Kuna president Alar Karise väljaütlemised tekitavad jätkuvalt poleemikat, panin kirja enda valimisplatvormi Venemaad puudutava osa, nimetan seda “proaktiivseks idapoliitikaks” – see on teine osa minu platvormist 2027. aasta Riigikogu valimistel, esimene oli hiljuti Sakalas avaldatud programmiline artikkel demokraatia süvendamisest.
Eesti ja Venemaa suhted peavad toetuma 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahulepingule, millega Venemaa loobus igaveseks kõigist suveräänõigustest Eesti maa ja rahva kohta. Tuleb ratifitseerida ka seda täiendav piirileping, millega kinnitatakse vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist.
1940. aastal toimus Eesti sõjaline okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt. Eesti viimine NSV Liidu koosseisu ei toimunud õiguspäraselt ega toetunud Eesti rahva vabalt väljendatud tahtele. Sellest tulenevalt tunnistati iseseisvuse taastamisel Eesti poolt õigustühisteks aktid, millega oli muudetud Eesti NSV ja Vene NFSV vahelist piiri. Riigipiiri küsimuse lahendamiseks on vaja ratifitseerida uus piirileping. Seni tuleb jätkata piiririba ja piirivööndi kindlustamist ajutisel kontrolljoonel.
Eesti välispoliitika on järginud ka suhetes Venemaaga seni suuresti Ameerika Ühendriikide välispoliitilisi hoovusi. Kui president Toomas Hendrik Ilves osales 9. mail 2010 venelaste võidupüha tähistamisel Moskvas, olles kerjanud endale küllakutse sinna välja eelnevalt meedia kaudu, oli see kooskõlas president Barack Obama administratsiooni reset-poliitikaga suhete parandamiseks Venemaaga. Kui president Kersti Kaljulaid kohtus 2019. aastal Moskvas president Vladimir Putiniga ning kutsus teda hiljem Tartus toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressile, vastas see president Donald Trumpi esimese administratsiooni poliitikale Venemaa suhtes. Kui president Alar Karis räägib nüüd sellest, et meil tuleb valmistuda suhtluse taastamiseks Venemaaga, arvestab ta president Trumpi praegust lähenemist Venemaale.
Väikeriik ei saa ignoreerida suurriikide omavahelistes suhetes toimuvaid arenguid ning juba geograafiast tulenevalt on Venemaaga ühel või teisel moel suhtlemine Eesti jaoks sisuliselt vältimatu. Minu arvates on Eesti huvides rahumeelsete suhete arendamine kõigi maailma riikide, sealhulgas Venemaaga, kuid seda tehes ei tohi trampida jalge alla enda väärikust ja väärtusi. Eesti Vabariik on loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule, rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Eesti huvides on, et maailmas valitseks reeglitel põhinev rahvusvaheline kord, kus riigid järgivad rahvusvahelist õigust ja toimivad demokraatliku õigusriigi põhimõtetest lähtudes, austades kõigi inimeste inimväärikust. Kahjuks ei saa öelda, et Venemaa praegune režiim seda teeks.
Venemaa on sooritanud president Vladimir Putini juhtimisel Ukraina vastu agressioonikuriteo, mille toimepanemist ei muuda olematuks see, kui lõpuks jõutakse rahulepingu sõlmimiseni. Eestil tuleb taotleda jätkuvalt Putini ja tema kaasosaliste vastutusele võtmist sõjakurjategijatena rahvusvahelises kohtus. Samas tuleb rõhutada, et meie ei käsitle Venemaa elanikkonda tervikuna enda vaenlastena ega nõua selle kollektiivset karistamist, Venemaa tükeldamist väikesteks osadeks vms.
