Rubriik: arvamus

Järgnev artikkel valmis 13. aprillil, ilmus 15. aprillil 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Nende valimiste peateemadeks kujunevad tõenäoliselt julgeolek, majandus ja inimeste toimetulek, kuid unustada ei tohiks muudki. Esitan enda seisukohad, mis puudutavad demokraatia süvendamist. Erakondadel on lubatud neid vabalt oma programmidesse kopeerida. Samme nende elluviimiseks võib astuda Riigikogus muidugi ka juba enne valimisi.

President tuleb valida otse rahva poolt, et ta saaks täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes. Väited, et sellega peaks kaasnema presidendi võimu suurendamine, ei vasta tõele. President valitakse otse rahva poolt enamikes Euroopas asuvates parlamentaarsetes vabariikides.

Eestis on erakonnad teinud algatusi üleminekuks presidendi valimisele otse rahva poolt ainult opositsioonis olles, kuid hoidunud neist võimule saades, sest presidendi valimise praegune kord on kasulik võimul olijatele. Selleks, et pärast järgmisi valimisi taas nii ei juhtuks, on vaja parlamenti vähemalt ühte sõltumatut saadikut, kes hoiaks teemat üleval ka siis, kui need poliitikud, kes räägivad opositsioonis üleminekust presidendi otsevalimisele, üritavad seda pärast võimule saamist jälle unustada.

Rahval peab olema õigus algatada seaduseelnõusid. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima võimu kandja rahvas, kuid alates 1934. aasta riigipöördest, millega kehtestati autoritaarne režiim, on õigus algatada seaduseelnõusid rahvalt ära võetud. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, tuleb see õigus taastada. Mitte lihtsalt palvekirjaõigusena, vaid päriselt.

Kui vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku toetab rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu uue seaduse andmiseks, olemasoleva muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, peab see minema Riigikogus hääletamisele. Kui Riigikogu otsustab selle tagasi lükata, peab see minema rahvahääletusele.

Enne 1934. aasta riigipööret nägi põhiseadus ette, et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised. Selle punkti taastamisest tuleks hoiduda, et konkreetsete küsimuste otsustamist rahvahääletusel ei hakkaks enam nii palju mõjutama laiem rahulolematus parlamendi koosseisu ja tegevusega.

Rahval peab olema õigus Riigikogu laiali saata. Selleks, et rahvas saaks olla päriselt kõrgeima võimu kandja, peab sellel aga olema siiski ka võimalus Riigikogu laiali saata. Kui vastavat algatust toetab enam kui pool viimastel Riigikogu valimistel osalenud hääleõiguslike kodanike arvust, tuleb korraldada uued Riigikogu valimised.

Selline muudatus kindlustaks esindusdemokraatiat. Praegune olukord, kus pikki aastaid saab ametis jätkata parlament, mis on juba kaotanud valijaskonna usalduse, ei ole kooskõlas esindusdemokraatia mõttega. Rahval peab olema võimalus selline parlament laiali saata.

Riigikogu tuleb valida proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Seda ütleb nii meie põhiseadus kui ka praegu kehtiv valimisseadus, kuid tegelikult on kehtestatud sellega põhjendamatult keeruline valimissüsteem, mis seda põhimõtet oluliselt moonutab.

Riigikogu valimisteks tuleks moodustada üks üleriigiline valimisringkond, kus mandaadi annab 1/101 kehtivaks loetud häältest. Selleks, et vältida parlamendi liigset killustumist, peaks sel moel jagatud kohtadest ülejäänud kohad minema boonusena kõige rohkem hääli kogunud nimekirjale. Nii saaks ühest küljest tagatud ka väiksemate erakondade esindatus parlamendis, kuid teisest küljest motiveeritaks erakondi koonduma.

Poliitiline maastik tuleb avada vabale konkurentsile. Praegu piiratakse Eestis uute erakondade asutamist sellega, et nende registreerimisel nõutakse vähemalt viiesaja liikme olemasolu. Nende osalemist valimistel takistatakse sellega, et kandidaatide ülesseadmisel Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisteks nõutakse suure kautsjoni tasumist, mille juba Riigikogus esindatud erakonnad saavad maksta ära endale riigieelarvest tehtavatest eraldistest.

