Rubriik: arvamus

Kuna selgus, et ma osutusin nüüd Euroopa Parlamendi valimistega seoses SA Liberaalne Kodanik poolt korraldatud ennustusvõistluse (kokku 284 vastajat) võitjaks, panen siia pikemalt kirja, millised mõttekäigud mind selle ootamatu saavutuseni viisid. Võib-olla on kellelegi tulevikus prognooside tegemisel abiks.

Ma ei toetunud küsimustele vastates mingitele mitteavalikele andmetele ega isegi põhjalikule analüüsile. Tahtsin lihtsalt vaadata, mida nad inimestelt küsivad, ja täitsin siis juba ka ise selle küsimustiku ära, koostades muide samal ajal ühte muusikavideode esitusloendit (soovitan kuulata!) – ei olnud seega just väga tähelepanelikult vastamisele keskendunud.

1. Kas valimisaktiivsus tuleb üle või alla 34%?

Minu pakkumine: üle.

Valimisaktiivsus tuli 37,7%.

Nädal varem oleksin pakkunud tõenäoliselt pigem “alla”, sest mulle endale tundus, et valimiskampaaniad olid sel korral Eestis eriti sisutühjad ja ebahuvitavad, aga lõpuks vastama hakates leidsin, et tõenäoliselt tuleb valimisaktiivsus pigem siiski kõrgem. Põhjused, miks ma oma arvamust muutsin:

a) Isamaa massiivne lõpuspurt – selline raha tampimine reklaami ei saa jätta mõju avaldamata, eriti kui erakonna sõnum on nii lihtne, et võib tuua valimiskastide juurde ka neid, kelle jaoks kõik europarlamendiga seonduv on nagu mingi arusaamatu raketiteadus. Usun, et Isamaa valijate hulgas leidus nüüd isegi inimesi, kes arvasid oma häält andes, et nad valivad Jüri Ratase tagasi peaministriks.

b) Meedias levinud spekuleerimine selle üle, kas mõne erakonna nimekirjas saab rohkem hääli üks või teine kandidaat (Ratas/Terras/Reinsalu; Helme/Madison; sotside võimaliku teise eurosaadiku nimi jne.) – selline meediakajastus tekitab hasarti ehk kutsub sellistes inimestes, kellel on kalduvus hasartmängusõltuvuseks, esile peaaegu vastupandamatut soovi ka ise mõnele hobusele panustada.

c) Küsitlused võivad alahinnata venekeelsete valijate aktiviseerumise ulatust. Olin juba varem üsna kindel, et Aivo Peterson võib korjata ka nendel valimistel päris korralikult hääli. Lõpuks küsimusele vastates hakkasin aga mõtlema sellelegi, et paljud Mihhail Kõlvarti toetajad võivad kasutada neid valimisi võimalusena anda oma hinnang Tallinnas toimunud võimupöördele. Ja seda nad päris selgelt ka tegid.

2. Milline erakond võidab valimised?

Minu pakkumine: Isamaa.

Võitis Isamaa (21,5% häältest), järgnesid SDE (19,3%) ja Reformierakond (17,9%).

Lähtusin loetud pealkirjast, mille kohaselt üks viimastest küsitlustest Isamaa võitu juba ennustaski – see kinnitas mulle, et nende kampaania toimis. Sellised kõikuvad valijad, kes europarlamendiga seonduvast tegelikult ei huvitu, kaldusid lõpuks tõesti Isamaa taha, et väljendada lihtsalt rahulolematust praeguse valitsusega.

3. Kumb saab rohkem hääli, kas Mike Calamus või Kalle Grünthal?

Minu pakkumine: Calamus.

Calamus sai 989, Grünthal 368 häält.

Ma ei arvanud, et Calamus võiks saada palju hääli, aga oli selge, et suur osa Grünthali varasemast toetusest tuli tänu EKRE brändile ning eurovalimistel kalduvad tema senised valijad eelistama pigem EKRE senist eurosaadikut Jaak Madisoni, kelle asendusliikmena Grünthal on juba kahel korral Riigikokku pääsenud.

