Rubriik: RK2023

Eeldades, et avaldatud hääletustulemused vastavad nüüd tegelikkusele, oli minu isiklik häältesaak nendel valimistel küll enam-vähem ootuspärane, kuid seoses Sakala valimisblogis ilmunud kummalise teatega (alltoodud kuvatõmmis) esitasin Vabariigi Valimiskomisjonile siiski selgitustaotluse, milles…

…palun selgitada: 1. Kuidas sai selline viga hääletustulemuste esitamisel üldse tekkida? 2. Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele? 3. Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Enne oma selgitustaotlusele vastuse saamist ma seda teemat pikemalt ei kommenteeri (on juba soovitatud hääletustulemused vaidlustada, kuid ootaks siiski ära asjaosaliste selgitused), sest see asi tundub hetkel lihtsalt liiga absurdne.

Praeguse seisuga kogusin kokku 124 häält ehk 0,32% kõigist Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas kehtivaks loetud häältest. Midagi võib veel häälte ülelugemisel muutuda, aga tõenäoliselt mitte palju. Nii et võib juba tulemustesse täpsemalt sisse vaadata küll.

Kas minu valimiskampaania omas hääletustulemusele üldse mingit mõju?

Hääli tuli mulle kõigist Järva- ja Viljandimaa omavalitsustest. Toetus jagunes maakondade vahel suhteliselt ühtlaselt (Viljandimaal sain 0,33%, Järvamaal 0,30% häältest). Viljandi linnas sain viimaste kohalike valimistega võrreldes juurde paar toetajat.

Veidi üllatas nüüd see, et e-häälte osakaal jäi keskmisest madalamaks (minul 45,16%, valimisringkonnas tervikuna 49,13% kehtivaks loetud häältest), sest peaaegu kogu minu valimiskampaania toimus veebis.

Võrreldes varasemalt selles valimisringkonnas parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaatidega oli häältesaak enam-vähem keskmine: 2019. aastal sai Jüri Malsub ainsa üksikkandidaadina 90 häält (0,24%), aga 2015. aastal Heli Koit ainsa üksikkandidaadina 176 häält (0,46%).

Eeltoodut arvestades võib esmapilgul ju näida, et minu valimiskampaania ei avaldanudki hääletustulemusele nüüd mingit märkimisväärset mõju – korjasin lihtsalt kokku need hääled, mille võinuks saada iga teine inimene, kui ta siin minu asemel üksikkandidaadina valimistel oleks osalenud.

Kui vaadata teiste tänavuste üksikkandidaatide häältesaake, siis selle järeldusega aga siiski nõustuda ei saa. Valimistel osales nüüd kümme üksikkandidaati. Nii kogutud häälte arvult kui ka osakaalult oma valimisringkonnas olin Mihhail Stalnuhhini ja Vladas Radvilavičiuse järel, kes on mõlemad kahtlemata palju tuntumad tegelased, nüüd kolmas, edestades selgelt kõiki ülejäänusid. See tuleb kirjutada ilmselt ikkagi toimunud valimiskampaania arvele.

Järva- ja Viljandimaal kandideerinutest jäi nüüd 22 kandidaati häältesaagilt minust tahapoole. Nende hulgas mitmed, kes tegid aktiivselt tänavakampaaniat, figureerisid suurtel plakatitel ning arvukatel valimisreklaamidel ajalehtedes ja veebis.

Minu valimiskampaania kogukulu (va. kandidatuuri registreerimiseks tasutud kautsjon) oli 546 eurot, mis teeb ümmarguselt 4,4 eurot iga saadud hääle kohta. Veidi enam kui pool sellest kulus postituste võimendamisele Facebookis. Võrreldes päris mitmete nüüd kangesti Riigikokku pääseda ihanud tegelastega, kes kulutasid oma kampaaniale kümneid tuhandeid eurosid (50–60 eurot iga saadud hääle kohta), läks ju tegelikult väga hästi.

