Rubriik: arvamus

Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega tahetakse muu hulgas kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue, et peaminister Kristen Michal saaks nimetada sellele ametikohale oma sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa. Edastasin ministeeriumile oma arvamuse, mida saab lugeda ka siin.

Arvamus Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (24-0834/01) kohta

Soovitan jätta nimetatud eelnõust välja punkti 5, millega tahetakse kaotada praegu kehtiv nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. See nõue ei ole mingi anakronism, vaid tuleneb sellest rollist, mille on riigisekretärile andnud hetkel kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus, Vabariigi Valitsuse seadus ja avaliku teenistuse seadus. Praegu kavandatav riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse.

Riigisekretäri haridusnõue ei ole kirjas põhiseaduses, kuid see on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse § 96 sätestab, et valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Sellesisuline punkt on pärit 1920. aasta põhiseadusest ja sisaldus ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses. Riigisekretär, kes juhib riigikantseleid, peab oma allkirjaga tagama valitsuse määruste õigusliku usaldusväärsuse. See ei olnud juhus, et aastatel 1920–1940 riigisekretäriks olnud Karl Johannes Terras ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud just õigusteadust. 1938. aasta valitsemise korraldamise seadusega ei kehtestatud küll vastavat nõuet, kuid riigikantselei ja riigisekretäri ülesannetest tulenevalt võis eeldada, et seda ametikohta saab täita üksnes vastava haridusega isik.

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine tõukaks Eesti oma riiklikus arengus tagasi aega, mil see juba oli politiseeritud. Erialase kõrghariduse nõue ei taga iseenesest veel seda, et riigisekretär jääb politseerimata ametnikuks, kuid see aitab seda tagada. Tuletan meelde, et hetkel kehtiva regulatsioonini jõudmiseks on käidud maha pikk ja käänuline tee.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu ehk valitsuse koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes otsustati nimetada asjadevalitsus 1989. aasta lõpus ümber Eesti NSV Riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Tegemist oli poliitilise ametikohaga, mille täitja vahetus koos ülejäänud valitsusega. Kui 1990. aasta aprillis sai Indrek Toome asemel valitsusjuhiks Edgar Savisaar, sai riigiministriks Raivo Vare. Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal oli riigiminister Uno Veering. Vare ja Veering olid mõlemad õigusalase haridusega. Mingit erialase hariduse nõuet ei olnud riikliku iseseisvuse taastamisega lõppenud üleminekuperioodil riigikantseleid juhtinud ministrile kehtestatud, kuid peeti täiesti iseenesest mõistetavaks, et riigiministriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.

Uue põhiseaduse alusel 1992. aasta sügisel toimunud valimiste järel kogunenud parlament võttis enne uue valitsuse ametisse astumist vastu selle tegevuse aluseks olnud Vabariigi Valitsuse seaduse, millega riigisekretärile haridusnõuet ei kehtestatud, sest seni ei olnud lihtsalt ilmnenud vajadust vaikimisi eeldatut sedasi seadusesse kirja panna, kuid sätestati, et valitsuse koosseisu vahetumine ei ole aluseks riigisekretäri ametist vabastamisele.

„Olukorras, kus Riigikogul tuleb ametisse nimetada poliitiline valitsus, peab valitsusaparaat olema ümber korraldatud selliselt, et ta oleks võimeline funktsioneerima ka siis, kui valitsus peaks tagasi astuma või talle umbusaldust avaldatakse,“ selgitas Illar Hallaste (VL Isamaa; Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) siis eelnõu teisel lugemisel Riigikogus. „Praegune valitsuse seaduse eelnõu seda just nii ette näebki, andes kantsleritele, riigisekretärile ja osakondade ning talituste juhatajatele garantii, et neid ei tagandata, et nemad jätkavad tööd ka siis, kui valitsus peaks vahetuma.“