Poliitilise maastiku avamiseks vabale konkurentsile tuleb kaotada erakondade registreerimisel kehtiv nõue liikmete arvule ja kandidaatide ülesseadmisel kehtiv nõue kautsjoni tasumiseks. Selleks, et vähendada edaspidi n-ö ebatõsiseltvõetavate kandidaatide osalemist valimistel, tuleks nõuda kandidaatide registreerimisel hoopis toetusallkirjade esitamist. Kandidaadi registreerimiseks peaks teda toetama Riigikogu valimiste puhul vähemalt 10, Euroopa Parlamendi valimiste puhul vähemalt 50 hääleõiguslikku isikut, kusjuures üks selline isik saaks toetada oma allkirjaga korraga ainult ühte kandidaati.

Samuti tuleb muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda. Oleks õiglane, kui erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised seotaks selgelt valijate poolt antud häältega. See tähendab, et Riigikogu valimistel osalenud erakond saab iga saadud hääle kohta konkreetse summa, näiteks 5 või 10 eurot aastas, mis fikseeritakse juba erakonnaseadusega ega ole kergesti suurendatav. Nii muutuks erakondade riigipoolne rahastamine õiglasemaks ja valijatele arusaadavamaks, kuid samas seataks sellele ka selge piir.

Kindlasti räägivad erakonnad oma valimisprogrammides ja nende esindajad valimisdebattides ka eelseisvate valimiste eel palju demokraatiast, vajadusest seda kaitsta ja hoida. Seda on tehtud enne kõiki valimisi. Küsimus on aga selles, kui tõsiselt seda tehakse ja mida selle all täpselt mõeldakse. Riigikogu praeguse koosseisu suurimaks saavutuseks jääb selles osas ilmselt otsus võtta kohalikel valimistel hääleõigus alaliselt Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt. Enda valijatele esitleti seda demokraatia kaitsmisena, kuid tegelikult toimus selle kitsendamine.

Loodetavasti ei tule Eestis enam kellelegi mõtet “demokraatia huvides” valimised ära jätta, nagu tehti 1934. aastal riigivanema valimistega, kui võitjaks ähvardas tulla “vale” kandidaat. Toona alanud vaikiv ajastu oli ju see, mis viis lõpuks hääletu alistumiseni.

USA ja Iisraeli sõjalise erioperatsiooni algusest Iraani vastu on möödunud juba terve kuu. Kui Donald Trumpil üldse oli mingi plaan, siis eksisteerib see veel ilmselt ainult Martin Helme peas. Tundub, et käib suuremat sorti improviseerimine, mille tulemusel USA mässib ennast järjest rohkem sisse. Eesti ustavalt kannul.

Kui kohe esimesel päeval tapeti 86-aastane rauk Ali Khamenei, tõttas suur osa Lääne ajakirjanduslik-poliitilisest kompleksist rõõmustama, et sellega avati Iraanis uks režiimimuutusele, kuid tegelikult on Khamenei ja teiste vanakeste kõrvaldamine kiirendanud islamivabariigi juhtkonnas põlvkondade vahetumist. Nüüd on võtmetähtsusega positsioonidele tõusnud selliste raukade asemel järjest enam mehed, kes osalesid nooruses Iraani-Iraagi sõjas rindevõitlejatena.

See on oluline vahe võrreldes näiteks Eestiga, kus kõige sõjakamate avaldustega kipuvad esinema sellised meespoliitikud, kes on ise ajateenistusest kõrvale hiilinud, üritades oma kõvatamisega nüüd justkui kompenseerida seda nõrkust.

Ajalugu on oluline. Läänes on Iraani-Iraagi sõda suuresti unustatud, kuid Iraanis toimuva mõistmiseks tasub seda ja USA toonast rolli veidi meenutada.

Arvates, et Iraan on islamirevolutsiooni tagajärjel sisemiselt nõrgenenud ega suuda suurt vastupanu osutada, tungis Saddam Husseini juhitud Iraak sellele 1980. aastal kallale. Iraagi diktaator kujutas seda ennetava sõjana, mis on mõeldud islamirevolutsiooni leviku tõkestamiseks.

Järgnes ligi kaheksa aastat kestnud kohutav verevalamine, mille käigus tapeti vähemalt pool miljonit inimest, tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt. Võib-olla isegi miljon. Lõpuks jõuti ÜRO vahendusel relvarahuni. USA toetas selle sõja ajal avalikult Iraaki ja keelitas liitlasi mitte müüma relvi Iraanile, kuid 1985-1986 tegi seda lõpuks salaja ise. Kui see välja tuli, siis oli muidugi piinlik ja selline tegevus lõpetati.

