laiapea – Andres Laiapea

10 aastat kollektiivsete pöördumiste õigust

*Kirjutan parajasti järjekordset kollektiivset pöördumist.*
Foto Erik Peinar / Riigikogu.

Riigikogu konverentsisaalis toimus eile seminar teemal “10 aastat kollektiivsete pöördumiste õigust”, mille korraldasid Eesti Koostöö Kogu ja Riigikogu põhiseaduskomisjon. Kogu üritus on veebis järelvaadatav-kuulatav, aga neile, kes seda teha ei viitsi, teen siia oma märkmete põhjal lühikese kokkuvõtte.

Riigikogu esimees Lauri Hussar (Eesti 200) märkis, et kollektiivsete pöördumiste õiguse loomine oli Rahvakogu algatustest kõige edukam. Samas avaldas ta arvamust, et Eesti oli seda tehes teenäitajaks, eeskujuks teistele. Tema sõnul on pöördumised olnud sageli ajast ees, omamoodi jäämurdjateks, näiteks abieluvõrdsuse osas. Aga seda võimalust on hakatud kasutama ka mittesihipäraselt, näiteks parlamendierakondade poolt, kes saavad ju ise Riigikogus teemasid tõstatada – erinevalt parlamendivälistest jõududest.

Liia Hänni (SDE) meenutas, et juba põhiseadust tehes toimusid tulised arutelud rahvaalgatuse seadustamise üle, kuid 1930-ndate kogemust silmas pidades jäeti see siis kõrvale. Riigikogu liikmena tundnud ta hiljem suurt piinlikkust, kui petitsioonidele kogutud allkirjad, näiteks elektrijaamade erastamise vastu, suurt arutelu ei tekitanud. Kui Eestis olukord 2012. aastal pingestus, oli tal silme ees Islandi kogemus, millest tuli siis idee kutsuda ellu rahvakogu.

Vahemärkus: 2012. aasta oktoobris kiideti Islandil rahvahääletusel ülekaalukalt heaks kuus ettepanekut, mis olid jäänud sõelale rahvakogu-laadse ettevõtmise tulemusel uue põhiseaduse koostamiseks. Toona ei olnud veel teada, et pärast 2013. aasta valimisi jääb põhiseadusreform seal parlamendis määramata ajaks venima.

Rait Maruste (Reformierakond), kes oli siis Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, meenutas, et petitsiooniõigus oli 10 aastat tagasi küll uus Eesti jaoks, aga siiski mitte mujal maailmas. Ta leidis, et nüüd on aeg järele mõelda, kas seda saab teha täpsemaks, paremaks.

Hänni arvas, et võiks mõelda, kas allkirjade arvu järgi muuta menetlust – kui on kogutud rohkem allkirju, kas siis võiks petitsioon minna näiteks arutamisele Riigikogu täiskogu istungil, mitte ainult mõnes komisjonis. Maruste leidis, et tuleks täpsustada tingimusi, millele petitsioon peab vastama, ja neile vastamist peaks hindama juba see platvorm, kus allkirju kogutakse. Hänni möönis, et pöördumiste kvaliteet on väga oluline, kuid rõhutas, et see võimalus on mõeldud eelkõige (erakondadeks) organiseerumata kodanikele – ka nendel peab olema võimalus ennast kuuldavaks teha.

Vahemärkus: soovitan toetada praegu kolme pöördumist, mille juurde pääseb selle lingi tagant!

Rahvaalgatus.ee oli sulgemise äärel

Külli Taro (Eesti Koostöö Kogu) rääkis, et tegelikult on olnud juba korduvalt laual küsimus, kas rahvaalgatus.ee peaks hakkama pöördumisi modereerima. Seni ei ole seda tehtud. Nõutud on vaid seda, et vene- või ingliskeelsed pöördumised varustataks ka eestikeelse tõlkega, sest Riigikogule tuleb pöördumised esitada eesti keeles. Ajal, mil presidendiks oli Kersti Kaljulaid, hakati seal koguma allkirju ühele venekeelsele sõimukirjale, mille osas pöörduti siis presidendi kantselei poole ja küsiti mida nad sellega tegema peaks, aga sealt öeldi, et ärge tehke midagi. Vajalikke allkirju see pöördumine kokku ei saanud.

