Vastused Postimehe küsimustele euroteemadel

Postimees esitas valimistel osalevatele erakondadele viis küsimust, et uurida nende seisukohti Euroopa Liidu ja eurointegratsiooni osas. Panen siia kirja enda vastused, mis lehte ei jõudnud, sest valimistel osalevatele üksikkandidaatidele neid küsimusi ei esitatud.

1. Sõda Ukrainas on esile toonud, et konsensusliku otsustus­mehhanismi tõttu ei suuda Euroopa Liit kiiresti ega jõuliselt reageerida. Kas Euroopa peaks liikuma enamus­häältega otsustus­protsessi suunas, ja kui, siis millistes küsimustes?

Ei peaks. Kuigi konsensuse otsimine võib tekitada kohati frustratsiooni, on see ainuõige lähenemisviis, sest katsed suruda riikidele peale selliste otsuste jõustamist, millega nad ei ole nõustunud, saavad viia üksnes liidu edasise murenemiseni, mis ei ole tegelikult selle kui terviku huvides.

Peatusin sel teemal lühidalt eelmisel aastal, kirjutades Urmas Paeti raamatust “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”, milles ta soovitab loobumist konsensuse otsimisest. Märkisin siis, et ALDE Partei üksikisikutest liikmete, kelle hulka ma kuulun, “aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.”

“Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel,” lisasin ma samas. “See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.”

2. Euroopa Liit on siiani toetunud põhiliselt pehmele jõule, kuid liidu tasemel tal sõjaline võimekus praktiliselt puudub. Kas EL peaks tugevdama oma ise­seisvat kaitse­võimet ja vähendama sõltuvust Ameerika Ühend­riikidest, nagu on soovitanud Prantsusmaa president Emmanuel Macron?

Ei peaks. Ka vastuseks sellele küsimusele saan tsiteerida siin nüüd lihtsalt enda arvustust Paeti raamatule: “Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.”

3. Euroopa Liit pole juba kümme aastat uusi liikmeid vastu võtnud, kuid nüüd said kutse liituda Ukraina ja Moldova. Kui kiiresti ja kui jõuliselt peaks see protsess algama ja lõpule viidama? Kas EL peaks rakendama laienemise puhul mitme­kiiruselise Euroopa ideed?

Riikide liitumiseks Euroopa Liiduga on kehtestatud selged kriteeriumid, mida ei tohiks minu arvates ühegi riigi puhul eirata, sest nende täitmisest sõltub ka Euroopa Liidu enda edasine toimimine. Lisaks Ukrainale ja Moldovale on praegu kandidaatriigi staatuses Albaania, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Türgi. Kõiki neid riike tuleks käsitleda eraldi, kuid kohelda võrdselt – see tähendab, et kõigile peavad kehtima samad tingimused. Nende tingimuste täitmine sõltub aga suuresti nimetatud riikidest endist. Topeltstandardite kasutamine ei oleks mõistlik poliitika.

4. Euroopa Liit ei ole suutnud välja töötada põhi­mõtteid, kuidas toime tulla massi­rände­lainetega, mis Euroopa naabrus­konna stabiilsust ähvardavate mitme­külgsete ohtude tõttu on väga tõe­näolised. Kuidas peaks EL menetlema pagulas­tulvasid, mis koormavad ELi välis­piiridel asuvaid riike nii lõunas kui ka idas?

Menetlemine peaks toimuma loomulikult vastavalt seadustele. Eestis kehtib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis selliseid asju reguleerib. Rändesurve vähendamiseks on oluline tegeleda selle juurpõhjustega: panustada arengukoostööle, tegeleda kliimapoliitika ja pingelõdvendusega, et maailmas oleks vähem inimesi, kes kodumaal valitseva viletsa olukorra, kliimamuutuste ja sõdade tõttu liikvele lähevad. Samas on vaja tugevdada piirivalvet Euroopa Liidu välispiiridel ja sõlmida tagasivõtulepinguid ning muid kokkuleppeid kolmandate riikidega – toetada pagulaste püsimist nende päritoluriikide läheduses. Praktika on juba tõestanud, et Euroopa Liitu jõudnud pagulaste ümberjagamine liikmesriikide vahel on avatud piiridega Schengeni ruumis mittetoimiv lahendus. Samas on vaja kindlasti tugevdada jõupingutusi pagulaste integreerimiseks Euroopa ühiskonda, et ei toimuks nende getostumist, kapseldumist väljaspool Euroopa väärtusruumi seisvatesse paralleelühiskondadesse ja/või ühinemist kriminaalse põhjakihiga.

5. Euroopa seadusi väga ei arutata ning asjad, mis meie elu muudavad, jõuavad meieni justkui üllatusena, kuigi ei tohiks. Kuidas peaks Euroopa Liit hakkama saama demok­raatliku defitsiidiga? Kas tuleks luua Euroopa asjade ministri ameti­koht, kes ei laseks seadustel millegi muu vahele kaduda?

See, mida ja kui põhjalikult avalikus ruumis arutatakse, sõltub tegelikult suurel määral ajakirjanikest, ajakirjanduse ehk suurte meediamajade prioriteetidest. Euroopas leidub riike, kus Euroopa teemad on avalikus inforuumis palju olulisemal kohal kui Eestis, sest seal mõistetakse nende tähtsust paremini.

Kuigi mõnes riigis on tõesti olemas Euroopa Liidu asjade ministri ametikoht, puudub meil selle järele akuutne vajadus, sest Euroopa Liidu asjadega peavad nii või teisiti tegelema kõik ministrid. Sellise eraldi ametikoha loomine ei oleks Eesti-suguses väikeriigis otstarbekas, suurendaks valitsemiskulusid ja mõjuks pigem vastutust hajutavalt. Parem on süsteem, kus iga minister ja ministeerium vastutab kindla valdkonna eest ja seda ka Euroopa Liidu asjades, näiteks maaeluministeerium tegeleb põllumajandusküsimustega jne.

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandil on teatud mõttes olemuslikult vältimatu, sest demokraatia saabki toimida korralikult ainult rahvusriikide tasandil. Eesti jaoks on väga oluline, et Euroopa Liit jääks võimalikult suurel määral võrdõiguslike riikide liiduks, kus ei hakka domineerima üksnes suurema elanike arvuga suurriikide hääl. Selles mõttes ei ole “demokraatia defitsiidi” vähendamine Euroopa Liidu tasandil üldse meie huvides.

Loomulikult võiks aga Euroopa Liiduga seotud ning selle liikmelisusest tulenevat seadusandlust meie avalikus inforuumis ehk ajakirjanduses rohkem arutada.