Valimistulemustest üldisemalt

Oma veebruari lõpus tehtud prognoosis ennustasin peaaegu täpselt, kes pääsevad parlamenti meie valimisringkonnast: sotsidest Lauri Läänemets ja Helmen Kütt, Isamaast Helir-Valdor Seeder (ja Viljandist pärit Riina Solman, kes kandideeris Tallinnas), Keskerakonnast Jaak Aab (Kersti Sarapuu jäi esialgu siiski välja), Reformierakonnast Jürgen Ligi ja Pipi-Liis Siemann ning EKRE-st Jaak Madison, kelle asendusliikmena läheb Riigikokku taas Kalle Grünthal, sest Madison jätkab europarlamendis. Ando Kiviberg (Eesti 200) kõigub, täpselt nagu ennustasin, kusagil piiri peal.

Samas pakkusid valimistulemused siiski üllatusi. Reformierakonna võit tuli oodatust suurem. EKRE langust ma ei eeldanud, kuigi pärast seda Prigožini skandaali võis seda oodata. Keskerakonna puhul oli muidugi teada, et varasemaga võrreldes nende positsioonid kindlasti nõrgenevad, aga ma ei arvanud, et kohti kaotatakse nii palju. Eesti 200 esines üle ootuste hästi. Sotside langus jäi oodatust väiksemaks. Isamaa tulemus oli ettearvatav. Hea, et Parempoolsed ületasid künnise, mis tagab neile riigipoolse rahastuse. Kahju, et see ei õnnestunud rohelistel.

Nende valimiste suurim üllataja oli kindlasti Vasakpartei, täpsemalt selle ridades valimistel osalenud liikumise Koos/Вместе üks juhte Aivo Peterson, kes tegi Ida-Virumaal Mihhail Stalnuhhini (4578 häält) järel ja Yana Toomi (3458 häält) ees paremuselt teise tulemuse (3970 häält), röövides sellega Stalnuhhinilt ilmselt isikumandaadi (selle saamiseks olnuks seal vaja koguda 4927 häält). Stalnuhhin ning Peterson jäid nüüd küll mõlemad parlamendist välja, aga Vasakpartei (üleriigiliselt 2,4% häältest) sai õiguse riigipoolsele rahastusele.

Kohtade jaotust vaadates tundub mulle nüüd kõige tõenäolisem, et võimule tuleb valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Isamaa. Aritmeetiliselt on võimalikud ka mitmed muud kombinatsioonid, aga need on kõik tunduvalt ebatõenäolisemad. Koalitsioon EKRE-ga on Kaja Kallase poolt välistatud. Keskerakonnaga oleks parlamendis koos 53 kohta, aga see ei ole piisav ülekaal. Eesti 200 ja Reformierakond omavad kahepeale kokku enamust (51 kohta), aga mitte piisavat, mistõttu tuleb kaasata lisaks sotsid või Isamaa – maailmavaateliselt on lihtsam teha koostööd Isamaaga ja sellisel juhul jääb ka opositsioon rohkem killustunuks. Pealegi on siis Isamaa ohjeldamiseks alati varuks võimalus asendada nad valitsuses vajaduse korral sotsidega. Seetõttu ennustangi nüüd just sellist uut kolmikliitu.

Üheks selle kolmikliidu programmiliseks ühisosaks on juhtumisi soov piirata Vene kodanike hääleõigust Eestis toimuvatel kohalikel valimistel. Arvestades seda, mida näitasid äsjased valimised juba praegu Ida-Virumaal valitsevate meeleolude kohta, võib seda võrrelda tiku viskamisega püssirohutünni, aga eestlastest valijatelt on saadud selleks nüüd täiesti selge mandaat – on raske näha, kuidas võiks selline koalitsioon selle hetkel kehtiva põhiseadusega selgelt vastuolus oleva lubaduse täitmata jätta. Nii et riik liigub praegu kursil, kus EKRE ning Reformierakonna jätkuvale vastasseisule lisandub veel ka olukorra jätkuv pingestumine kohalikul eesti-vene teljel. Palju õnne kõigile!