1920. aasta põhiseaduse järgi nimetas riigisekretäri ametisse valitsus, 1938. aastal kehtima hakanu kohaselt president (toimus üleminek presidentaalsele korrale). Üleminekuaja riigiministrid nimetas ametisse ülemnõukogu valitsusjuhi ettepanekul. 1992. aastal jõustunud uue põhiseadusega läks riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peaministri ainupädevusse. Seejärel peaministriks saanud Mart Laar (Isamaa) nimetas sellele ametikohale senise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevatsi, kes ei omanud juriidilist haridust, kuid kuulus sotsiaaldemokraatide ridadesse, oli kandideerinud äsja Isamaa koalitsioonipartneriks saanud valimisliidu Mõõdukad nimekirjas edutult parlamenti ja vajas töökohta.

Kui 1995. aasta valimiste järel sai taas peaministriks Vähi (VL Koonderakond ja Maarahva Ühendus), vahetas ta Kaevatsi välja siis oma valimisliidu nimekirjas kandideerinud Veeringu vastu. Kaevats ei olnud selle otsusega nõus, kuid lahkus siiski „poolte kokkuleppel“. Tema parteikaaslased hakkasid Riigikogus protesteerima ja ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli möönis, et riigisekretäri väljavahetamine ei toimunud korrektselt. Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask märkis siis seda kommenteerides, et riigisekretäri ametikoht loodi 1992. aastal sihiga säilitada valitsuse järjepidevus, kui muutub valitsuse poliitiline alus – see tähendab, et riigisekretär on idee poolest neutraalne riigiametnik, kes ei ole valitsuse liige, ja üldjuhul ei tohiks teda koos valitsusega välja vahetada. Nüüdseks on toona tekkinud probleem lahendatud avaliku teenistuse seadusega, kus on sätestatud, et riigisekretär nimetatakse (sarnaselt teistele tippametnikele) ametisse viieks aastaks.

Kui 1995. aasta detsembris võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse seadus, viidi lõpuks sisse nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Selle konkreetse nõude osas toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis siis põhjalik debatt, sest Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei toonane esimees Eiki Nestor nõudis selle eelnõust välja jätmist. Tema hinnanguga, et tegemist on põhjendamatu piiranguga, valdav osa põhiseaduskomisjoni liikmetest ei nõustunud. Samuti lükati vastav muudatus ülekaalukalt tagasi Riigikogu täiskogu istungil. Suurem osa parlamendisaadikutest mõistis just eelnenud aastatel toimunud arengute valguses, et vastava haridusnõude kehtestamine riigisekretärile on vajalik, sest muidu saab sellest lihtsalt poliitiline ametikoht, mille täitja võib kinnitada oma allkirjaga ka õiguslikult väga küsitavaid akte, sest puudub lihtsalt vajalik kompetentsus. Kõige enam toona Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud juhtum, mis puudutas riigisekretäri, oli seotud tema allkirjaga 1993. aastal sõlmitud vastuolulisel lepingul Iisraeli relvafirmaga TAAS, kuid oli ka terve rida teisi sarnaseid juhtumeid, kus Eesti riik kandis kriitikute hinnangul suurt rahalist kahju.

Riigisekretäri haridusnõude kehtestamiseni jõuti ühe konkreetse seda ametikohta täitnud isiku tegevuse tõttu, kellel juriidiline kõrgharidus puudus. Vaikimisi oli üldiselt juba varasemalt eeldatud, et seda ametikohta täidab vastava haridusega isik.

Segadust võib tekitada nüüd see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Näiteks meie naabermaa Soome peaministri riigisekretär (valtiosihteeri) on Eesti mõistes pigem peaministri büroo juhataja, kes vahetub koos peaministriga. Samas on seal olemas ka alaline riigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks ongi meil riigikantseleid juhtiv riigisekretär. Poliitilistele riigisekretäridele ei ole küll haridusnõudeid kehtestatud, kuid mittepoliitliste tippametnike puhul eeldatakse sellistel ametikohtadel üldiselt siiski juriidilise kõrghariduse olemasolu – isegi siis, nagu varasemalt Eestiski, kui seda nõuet ei ole pandud kirja seadusesse.

