Rubriik: RK2023

Postimees palus Riigikogu valimistel osalevatel kandidaatidel vastata ankeedile, mille põhjal on plaanis panna kokku valijakompass. Kuna kohalike valimiste eel näitas samade tegijate poolt valmistatud vigase metoodikaga valimiskompass mulle, et vastuste täieliku kattuvuse korral on nende kattuvus ainult 79%, suhtun ma sellesse ettevõtmisse üsna skeptiliselt (seda enam, et mitmete küsimuste sõnastus jätab tugevalt soovida), aga läbipaistvuse huvides toon siin ära oma vastused koos lühikeste selgitustega.

1. Kas riik peaks pakkuma ettevõtetele abi, kui nad satuvad majanduslikesse raskustesse?

Pigem ei. Ma pooldan üldiselt liberaalset turumajandust. Leian, et riik ei peaks hoidma kunstlikult elus ettevõtteid, mis on kaotanud oma konkurentsivõime. Samas tuleb arvestada alati konkreetset olukorda. Mõnikord võib riigipoolne abi majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtetele olla õigustatud. Nii et see EI on küll üldine printsiip, aga mitte väga kategooriline – tuleb olla paindlik.

2. Kas rohkem raha teenivad inimesed peaksid senisest suurema osa oma sissetulekust maksudeks maksma?

Jah. Pooldan maksukoormuse ümberjaotamist, üleminekut selgelt astmelisele tulumaksule. Tõstes maksumäärasid suurema sissetulekuga inimestele, saab neid vähendada keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste puhul.

3. Kas riik peaks maksupoliitikaga reguleerima esmatarbekaupade hinnataset?

Jah. Hinnatõusu pidurdamiseks tuleks alandada ravimite ja toiduainete käibemaksu.

4. Kas inimesed peaksid rohkem ise vastutama vanaduspõlves hakkamasaamise eest?

Pigem jah. Vananeva rahvastikuga ühiskonnas, kus tööealise elanikkonna osakaal kahaneb, ei ole sisuliselt lihtsalt muud võimalust. Minu põlvkond (40+) peaks selle peale kindlasti juba väga tõsiselt mõtlema.

5. Kas Eesti kodanikel peaks olema õigus läbi rahvahääletuste algatada ja vastu võtta seadusi?

Jah. See on nii elementaarne, et ei vaja enam isegi mingit põhjendust. Aastate jooksul olen ju ise sel teemal juba kõriauguni jahunud. Kindel soovitus kõigile valijatele: ärge valige kunagi ühtegi kandidaati, kes on selle punkti vastu, sest nii väljendab ta vastuseisu sellele, et võim kuuluks rahvale, see tähendab teile.

6. Kas isikuvabaduste piiramine on õigustatud, kui seda nõuavad riigi julgeoleku huvid?

Jah. Küsimus on iseenesest absurdne, sest riigi julgeoleku tagamiseks piiratakse isikuvabadusi mingil määral nii või teisiti, näiteks riigireetmise eest võidakse karistada 6–20-aastase või eluaegse vangistusega. Tegelik küsimus on hoopis nende piirangute ulatuses ja määras. Selge see, et ma ei poolda nüüd mingit totalitaarset riiki, kus riigi julgeoleku huvides on kaotatud kõik isikuvabadused, kuigi selline mulje võib sellest vastusest osadele võib-olla jääda.

7. Kas Eesti ühiskond tervikuna on piisavalt tolerantne ja avatud?

Pigem jah. Tervikuna minu meelest küll. Selles mõttes, et valdavas enamuses. See muidugi ei tähenda, et sama kehtib kõigi üksikisikute kohta. Arenguruumi on paljudel veel piisavalt.

8. Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?

Ei. Minu meelest koosneb ühiskond suuresti vastandlike tõekspidamistega vähemustest – kuigi mõned neist peavad enda omi ainuõigeteks ning üritavad veenda selles ka teisi, peaks avalik ruum jääma avatud võitlustandriks, tõeliseks ideede lahinguväljaks.

9. Kas majanduskasv ja uute töökohtade loomine on olulisem kui sellega kaasnev võimalik oht looduskeskkonnale?

Pigem ei. See on jälle üks tobe vastandamine. Kui vastata jah või pigem jah, siis võib jääda mulje, et vastajal on jumalast suva mingist looduskeskkonnast, las teevad kogu Virumaast suure fosforiidikaevanduse. Kui vastata ei või pigem ei, siis arvavad aga osad, et tegu on täiesti elukauge puudekallistajaga, kellele lähevad inimestest rohkem korda sipelgad.