PS. Ise kavatsen ma hakata valmistuma nüüd muidugi vaikselt Euroopa Parlamendi valimisteks, mis toimuvad teatavasti juba järgmisel aastal. ALDE Partei liikmena teen Reformierakonnale ning Keskerakonnale loomulikult ettepaneku osaleda nendel valimistel ühise nimekirjaga 🙂

Võimalus pääseda üksikkandidaadina parlamenti, nagu ma olen oma valimiskampaania käigus pidevalt rõhutanud, on üksnes teoreetiline. Valimiskünnis jääb ilmselt ületamata ka erakondadel Eestimaa Rohelised ja Parempoolsed. Nende mõlema sisuliseks eesmärgiks on koguda vähemalt 2% häältest, et hakata saama riigieelarvest erakondadele jagatavat toetust, mis võimaldaks neil jätkata oma organisatsiooni ülesehitamist, et saavutada parem tulemus järgmistel valimistel.

Minu hinnangul olen ma üksikkandidaadina nende nimetatud erakondadega Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas enam-vähem samas kaalukategoorias. Parlamenti ei pääse meist keegi, kuid saab olema huvitav vaadata, milline tuleb meie omavaheline järjestus ja kas suudame koguda siin kõik kokku vähemalt 5% häältest.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Neist jõududest, mis pääsevad tõenäoliselt parlamenti, on Järva- ja Viljandimaal kõige nõrgem seis sotsidel. Ühtegi isiku- ega ringkonnamandaati ei õnnestunud neil siit saada juba eelmine kord. Nelja aasta eest kogusid nad üleriigiliselt 9,8%, Järva- ja Viljandimaal 12,5% häältest. Kompensatsioonimandaadiga pääses parlamenti Helmen Kütt. Asendusliikmena pärast eurovalimisi lisaks veel Lauri Läänemets, kellest on saanud tänaseks erakonna juht.

Küsitluste kohaselt kavatseb sotse toetada tänavu nii üleriigiliselt kui ka Järva- ja Viljandimaal umbes 7% valijatest. Selle tulemusel võivad nad saada parlamendis 5–7 kohta. Kuna Läänemets on nüüd erakonna üleriigilises nimekirjas esimene ning Kütt neljas, jätkavad mõlemad tööd ilmselt ka parlamendi uues koosseisus.

Läänemetsast on vahepeal saanud küll erakonna juht ning sotside Järva- ja Viljandimaa valimisnimekirja esinumber, kuid ta võib saada nüüd isegi vähem hääli kui eelmine kord, sest paljud varasemad toetajad on temas pettunud. Viimaste kohalike valimiste eel lubas ta Türi valijatele, et valimiste võitmise korral asub ta kindlasti Türi vallavanemaks (sotsid maskeerusid seal siis laiema toetajaskonna võitmiseks valimisliiduks, nagu Viljandis), kuid pärast valimisi eelistas siiski riigikogulase tähtsat ametit.

Läänemetsa isiklik häältesaak on nüüd huvitav selles mõttes, et sellest võib sõltuda tema jätkamine erakonna juhina. Kui ikkagi juhtub nii, et erakond kaotab parlamendis ligi pooled senistest kohtadest ja ta ei suuda isegi siin valijaid enda taha koondada, võetakse tõenäoliselt varsti ette mingi vangerdus, et minna juba järgmisel aastal toimuvatele Euroopa Parlamendi valimistele tugevama juhiga.

Erakond Isamaa

Isamaa seis on küsitluste kohaselt nii üleriigiliselt kui ka meie valimisringkonnas veidi parem. Neid kavatseb toetada 8–10% valijatest, parlamendis saadakse tõenäoliselt 7–8 kohta. Üleriigilise nimekirja kaudu pääseb kindlasti parlamenti erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, aga ka Viljandist pärit riigihalduse minister Riina Solman, kes kandideerib Tallinnas (tema on üleriigilises nimekirjas 4. kohal). Isamaa jätkab kõigi eelduste kohaselt valitsuses ning enne eurovalimisi erakonna juhti vahetama ei hakka. Edasine sõltub sellest, kas koht Euroopa Parlamendis jääb erakonnale järgmisel aastal alles või mitte.

