem selline riik on Soome, aga nende hulka kuulub ka näiteks Tšehhi, mida Adams nimetas vananenud andmetele toetudes ekslikult riigina, kus president valitakse parlamendis. Tegelikult mindi seal juba 2013. aastal üle presidendi valimisele otse rahva poolt.

Eestile lisaks kuulub Euroopa Liitu kuus sellist riiki, kus presidenti ei vali ametisse rahvas. Neist kaks (Saksamaa ja Itaalia) on teistsuguse ülesehitusega suuremad riigid, kus liidumaadel või regioonidel on ulatuslik autonoomia. Sellest tulenevalt valitakse seal ka presidente suurte valimiskogude kaudu. Ülejäänud neli (Kreeka, Ungari, Malta ja Läti) on Eestiga võrreldavad väikeriigid, kus president valitakse parlamendi poolt. Sellest tulenevalt saab seal presidendiks reeglina parajasti võimuloleva erakonna või koalitsiooni soosik, neile poliitiliselt lähedane isik.

Adams avaldas arvamust, et Eestis tuleks otsustada ära, kas valik tehakse parlamendis või eraldi valimiskogus. Viimane oleks kahtlemata parem kui esimene, kuid minu arvates oleks veelgi mõistlikum minna üle presidendi valimisele otse rahva poolt. Euroopa Liidus on praegu sellisteks parlamentaarseteks demokraatiateks, kus toimuvad presidendi otsevalimised, lisaks Soomele ja Tšehhile veel Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Slovakkia ja Sloveenia. Loodetavasti lisandub tulevikus ka Island, kui seal kiidetakse nüüd rahvahääletusel heaks liitumisläbirääkimiste jätkamine Euroopa Liiduga.

Nendes riikides on mõistetud, et presidendile otsevalimiste kaudu parlamendist sõltumatu mandaadi andmine tugevdab institutsionaalset võimude lahusust, võimaldades tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Neis kasutatavad valimissüsteemid on aga muidugi mõnevõrra erinevad. Kui lisada ka Euroopa Liidus leiduvad presidentaalse (Küpros) ja poolpresidentaalse süsteemiga riigid (Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rumeenia ja Leedu), muutub pilt veelgi kirjumaks. Olles neid omavahel võrrelnud, olen veendunud, et valimissüsteemi disain mõjutab oluliselt ka riikides valitsevat poliitilist kultuuri. Mulle isiklikult tundub meile presidendivalimiste osas kõige sobivama eeskujuna Iirimaa.

Iiri Vabariik on Eestiga võrreldavas suurusjärgus väikeriik ning võime leida mõningaid paralleele ka kahe maa ajaloost. President valitakse seal üksiku ülekantava hääle meetodil. See tähendab, et valija saab järjestada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3., jne. Valituks osutumiseks on vaja saada vähemalt pooled häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled kehtivaks loetud häältest.

Selline valimissüsteem jätab erakondadele võimaluse tulla välja oma parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas mitte teravalt vastanduma, vaid otsima ühisosa, et saada hääli ka nendelt valijatelt, kelle esimene eelistus on teine. Eelmisel aastal osales Iirimaal presidendivalimistel küll ainult kolm kandidaati, sest vasakpoolsed erakonnad koondusid siis võitnud Catherine Connolly taha juba kandidaatide ülesseadmisel, kuid kahel varasemal korral oli neid 6-7. See tähendab, et valijatel oli päriselt kellegi hulgast valida.

Kandidaadid ja presidendiks valitud on olnud Iirimaal reeglina tugeva poliitilise taustaga pikaajalised tegevpoliitikud. Iiri põhiseaduses ei ole nõuet, nagu see on Eesti omas, et presidendiks saades peab inimene oma erakondliku kuuluvuse peatama. Praktikas on sellele ametikohale jõudes aga parteipoliitikast distantseerutud, sest sinna ei jõuta üldiselt ainult tänu ühe erakonna toetajate häältele. Teiseks ametiajaks kandideeritakse sageli juba sõltumatu kandidaadina.