10. Kas Eesti peaks seadma endale eesmärgiks lähema 25 aasta jooksul loobuda põlevkivi baasil toodetud elektrist?

Jah. Võiks küll. Eesti on minu teada seadnud juba eesmärgiks lõpetada põlevkivist elektri tootmine aastaks 2035. Eesti Energia seadis vahepeal eesmärgiks koguni aasta 2030. Nii et aastaks 2048 peaks see eesmärk olema kindlasti saavutatud. Ja ma ei näe põhjust, miks me peaks ostma põlevkivi baasil toodetud elektrit sisse mujalt, kui seda enam ise ei tooda.

11. Kas teenindussektoris töötavad inimesed (sh taksojuhid ja toidukullerid) peavad oskama esmasel tasemel eesti keelt?

Jah. Ma ei arva, et keeleinspektsioon peaks hakkama seda kontrollima, aga tööandjatel on kindlasti mõistlik eelistada inimesi, kes valdavad vähemalt mingil tasemel ka eesti keelt. Lihtsalt selleks, et suhtlus klientidega oleks sujuvam.

12. Kas Eesti peaks olema multikultuurne ühiskond?

Pigem ei. Sõltub muidugi sellest, mida multikultuursuse all mõeldakse. Tänapäeva avatud ühiskonnad on üldjuhul paljurahvuselised ja mitmekultuurilised. Enamusrahvuse kultuuri ei suruta ka Eestis kellelegi ju vägisi peale, vabalt saavad tegutseda vähemusrahvuste kultuuriseltsid jne. Kui aga multikultuursuse all mõeldakse sisuliselt paralleelühiskondade kujundamist või eestlaste osakaalu sihilikku vähendamist n-ö rahvusliku mitmekesisuse huvides, siis sellist poliitikat ma muidugi toetada ei saa.

13. Kas sündivuse suurendamiseks tuleks riigi poolt rakendada täiendavaid meetmeid?

Jah. Mitte niivõrd rahalisi otsetoetusi (need on paljudele lastega peredele kahtlemata olulised, kuid mõjuvad sündivust suurendavalt sageli pigem nende puhul, kes võib-olla ei peakski rohkem lapsi saama), vaid pigem selliseid meetmeid, mis aitavad luua laste saamiseks ja kasvatamiseks soodsat keskkonda, alates sünnitusosakondade säilimisest väljaspool suuremaid keskusi, näiteks Viljandis ja Paides, ning lõpetades igaühele tasuta kättesaadava alus-, üld- ja kõrghariduse toetamisega.

14. Kas homoseksuaalsetel paaridel peaks olema õigus adopteerida lapsi?

Pigem ei. Lubatud peab olema n-ö peresisene adopteerimine, kus ühel partneril on võimalik adopteerida teise partneri laps, aga võõraste laste adopteerimist homoseksuaalsete paaride poolt ma heaks ei kiida. Samuti ei toeta ma surrogaatemaduse seadustamist. Sisuliselt pooldan selles osas seega meeste diskrimineerimist – jagan seda seisukohta, et selles kontingendis on liiga suur osakaal pedofiilsete kalduvustega isikutel.

15. Kas abielu peaks Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?

Pigem jah. Riigikohtu hiljutise otsuse valguses tundub, et samasooliste kooselulepingud hakkavad Eestis nüüd ikkagi toimima. Katsed suruda läbi abielu ümbermõtestamist sooneutraalsena keerutaksid üles üksnes asjatuid pingeid. Mina ei poolda seda, et riik hakkaks kirjutama kirikutele ette, et kirikuõpetajad peavad laulatama samasooliste abielusid ja võivad sellest keeldumise korral saada trahvi ja/või jääda üldse ilma õigusest abielusid sõlmida. See läheks juba jämedalt vastuollu usuvabaduse põhimõttega.

16. Kas abort on moraalselt õigustatud?

Pigem ei. Sõltub muidugi asjaoludest. Ma ei poolda abortide keelustamist, aga ega neid ju üldiselt millekski positiivseks pidada ei saa. Poliitika peaks olema suunatud ju ikkagi sellele, et aborte toimuks võimalikult vähe.

17. Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?

Pigem ei. Ma leian, et ka see ei ole õige, kui mees eelistab laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele karjääri. Kui juba perekond on loodud ja lapsed saadud, siis tuleb seada esikohale ikkagi nemad, mitte enda karjäär.

18. Kas sooline diskrimineerimine on Eestis probleem?

Pigem jah. Sooline palgalõhe (sama töö eest erinev palk) jms. asjad on ju statistiline reaalsus, mis sellele viitab.