Küsimus on selles, mida teha nende pöördumistega, mille lahendamine ei ole Riigikogu pädevuses. Kohalikele omavalitsustele suunatud pöördumiste jaoks sai lehele loodud eraldi alajaotus. Züleyxa Izmailova (Eesti 200) tõstatas küsimuse, kas nende puhul võiks lävendit alandada, sest see on praegu kehtiva seaduse järgi tunduvalt kõrgem (vähemalt 1% hääleõiguslikest). Hänni ja Maruste olid mõlemad nõus, märkides samas, et kogu kohaliku omavalitsuse korralduse seadus vajaks uuendamist.

Hänni leidis, et Riigikogu võiks ise rahvaalgatus.ee kogemuste vastu huvi tunda ning toimunut analüüsida. Maruste rõhutas vajadust riikliku rahastuse järele, et süsteem töötaks paremini ja inimestel tekiks suurem usaldus selle vastu. Taro rääkis, et eelmise aasta lõpus oldi tegelikult seisus, kus mõeldi see veebileht kinni panna, sest raha selle pidamiseks enam ei olnud, aga siis saadi riigikantseleilt ühekordne rahastus, mis võimaldab seda veel vähemalt sel aastal töös hoida.

Demokraatia vajab pidevat uuendamist

Maiu Lauring (DD Demokraatiakeskus) rääkis demokraatia seisust maailmas, tuues välja, et viimasel ajal on see tegemas vähikäiku. Ta märkis, et meile tuntud demokraatia on pea 200 aastat vana mudel ning nüüd peaks julgemalt ja laiemalt mõtlema, kuidas seda uuendada, et see sobiks ka 21. sajandisse. Tema sõnul on vaja ühiskondlikku arutelu demokraatia tervise üle, sest esindusfunktsioon on tänapäeva esindusdemokraatias tegelikult katki, esindamist enam ei toimu. DD Demokraatiakeskus peab eriti oluliseks, et jääksid püsima õigusriik, võimude lahusus, demokraatlik vastutavus ja ideoloogiline pluralism. Selle nimel on vaja järjepidevat tööd, sealhulgas rahvakogude korraldamist.

Maarja-Leena Saar (Eesti Koostöö Kogu) tutvustas koostöös Soome innovatsioonifondiga Sitra valminud võrdlevat ülevaadet kahe riigi kollektiivsete pöördumiste arengutest viimase kümne aasta jooksul. Õiguslik raamistik ja menetlemise protsess on Eestis ja Soomes täiesti erinevad, kuid mõlemal pool lahte on asjad muutumises. Soomes tuleb esitada seaduseelnõu või eelnõu ettepanek ja nende koostamisel nõustab algatajaid justiitsministeerium. Riigil kulub selle peale palju vahendeid, kuid realiseerub esitatud ettepanekutest lõpuks enam-vähem sama palju (loe: vähe) kui Eestis. Samas on seal algatajatele antavad vastused sisulisemad, konkreetsemad.

Rahvaalgatus.ee lehel anti eelmisel aastal 314 tuhat allkirja. Umbes 2/3 allkirjadest tuleb naistelt, kolmandik meestelt. Kui palju eri inimesi nende allkirjade taga on, seda ei ole võimalik öelda, sest sellist isikustatud statistikat süsteem ei võimalda. Küsimus on nüüd siis selles, kas suurem allkirjade arv peaks tooma endaga kaasa laiema arutelu, ja mida teha nende pöördumistega, mis ei kuulu Riigikogu pädevusse. Soomes on praegu seitse riiklikku osalusportaali, aga enamasti kasutatakse justiitsministeeriumi oma ja suund on võetud ühtse osalusvärava poole.

Züleyxa Izmailova kogemuslugu

Oma kogemustest rahvaalgatus.ee kasutamisega rääkis Züleyxa Izmailova, kes tegi seal üldse esimese üles pandud pöördumise. 2016. aasta 4. märtsil hakkas koguma allkirju pöördumine lendorava kaitseks. Portaalis esines alguses veel tehnilisi tõrkeid, kuid meediafoon oli väga toetav. Riigikogu kiitis soovitud määruse heaks sama aasta detsembris. 2016–2021 tegi Izmailova seal üheksa algatust, mis kogusid kokku 68 tuhat allkirja. Edukateks on osutunud ka seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmist ja abieluvõrdsust puudutanud pöördumised. Selles mõttes, et need muudatused on hiljem tõesti ära tehtud.

*Züleyxa Izmailova räägib enda kogemustest kollektiivsete pöördumiste algatajana.*
Foto Erik Peinar / Riigikogu.