On võimalik, et praegune poliitiline režiim jääb Venemaal püsima ka pärast president Putini ametist lahkumist, mis on juba tema vanusest tulenevalt lõpuks vältimatu, kuid tema minekuga avaneb seal siiski võimaluste aken muutusteks. Eesti peab valmistuma selle kasutamiseks, et mõjutada Venemaal toimuvaid arenguid meile soodsas suunas. Meie huvides on Venemaa muutumine demokraatlikuks õigusriigiks, kus austatakse kõigi inimeste inimväärikust, sest selline riik järgiks tõenäoliselt ka rahvusvahelist õigust. Samuti oleks sellise riigiga kergem arendada mõlemapoolselt kasulikku koostööd majanduse, teaduse ja kultuuri vallas. Venemaa praeguse režiimi püsimisel jääb püsima ka sellest lähtuv oht ja negatiivne mõju Eestile (peegeldusefekt), mis pärsib Eesti enda arenemist tõeliselt vabaks ja demokraatlikuks õigusriigiks.
Eesti ei saa viia Venemaal läbi režiimimuutust, kuid võib aidata protsessile kaasa läbi piiriülese koostöö lähiregioonidega Venemaal. Ivangorodi, Pihkva ja Peterburi elanikke ei ole vaja käsitleda vaenlastena. Minu arvates tuleks neis näha potentsiaalseid koostööpartnereid. Eesti peab seisma järjekindlalt Venemaal elavate soome-ugri rahvaste õiguste eest ja arendama kultuurikoostööd sealsete aktivistidega ka olukorras, kus laiemat suhete normaliseerumist Venemaaga ei ole toimunud. Sama kehtib Venemaal elavate eestlaste suhtes, kes jäävad meie rahvuskaaslasteks sõltumata sellest, milline režiim Venemaal valitseb.
Arvestades, et Venemaal on demokraatlik opositsioon praegu peaaegu täiesti lämmatatud ning isegi selline stalinismi kuritegude uurimise ja teadvustamisega tegelev tuntud inimõiguslaste organisatsioon nagu Мемориал oli sunnitud oma tegevuse seal lõpetama, tuleb võimaldada neil kasutada oma Venemaa-suunalise tegevuse jätkamiseks Eesti territooriumi. Eesti riik peab pöörama rahvusvaheliselt rohkem tähelepanu stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva tähistamisele. Samuti tuleb tühistada määrus, millega piiratakse Venemaa ja Valgevene kodanike õppimist Eesti ülikoolides. Selline piirang on kontraproduktiivne, sest ei kahjusta kuidagi sealseid režiime, vaid on jätnud Eesti ilma võimalusest kasutada kõrgharidust pehme jõuna Venemaa ja Valgevene kodanike meelsuse mõjutamiseks Eestile sobivas suunas.
Eesti kohaliku venekeelse elanikkonna tõrjumine meie demokraatlikes protsessides osalemisest (alaliselt Eestis elavatelt kolmandate riikide kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse võtmine kohalikel valimistel) ning ajateenistusest kaitseväes (keelenõude kehtestamine, mis jätab kehvema eesti keele oskusega kutsealused kohe kõrvale) on poliitilised vead, mis süvendavad nende võõrandumist Eesti ühiskonnast. Eestikeelsele õppele üleminek muukeelsetes koolides peab jätkuma, kuigi on seni sisuliselt paljuski ebaõnnestunud. Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku riigipoolne tagakiusamine tuleb lõpetada. Eesti ei tohi aidata ise oma poliitikaga kaasa kohaliku venekeelse elanikkonna muutumisele Putini režiimi viiendaks kolonniks. Kahjuks on meie parlamendi praegune koosseis teinud just seda.
Vaja on suurendada Eesti välispoliitika kujundajate kompetentsust Venemaaga seotud arengute osas. Põlvkondade vahetumine on viinud selleni, et tuginetakse järjest enam ingliskeelsete mõttekodade toodangule, mitte vahetult kogutud teadmistele ja iseseisvale analüüsile. Eesti jaoks on aga äärmiselt oluline omada selles osas võimekust iseseisvaks analüüsiks, mis lähtuks just meie endi riiklikest ja rahvuslikest huvidest, mitte kellegi teise omadest.