19. Kas Euroopa Liidul peaks olema praegusest rohkem võimu oma liikmesriikide üle?

Ei. Euroopa Liidu ja eurointegratsiooni teemal olen teinud siin eraldi postituse.

20. Kas NATO on Eestile piisav julgeolekugarantii?

Pigem ei. Ainult NATO-liikmelisus ei ole Eestile kindlasti piisav julgeolekugarantii, väga oluline on ikkagi ka esmane iseseisev kaitsevõime ja üldine rahvusvaheline konjunktuur, mille kujunemisele Eesti oma välispoliitikaga kaasa saab aidata.

21. Kas kohustuslik ajateenistus peaks laienema ka naistele?

Pigem jah. Nagu ma juba oma programmis märkisin, väärib Feministeeriumi toimetaja Kadi Viiki vastav ettepanek minu arvates tõsist kaalumist.

22. Kas Eestis püsivalt elavatel Venemaa kodanikel peaks olema õigus hääletada kohalikel valmistel?

Jah. Tsiteerin enda programmi: “…olen vastu plaanile peatada kohalike omavalitsuste volikogude valimisel terrorismi toetavate ja terroriakte kasutavate riikide kodanike (sealhulgas Venemaa kodanike) ja topeltkodakondsusega isikute (sealhulgas sünnijärgsete Eesti Vabariigi kodanike) valimisõigus. See plaan lähtub kollektiivse karistamise põhimõttest, mis on oma olemuselt sügavalt vastuolus liberaalse demokraatia alusväärtustega. Alaliselt Eestis elavate Venemaa kodanike ühiskonnaelust tõrjumise asemel tuleks püüda neid hoopis rohkem Eesti ühiskonda integreerida, et neist ei kujuneks meie omariikluse suhtes vaenulikult meelestatud Kremli viiendat kolonni.

23. Kas majanduslikult kindlustatud inimesed peaksid saama riigipoolseid toetusi (nt lastetoetused)?

Pigem ei. Eeldan, et majanduslikult hästi kindlustatud inimestel puudub nende järele vajadus.

24. Kas riik peaks endale kuuluvaid ettevõtteid või asutusi (nagu näiteks RMK, Elering, Elektrilevi, Tallinna Sadam või Eesti Energia) erastama?

Pigem jah. Tsiteerin jälle enda valimisprogrammi: “Samuti tuleks inflatsiooni ohjeldamiseks viia nüüd börsile riigiettevõtete vähemusosalused, et kiire inflatsiooni ehk raha väärtuse languse tõttu inimeste poolt järjest enam käiku lastavad säästud ei läheks lihtsalt tarbimisse, aidates nii inflatsioonile veelgi hoogu anda, vaid konverteeruksid aktsiateks, mille väärtus aja jooksul tõenäoliselt kasvab. Riigiettevõtete vähemusosaluste erastamise kaudu õnnestuks saada neile investeeringuteks vajalikke vahendeid, vähendades nii koormust riigieelarvele. See looks uusi võimalusi investeerimiseks kodumaistele pensionifondidele ja mõjuks elavdavalt Tallinna börsile. Ettevõtete tegevus muutuks nende börsile viimisel palju läbipaistvamaks ning tõenäoliselt efektiivsemaks, kuid samas säilitaks enamusosalust omav riik nende üle vajaliku kontrolli.”

25. Kas valitsus peaks ka edaspidi hoidma Eesti laenukoormuse Euroopa Liidu madalaimal tasemel?

Jah. Tsiteerin enda programmi: “Riik peaks pöörduma võimalikult kiiresti tagasi riigieelarve tasakaalu põhimõtte juurde mitte ainult sõnades ehk lubadustes, vaid ka tegudes, tõstmata samas maksukoormust.”

26. Kas Eestisse tuleks ehitada tuumajaam?

Pigem ei. 15 aastat tagasi kirjutasin ma ise roheliste häälekandjas Kortsleht, et tuumaenergia kasutamine kogub roheliste hulgas toetajaid, ning olen märkinud hiljemgi, et see tundub asjakohane, kui soovitakse vähendada süsinikdioksiidi õhkupaiskamist. Olen põhimõtteliselt jätkuvalt samal seisukohal, kuid Eesti puhul tekib küsimus võimekuses seda projekti, millega kaasnevad kahtlemata teatud riskid, adekvaatselt juhtida ja hallata. Selles osas olen ma praegu pigem pessimistlik.

27. Kas Eestis peaks senisest enam arendama puidutööstust?

Jah. Arendada on vaja eelkõige puidu väärindamist kohapeal, mitte tegeleda lihtsalt metsa ülestöötamise ja toormaterjali väljaveoga.