Kui meil kehtiva haridusnõude juures midagi muuta, siis võiks seda pigem karmistada, et riigisekretäriks võiks edaspidi olla üksnes vähemalt magistrikraadiga inimene, sest juriidiline kõrgharidus bakalaureuse tasemel ei pruugi tagada sellel ametikohal töötamiseks vajalikku kompetentsust. Ideaalis peaks selles ametis olema aga õigusteaduses doktorikraadi omav isik.

Arvestades seda, et küsimus riigisekretäri haridusnõudest on üldse üles kerkinud, tuleks kaaluda nüüd aga tõsiselt muudatusi põhiseaduse selles osas, mis puudutab riigisekretäri ametisse nimetamist. Kas on ikka mõistlik, et nii suur võim on antud vaid ühele inimesele? Ehk oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui riigisekretäri nimetaks valitsuse ettepanekul ametisse parlament? Sellisel juhul väheneks oht, et mõni peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitab saadud võimu demokraatliku õigusriigi lammutamiseks. Ei ole ju mingi saladus, et riigisekretäri puhul juriidilise kõrghariduse nõudmisest loobumine on praegu tõstatatud üksnes selle tõttu, et peaminister tahab nimetada riigisekretäriks ühe enda poliitilise liitlase, kes saaks asuda siis paigutama tippjuhtide valikukomisjoni esimehena ametisse teisi „sobivaid“ isikuid. Isegi juhul, kui seda tehakse heade kavatsustega, on see suures vastuolus nende väärtuste ja põhimõtetega, millele Eesti Vabariik on rajatud.

Kuna selgus, et ma osutusin nüüd Euroopa Parlamendi valimistega seoses SA Liberaalne Kodanik poolt korraldatud ennustusvõistluse (kokku 284 vastajat) võitjaks, panen siia pikemalt kirja, millised mõttekäigud mind selle ootamatu saavutuseni viisid. Võib-olla on kellelegi tulevikus prognooside tegemisel abiks.

Ma ei toetunud küsimustele vastates mingitele mitteavalikele andmetele ega isegi põhjalikule analüüsile. Tahtsin lihtsalt vaadata, mida nad inimestelt küsivad, ja täitsin siis juba ka ise selle küsimustiku ära, koostades muide samal ajal ühte muusikavideode esitusloendit (soovitan kuulata!) – ei olnud seega just väga tähelepanelikult vastamisele keskendunud.

1. Kas valimisaktiivsus tuleb üle või alla 34%?

Minu pakkumine: üle.

Valimisaktiivsus tuli 37,7%.

Nädal varem oleksin pakkunud tõenäoliselt pigem “alla”, sest mulle endale tundus, et valimiskampaaniad olid sel korral Eestis eriti sisutühjad ja ebahuvitavad, aga lõpuks vastama hakates leidsin, et tõenäoliselt tuleb valimisaktiivsus pigem siiski kõrgem. Põhjused, miks ma oma arvamust muutsin:

a) Isamaa massiivne lõpuspurt – selline raha tampimine reklaami ei saa jätta mõju avaldamata, eriti kui erakonna sõnum on nii lihtne, et võib tuua valimiskastide juurde ka neid, kelle jaoks kõik europarlamendiga seonduv on nagu mingi arusaamatu raketiteadus. Usun, et Isamaa valijate hulgas leidus nüüd isegi inimesi, kes arvasid oma häält andes, et nad valivad Jüri Ratase tagasi peaministriks.