4. Kumb saab rohkem hääli, kas Jüri Ratas või Riho Terras?

Minu pakkumine: Ratas.

Ratas sai 33607, Terras 23909 häält.

Võimalik, et osaliselt on selle tulemuse taga ka Ratase paljuräägitud kampaania sotsiaalmeedias, kuid mina mõtlesin vastates pigem sellele, et Ratas tõmbab enda taha kõvasti varem Keskerakonda toetanud eestlasi, eriti maapiirkondades, aga Terras peab jagama seniseid Isamaa toetajaid varasemast rohkem Urmas Reinsaluga, kes kandideeris nüüd erakonna esimehena ning palju tõsisemalt ja pühendunumalt kui 2019. aastal.

5. Mitu protsenti hääli saab Aivo Peterson?

Minu pakkumine: 3%.

Tegelik tulemus: 3,1%.

Midagi enam-vähem sellist ennustas talle vahepeal ka üks küsitlus. Kartsin tegelikult, et ta võib koguda isegi rohkem hääli. Olin kindel, et Petersoni häälte osakaal Ida-Virumaal nüüd Riigikogu valimistega võrreldes mõnevõrra kasvab, sest tema vahistamine kohe pärast Riigikogu valimisi, naeruväärselt kõlav süüdistus ja juba üle aasta kohtuotsuseta vangis hoidmine on toetust talle venekeelsete valijate hulgas loomulikult pigem suurendanud.

Eesti meedias kujutatakse teda üldiselt mingi kohutava putinistina, aga oma toetajate silmis on Peterson ebaõiglaselt tagakiusatud poliitvang, kes soovib vaid rahu ja suhete normaliseerimist Venemaaga. Tema toetajate valimiskastide juurde mobiliseerimiseks tegid kõige kõvemat kampaaniat nüüd need eestlastest poliitikud, kes tulid välja venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega. Eestlaste hulgas on toetus talle aga marginaalne, nii et võis eeldada, et kokkuvõttes jääb % madalaks.

6. Mis on vähim häälte arv, millega saadakse mandaat?

Minu pakkumine: 8750.

Tegelikult: 9990.

Selle vastuse eest ma punkti ei saanud (punkti andis ± 500 häält). Alguses mõtlesin pakkuda 9200, kuid punktita oleksin jäänud ka siis. Kandidaadi osas samas aga ei eksinud. Mõtlesingi, et selleks on Sven Mikser, nagu 2019. aastal, kes nüüd jälle Marina Kaljuranna tuules europarlamenti pääses. Mõtlesin, et sotside toetajate hääled jagunevad nüüd kandidaatide vahel veidi ühtlasemalt kui eelmine kord, aga konkreetne häälte arv sai pakutud tegelikult üsna huupi.

7. Kas Marina Kaljurand saab rohkem hääli, kui kõik ülejäänud naiskandidaadid kokku?

Minu pakkumine: Ei.

Ei saanudki. Alguses mõtlesin küll, et see on üsna 50:50, aga siis mõtlesin, et tema senisest tegevusest eurosaadikuna on valijad kuulnud üsna vähe, võrreldes näiteks Jaak Madisoniga, kes on oma valijatega ju väga aktiivselt sidet hoidnud, seega Kaljuranna häältesaak eelmise korraga võrreldes tõenäoliselt kahaneb, sest ta on jäänud viimase viie aastaga Eesti valijatele lihtsalt võõramaks. Samas oli nüüd kandideerimas ka rida vahepeal Eestis esile tõusnud uusi naispoliitikuid (näiteks Lavly Perling jne.), nii et see vastus oli mul lõpuks üsna kindel.

8. Mitu protsenti e-häältest saab EKRE?

Minu pakkumine: 7%.

Tegelikult saadi: 6,9%.