Eesti 200

Küsitluste põhjal tehtud prognooside kohaselt võib Eesti 200 saada parlamendis 9–11 kohta. Ringkonnamandaadi saamiseks peaks nad koguma Järva- ja Viljandimaal vähemalt 14,3% häältest, kuid ükski küsitlus neile siin nüüd sellist tulemust ei ennusta. Erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas, mille alusel jaotatakse kompensatsioonimandaate, on siinsetest kandidaatidest esimene Ando Kiviberg, kes asub seal aga alles 13. kohal.

Kiviberg võib siiski pääseda parlamenti, kui erakonnal läheb valimistel üle ootuste hästi ja/või see kaasatakse valitsusse ning mõni üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat loobub oma mandaadist või läheb ministriks. Kadri Paasil, kes kulutas oma isiklikule valimiskampaaniale 35000 eurot, aga ka Kaspar Taimsool ei ole nüüd sisuliselt mingit lootust parlamenti pääseda.

Keskerakond

Küsitluste kohaselt võib Keskerakond saada Järva- ja Viljandimaalt nüüd ühe ringkonnamandaadi, nagu 2019. aastal, mille võtab taas Jaak Aab. Kui peaks juhtuma, et ringkonnamandaat jääb saamata, pääseb erakonna üleriigilises nimekirjas 6. kohal olev Aab aga parlamenti kompensatsioonimandaadiga. Seda kaudu pääseb sinna kindlasti ka Kersti Sarapuu, kes on erakonna üleriigilises nimekirjas 8. kohal. Asendusliikmena võib pääseda sinna hea õnne korral taas ka Peeter Rahnel.

EKRE ja Reformierakond

Kõige lahtisem on tulemus EKRE ja Reformierakonna puhul. Nende parteide poolt valijatele etendatav suur vastasseis, mida Järva-ja Viljandimaal kehastavad eelkõige Jürgen Ligi ja Jaak Madison, tõmbab enda taha kõige rohkem juhuslikke valijaid, kellel ei ole mingit kindlat erakondlikku eelistust. Palju sõltub sellest, kumb jõud suudab nüüd veel viimastel päevadel veenvamalt esineda ja selliseid kindla eelistuseta inimesi valima mobiliseerida.

Kuigi nende omavahelise vastandumise tõttu võib näida, et Reformierakonda ja EKRE-t valivad täiesti erinevad inimesed, ei ole see praktikas alati päris nii. Mulle endale on üks inimene öelnud, et kaalus valimist Jaak Madisoni ja Jürgen Ligi vahel, aga otsustas anda hääle mulle just selle tõttu, et minu arvates peaks tulema nüüd võimule nn. rahvusliku ühtsuse valitsus, mille moodustavad Reformierakond ja EKRE, kes sellest ise praegu midagi kuulda ei taha – need erakonnad ning nende poliitikud on vähemalt osade valijate silmis palju sarnasemad, kui nad ise arvavad.

Küsitluste kohaselt peaks Reformierakond saama nüüd parlamendis 32–34 ja EKRE 22–24 kohta. Kahekesi suudaksid nad moodustada stabiilse valitsuse, mida oleks Eestile praeguses keerulises julgeolekuolukorras väga vaja, aga teineteist välistades saadakse vältimatult ebakindel koalitsioon.

Kandidaatide nimekirjasid vaadates võib ennustada, et EKRE esindajana osutub Järva- ja Viljandimaalt valituks Jaak Madison, aga tema jätkab oma tööd europarlamendis ning asendusliikmena pääseb Riigikokku taas Kalle Grünthal. Reformierakond võtab Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast tõenäoliselt kaks mandaati, mille saavad Jürgen Ligi ja Pipi-Liis Siemann.

Kokkuvõte

Väga suuri muudatusi need valimised endaga Järva- ja Viljandimaa esindajate osas parlamendis kaasa ei too. SDE ridadest osutuvad valituks Lauri Läänemets ja Helmen Kütt, Keskerakonnast Jaak Aab ja Kersti Sarapuu, Isamaast Helir-Valdor Seeder ja EKRE-st Jaak Madison, keda hakkab asendama Kalle Grünthal. Reformierakonna esindajana jätkab Jürgen Ligi ning eelmine kord siit valitud Yoko Alenderi asemel, kes valitakse sel korral parlamenti Tartust, võtab koha sisse Pipi-Liis Siemann. Riigikokku võib, aga ei pruugi pääseda Ando Kiviberg – sõltub sellest, kas Eesti 200 kaasatakse nüüd valitsusse ja/või kui palju see üleriigiliselt hääli kogub.