b) Meedias levinud spekuleerimine selle üle, kas mõne erakonna nimekirjas saab rohkem hääli üks või teine kandidaat (Ratas/Terras/Reinsalu; Helme/Madison; sotside võimaliku teise eurosaadiku nimi jne.) – selline meediakajastus tekitab hasarti ehk kutsub sellistes inimestes, kellel on kalduvus hasartmängusõltuvuseks, esile peaaegu vastupandamatut soovi ka ise mõnele hobusele panustada.

c) Küsitlused võivad alahinnata venekeelsete valijate aktiviseerumise ulatust. Olin juba varem üsna kindel, et Aivo Peterson võib korjata ka nendel valimistel päris korralikult hääli. Lõpuks küsimusele vastates hakkasin aga mõtlema sellelegi, et paljud Mihhail Kõlvarti toetajad võivad kasutada neid valimisi võimalusena anda oma hinnang Tallinnas toimunud võimupöördele. Ja seda nad päris selgelt ka tegid.

2. Milline erakond võidab valimised?

Minu pakkumine: Isamaa.

Võitis Isamaa (21,5% häältest), järgnesid SDE (19,3%) ja Reformierakond (17,9%).

Lähtusin loetud pealkirjast, mille kohaselt üks viimastest küsitlustest Isamaa võitu juba ennustaski – see kinnitas mulle, et nende kampaania toimis. Sellised kõikuvad valijad, kes europarlamendiga seonduvast tegelikult ei huvitu, kaldusid lõpuks tõesti Isamaa taha, et väljendada lihtsalt rahulolematust praeguse valitsusega.

3. Kumb saab rohkem hääli, kas Mike Calamus või Kalle Grünthal?

Minu pakkumine: Calamus.

Calamus sai 989, Grünthal 368 häält.

Ma ei arvanud, et Calamus võiks saada palju hääli, aga oli selge, et suur osa Grünthali varasemast toetusest tuli tänu EKRE brändile ning eurovalimistel kalduvad tema senised valijad eelistama pigem EKRE senist eurosaadikut Jaak Madisoni, kelle asendusliikmena Grünthal on juba kahel korral Riigikokku pääsenud.

4. Kumb saab rohkem hääli, kas Jüri Ratas või Riho Terras?

Minu pakkumine: Ratas.

Ratas sai 33607, Terras 23909 häält.

Võimalik, et osaliselt on selle tulemuse taga ka Ratase paljuräägitud kampaania sotsiaalmeedias, kuid mina mõtlesin vastates pigem sellele, et Ratas tõmbab enda taha kõvasti varem Keskerakonda toetanud eestlasi, eriti maapiirkondades, aga Terras peab jagama seniseid Isamaa toetajaid varasemast rohkem Urmas Reinsaluga, kes kandideeris nüüd erakonna esimehena ning palju tõsisemalt ja pühendunumalt kui 2019. aastal.

5. Mitu protsenti hääli saab Aivo Peterson?

Minu pakkumine: 3%.

Tegelik tulemus: 3,1%.

Midagi enam-vähem sellist ennustas talle vahepeal ka üks küsitlus. Kartsin tegelikult, et ta võib koguda isegi rohkem hääli. Olin kindel, et Petersoni häälte osakaal Ida-Virumaal nüüd Riigikogu valimistega võrreldes mõnevõrra kasvab, sest tema vahistamine kohe pärast Riigikogu valimisi, naeruväärselt kõlav süüdistus ja juba üle aasta kohtuotsuseta vangis hoidmine on toetust talle venekeelsete valijate hulgas loomulikult pigem suurendanud.

Eesti meedias kujutatakse teda üldiselt mingi kohutava putinistina, aga oma toetajate silmis on Peterson ebaõiglaselt tagakiusatud poliitvang, kes soovib vaid rahu ja suhete normaliseerimist Venemaaga. Tema toetajate valimiskastide juurde mobiliseerimiseks tegid kõige kõvemat kampaaniat nüüd need eestlastest poliitikud, kes tulid välja venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega. Eestlaste hulgas on toetus talle aga marginaalne, nii et võis eeldada, et kokkuvõttes jääb % madalaks.