Izmailova sõnul on portaal muutunud aastatega palju kasutajasõbralikumaks, inimesed on õppinud seda kasutama ja ta isegi käib seal veel päris tihti vaatamas, kas on midagi allkirjastada. Hiljem märkis ta veel, et tema kogemuse põhjal sõltub menetluse kvaliteet palju sellest, kui palju kõlapinda algatus meedias saab, mis omakorda sõltub sellest, kui laiapindne on algatajate ringkond.

Lõpuks toimus paneelarutelu, läbi käidi rida teemasid. Üks neist see, kuidas saada tähelepanu. Timo Tarve (Kuku Raadio) rääkis, et kui ta Riigikogu hoonesse sisenes, tuli sisse ka kolm TV võtterühma, aga sinna saali ei jõudnud neist ükski. Taro märkis, et pöörduti mitmete väljaannete poole, kuid huvi oli pehmelt öeldes leige. Algatuste osas on tema sõnul näha, et tähelepanu pälvivad kergemini need, mis on suunatud kellegi või millegi vastu, kuid tõesti sisulistele muudatusettepanekutele on sageli raskem allkirju kokku saada.

Hänni meenutas portaali Täna Otsustan Mina allakäiku, mille kordumist tuleks vältida. Ta pidas oluliseks, et juba iga noor, kes lõpetab põhikooli, teaks sellise portaali ja selliste võimaluste olemasolust. Taro rääkis, et isegi need noored, kes tulevad õppima riigiteadust (õpetab Tallinna Tehnikaülikoolis), teavad neist teemadest vähe, ühiskonnaõpetuse programm on väga ajalookeskne.

Saar märkis, et läbi kollektiivsete pöördumiste tegemise kasvavad ka uut moodi poliitikat tegevad inimesed, professionaalsed huvikaitsjad. Tea Danilov (Arenguseire Keskus) toonitas, et tuleb mõelda kuidas siduda kollektiivseid pöördumisi paremini esindusdemokraatiaga – sellest sõltub ka see, kui agaralt Riigikogus nende teemadega tegeletakse. Hänni leidis, et Riigikogus võiks komisjon määrata kollektiivsele pöördumisele raportööri, kes sellega tegelema peab, see aitaks ka riigikogulastel rohkem esile tõusta ja tõstaks nende huvi vastavate teemadega tegelemise vastu.

Salvestust kogu üritusest saab näha ja kuulata selle lingi taga. Poliitikuid oli kohal vähe, küll aga viibis publiku hulgas riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe.

*Valimisteenistuse juht Arne Koitmäe kuulab ettekandeid konkurentide tegevusest.*
Foto Erik Peinar / Riigikogu.

Hommikul juhtusin nägema, kuidas esimesena eurovalimisteks oma kandidatuuri esitanud Vsevolod Jürgenson andis valimiskomisjoni maja juures pika venekeelse intervjuu, milles väitis muu hulgas, et rohepöörde tõttu on olukord Eestis varsti hullem kui Afganistanis ja paljud inimesed tahavad, et ta asutaks uue erakonna. Mina valiks nüüd küll europarlamenti pigem vasakpoolse Jane Priimägi, aga nende valimiste tulemus saab olema kindlasti huvitav – ja ka loodetavasti mõtlemapanev.

FAKTIKONTROLL: T. H. Ilves eksitab inimesi EKRE sünni osas

*Endine president peksab segast. Kas mehel on probleeme mäluga?*

Eesti Vabariigi kunagine president Toomas Hendrik Ilves on andnud LP-le pika intervjuu, milles väidab korduvalt, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) sai registreeritud tänu sellele, et tema algatatud Jääkeldri protsessi tulemusel langetati Eestis erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. See väide ei vasta tõele. Pigem võib hoopis väita, et see muudatus on aidanud EKRE tõusu tagasi hoida.

Ilves andis intervjuu seoses kümne aasta möödumisega muudatusest, millega sätestati palvekirjaõigus ehk õigus esitada Riigikogule kollektiivseid pöördumisi kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks. Kollektiivse pöördumise esitamiseks Riigikogu juhatusele on vaja koguda vähemalt 1000 nõuetele vastavat allkirja. Selle, kas esitatud pöördumine Riigikogu menetlusse võetakse, otsustab Riigikogu juhatus.