Iraani-Iraagi sõja üheks osaks oli nn. tankerisõda Pärsia lahes. Toona otsustas Iraan jätta Hormuzi väina laevaliiklusele avatuks. USA oli ähvardanud selle sulgemisel sõjaliselt sekkuda. Iraak aga hakkas ründama massiliselt Iraanist teele läinud tankereid ja naftaterminale, näiteks Khargi saarel, et kutsuda esile just Hormuzi väina sulgemine, millele pidanuks siis järgnema teiste riikide sõjaline sekkumine Iraani vastu.

Iraan otsustas vastata omapoolsete rünnakutega. Selle peale käivitas USA operatsiooni Siiras Tahe (1987-1988), et eskortida oma sõjalaevadega Iraagi toonase peamise liitlase Kuveidi tankereid, mis vedasid Iraagi naftat ning läksid selleks USA lipu alla – rahvusvahelise õiguse kohaselt andis see siis ameeriklastele õiguse nende ründamisele sõjaliselt vastata.

Kui üks Iraagi lennuk pommitas 1987. aastal selles operatsioonis osalevat USA sõjalaeva, surma sai 37 ja haavata 21 meeskonnaliiget, sest pidas seda ekslikult Iraani aluseks, piisas ameeriklastele Saddam Husseini vabandusest. Kui üks USA lipu alla läinud Kuveidi tanker sai hiljem pihta Iraani laevatõrjeraketiga, käivitasid nad aga operatsiooni Vilgas Vibulaskja, mille käigus USA merevägi ja eriväelased hävitasid kaks Iraani naftaplatvormi, mida olevat kasutatud sõjalisel otstarbel.

Kui üks USA sõjalaev sõitis järgmisel aastal miinile, käivitati operatsioon Palvetajaritsikas, mille käigus hävitati veel kaks Iraani naftaplatvormi, lasti põhja üks fregatt, üks ründekaater ja mõned kiirpaadid, vigastati teist fregatti, tekitati kahjustusi paarile lennukile. Tapeti kokku 56 iraanlast. Lisaks sai siis surma kaks ameeriklast, kes helikopteriga vette kukkusid – selle põhjust ei suudetud tuvastada, mingeid ründamise jälgi hiljem helikopterit uurides ei leitud.

USA sõjalise sekkumise kõige meeldejäävamaks episoodiks jäi siis see, kui 1988. aastal lasti alla üks Iraani reisilennuk, hukkusid kõik pardal olnud 290 inimest, mida väidetavalt oli peetud F-14-tüüpi hävituslennukiks.

Ameeriklaste väitel oli tegemist eksitusega. Iraanlased seda ei uskunud, vaid pidasid seda tahtlikuks massimõrvaks. Nemad tõlgendasid seda siis märgina USA kavatsusest Iraagi poolel sõtta astuda ja näidata, et rahvusvaheline sõjaõigus USA jaoks ei kehti – võidakse rünnata ka tsiviilisikuid. Soovides vältida otsest konflikti Ameerika Ühendriikidega, nõustus Iraan kiiresti ÜRO plaaniga relvarahu kehtestamiseks, mis viis lõpuks sõja lõpetamiseni.

Mõlemad pooled, Iraak ja Iraan, kuulutasid ennast sõja võitjaks, kuid tegelikult võitis sellest ainult rahvusvaheline sõjatööstus. 1991. aastal, kui oli juba toimunud Iraagi tungimine Kuveiti, tunnistas ÜRO Julgeolekunõukogu lõpuks Iraagi agressoriks ka Iraani-Iraagi sõjas. Varem oli sellest USA ja teiste Iraagi toetajate vastuseisu tõttu hoidutud.

Iraan pöördus oma naftaplatvormide ja reisilennuki ründamise pärast ka Rahvusvahelise Kohtu poole. Lennuki osas jõuti 1996. aastal kokkuleppeni, millega USA ennast küll otsesõnu süüdi ei tunnistanud, kuid väljendas sügavat kahetsust ning kohustus maksma suurt kahjutasu tapetud iraanlaste lähedastele. Naftaplatvormide osas jõudis kohus 2003. aastal järeldusele, et nende ründamist “ei saa õigustada meetmetena, mis olid vajalikud Ameerika Ühendriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks”.