6. Mis on vähim häälte arv, millega saadakse mandaat?

Minu pakkumine: 8750.

Tegelikult: 9990.

Selle vastuse eest ma punkti ei saanud (punkti andis ± 500 häält). Alguses mõtlesin pakkuda 9200, kuid punktita oleksin jäänud ka siis. Kandidaadi osas samas aga ei eksinud. Mõtlesingi, et selleks on Sven Mikser, nagu 2019. aastal, kes nüüd jälle Marina Kaljuranna tuules europarlamenti pääses. Mõtlesin, et sotside toetajate hääled jagunevad nüüd kandidaatide vahel veidi ühtlasemalt kui eelmine kord, aga konkreetne häälte arv sai pakutud tegelikult üsna huupi.

7. Kas Marina Kaljurand saab rohkem hääli, kui kõik ülejäänud naiskandidaadid kokku?

Minu pakkumine: Ei.

Ei saanudki. Alguses mõtlesin küll, et see on üsna 50:50, aga siis mõtlesin, et tema senisest tegevusest eurosaadikuna on valijad kuulnud üsna vähe, võrreldes näiteks Jaak Madisoniga, kes on oma valijatega ju väga aktiivselt sidet hoidnud, seega Kaljuranna häältesaak eelmise korraga võrreldes tõenäoliselt kahaneb, sest ta on jäänud viimase viie aastaga Eesti valijatele lihtsalt võõramaks. Samas oli nüüd kandideerimas ka rida vahepeal Eestis esile tõusnud uusi naispoliitikuid (näiteks Lavly Perling jne.), nii et see vastus oli mul lõpuks üsna kindel.

8. Mitu protsenti e-häältest saab EKRE?

Minu pakkumine: 7%.

Tegelikult saadi: 6,9%.

Mõtlesin, et EKRE võib saada umbes 14-15% kõigist häältest (saadi 14,9%), aga kuna EKRE poliitikud on e-hääletust teravalt kritiseerinud ja kutsunud oma toetajaid üles valima pabersedeliga, siis võib nende osakaal e-häälte potis olla isegi poole väiksem, aga ei saa olla ka väga väike, sest e-hääletamine on ikkagi mugav ja inimestele meeldib mugavus. Pealegi oli minu meelest ka mingitel varasematel valimistel nii, et e-häälte arvestuses oli EKRE tulemus poole tagashoidlikum kui kõigi häälte kokkuvõttes.

9. Kas rohkem hääli saavad Parempoolsed või Eesti 200 pluss Rohelised?

Minu pakkumine: Parempoolsed.

Parempoolsed alustasid varakult ja tegid suhteliselt soliidse valimiskampaania, aga Eesti 200 on endale pidevalt ise jalga tulistanud ning erakond Eestimaa Rohelised oli jõudnud oma eksistentsis lihtsalt juba väga kriitilisse seisu – muidu ei oleks ma neile võib-olla isegi häält andnud.

10. Kes kogub Reformierakonna kandidaatidest paremuselt teise häältesaagi?

Minu pakkumine: Hanno Pevkur. Põhjus: ta on lihtsalt Reformierakonna toetajate hulgas üsna populaarne – paljud sooviksid näha tema tõusmist tagasi erakonna esimeheks.

11. Milline Eesti 200 kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Kristina Kallas.

Tegelikult: Indrek Tarand.

Mõtlesin küll alguses, et äkki paneb Tarand vana rasva pealt ära, aga siis jälle, et eelmine kord ta sotside nimekirjas mingit megatulemust ei teinud ja miks peaks nüüd olema teisiti, küllap koonduvad erakonna toetajad ikkagi rohkem mõne selle enda liikme taha. 2019. aastal oli nende suurim häältekoguja Kristina Kallas. Tarandi tulemust seletan ma sellega, et erakonna valimiskampaania sobis tema kuvandiga lihtsalt kõige paremini. Samas, vaatasin järgi, viie aasta eest kogus ta sotside nimekirjas isegi rohkem hääli.