PS. Mis puudutab minu isiklikku häältesaaki, siis see on nüüd tegelikult suhteliselt ebaoluline. Valimistest kavatsen ma võtta, nagu märkisin juba enne viimaseid kohalikke valimisi, ühel või teisel kujul osa ka edaspidi. Kui mitte kandidaadi, siis valijana kindlasti.

Järvamaa noortevolikogud korraldasid teisipäeval Paides valimisdebati, mis oli minu jaoks nüüd üldse esimene ja viimane. Olin kutsutud ka päev varem Tarvastu Gümnaasiumis toimunud debatile, aga seal ma ei osalenud, sest andsin ise samal ajal koolis tunde. Ühelegi ajakirjanike korraldatud debatile mind ei kutsutud (teatavasti on üksikkandidaadid nende hulgas domineeriva mõtteviisi kohaselt mingid külahullud, kelle üle on lahe ilkuda, aga keda tõsiselt küll ei tasu võtta).

Erakondade kohalikest esinumbritest osalesid Wittensteini Tegevusmuuseumis toimunud debatil Jürgen Ligi (Reformierakond), Ando Kiviberg (Eesti 200) ja Helir-Valdor Seeder (Isamaa). EKRE-t esindas Türi abivallavanem Elar Niglas, Keskerakonda Järva vallavanem Toomas Tammik, sotse Birgit Sitska, parempoolseid Ermo Täks ja rohelisi Oliver Rohesalu. Isamaad pidi algse kava kohaselt esindama Ajakeskuse Wittenstein teadusjuht Ründo Mülts, aga viimasel hetkel tehti muudatus.

Enne teisipäeva peatusin ma Paides pikemalt viimati umbes 20 aastat tagasi, kui sain Tallinnast suvel Viljandi poole hääletades auto peale, millega sõitnud tüdrukud viisid mind sinna ekskursioonile (käisime poes süüa ostmas ja vallitornis, aga lõpuks sattusime väikesesse liiklusavariisse, mille tõttu tuli auto seal neist ühe tuttava juurde lükata, ja sõitsime bussiga tagasi Tallinna – rohkem ei ole ma neid näinud, ei tunneks enam ilmselt äragi, ei tea mis neist on saanud). Nüüd läksin aegsasti kohale, et vaadata kuidas see linn on vahepeal muutunud.

Vaatasin ühtlasi üle ka Wittensteini Tegevusmuuseumi ekspositsioonid. Huvitav koht. Soovitan ajalooõpetajatel seda võimaluse korral kindlasti õpilastega külastada. Seal on võimalik tellida gruppidele ka mitmesuguseid erinevaid töötubasid, alates sepikoja õpitoast ja lõpetades 19. sajandi foto õpitoaga, kus osalejad saavad teha endast ise ajastutruu foto.

Poliitilise polariseerumise vähendamine

Aga nüüd siis kokkuvõte valimisdebatist. Küsimusele, mida uus valitsus esimese asjana tegema peaks, vastasin ma, et kõigepealt tuleb see valitsus luua ning minu arvates, nagu on kirjas ka minu valimisprogrammis, võiks sündida nn. rahvusliku ühtsuse valitsus, kuhu kuuluvad nii Reformierakond kui ka EKRE – märkisin, et see võiks olla esimene samm poliitilise polariseerumise vähendamise suunas.

Siinkohal pean kerima siiski ajas veidi tagasi, sest ruttasin nüüd juba sündmustest ette. Enne debatti toimus samas Uku Valneri valimisteemaline töötuba, mida samuti ma jälgisin. Saabusid järjest ka erakondade esindajad. Vahepeal oli paus, mille ajal vestlesin EKRE esindaja Elar Niglasega, kellega olin puutunud varasemalt veidi kokku seoses õpingutega Skytte instituudis, näiteks aines poliitiline süsteem, kus andsin tagasisidet tema tööle. Meie õppejõuks oli selles aines Liisa Talving, kes selgitab alltoodud videos mõistet “polariseeritus”.