Mõtlesin, et EKRE võib saada umbes 14-15% kõigist häältest (saadi 14,9%), aga kuna EKRE poliitikud on e-hääletust teravalt kritiseerinud ja kutsunud oma toetajaid üles valima pabersedeliga, siis võib nende osakaal e-häälte potis olla isegi poole väiksem, aga ei saa olla ka väga väike, sest e-hääletamine on ikkagi mugav ja inimestele meeldib mugavus. Pealegi oli minu meelest ka mingitel varasematel valimistel nii, et e-häälte arvestuses oli EKRE tulemus poole tagashoidlikum kui kõigi häälte kokkuvõttes.

9. Kas rohkem hääli saavad Parempoolsed või Eesti 200 pluss Rohelised?

Minu pakkumine: Parempoolsed.

Parempoolsed alustasid varakult ja tegid suhteliselt soliidse valimiskampaania, aga Eesti 200 on endale pidevalt ise jalga tulistanud ning erakond Eestimaa Rohelised oli jõudnud oma eksistentsis lihtsalt juba väga kriitilisse seisu – muidu ei oleks ma neile võib-olla isegi häält andnud.

10. Kes kogub Reformierakonna kandidaatidest paremuselt teise häältesaagi?

Minu pakkumine: Hanno Pevkur. Põhjus: ta on lihtsalt Reformierakonna toetajate hulgas üsna populaarne – paljud sooviksid näha tema tõusmist tagasi erakonna esimeheks.

11. Milline Eesti 200 kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Kristina Kallas.

Tegelikult: Indrek Tarand.

Mõtlesin küll alguses, et äkki paneb Tarand vana rasva pealt ära, aga siis jälle, et eelmine kord ta sotside nimekirjas mingit megatulemust ei teinud ja miks peaks nüüd olema teisiti, küllap koonduvad erakonna toetajad ikkagi rohkem mõne selle enda liikme taha. 2019. aastal oli nende suurim häältekoguja Kristina Kallas. Tarandi tulemust seletan ma sellega, et erakonna valimiskampaania sobis tema kuvandiga lihtsalt kõige paremini. Samas, vaatasin järgi, viie aasta eest kogus ta sotside nimekirjas isegi rohkem hääli.

12. Milline Parempoolsete kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Lavly Perling.

Tegelikult: Rainer Saks.

Eeldasin, et erakonna toetajad valivad kõige rohkem selle juhti ja valimisnimekirja esinumbrit. Mõtlesin samas ka seda, et Rainer Saks võib koguda palju hääli, kuid leidsin, et Ukraina ja üldse julgeolekuteemadel on võtnud agaralt sõna ka Ilmar Raag ja need Parempoolsete toetajad, kelle jaoks need teemad on nüüd kõige olulisemad, hajuvad oma valikut tehes nende vahel rohkem laiali. Saksa nii tugev esinemine oli kindlasti üllatus. Samas on Parempoolsete reiting Riigikogu valimiste kontekstis küsitluste kohaselt selgelt madalam. Nii et Saks korjas ilmselt hääli ka neilt, kes ei ole muidu selle erakonna toetajad.

Kokkuvõttes rõhutan veelkord, et minul ei olnud kasutada mingeid salajasi andmebaase. Eestis nende valimiste eel toimunud valimisdebatte ei jälginud ma peaaegu üldse ning uudistega hoidsin ennast kursis peamiselt sel moel, et viskasin umbes kord päevas pilgu peale ERR-i uudisvoole ning Delfi ja Postimees.ee esilehel toodud pealkirjadele. Mõned korrad kuulasin ka raadiosaadet “Räägime asjast!” ja mõnda Objektiivi sarnast jutukat, jooksvate teemadega aitasid hoida veel kursis Martin Helme ja Varro Vooglaiu postitused Facebookis (kui need uudisvoos ette hüppasid, spetsiaalselt nende kontodele neid otsima ei läinud).