12. Milline Parempoolsete kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Lavly Perling.

Tegelikult: Rainer Saks.

Eeldasin, et erakonna toetajad valivad kõige rohkem selle juhti ja valimisnimekirja esinumbrit. Mõtlesin samas ka seda, et Rainer Saks võib koguda palju hääli, kuid leidsin, et Ukraina ja üldse julgeolekuteemadel on võtnud agaralt sõna ka Ilmar Raag ja need Parempoolsete toetajad, kelle jaoks need teemad on nüüd kõige olulisemad, hajuvad oma valikut tehes nende vahel rohkem laiali. Saksa nii tugev esinemine oli kindlasti üllatus. Samas on Parempoolsete reiting Riigikogu valimiste kontekstis küsitluste kohaselt selgelt madalam. Nii et Saks korjas ilmselt hääli ka neilt, kes ei ole muidu selle erakonna toetajad.

Kokkuvõttes rõhutan veelkord, et minul ei olnud kasutada mingeid salajasi andmebaase. Eestis nende valimiste eel toimunud valimisdebatte ei jälginud ma peaaegu üldse ning uudistega hoidsin ennast kursis peamiselt sel moel, et viskasin umbes kord päevas pilgu peale ERR-i uudisvoole ning Delfi ja Postimees.ee esilehel toodud pealkirjadele. Mõned korrad kuulasin ka raadiosaadet “Räägime asjast!” ja mõnda Objektiivi sarnast jutukat, jooksvate teemadega aitasid hoida veel kursis Martin Helme ja Varro Vooglaiu postitused Facebookis (kui need uudisvoos ette hüppasid, spetsiaalselt nende kontodele neid otsima ei läinud).

(Kõige tähelepanelikumalt jälgisin tegelikult ettevõtmisi, millega nende valimistega seoses tegeles Märt Põder, kelle kriitikat e-hääletuse aadressil tasub uurida kõigil, kuid selle küsitluse vastuseid see vaevalt kuidagi mõjutas.)

Möönan, et ma olen tegelenud sarnaste prognooside koostamisega oma elu jooksul tõenäoliselt rohkem kui paljud teised sellele küsitlusele vastanud kokku. Hoolimata sellest peaks eeltoodu minu meelest näitama, et selline ennustamine ei ole mingi raketiteadus, millega tegelemiseks on vaja omada ligipääsu suurtele andmebaasidele või pidevalt igasuguseid poliitikasaateid kuulata-vaadata jne. jne. Tegelikult võib sellega tegeleda igaüks. Oluline on lihtsalt mitte laskuda soovmõtlemisse, mis takistab reaalsuse nägemist sellisena nagu see on.

Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 kõlguvad ellujäämise piiril. Eesti- ja venekeelsed valijad kasvavad järjest enam lahku. Keskerakond hävis väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad pea täielikult. Valijate sõnum praegusele valitsusele on täiesti selge. Turbulentsed ajad Eesti poliitikas jätkuvad.

Andsin oma hääle rohelistele, sest kõige eksistentsiaalsemad olid need valimised Eestis minu hinnangul erakonnale Eestimaa Rohelised, mille kadumine poliitiliselt maastikult oleks kahetsusväärne. Nende häältesaak ei olnud hea, kuid seda võib pidada antud olukorras rahuldavaks, kuigi ise nad sellega vaevalt rahul on. Nii et meie roheliste saatus on ilmselt jätkuvalt kaalukausil. Ühest küljest oli nende häältesaak kõikjal nii tagasihoidlik, et kohalikele valimistele ei ole mõtet praeguse seisuga kusagil eraldi valimisnimekirjaga minna. Teisest küljest on vaja erakonna püsimajäämiseks seda vähemalt kuidagi pildis hoida. Kas appi tõttab kapten Zuzu? Elame-näeme.