Tõenäoliselt uskus Trump nüüd, et Iraan üritab otsest sõda Ameerika Ühendriikidega taas vältida ja piisab lihtsalt sellest, kui vana Khamenei surnuks pommitada. Sellele pidi järgnema nähtavasti sarnane diil nagu Venezuelas, kus energiaressursid ja neist saadav tulu võetakse USA kontrolli alla, aga mingit režiimimuutust ei ole tegelikult toimunud ega pruugi tullagi. Väike võidukas sõda, mis juhib tähelepanu kõrvale Epsteini toimikutelt, suurendab Trumpi populaarsust ja kindlustab vabariiklaste positsioone eelseisvatel valimistel.

Kuid see plaan lendas vastu taevast, sest ei arvestanud Iraani praeguse sõjalise riigikaitse strateegiaga, mis näeb sellise rünnaku korral ette automaatset vastuhakku. Ja nüüd siis üritatakse sõjalist survet suurendades ikkagi mingi diilini jõuda.

Iraan on öelnud välja oma tingimused: mitte lihtsalt relvarahu, vaid agressiooni lõpetamine, sanktsioonide eemaldamine, reparatsioonide maksmine, julgeolekugarantiid, Hormuzi väina jäämine Iraani kontrolli alla. Soovitavad julgeolekugarantiid võivad hõlmata ka Pärsia lahe regioonis asuvate USA sõjaväebaaside sulgemist. Sisuliselt tähendaks nende nõudmiste täitmine Iraani täielikku võitu. USA võib saada vastutasuks kinnituse, et Iraan ei valmista tuumarelva, aga iraanlased ongi ju ise alati rääkinud, et nad ei kavatse seda teha.

Pole põhjust arvata, et Iraan nendest nõudmistest taganeb, sest Teherani vaatepunktist on need täiesti ratsionaalsed. Trump peab nende täitmist ilmselt alandavaks, mistõttu võib oodata ettearvamatu rapsimise jätkumist. Iraan üritab pidada sellises olukorras vastu vähemalt USA vahevalimisteni novembris, panustades sellele, et rahulolematus president Trumpiga kasvab ameeriklaste hulgas nii suureks, et ta tagandatakse pärast neid valimisi ametist.

Mis puudutab Iraani režiimi, siis selle eluiga on agressiooni tulemusel tõenäoliselt pikenenud. Iraani-Iraagi sõda mõjus samuti režiimi konsolideerivalt. Pärast seda sündinud ja kasvanud põlvkonnad muutusid valitseva režiimi suhtes järjest kriitilisemaks, kuid nüüd leitakse end olukorrast, kus neid kutsuvad tänavatele seda režiimi kukutama inimesed nagu Trump ja Netanyahu, kes räägivad teise suupoolega avalikult sellest, et kavatsevad võtta enda kontrolli alla Iraani naftavarud või tahavad seda riiki lihtsalt võimalikult palju nõrgestada.

Kui samal ajal langevad pommid elumajadele, energiataristule ja ülikoolidele ning USA korraldas kohe sõja alguses väidetavalt kogemata massimõrva tütarlastekoolis, mida Iraani meedias võrreldakse 1988. aastal alla tulistatud reisilennuki juhtumiga (nende tõlgenduses: ameeriklased tegid seda nimelt, et hirmutada meid alistuma), siis on täiesti loomulik, et soov režiimivastastele meeleavaldustele minna kahaneb. Seda enam, et sõda annab ettekäände need juba eos lämmatada.

Minu arvates olnuks Eestil kohe sõja alguses mõistlik väljendada sügavat mure eskaleeruva vägivalla pärast, rõhutada vajadust järgida rahvusvahelist õigust ja kutsuda kõiki osapooli üles pöörduma koheselt tagasi läbirääkimiste laua taha, et lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Võinuks isegi pakkuda, et Eesti on valmis toimima sellistel läbirääkimistel neutraalse vahendajana. Kahjuks otsustati aga hakata selle asemel hoopis ameeriklastele kulpi lööma, alandades ennast sellega kasututeks idiootideks. See on minu hinnang olukorrale, millest lähtudes sai algatatud ka praegu allkirju koguv umbusaldusavaldus välisministrile.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Ei tohiks olla üllatav, et EKRE juhid Martin ja Mart Helme toetasid oma pühapäevases raadiojutluses innukalt USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni Iraanis. Lõppude lõpuks on tegemist vanade propagandatöötajatega, kes teenisid erakondadeülese sõjapartei huve juba ammu enne seda, kui neist sai kontrollitud opositsioon* Eesti parlamendis. Vahepeal peeti lihtsalt poliitiliselt kasulikumaks mängida suuri rahumehi, nagu tegi Donald Trump, kuid nüüd on tuuled pöördunud ja nad näitasid taas enda õigeid värve.