PS. Tasub kuulata, mida rääkisid president Alar Karise avaldustest, Venemaa võimalikest sõjalistest operatsioonidest ja Яблоко väljavaadetest jutusaates Лабвакар praegu Lätis eksiilis elavad Aleksei Malov ja Deniss Kamaljagin, kes mõlemad on kuulutatud Venemaal välisagentideks.
Malov oli valitud Peipsi-taguse Oudova rajooninõukogu liikmeks, kuid 2015. aastal võeti temalt seal prokuratuuri nõudmisel saadikumandaat ära, sest tuli välja, et tal on topeltkodakondsus. Ta on nimelt sünnijärgne Eesti kodanik. Poliitikaga jäi ta aga tegelema edaspidigi, olles muu hulgas seotud liikumisega Avatud Venemaa. Välisagendiks kuulutati ta 2023. aasta sügisel põhjendusega, et ta on osalenud varasemalt välisagentideks kuulutatud inimeste sõnumite ja materjalide loomises, levitanud väidetavalt valeinfot Venemaa ametivõimude otsuste ja aetava poliitika kohta. Sisuliselt peeti silmas just jutusaadet Лабвакар – seda otseselt nimetamata, et mitte teha reklaami režiimivastastele häältele. Petseri rajooni kohus peaks vaatama 6. mail läbi föderaalse järelevalveteenistuse Roskomnadzor protokolli, mis koostati Malovi kohta selle tõttu, et ta on rikkunud nõuet, mille kohaselt peavad välisagentideks kuulutatud märgistama enda veebi postitatud materjalid teatega, et need on valmistanud välisagent. Eks paistab, millise karistuse kohus talle selle õigusrikkumise eest nüüd tagaselja määrab.
Kamaljagin sündis Ukrainas, Donetski oblastis, kus ta veetis lapsepõlves ka palju aega, kuid elas peaaegu kogu elu Venemaal, Pihkvas, kuhu koos vanematega kolis. Ta on lõpetanud seal kooli ja ülikooli, töötas palju aastaid ajakirjanikuna erinevates väljaannetes. 2014. aastal sai temast sõltumatu ajalehe Псковская губерния peatoimetaja. Praegu see enam paberil ei ilmu, jäänud on ainult veebiväljaanne, mis enam Venemaal meedialitsentsi ei oma. Ajalehe väljaandja MTÜ Свободное слово kuulutati 2016. aastal välisagendiks, sest oli saanud ühe grandi fondilt, mis kuulutati välisagendiks. Jätkamiseks loodi siis uus juriidiline keha, kuid 2020. aasta detsembris sai Kamaljaginist üks esimesest viiest välisagendiks kuulutatud üksikisikust – põhjenduseks see, et ta oli teinud kaastööd USA valitsuse rahastatud Радио Свобода-le. Kamaljagin pidas seda naeruväärseks ning tegi siis selle näitlikustamiseks ise rahaülekandeid Pihkva oblasti kubernerile ja teistele tähtsatele tegelastele, et saavutada ka nende kuulutamine välisagentideks, kuid järgnes hoopis rida kohtuasju tema enda vastu, mis hoogustusid eriti pärast seda, kui ta 2022. aasta kevadel Venemaalt lahkus, jätkates tegevust Псковская губерния toimetajana Riias. Kõigepealt hakati talle määrama trahve selle eest, et ta ei lisanud oma postitustele veebis märget, et need on teinud välisagent. Eelmise aasta novembris mõisteti ta aga välisagentidele tehtud ettekirjutuste eiramise eest juba tagaselja kolmeks aastaks vangi.
Лабвакар on jutusaade, kus Malov ja Kamaljagin räägivad sageli teemadest, mis võiksid pakkuda huvi ka kuulajatele Eestis. Minu meelest asjalikud tegelased, aga tuleb muidugi pidada meeles, et tegemist on ikkagi “välisagentidega”.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