Selline valimissüsteem soosib konstruktiivseid ja oponentide suhtes lugupidavaid arutelusid, mitte kandidaatide teravat vastandumist, sest võitlus käib ju mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. See võimaldab näha võimalikult paljudel valijatel enda valitud isiku saamist presidendiks, jättes aga samas ära vajaduse korraldada võitja selgitamiseks veel ka valimiste teine voor. Presidendi võim ei ole Iirimaal seejuures suurem kui Eestis.

Eestis nüüd presidendivalimistel esifavoriidiks peetav Ülle Madise tunnistas oma pressikonverentsil, et parlamentaarses riigis võib presidendivalimisi korraldada väga erineval moel. Nii see on. Minu arvates ei ole mingit põhjust välistada Eestis sel teemal peetavates aruteludes ka otsevalimisi. Euroopa Liidus on need meiega samas suurusjärgus väikeriikides pigem tavapärased. Sellise valimissüsteemiga seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub, on jäänud väga väikeseks.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Artikkel valmis 16. juulil ja ilmus samal päeval toimetatud kujul Sakala veebis.

On mõistetav, et ideoloogilisemad liberaalid ei soovi Riho Ühtegi valimist Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid objektiivselt võttes on ta tugev kandidaat, kellest võiks saada Eestile hea president. Eriti hästi sobiks ta sellesse rolli just praegustes oludes.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski rääkis ERR-ile, et demokraatlikus õigusriigis peaks olema väga erandlik olukord, kui tsiviilvõimu etteotsa valitakse sõjaväelise taustaga inimene. See on vist küll kõige nõrgem argument, mille saab Ühtegi kandidatuuri vastu tuua. Kui meil oleks käes tavaline rahuaeg, võiks isegi nõustuda, et sellise tausta olemasolu ei peaks olema presidendi valimisel mingi kriteerium, aga praegu on see selgelt Ühtegi suurim pluss.

Põhiseaduse kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Just tema on see, kelle ettepanekul saab Riigikogu kuulutada välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Eesti vastu suunatud agressiooni korral peab president kuulutama sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja Riigikogu otsust ära ootamata.

Tänapäeva maailmas ei ole sõda Eesti jaoks kahjuks ainult abstraktne oht. Ajalugu ei ole lõppenud. Sõltumata sellest, kas Ukraina ja Venemaa jõuavad lähiaastatel mingi rahulepinguni või mitte, elame Venemaa praeguse režiimi püsides edasi geopoliitilises kõrgepingeväljas. Kui see ei oleks nii, võiks ju kohe kaitsekulutused alla lasta, kohustusliku ajateenistuse kaotada ja kaitseliidu laiali saata.

Sõjaväelise taustaga isikute valimine tsiviilvõimu etteotsa ei ole demokraatlikes õigusriikides tegelikult midagi ebatavalist. Tšehhi praegune president Petr Pavel oli varem Tšehhi armee kindralstaabi ülem ja NATO sõjaväelise komitee esimees. Bulgaaria uus peaminister Rumen Radev, kes oli 2017–2026 riigi president, lõpetas sõjaväelise karjääri Bulgaaria õhuväe ülemjuhatajana. Soomes on paljud presidendid ja peaministrid olnud reservohvitserid, läbinud reeglina vähemalt ajateenistuse.

Kui jätta kõrvale Iisrael ja USA, leiab maailmast ikkagi ridamisi riike, kus sõjaväeline taust poliitilisele karjäärile kasuks tuleb. Eestigi parlamendis on alati olnud inimesi, kes just tänu sellele sinna on valitud. Praegu näiteks endine kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Endine kaitseväe juhataja Riho Terras on jõudnud europarlamenti. On täiesti arusaamatu, miks peaks sõjaväeline taust välistama inimese valimise Eesti Vabariigi presidendiks.