Samas paljastasid nad seda tehes kujukalt, mille poolest EKRE (või vähemalt selle praegused juhid; paljud realiikmed tõenäoliselt mitte) erineb sellistest suurtest rahvuslik-konservatiivsetest erakondadest nagu Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja Austria Vabaduspartei. Ka need kaks erakonda on orienteerunud välispoliitiliselt viimasel kümnendil paljuski Trumpile, arendanud lähedasi suhteid tema ringkonna inimestega, kuid nemad ei ole loobunud seda tehes poliitilisest autonoomiast, vaid on seismas siiski omaenda rahva huvide eest. See tähendab, et nad ei ole võtnud omaks USA välispoliitilisi eesmärke ega toimi mingite Trumpi apologeetidena.

Loomulikult ei hakanud nad nüüd Trumpi otseselt kritiseerima, sest soojad suhted Trumpi ringkonnaga on nende jaoks jätkuvalt olulised, aga nad ei hakanud seda USA ja Iisraeli sõjalist erioperatsiooni ka kuidagi õigustama. Oma avaldustes keskendusid nad selle negatiivsetele mõjudele, mis ulatuvad Euroopasse.

Alternatiiv Saksamaale nõuab kriisi ohjeldamist

AfD esinaine Alice Weidel kritiseeris reedel Saksamaa valitsust, et see ei ole astunud veel samme, mis leevendaks kriisiga kaasnenud kütuste hinna tõusu, sidudes selle varasema kriitikaga riigi energiapoliitika aadressil.

“Aastakümneid on valitsus oma energiapoliitika kaudu kütusehindu hoolimatult üles ajanud ja autojuhid sellega suure koorma alla pannud: kuni 65% bensiini hinnast läheb otse riigile – energiamaksude, ideoloogiliste CO₂-tasude ja käibemaksu kaudu. Kui sotside saadikud nõuavad nüüd “kütuse hinnale lage” ja asekantsler Klingbeil süüdistab naftakompaniisid “riisumises”, sest energiahinnad Iraani sõja tõttu kerkivad, siis ei ole see muud kui puhas silmakirjalikkus,” leidis Weidel. “See näitab, kui sihitult valitsus tegutseb, kui on vaja rahvusvahelise kriisi laastavaid tagajärgi kodanikele realistlikult hinnata ja hädavajalikud abimeetmed kasutusele võtta.”

“Sel ajal, kui kodanikke ning ettevõtteid tabab täie jõuga hinnašokk tanklates, otsustab Friedrich Merzi juhitav must-punane koalitsioon luua “töögrupi”, et plahvatavad hinnad luubi alla võtta. Ka majandusminister Reiche plaan kontrollida kartellidevastasest vaatepunktist, kas turuhinnad “sellisel tasemel” on õigustatud, ei hakka isegi leevendama rahalist mõju autojuhtidele. Merzi valitsus tõestab taaskord, et see ei ole võimeline tõelistele kriisidele tõhusalt vastama,” märkis Weidel.

“AfD nõuab, et Friedrich Merz ja tema valitsuskoalitsioon rakendaks nüüd koheselt tõhusaid meetmeid, mis kaitseksid autojuhte ja majandust Iraani konflikti laastavate mõjude eest. Nende hulka kuuluvad kütustele kehtestatud maksude langetamine ja kõigi kliimaga seotud tasude täielik peatamine,” rõhutas Weidel. “Meie nõuame, et valitsus teeks kõik selle nimel, et hoida ära konflikti edasine eskaleerumine, et vältida majanduslikku kahju meie maale ja hoida ära miljonite põgenikega humanitaarkatastroof.”

Trumpi otsesest kritiseerimisest Weidel küll hoidus, aga ta ei kiitnud seda sõjalist erioperatsiooni vähimalgi määral heaks ja nõudis Saksamaa valitsuselt tegutsemist konflikti ohjeldamise nimel. Ehk sisuliselt täiesti erinev sellest panegüürilisest Trumpi fännamisest, millega esinesid nüüd Martin ja Mart Helme.

Austria Vabaduspartei juht reageeris kiiresti

Austria Vabaduspartei esimees Herbert Kickl teatas juba esmaspäeval, et valitsus peaks kutsuma tekkinud olukorras koheselt kokku riikliku julgeolekunõukogu ja võtma kasutusele meetmed ohutsoonis viibivate austerlaste turvalisuse tagamiseks ning tegelema ka energiatarnete, inflatsiooni ja immigratsiooni kaudu toimuva konfliktide importimisega seotud problemaatikaga.