(Kõige tähelepanelikumalt jälgisin tegelikult ettevõtmisi, millega nende valimistega seoses tegeles Märt Põder, kelle kriitikat e-hääletuse aadressil tasub uurida kõigil, kuid selle küsitluse vastuseid see vaevalt kuidagi mõjutas.)

Möönan, et ma olen tegelenud sarnaste prognooside koostamisega oma elu jooksul tõenäoliselt rohkem kui paljud teised sellele küsitlusele vastanud kokku. Hoolimata sellest peaks eeltoodu minu meelest näitama, et selline ennustamine ei ole mingi raketiteadus, millega tegelemiseks on vaja omada ligipääsu suurtele andmebaasidele või pidevalt igasuguseid poliitikasaateid kuulata-vaadata jne. jne. Tegelikult võib sellega tegeleda igaüks. Oluline on lihtsalt mitte laskuda soovmõtlemisse, mis takistab reaalsuse nägemist sellisena nagu see on.

Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 kõlguvad ellujäämise piiril. Eesti- ja venekeelsed valijad kasvavad järjest enam lahku. Keskerakond hävis väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad pea täielikult. Valijate sõnum praegusele valitsusele on täiesti selge. Turbulentsed ajad Eesti poliitikas jätkuvad.

Andsin oma hääle rohelistele, sest kõige eksistentsiaalsemad olid need valimised Eestis minu hinnangul erakonnale Eestimaa Rohelised, mille kadumine poliitiliselt maastikult oleks kahetsusväärne. Nende häältesaak ei olnud hea, kuid seda võib pidada antud olukorras rahuldavaks, kuigi ise nad sellega vaevalt rahul on. Nii et meie roheliste saatus on ilmselt jätkuvalt kaalukausil. Ühest küljest oli nende häältesaak kõikjal nii tagasihoidlik, et kohalikele valimistele ei ole mõtet praeguse seisuga kusagil eraldi valimisnimekirjaga minna. Teisest küljest on vaja erakonna püsimajäämiseks seda vähemalt kuidagi pildis hoida. Kas appi tõttab kapten Zuzu? Elame-näeme.

Kehvasti on ka lood erakonnaga Eesti 200. Selle projekti uueks juhiks tuleks valida nende valimiste tulemuste põhjal otsustades Indrek Tarand, kes ei ole praegu isegi nimetatud erakonna liige. Vähemalt võiks temast saada nende linnapeakandidaat järgmisel aastal kohalikel valimistel Tallinnas. Või siis tuleks panna neil juba enne neid valimisi leivad ühte kappi erakonnaga Parempoolsed? Usun, et see oleks nendele seltskondadele mõlemapoolselt kasulik, kuid sellega kaasneksid tõenäoliselt sellised muudatused valitsuses, mille mõjul asendusliikmena parlamenti pääsenud Züleyxa Izmailova on sunnitud sealt lahkuma. Nii et roheliste vaatepunktist oleks see ilmselt halb.

Samas võimaldaks Margus Tsahkna taandumine parlamendifraktsiooni juhiks tõusta erakondade ühinemise korral välisministriks Rainer Saksal, kes oleks sellele ametikohale kahtlemata sobivam isik. Seetõttu loodan, et vajalikud protsessid lükatakse nüüd kiiresti käima ning vastav vangerdus saab tehtud ära juba enne, kui selle järele tekib karjuv vajadus soovimatute, kuid prognoositavate muutuste tõttu rahvusvahelises olukorras. Fraktsiooni juhtimine oleks Tsahknale kindlasti palju sobivam ning võimetekohasem töö.

Aivo Petersoni nimekiri kogus Ida-Virumaal eelmisel aastal Riigikogu valimistel ligi 15%, nüüd tema üksinda ligi 20% häältest. Absoluutarvudes tema isiklik häältesaak seal küll veidi langes, kuid kokkuvõttes platseerus ta nüüd riigis häälte arvult kandidaatide hulgas 11. kohale. Suur teene oli venekeelsete valijate tema taha mobiliseerimisel kahtlemata ka eesti rahvusest poliitikutel, kes otsustasid koondada valijaid enda taha venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega.