28. Kas globaalne kliimamuutus on probleem, mille lahendamisse peaks Eesti senisest rohkem panustama?

Pigem jah. Näiteks Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamise asemel võiks kehtestada hoopis automaksu luksussõidukitele ning eelisarendada ühistransporti. Elektriautode ostutoetust ma samas ei poolda, sest nende tootmisega kaasnev jalajälg keskkonnale on tegelikult ju päris suur – meenutab kuulsusi, kes lendavad eralennukitega ühest maailma otsast teise, et pidada kõnesid vajadusest võidelda kliimamuutustega.

29. Kas riigil peaks olema õigus ellu viia suurprojekte (nt. Rail Baltic, fosforiidi kaevandamine, tuumajaam, tselluloositehas) kohalike elanike vastuseisust hoolimata?

Pigem ei. Riik ei ole mingi abstraktne suurus, vaid peaks olema rajatud kodanike tahtele. Suurte projektide elluviimisel tuleb alati arvestada ka kohalike elanikega. On küll mõistetav, et mõne inimese vastuseisu tõttu ei saa kõiki projekte ümber teha ning mõnikord võib osutuda vajalikuks maade sundvõõrandamine, kuid igal juhul peab olema kohalikele elanikele tagatud korralik kompensatsioon, talumistasu vms. Loetletud projektide puhul on aga küsitavusi muidugi juba selletagi, näiteks Rail Balticu puhul küsimus selle majanduslikust tasuvusest ja jätkusuutlikkusest.

Loomade eestkosteorganisatsioonist Loomus pöörduti kõigi kandidaatide poole viie küsimusega, mis puudutavad nende seisukohti loomade ja keskkonna osas. Küsimusi aitasid neil koostada Varjupaikade MTÜ, Eesti Loomakaitse Selts ja Eesti Vegan Selts. Kõigi vastused avaldatakse hiljem spetsiaalsel veebilehel, kuid minu omad leiab juba siit.

1. Kas Eestis peaks ilutulestiku laskmine ja pürotehnika müük olema rangelt piiratud?

Jah.

2. Kas Eestis peaks kehtestama nimekirja loomaliikidest, keda võib lemmikloomana pidada?

Ei ole seisukohta. Vastus sõltub konkreetsest regulatsioonist. Võõrliikide osas võiks selline nimekiri muidugi olla, aga kohalike metsloomade ja -lindude puhul tuleks võimaldada loomade huvidest lähtudes kindlasti ka mingeid erandeid (vaata näiteks filmi “Laanetaguse suvi”).

3. Kas loomade seksuaalne väärkohtlemine peaks olema loomakaitseseaduse põhjal määratletud looma suhtes lubamatu teona?

Jah. Algatasin ise juba 2011. aastal ühe sellesisulise pöördumise Riigikogu poole, kuid toona sellele vastava komisjoni nimel vastanud Jevgeni Ossinovski (SDE) ei pidanud seda siis vajalikuks.

4. Kas Eestis peaks olema vibujaht keelustatud kõigile loomadele?

Jah.

5. Kas keskkonda kahjustavad toidugrupid (liha- ja piimatooted) peaksid olema Eestis kõrgemalt maksustatud?

Ei. Inimese jaoks on oluline tasakaalustatud toitumine. Lihatooteid võiksid paljud küll vähem süüa, aga piimatooted on vajalik kaltsiumiallikas. Elukalliduse tõusu arvestades pooldan hoopis toiduainete käibemaksu alandamist.

Inflatsioon ehk raha väärtuse langemine puudutab paljusid valusalt. Ühest küljest tähendab see tarbijahindade kasvu, aga teisest küljest sööb ära inimeste säästud.

On küllaltki tõenäoline, et ma ei kandideeriks nüüd valimistel, kui inflatsioon oleks püsinud Eestis eelmisel aastal mõistuspärasel tasemel. Olukorras, kus raha väärtus langeb nii kiiresti, kaotab säästude kogumine mõtte. Seega võib hakata neid vabamalt kulutama – näiteks valimistel osalemise peale, et propageerida ideid inflatsiooni ohjeldamiseks.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

Maastrichti leping, millega loodi alus Euroopa ühisrahale, pani paika selged kriteeriumid, mida peab euro kasutuselevõtuks täitma: riigi aastane inflatsioon ei tohi ületada kolme kõige parema tulemuse saavutanud liikmesriigi keskmist rohkem kui 1,5%; eelarvepuudujääk peab olema väiksem kui 3% SKP-st; valitsemissektori võlatase väiksem kui 60% SKP-st jne.