Skytte instituut on avaldanud nüüd seoses valimistega terve rea selliseid lühikesi videosid, milles Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala õppejõud selgitavad valimistega seotud mõisteid. Tasub tutvuda!

Nii, liigume edasi järgmise punkti juurde, tagasi valimisdebati juurde!

Fookus tuleks seada selgelt taastuvenergiale

Kui jutuks tuli energeetika, nõustusin roheliste esindaja Oliver Rohesaluga, et fookus tuleks seada selgelt taastuvenergiale. “Eesti on väike riik ja siin ei saa joosta energiatootmise arendamisel kõigis erinevates suundades. See tuumajaama projekt, mis praegu välja on käidud, on ju selgelt ebarealistlik. Samamoodi vesiniku laialdane kasutamine tundub utopistlik lahendus. Mis jääb, see on tuul, päike, biogaas ja koostootmisjaamad. See on see, mida tuleks arendada. Muidugi ka uurida maapõuenergia kasutamist. Praegu juba need uuringud käivad, seda jätkata,” selgitasin enda nägemust.

Erakondade esindajad olid Eestisse tuumajaama rajamise küsimuses üldiselt siiski entusiastlikumad, pooldades enamasti vähemalt vastavate uuringute tegemist. “Nagu siit näha oli, selle tuumajaama projekti eestvedajate lobitöö erakondade juures on kandnud vilja, peaaegu üksmeelne see toetus neil sellele,” märkisin selle peale. “Muidugi, kui mõelda kliimamuutustele, maailmas tervikuna tuumaenergia on kindlasti üks asi, mis aitab kaasa süsinikdioksiidi õhkupaiskamise vähendamisele, aga konkreetselt selle Eesti projekti puhul on ju, et tahetakse kasutada tehnoloogiat, mida kusagil maailmas ei ole praktikas kasutatud veel. Eesti peaks siis olema mingis mõttes nagu katselabor. Noh, võib muidugi uurida ja kaaluda ja proovida ja sinna mingeid rahasid alla panna, et seda kõike teha, aga mis sellest lõpuks välja tuleb… Mulle isiklikult tundub, et see on üsna ebarealistlik projekt lihtsalt. Kuluallikas lihtsalt tuleb sellest.”

Samas nõustusin Isamaa esimehega selles, et ka taastuvenergia kasutamisega kaasnevad omad probleemid. “Nõustuks siin härra Seedriga, et ka tuuleenergia kasutamisel on kindlasti oma keskkonnajalajälg ja põldude täisehitamine päikeseparkideks ei ole ilmselt kõige mõistlikum maakasutus,” ütlesin ma. “Nii et väga oluline on energia säästmine, kokkuhoid. Üks suur asi, mida riik saaks selle heaks teha, on toetada Kredexi kaudu – siis senisest veelgi suuremas mahus – elamute rekonstrueerimist, et paraneks nende energiatõhusus. Samamoodi arendada edasi ühistransporti, tasuta ühistransporti siis, et väheneks inimeste vajadus autodega sõita.”

Julgeolek, Tammsaare ja vene kirjandusklassika

Küsimusele, kui oluliseks peate häid suhteid väliste partneritega ja mis suunas näete arengut, vastasid erakondade esindajad järjest kinnitustega, et nad hindavad Eesti liitlassuhteid lääneriikidega kõrgelt. Rõhutati vajadust distantseeruda Venemaast, et kindlustada Eesti julgeolekut. Mina oma programmi selles osas ümber ei hakanud jutustama, sest ei soovinud kuulanud noortes liigset ärevust tekitada, kuid tõin lõpuks sisse järgmise vaatenurga.