Keskerakonna häältesaak samal ajal Ida-Virumaal, aga ka Tallinnas ei kahanenud, vaid hoopis kasvas päris kõvasti. Tallinnas oli Keskerakond viie aasta eest kogutud häälte arvult alles kolmas, aga nüüd esimene. Valimisaktiivsuse selge kasv Ida-Virumaal ja Tallinnas toimus suuresti venekeelse valijaskonna aktiviseerumise arvelt ja kõigi eelduste kohaselt on seda lainet tunda ka järgmisel aastal kohalikel valimistel. Eestikeelsetes piirkondades tabas Keskerakonda seevastu peaaegu kõikjal üle riigi selline häving, mis on kardetavasti samuti vaid omamoodi eelmänguks järgmise aasta kohalikele valimistele. Eesti- ja venekeelne valijaskond kasvavad oma eelistustes sisuliselt järjest enam lahku.

Reformierakond kaotas 2019. aastaga võrreldes kõvasti hääli nii riigis tervikuna kui ka kõikides maakondades, langedes nendes erakondade arvestuses enamasti neljandaks. Peaminister Kaja Kallas võib küll väita, et valijad ei avaldanud talle umbusaldust, aga tema erakonnakaaslased saavad maitsta sarnaseid vilju tõenäoliselt ka järgmisel aastal kohalikel valimistel… kui enne neid midagi ei muutu. 2019. aastaga võrreldes langes kõikjal peale Tallinna ja Tartu ka sotside häältesaak. Nii et neilgi peaks seisma ees korralik sisekaemus. Isamaa ja EKRE häältesaak kasvas seevastu kõikjal, isegi Ida-Virumaal. Valijate sõnum praegusele valitsusele on vist selge juba kõigile peale selle enda liikmete.

Eesti Vabariigi kunagine president Toomas Hendrik Ilves on andnud LP-le pika intervjuu, milles väidab korduvalt, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) sai registreeritud tänu sellele, et tema algatatud Jääkeldri protsessi tulemusel langetati Eestis erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. See väide ei vasta tõele. Pigem võib hoopis väita, et see muudatus on aidanud EKRE tõusu tagasi hoida.

Ilves andis intervjuu seoses kümne aasta möödumisega muudatusest, millega sätestati palvekirjaõigus ehk õigus esitada Riigikogule kollektiivseid pöördumisi kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks. Kollektiivse pöördumise esitamiseks Riigikogu juhatusele on vaja koguda vähemalt 1000 nõuetele vastavat allkirja. Selle, kas esitatud pöördumine Riigikogu menetlusse võetakse, otsustab Riigikogu juhatus.

Riigikogu kolmeliikmelisse juhatusse kuuluvad praegu Lauri Hussar (Eesti 200), Toomas Kivimägi (Reformierakond) ja Jüri Ratas (Isamaa). Kui juhatus otsustab palvekirja ehk kollektiivse pöördumise menetlusse võtta, saadetakse see arutamiseks ja seisukoha kujundamiseks asjaomasele komisjonile, mis võib, kuid ei pruugi algatada sellele toetudes eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Nii on jõudnud kümne aasta jooksul Riigikogu menetlusse küll enam kui 140 pöördumist, kuid neist vaid 5–10% on viinud otsese seadusandliku otsuseni.

Ives ütles nüüd seda kommenteerides, et palvekirjaõigus ei olnudki mõeldud selleks, et asendada parlamenti. Tema käsitluse kohaselt oli see aga siiski üks 2012. aastal alanud Jääkeldri protsessi olulisemaid saavutusi. Teise suure muudatusena nimetas ta erakondade registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist.