Kuhu me oleme tänaseks jõudnud? Eesti valitsemissektori võlatase on küll jätkuvalt madalaim Euroopa Liidus, aga on kavandatud jõudma tänavu juba ligi viiendikuni SKP-st. Eelarvepuudujäägiks on Eesti Pank prognoosinud alanud aastaks 4,6% SKP-st. Järsult kasvanud inflatsioon ületas eelmisel aastal euroala keskmist, mis teatavasti ka ise järsult kasvas, vahepeal juba lausa 16%. Maastrichti kriteeriumitele Eesti täna ilmselgelt ei vastaks.

Eesti tõusmine euroala suurima inflatsiooniga riikide hulka ei ole kindlasti olnud vältimatu. Inflatsioonil on loomulikult palju põhjuseid, kuid olulist rolli mängivad siiski ka riikide eelarvepoliitika ja poliitilised otsused laiemalt.

On vaieldamatu tõsiasi, et inflatsiooni kasvule aitas Eestis kaasa näiteks nn. pensionireform, mille läbisurumisega hoopleb “Isamaa”, sest selle tulemusel läks palju pensionifondidest vabanenud raha otse tarbimisse. Pikemas perspektiivis on selle reformi tagajärjeks ilmselt ka struktuurne puudujääk, mida tuleb hakata kompenseerima maksutõusudega, kuid lühiajaliselt aitas see kaasa inflatsiooni kasvule.

Poliitikute reaktsioon tarbijahindade kiirele kasvule on olnud suurendada kõikvõimalikke toetusi ja tõsta riigieelarveliste asutuste töötajate palkasid. Valimistel võisteldakse nüüd omavahel selles, kes lubab seda tegevust kõige hoogsamalt jätkata, sest nii loodetakse saada hääli kodanikelt, keda tarbijahindade kasv on valusalt puudutanud.

Paraku saab see “ravim” pakkuda aga vaid ajutist leevendust, sest mõjub tegelikult ise haigust süvendavalt. Tõenäoliselt aitab toetuste suurendamine ja palkade tõstmine võita tõesti nende valijate hääli, kellele seda lubatakse, aga see ei aita kahjuks ohjeldada inflatsiooni ehk raha väärtuse langemist. Täpselt vastupidi. Halvimal juhul võib see viia hoopis hüperinflatsioonini.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

Euroopa keskpankade peamine ülesanne on teatavasti hinnastabiilsuse hoidmine – eesmärgiks on seatud hoida inflatsioonimäär 2% tasemel. Poliitilistel põhjustel ja euroala riikides langetatud poliitiliste otsuste mõjul on sellest sihist küll kohati päris kõvasti kõrvale kaldutud, aga minu arvates on see mitte elukauge ideaal, vaid realistlik eesmärk, mille poole liikumist peaksid toetama kõik vastutustundlikud poliitikud.

Eesti Pank leidis juba oma 2021. aasta sügisel avaldatud majandusprognoosis, et aitamaks ohjeldada hinnatõusu ja hoidmaks sellega inimeste ostujõudu ning eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet, on mõistlik viia riigieelarve 2023. aastaks tasakaalu. Kahjuks seda ei tehtud, riigieelarve on jätkuvalt suures miinuses, kulud ületavad tulusid.

Uus valitsus peab toetama hinnastabiilsust!

On oluline, et pärast eelseisvaid valimisi moodustatav valitsus aitaks kaasa Eesti väljumisele inflatsiooni nõiaringist. Weimari vabariik on tänapäeva inimeste jaoks võib-olla liiga kauge ajalugu ega ütle siinkohal paljudele midagi, aga paljud nõukogude ajal elanud mäletavad kindlasti seda, kui kiiresti rubla lõpuks oma väärtust kaotas. Analoogia ei ole muidugi täielik, kuid hoiatava näitena siiski sobilik: inflatsiooni ohjeldamine on vajalik ka valitseva riigikorra kindlustamiseks.

Kuidas seda siis teha? Terve rea konkreetseid ettepanekuid võib selle kohta leida minu valimisprogrammist, mille avaldan siin 24. jaanuaril. Inflatsiooni ohjeldamine peaks minu arvates olema üks nende valimiste võtmeküsimustest. Mitte see, kuidas leevendada inimestele inflatsiooni mõjusid (valdavalt pakutakse selleks välja meetmeid, mis mõjuksid ise inflatsiooni hoogustavalt), vaid just inflatsiooni ohjeldamine. Kui see täna seda ei ole, näitab see lihtsalt Eesti poliitilise klassi läbikukkumist riigi ja ühiskonna arengu seisukohalt tõeliselt oluliste teemade tuvastamisel.