Kickl leidis, et see on vastutustundetu, kui valitsus peidab Austria ees olevate vahetute ohtudega silmitsi seistes lihtsalt pea liiva alla. “Me elame läbi ohtlikku dünaamikat, millel on potentsiaal tõugata kogu see regioon ja seega kogu maailm laastavasse kriisi. Praegu ei ole aeg selleks, et paisata maailma mittemidagiütlevaid fraase või manitsussõnu, mis nagunii kedagi ei huvita,” kritiseeris ta valitsust. “Mina ootan vastuseid, mitte õigustusi. Selleks tuleb kutsuda koheselt kokku riiklik julgeolekunõukogu, et kaardid lauale lüüa!”

“Mis juhtub meie majandusega, kui nafta hind läbi katuse lööb? Kas me oleme Katariga sõlmitud väidetavalt kasuliku LNG-lepinguga seadnud ennast järgmisse fataalsesse ja kulukasse sõltuvusse vaid selleks, et seista nüüd ebaõnnestunud energiapoliitika varemetel?” küsis Kickl, hoiatades Hormuzi väina sulgemise tagajärgede eest. “Kui selles globaalsete tarneahelate elutähtsas punktis järsku kõik seiskub, võib ka meil Austrias seista ees seninägematu hinnaplahvatus. Sellel kaotajate valitsusel ei ole ilmselt aga mingit plaani, sest see ei ole andnud seni mingeid vastuseid. See sõidab nägemise järgi ja loodab parimat, aga süütenöör põleb juba eredalt.”

Lisaks majandusprobleemidele rõhutas Kickl julgeolekuprobleeme, mis tulenevad konfliktide importimisest, märkides, et aastaid kestnud avatud piiride poliitika kaudu on Lähis-Ida probleemid ja poliitiline islam jõudnud otse Austria enda linnadesse. “Millist mõju omavad need sõjasündmused julgeolekuolukorrale Austrias, kus me juba niigi massilise sisserände all ägame? Me istume püssirohutünnil omaenda riigis ja valitsus vaatab tegevusetult pealt kuidas süütenöör ühe lühemaks muutub. On vaja panna kohe lauale meetmed, mis kaitseksid meid otseste ja kaudsete negatiivsete mõjude eest, nii majanduslike kui julgeolekualaste,” rõhutas Kickl.

“Meieni jõuavad uudised, et välisministeeriumist ei lähe infot austerlastele, kes selles regioonis paigal istuvad. Sellega tuleb koheselt tegeleda! Milliseid meetmeid rakendatakse nende austerlaste abistamiseks, kes on endiselt selles mõjutatud regioonis?” küsis Kickl. “Me ei tohi oodata seni, kuni on juba liiga hilja. Austria, meie kodanike ja meie majandusliku julgeoleku kaitse peavad olema nüüd esikohal. Meetmeid tuleb rakendada nüüd, enne kui on tõesti liiga hilja!”

Mure oma kodanike, sõja majandusliku mõju ja julgeoleku pärast Austrias endas – need olid asjad, mis olid nüüd olulised Austria Vabaduspartei juhi jaoks. Mingit Trumpi õigustamist ei toimunud. Seda, et mure julgeoleku pärast Austrias endas ei ole alusetu, kinnitas kolmapäeval ühe Viinis asuva islamikeskuse juures puhkenud massikaklus. Seal läks teineteist kaigaste ning metallvarrastega tümitades käsipidi kokku umbes 70 iraanlast, üheksa sai vigastada, mitu vahistati. Islamikeskuses oli toimunud üritus tapetud ajatolla Ali Khamenei mälestamiseks, samas kõrval aga režiimivastaste meeleavaldus.

EKRE esimehel Martin Helmel kulus terve nädal, et nüüd üldse mingi seisukoha avaliku väljendamiseni jõuda. Ja kui ta seda lõpuks tegi, siis oli see lihtsalt Trumpi sõjapoliitika õigustamine, praktiliselt puudus mure selle sõja võimalike mõjude pärast meie rahvale.

* Mitu lugejat leidis, et EKRE juhtide määratlemine “kontrollitud opositsioonina” ei ole korrektne. Võtsin kriitikat arvesse ning tegin postituses väikese paranduse.

---

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).