Riigikogu kolmeliikmelisse juhatusse kuuluvad praegu Lauri Hussar (Eesti 200), Toomas Kivimägi (Reformierakond) ja Jüri Ratas (Isamaa). Kui juhatus otsustab palvekirja ehk kollektiivse pöördumise menetlusse võtta, saadetakse see arutamiseks ja seisukoha kujundamiseks asjaomasele komisjonile, mis võib, kuid ei pruugi algatada sellele toetudes eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Nii on jõudnud kümne aasta jooksul Riigikogu menetlusse küll enam kui 140 pöördumist, kuid neist vaid 5–10% on viinud otsese seadusandliku otsuseni.

Ives ütles nüüd seda kommenteerides, et palvekirjaõigus ei olnudki mõeldud selleks, et asendada parlamenti. Tema käsitluse kohaselt oli see aga siiski üks 2012. aastal alanud Jääkeldri protsessi olulisemaid saavutusi. Teise suure muudatusena nimetas ta erakondade registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist.

“Ja mis oli tulemus? See, et EKRE sai registreeritud. Nii et jääkelder on EKRE isa,” seletas Ilves. Samas üritas ta tõrjuda ka kriitikat, mille kohaselt kujutasid Jääkeldri protsess ja järgnenud Rahvakogu endast – demokraatia arengu vaatepunktist – sisuliselt läbikukkumist. “Aga need kriitikud ei teadnud sellest asjast mitte midagi,” tänitas Ilves. “Mis see läbikukkumise kriteerium siis on? Kas see, et mõned seadused said muudetud ja EKRE registreeritud? Väga palju ju muutus.”

Kuna olen üks neist, kes kogu seda protsessi omal ajal küllaltki palju kritiseeris, olgu siin korrektsuse huvides mainitud, et EKRE-t ei registreeritud tänu sellele, et Eestis langetati 2014. aastal erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. Tegelikult sündis EKRE siiski juba 2012. aasta kevadel ehk ammu enne sügisel Ilvese algatatud Jääkeldri protsessi hoopis Eestimaa Rahvaliidu ümbernimetamise teel, põlvnedes juriidiliselt 1994. aastal asutatud Eesti Maarahva Erakonnast.

Ilves ja Anvelt ei mäleta Reformierakonna rahastamisskandaali

Arvestades seda, et Ilvest intervjueerinud Kärt Anvelt seda faktiviga kohe ei parandanud, vaid seda eksitavat väidet on artikli juures eraldi välja tooduna koguni mitmeti rõhutatud (“Toomas Hendrik Ilves tõdeb, et üks jääkeldri protsessi tulemus oli EKRE registreerimine.”), võib seda eksimust tõlgendada kas nimetatud isikute ühise amneesia või lugejate teadliku eksitamisena. Kuna mõlemad asjaosalised kuulutavad samas, et praegu vist keegi enam täpselt ei mäletagi, mille pärast 2012. aastal rahulolematus ühiskonnas sedavõrd suureks kasvas, et Jääkeldri protsessini jõuti, tuleb nähtavasti kahtlustada mõlema puhul mingeid tõsiseid mäluhäireid (a la Joe Biden), sest muidu oleks ju tegemist päris jõhkra katsega ajalugu maha vaikida.

Erinevalt kunagisest presidendist ja teda usutlenud tuntud ajakirjanikust mäletan mina küll väga hästi, mille tõttu rahulolematus valitsust juhtinud Reformierakonnaga siis järsult kasvas. Kõigepealt toimusid veebruaris Tallinnas ja Tartus suured ACTA-vastased meeleavaldused, mida aitas ilmselt paisutada see, et reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip üritas mõned päevad varem Riigikogus küsimustele vastates ACTA kriitikuid üleolevalt naeruvääristada. Eesti Interneti Kogukond algatas ACTA-vastase petitsiooni, millele koguti veebruari lõpuks veebis 7212 allkirja.

Sellele järgnes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis sai alguse mais, kui Postimees avaldas Silver Meikari artikli, milles ta tunnistas, et oli teinud erakonnale suuri annetusi, milleks ta sai (teadmata päritolu) raha erakonna enda kontorist. Reformierakonna varjatud rahastamisega olid seotud erakonna varasem peasekretär Kristen Michal, kellest oli saanud selleks ajaks justiitsminister, ja terve rida teisi poliitikuid.