“Ja mis oli tulemus? See, et EKRE sai registreeritud. Nii et jääkelder on EKRE isa,” seletas Ilves. Samas üritas ta tõrjuda ka kriitikat, mille kohaselt kujutasid Jääkeldri protsess ja järgnenud Rahvakogu endast – demokraatia arengu vaatepunktist – sisuliselt läbikukkumist. “Aga need kriitikud ei teadnud sellest asjast mitte midagi,” tänitas Ilves. “Mis see läbikukkumise kriteerium siis on? Kas see, et mõned seadused said muudetud ja EKRE registreeritud? Väga palju ju muutus.”

Kuna olen üks neist, kes kogu seda protsessi omal ajal küllaltki palju kritiseeris, olgu siin korrektsuse huvides mainitud, et EKRE-t ei registreeritud tänu sellele, et Eestis langetati 2014. aastal erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. Tegelikult sündis EKRE siiski juba 2012. aasta kevadel ehk ammu enne sügisel Ilvese algatatud Jääkeldri protsessi hoopis Eestimaa Rahvaliidu ümbernimetamise teel, põlvnedes juriidiliselt 1994. aastal asutatud Eesti Maarahva Erakonnast.

Ilves ja Anvelt ei mäleta Reformierakonna rahastamisskandaali

Arvestades seda, et Ilvest intervjueerinud Kärt Anvelt seda faktiviga kohe ei parandanud, vaid seda eksitavat väidet on artikli juures eraldi välja tooduna koguni mitmeti rõhutatud (“Toomas Hendrik Ilves tõdeb, et üks jääkeldri protsessi tulemus oli EKRE registreerimine.”), võib seda eksimust tõlgendada kas nimetatud isikute ühise amneesia või lugejate teadliku eksitamisena. Kuna mõlemad asjaosalised kuulutavad samas, et praegu vist keegi enam täpselt ei mäletagi, mille pärast 2012. aastal rahulolematus ühiskonnas sedavõrd suureks kasvas, et Jääkeldri protsessini jõuti, tuleb nähtavasti kahtlustada mõlema puhul mingeid tõsiseid mäluhäireid (a la Joe Biden), sest muidu oleks ju tegemist päris jõhkra katsega ajalugu maha vaikida.

Erinevalt kunagisest presidendist ja teda usutlenud tuntud ajakirjanikust mäletan mina küll väga hästi, mille tõttu rahulolematus valitsust juhtinud Reformierakonnaga siis järsult kasvas. Kõigepealt toimusid veebruaris Tallinnas ja Tartus suured ACTA-vastased meeleavaldused, mida aitas ilmselt paisutada see, et reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip üritas mõned päevad varem Riigikogus küsimustele vastates ACTA kriitikuid üleolevalt naeruvääristada. Eesti Interneti Kogukond algatas ACTA-vastase petitsiooni, millele koguti veebruari lõpuks veebis 7212 allkirja.

Sellele järgnes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis sai alguse mais, kui Postimees avaldas Silver Meikari artikli, milles ta tunnistas, et oli teinud erakonnale suuri annetusi, milleks ta sai (teadmata päritolu) raha erakonna enda kontorist. Reformierakonna varjatud rahastamisega olid seotud erakonna varasem peasekretär Kristen Michal, kellest oli saanud selleks ajaks justiitsminister, ja terve rida teisi poliitikuid.

Reformierakonna rahastamisskandaal kulmineerus 2012. aasta sügisel. Sellega seoses kasvas sotsiaalmeediast välja liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ning toimus rida meeleavaldusi Tallinnas ja Tartus, aga ka Viljandis, millega protesteeriti valitseva poliitilise korruptsiooni vastu laiemalt ning nõuti ausamat ja läbipaistvat poliitikat. Kui need meeleavaldused juba korduma hakkasid, tegi grupp ühiskonnategelasi pöördumise “Harta 12”, millele kirjutas veebis alla 18210 inimest. Selle peale kutsus president Ilves siis lõpuks oma jääkeldrisse kokku ümarlaua, et seda ühiskonnas paisuvat rahulolematust kuidagi ohjeldada ja kanaliseerida.