Ühtegi on tunnistanud, et sõjandusega seonduv huvitas teda juba lapsepõlves ja ta unistas siis isegi sõjaväelenduriks saamisest, kuid pärast sundaega Nõukogude armees otsustas kõigest militaarsest loobuda, asudes tööle hoopis Tõravere observatooriumis. Eesti iseseisvuse taastamisel aga olukord muutus. Juba 1990. aastal kuulus Ühtegi kaitseliidu taastajate ridadesse. 1991. aasta augustiputši ajal juhtis ta Toompead julgestanud kaitseliitlasi.

Kriitikud on heitnud ette seda, et Ühtegi jättis kaitseliidu ülemana minemata president Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Kadrioru roosiaias. Täpsemalt öeldes on häirinud tema põhjendused. “Oleks täna Roosiaedagi läinud, kuid peale eilset pole see nagu kohane. Jäägu lilleaia üritused siis mikk pärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseivust taastades,” kirjutas ta 2020. aastal Facebooki, viidates päev varem toimunud üritusele, kuhu ülesmukitud Mikk Pärnits ilmus võtma presidendilt vastu vägivallaennetuse auhinda kõrge kontsaga platvormkingadel ja roosas kleidis.

Hiljem on Ühtegi lisanud, et ei soovinud siis ise presidendi roosiaias olla selle pärast, et nägi juba ette, millise kõne võib seal pidada Sveta Grigorjeva. “Guugeldasin, mida tütarlaps varem kirjutanud on, ja otsustasin, et ei lähe,” selgitas ta nüüd Delfile antud intervjuus. “20. august on minu jaoks püha. Olen ise olnud sel päeval lahingus koos oma kaaslastega, keda ei ole minu meelest piisavalt tunnustatud. Me võitlesime selle eest, mis meil nüüd olemas on. Igapäevaselt võib Eesti olukorda kritiseerida, aga ma ei arva, et 20. augusti tähistamisel peaks keskenduma sellele, mis Eestis halvasti on.”

Kas need seisukohad peaksid välistama Ühtegi valimise presidendiks? Miks? Selline veidi konservatiivsemate vaadetega president oleks ju Eesti noortele kultuuriheerostele just heaks piksevardaks, kelle vastuvõttudele tungides skandaalikesi korraldada. Kui presidendiks on nendega samu vaateid jagav inimene, kes ühiskonnakriitiliste kõnede peale sõbralikult õlale patsutab, nagu tegi Kaljulaid, võtab see nende kriitikalt tegelikult teravuse, teeb neist vaid presidendi õuelaulikud.

Kriitikute kolmas etteheide Ühtegile on seotud tema rolliga 2007. aastal lahvatanud nn. luureskandaalis. Toona tehti avalikult teatavaks, et sõjaväeluure oli nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike järel. Sel ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi on kujutanud seda tohutu kuriteona, kuid algatatud kriminaalasi lõpetati ebaseaduslikku jälitustegevust tuvastamata. Hiljem muudeti seadust, et sõjaväeluure uurimisvaldkonda täpsustada.

Ühtegi, kes juhtis siis sõjaväeluuret, on seostanud seda vahetult enne valimisi ülespuhutud skandaali nüüd tagantjärele suurema konfliktiga kaitseministri ja kaitseväe juhtkonna vahel. Endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts suundus Isamaa ridades poliitikasse ja talle üritati selle skandaali abil varju heita.

Ligi oli mäletatavasti selline kaitseminister, kes propageeris usinalt kohustusliku ajateenistuse kaotamist, ilkus avalikult totaalkaitse ehk laiapindse riigikaitse pooldajate üle ning nõudis panustamist eelkõige välisoperatsioonidele. Kaitseministeeriumis tegutses NATO saladuste hoidjana Herman Simm, kes mõisteti hiljem süüdi riigireetmises.

Ühtegi on ennast ministeeriumi järel nuhkimisest distantseerinud ja sõjaväeluure tegevust selles osas pisendanud. Oleks aga vale öelda, et kaitseväes siis ministeeriumi suhtes levinud kahtlused olid täiesti põhjendamatud.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).