Reformierakonna rahastamisskandaal kulmineerus 2012. aasta sügisel. Sellega seoses kasvas sotsiaalmeediast välja liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ning toimus rida meeleavaldusi Tallinnas ja Tartus, aga ka Viljandis, millega protesteeriti valitseva poliitilise korruptsiooni vastu laiemalt ning nõuti ausamat ja läbipaistvat poliitikat. Kui need meeleavaldused juba korduma hakkasid, tegi grupp ühiskonnategelasi pöördumise “Harta 12”, millele kirjutas veebis alla 18210 inimest. Selle peale kutsus president Ilves siis lõpuks oma jääkeldrisse kokku ümarlaua, et seda ühiskonnas paisuvat rahulolematust kuidagi ohjeldada ja kanaliseerida.

Detsembris astus Michal justiitsministri kohalt tagasi, sest Reformierakonna reiting oli läinud vabalangusse. 2012. aasta augustis oli Reformierakonda toetanud Emori küsitluste kohaselt 39%, aga 2013. aasta jaanuaris tegi seda ainult 20% erakondlikku eelistust omanud vastajatest. Langus peatus, kuid kaotatud usaldus erakonna vastu ei taastunud – 2014. aasta veebruaris oli Reformierakonna reiting 21% (küll rohkem kui praegu, aga toona pani see parteilased kõvasti muretsema) ja peaminister Andrus Ansip teatas, et esitab presidendile tagasiastumispalve. Järgnenud suvel valiti ta erakonna esinumbrina europarlamenti.

Rahvakogu ebaõnnestumine aitas ilmselt kaasa EKRE tõusule

Ilves eksis või eksitas küll siis, kui nimetas enda poolt algatatud Jääkeldri protsessi EKRE isaks (samas intervjuus kirjeldab ta seda erakonda, mille ämmaemandaks teda ennast selle vildaka nägemuse kohaselt siis loogiliselt võttes ju pidada tuleks, sõnadega “justkui meie riigi prügikala”), kuid ilmselt aitas tema tegevus siiski tõesti kaasa EKRE tõusule.

Jääkeldris sündinud Rahvakogu fundamentaalne probleem oli algusest peale see, et see kutsuti presidendi poolt ellu ilma igasuguse õigusliku aluseta peamiselt vaid selleks, et ühiskonnast lihtsalt kiiresti auru välja lasta. Kogu selle suure ettevõtmise tulemusel sündinud ettepanekud ei olnud mitte kellegi jaoks vähimalgi määral siduvad, kuid samal ajal tekitati sellega paljudes inimestes ootust, et asjad hakkavad muutuma. Kui need ootused ei täitunud, siis järgnes pettumine, millest sai tuul populistide purjedes, kusjuures EKRE ei olnud üldse esimene poliitiline jõud, millel see hoovus tõusta aitas.

2013. aastal, kui Rahvakogu kaudu ettepanekuid koondati ja arutati, ei olnud nende ettepanekute saatus veel teada ning EKRE reiting püsis tasemel 2-3%. 2014. aasta lõpus oli seis endiselt sama. Helmed olid hingevaakuva Rahvaliidu üle võtnud ja enda näo järgi ümber kujundanud, kuid reitingutabelis ei suudetud üle kahe aasta läbimurret saavutada. 2013. aasta kohalikel valimistel said EKRE nimekirjad Eestis kokku vaid 1,3% häältest. Riigikogu valimistel kehtiva künnise (5%) tasemeni jõuti alles valimiskampaania alates 2015. aasta jaanuaris.

2013. aasta kohalikel valimistel esinesid EKRE-st hoopis paremini valimisliidud Vaba Tallinna Kodanik (4% häältest), Isamaaline Tartu Kodanik (7%) ja Vabakund (6%). Esimesed kaks sündisid MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) baasil, millest kasvas 2014. aastal välja Vabaerakond. VIK koondas algselt peamiselt Isamaa ja Res Publica Liidu üht tiiba, mille liikmed pärast Urmas Reinsalu valimist erakonna juhiks 2012. aasta veebruaris sealt lahkusid. Nende lipukirjaks oli teatavasti seismine suurema demokraatia, avatuma ja ausama poliitika eest. Vabakund kasvas välja 2012. aasta sügisel Tartus valeliku poliitika vastu meeleavaldusi korraldanud seltskonnast.