“Ma nõustun siin eelkõnelejatega, aga,” hakkasin heietama, “täna siia sõites ma lugesin bussis sellist väljaannet nagu London Review of Books – suur Briti kultuurileht, umbes nagu Eestis Sirp. Selle viimasest numbrist jäi silma reklaam Anton Hansen Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” kahele esimesele osale, mis on nüüd siis avaldatud inglise keeles. Ja esimese osa kohta kasutati seal sellist sõna nagu tolstoilik ehk siis viide tuntud vene kirjanikule Lev Tolstoile. Teise osa kohta kirjutati, siis selles reklaamtekstis, et dialoogid on võrreldavad suurte vene romaanikirjanike omadega.”

“See on see, kuidas meid Lääne poolt vaadates sageli nähakse, et Eestit nagu defineeritakse kuidagi Venemaa kaudu. Selles mõttes geograafia mingis mõttes ikkagi on saatus, et Venemaa on meil siin kõrval ja pikemas perspektiivis on vaja jõuda kuidagi mingite normaalsete suheteni, aga see muidugi eeldab seda, et Venemaal toimub kõigepealt tõeline režiimimuutus, ja millal see tuleb, ei tea, aga lihtsalt, et kunagi loodetavasti midagi ikkagi muutub seal ka,” üritasin lõpetada optimistlikul toonil.

Tulemusstipendiumid, läbipõlemine ja vaimne tervis

Haridusele pühendatud osas märkisin, et “üliõpilaste vaatepunktist on kindlasti oluline teema näiteks tulemusstipendiumid, mis on praegu suhteliselt madalad, 100 eurot, ja neid jagatakse vähe. Võib olla ka nii, et pääsed magistrantuuri paremusjärjestuses esimesena, aga ei saa seda, või siis õpid ainult A-dele ehk viitele gümnaasiumi mõttes, aga ei saa seda, sest seal nende stipendiumide jagamisel on ka oma kvoodisüsteem ja erialade paremusjärjestused. Sinna kindlasti oleks üliõpilaste vaatepunktist raha juurde vaja.” Olen vestelnud päris mitmete üliõpilastega, kes on väljendanud praeguse korraga rahulolematust, ning teema oli mõne aja eest jutuks ka Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi kursusevanemate koosolekul. Vajadusega stipendiumide süsteem üle vaadata nõustusid nüüd mitmete erakondade, näiteks Isamaa, EKRE ja SDE esindajad.

Rääkisin veidi ka õpetajate läbipõlemisest, mis on teatavasti üks õpetajate põua põhjustest. “Alustavate õpetajate läbipõlemise üheks suureks põhjuseks on kindlasti töökoormus,” leidsin ma. “Kui kohe täiskohaga minna õpetajaks, siis see on üsna vaevarikas. Mina töötan ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, aga poole kohaga, samal ajal omandan õpetajaharidust ülikoolis, sest ma olen õppinud ajalugu ja riigiteadust, aga mitte õpetajaks. Kui seda [tööd ülikooli kõrvalt] täiskohaga peaks tegema, siis see oleks ikkagi keeruline.”

Jutuks tuli ka õpilaste vaimne tervis, millega seoses ütlesin, pöördudes eelkõige publikuks olnud kooliõpilaste poole: “Mul on üks konkreetne soovitus noortele, sõnastades veidi ümber ühte tuntud ütlust: ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, mõtle mida sina ise saad teha enda heaks. Esimene asi on siis korralik unerežiim, mitte ööd läbi üleval istuda, sooritusvõime kohe paraneb. Soovitan lugeda Kene Verniku raamatut “Hea une teejuht. Praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks” – palju asjalikke soovitusi.”

Valimisõiguse piiramise osas jäin eriarvamusele

Kui jutuks tuli üleminek täielikult eestikeelsele kooliharidusele, tõstatas Ando Kiviberg (Eesti 200) ka Venemaa kodanikelt Eestis kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmise küsimuse. Teiste erakondade esindajad olid põhimõtteliselt selle poolt, tuues seal vaid kohati välja, et tehniliselt on juba antud õigust keeruline ära võtta, ning asi läheks ilmselt kohtusse.