Kehvasti on ka lood erakonnaga Eesti 200. Selle projekti uueks juhiks tuleks valida nende valimiste tulemuste põhjal otsustades Indrek Tarand, kes ei ole praegu isegi nimetatud erakonna liige. Vähemalt võiks temast saada nende linnapeakandidaat järgmisel aastal kohalikel valimistel Tallinnas. Või siis tuleks panna neil juba enne neid valimisi leivad ühte kappi erakonnaga Parempoolsed? Usun, et see oleks nendele seltskondadele mõlemapoolselt kasulik, kuid sellega kaasneksid tõenäoliselt sellised muudatused valitsuses, mille mõjul asendusliikmena parlamenti pääsenud Züleyxa Izmailova on sunnitud sealt lahkuma. Nii et roheliste vaatepunktist oleks see ilmselt halb.

Samas võimaldaks Margus Tsahkna taandumine parlamendifraktsiooni juhiks tõusta erakondade ühinemise korral välisministriks Rainer Saksal, kes oleks sellele ametikohale kahtlemata sobivam isik. Seetõttu loodan, et vajalikud protsessid lükatakse nüüd kiiresti käima ning vastav vangerdus saab tehtud ära juba enne, kui selle järele tekib karjuv vajadus soovimatute, kuid prognoositavate muutuste tõttu rahvusvahelises olukorras. Fraktsiooni juhtimine oleks Tsahknale kindlasti palju sobivam ning võimetekohasem töö.

Aivo Petersoni nimekiri kogus Ida-Virumaal eelmisel aastal Riigikogu valimistel ligi 15%, nüüd tema üksinda ligi 20% häältest. Absoluutarvudes tema isiklik häältesaak seal küll veidi langes, kuid kokkuvõttes platseerus ta nüüd riigis häälte arvult kandidaatide hulgas 11. kohale. Suur teene oli venekeelsete valijate tema taha mobiliseerimisel kahtlemata ka eesti rahvusest poliitikutel, kes otsustasid koondada valijaid enda taha venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega.

Keskerakonna häältesaak samal ajal Ida-Virumaal, aga ka Tallinnas ei kahanenud, vaid hoopis kasvas päris kõvasti. Tallinnas oli Keskerakond viie aasta eest kogutud häälte arvult alles kolmas, aga nüüd esimene. Valimisaktiivsuse selge kasv Ida-Virumaal ja Tallinnas toimus suuresti venekeelse valijaskonna aktiviseerumise arvelt ja kõigi eelduste kohaselt on seda lainet tunda ka järgmisel aastal kohalikel valimistel. Eestikeelsetes piirkondades tabas Keskerakonda seevastu peaaegu kõikjal üle riigi selline häving, mis on kardetavasti samuti vaid omamoodi eelmänguks järgmise aasta kohalikele valimistele. Eesti- ja venekeelne valijaskond kasvavad oma eelistustes sisuliselt järjest enam lahku.

Reformierakond kaotas 2019. aastaga võrreldes kõvasti hääli nii riigis tervikuna kui ka kõikides maakondades, langedes nendes erakondade arvestuses enamasti neljandaks. Peaminister Kaja Kallas võib küll väita, et valijad ei avaldanud talle umbusaldust, aga tema erakonnakaaslased saavad maitsta sarnaseid vilju tõenäoliselt ka järgmisel aastal kohalikel valimistel… kui enne neid midagi ei muutu. 2019. aastaga võrreldes langes kõikjal peale Tallinna ja Tartu ka sotside häältesaak. Nii et neilgi peaks seisma ees korralik sisekaemus. Isamaa ja EKRE häältesaak kasvas seevastu kõikjal, isegi Ida-Virumaal. Valijate sõnum praegusele valitsusele on vist selge juba kõigile peale selle enda liikmete.