VIK võttis suuna Vabaerakonna loomisele 2014. aasta jaanuaris, kui sai selgeks, et Rahvakogu kaudu laekunud ettepanekud jäävad Riigikogu poolt suuremalt jaolt teostamata või viiakse ellu n-ö modifitseeritud kujul. Näiteks jõuti Rahvakogu arutelupäeval järeldusele, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv tuleks langetada 1000-delt 200-le, kuid Riigikogu langetas selle 500-le. See on see, mida toonane president on kujutanud nüüd Rahvakogu suure võiduna.

Selle muudatuse kontekstiks on aga ka see, et Eesti poliitikute jaoks muutus veidi piinlikkuks, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv oli siin poole suurem kui Venemaal, kus see oli juba langetatud 500-le. 1990-ndate esimesel poolel sündinud suuremad erakonnd ise olid saanud hakata kasvama ilma sellise künniseta. Enne 1995. aasta Riigikogu valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget. Kasvavat poliitilist konkurentsi pelgavad riigikogulased sellise piirmäära taastamisega ei nõustunud, kuid ka nõutava liikmete arvu langetatamine 1000-delt 500-le lihtsustas loomulikult uute erakondade registreerimist.

Uue piirmäära alusel kanti erakondade registrisse 2014. aasta septembris endise reformierakondlase Kristiina Ojulandi eestvedamisel loodud Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) ning oktoobris Vabaerakond. RÜE kukkus 2015. aasta parlamendivalimistel läbi, aga Vabaerakond kogus 8,7% häältest, mis andis neile Riigikogus kaheksa kohta, edestades sellega veidi EKRE-t. 2018. aasta novembris registreeriti Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond, mis osalesid mõlemad ka 2019. aasta parlamendivalimistel, kuid valimiskünnist ei ületanud – Rahvakogu üheks oluliseks nõudmiseks oli olnud ka valimiskünnise langetamine, aga juba Riigikogus esindatud erakonnad seda loomulikult ei soovinud.

2019. aastal langes Vabaerakond parlamendist välja ning rahulolematud valijad koondusid peamiselt EKRE taha, mis oli seisnud häälekalt rahvaalgatuse tegeliku seadustamise (see tähendab õigust algatada seaduseelnõusid, mitte lihtsalt palvekirjasid esitada), rahvahääletuste laialdasema kasutamise ja presidendi otsevalimisele ülemineku eest. See tegevus ei andnud küll mingeid tulemusi, sest EKRE ettepanekuid parlamendis lihtsalt ignoreeriti, kuid oli väga silmapaistev, neid teistest eristav ja kindlasti oluline tegur EKRE valimistulemuste paranemise taga. 2019. aastal toetas erakonda juba 17,8% valijatest, mis andis neile parlamendis 19 kohta.

EKRE tõusuni viis seega mitte Rahvakogu ettepanekute teostamine, nagu Ilves nüüd muljet üritab jätta, vaid hoopis see, et neid viidi ellu puudulikult ning jäeti suuremalt osalt üldse ellu viimata. See, mida Ilvese õukonna eestvedamisel hakati nimetama rahvaalgatusõiguseks, on sisuliselt vaid palvekirjaõigus, mille eest mõned kohalikud erakonnad, näiteks Eesti Radikaaldemokraatlik Partei, seisid juba enne Eesti Vabariigi loomist 1917. aastal siinmail toimunud valimistel. On muidugi tore, et selleni siin lõpuks jõuti, aga tegemist on siiski tänapäeva esindusdemokraatiates levinud usalduskriisi ületamiseks täiesti ebapiisava pseudolahendusega.

Vabaerakonna languseni viis see, et nad ei suutnud täita valijate poolt neile pandud ootusi demokraatia süvendamise, poliitika ausamaks ja avatumaks muutmise osas. Nüüd paistab minevat sama teed Eesti 200, mille kõlavad loosungid on taandunud praktilises poliitikas samasugusele peenhäälestamisele ning kohati sisuliselt vastupidises suunas liikumisele.

Samas võib aga ka väita, et Vabaerakond, Eesti 200 ja teised uued erakonnad on hoidnud valimistel mõnevõrra tagasi EKRE tõusu, sest ilma nendeta oleksid rahulolematud valijad koondunud veelgi rohkem senisele poliitilisele ladvikule vastandunud EKRE taha. Nii et see konkreetne seadusemuudatus, mida Ilves kujutas nüüd EKRE eostajana, on aidanud selle erakonna tõusu hoopis ohjeldada. Päris kurb, et meie endine president elab mingis äraspidises maailmas, mida kujundavad sellised tegelikkusele mittevastavad “alternatiivsed faktid”.