“Valimisõiguse kohta kõigepealt märgiks, et kui seda praegu hakata ära võtma nendelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt, nagu mõned erakonnad lubavad, siis ju sisuliselt tõugatakse neid inimesi sinna Kremli käte vahele. Neid on ju Eestis päris palju, tegelikult ikkagi kokku rohkem kui Järva- ja Viljandimaal valimisõiguslikke kodanikke. Tuleb arvestada ka sellega, mis seal Ida-Virumaal toimuma hakkab peale seda,” rõhutasin aga mina, “kuidas nende inimeste meelsus siis muutuma hakkaks, kas Eesti suhtes sõbralikumaks, teie arvates, või tõukaksime neid just sinna, kuhu ei taha tegelikult neid tõugata. See on nagu see murekoht praegu.”

“Risk selle kohta, et kui kremlimeelsetelt võtame hääleõiguse ära, siis tõukame nad Kremli rüppe – nad juba on seal,” kuulutas selle peale Kiviberg, tuues oma väite kinnituseks, et Venemaa presidendivalimistel toetas 94% Eestis hääletamas käinutest Putinit. “Venemaa valimistest osavõtuprotsent Eestis elavate Vene kodanike hulgas on suhteliselt madal,” leidsin aga mina. “See ilmselt ei näita seda terviku meelsust.” Vaatasin nüüd järgi, et viimastest Venemaa presidendivalimistest 2018. aastal võttis Eestis osa 34% hääleõiguslikest. See tähendab, et Putinile andis hääle tegelikult isegi veidi vähem kui kolmandik kõigist Eestis elavatest hääleõiguslikest Vene kodanikest, aga 2/3 seda ei teinud – nüüd tahetakse karistada selle esimese kolmandiku vaadete tõttu ka passiivset enamust, tõugates seda nii ilmselt vältimatult radikaliseerumise suunas.

Sellisel üheksa osalejaga valimisdebatil, mis kestab vaid poolteist tundi, on muidugi raske teemadesse süvitsi sisse minna, enamasti toimub lihtsalt oma seisukohtade markeerimine, aga kokkuvõttes võib selle debatiga minu vaatepunktist küll enam-vähem rahule jääda. Tervikuna on see järelvaadatav-kuulatav Facebookis.

PS. Veebruari keskel võttis minuga ühendust Äripäeva fotoreporter, kes teatas, et nad on koostamas valimiste eel veebis avaldamiseks fotolugu, milles keskendutakse eelkõige väiksematele või uuematele erakondadele ja üksikkandidaatidele, et nende valimiskampaaniat kajastada. Taheti teada, kas mul on kavas mõni eriline üritus, kuhu oleks võimalik kaasa tulla ja pilti teha. Pakkusin välja just selle ürituse, lisades hiljem, et huvitav oleks seda kajastada ehk just selle nurga alt, et see on üks vähestest valimisdebattidest, kuhu mind kui üksikkandidaati on üldse kutsutud. Kuid selle peale huvi rauges. Nojah, müüvama foto saaks kindlasti sellest, kui kandidaat kusagil tühjale saalile kõnet peab või tänaval meeleheitlikult mingeid trikke teeb, et kuidagi valijate tähelepanu saada.

PPS. Kuulasin nüüd ära ka teisipäeva õhtul Viljandis toimunud erakondade Järva- ja Viljandimaa esinumbrite debati, mille korraldasid Sakala ja Järva Teataja. Midagi läks võib-olla kaduma, sest kuulasin seda kahekordse kiirendusega, aga sellest lähtudes olgu nüüd lihtsalt mainitud, et kõige ebapopulaarsem punkt minu programmis on ilmselt mõte, et Eestis peaks tulema võimule rahvusliku ühtsuse valitsus, mille moodustavad Reformierakond ja EKRE. Vähemalt olen saanud sellele kõige rohkem negatiivset tagasisidet. Leidub palju neid, kes ei taha näha valitsuses neist üht või teist või kumbagi. Ja see kõlab muidugi tõesti nii, nagu laulaks keegi noore Villu Tamme häälega irooniliselt: Jaak Madison ja Jürgen Ligi, näe, sõbralikult teineteisele nüüd ulatavad käe, auu-auu auu-auu-auu. Kuid selline vastukaja tegelikult vaid kinnitab vajadust Reformierakonna ja EKRE lähenemise järele, sest on ju ise märk ühiskonna polariseerituse ulatusest.