Detsembris astus Michal justiitsministri kohalt tagasi, sest Reformierakonna reiting oli läinud vabalangusse. 2012. aasta augustis oli Reformierakonda toetanud Emori küsitluste kohaselt 39%, aga 2013. aasta jaanuaris tegi seda ainult 20% erakondlikku eelistust omanud vastajatest. Langus peatus, kuid kaotatud usaldus erakonna vastu ei taastunud – 2014. aasta veebruaris oli Reformierakonna reiting 21% (küll rohkem kui praegu, aga toona pani see parteilased kõvasti muretsema) ja peaminister Andrus Ansip teatas, et esitab presidendile tagasiastumispalve. Järgnenud suvel valiti ta erakonna esinumbrina europarlamenti.

Rahvakogu ebaõnnestumine aitas ilmselt kaasa EKRE tõusule

Ilves eksis või eksitas küll siis, kui nimetas enda poolt algatatud Jääkeldri protsessi EKRE isaks (samas intervjuus kirjeldab ta seda erakonda, mille ämmaemandaks teda ennast selle vildaka nägemuse kohaselt siis loogiliselt võttes ju pidada tuleks, sõnadega “justkui meie riigi prügikala”), kuid ilmselt aitas tema tegevus siiski tõesti kaasa EKRE tõusule.

Jääkeldris sündinud Rahvakogu fundamentaalne probleem oli algusest peale see, et see kutsuti presidendi poolt ellu ilma igasuguse õigusliku aluseta peamiselt vaid selleks, et ühiskonnast lihtsalt kiiresti auru välja lasta. Kogu selle suure ettevõtmise tulemusel sündinud ettepanekud ei olnud mitte kellegi jaoks vähimalgi määral siduvad, kuid samal ajal tekitati sellega paljudes inimestes ootust, et asjad hakkavad muutuma. Kui need ootused ei täitunud, siis järgnes pettumine, millest sai tuul populistide purjedes, kusjuures EKRE ei olnud üldse esimene poliitiline jõud, millel see hoovus tõusta aitas.

2013. aastal, kui Rahvakogu kaudu ettepanekuid koondati ja arutati, ei olnud nende ettepanekute saatus veel teada ning EKRE reiting püsis tasemel 2-3%. 2014. aasta lõpus oli seis endiselt sama. Helmed olid hingevaakuva Rahvaliidu üle võtnud ja enda näo järgi ümber kujundanud, kuid reitingutabelis ei suudetud üle kahe aasta läbimurret saavutada. 2013. aasta kohalikel valimistel said EKRE nimekirjad Eestis kokku vaid 1,3% häältest. Riigikogu valimistel kehtiva künnise (5%) tasemeni jõuti alles valimiskampaania alates 2015. aasta jaanuaris.

2013. aasta kohalikel valimistel esinesid EKRE-st hoopis paremini valimisliidud Vaba Tallinna Kodanik (4% häältest), Isamaaline Tartu Kodanik (7%) ja Vabakund (6%). Esimesed kaks sündisid MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) baasil, millest kasvas 2014. aastal välja Vabaerakond. VIK koondas algselt peamiselt Isamaa ja Res Publica Liidu üht tiiba, mille liikmed pärast Urmas Reinsalu valimist erakonna juhiks 2012. aasta veebruaris sealt lahkusid. Nende lipukirjaks oli teatavasti seismine suurema demokraatia, avatuma ja ausama poliitika eest. Vabakund kasvas välja 2012. aasta sügisel Tartus valeliku poliitika vastu meeleavaldusi korraldanud seltskonnast.

VIK võttis suuna Vabaerakonna loomisele 2014. aasta jaanuaris, kui sai selgeks, et Rahvakogu kaudu laekunud ettepanekud jäävad Riigikogu poolt suuremalt jaolt teostamata või viiakse ellu n-ö modifitseeritud kujul. Näiteks jõuti Rahvakogu arutelupäeval järeldusele, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv tuleks langetada 1000-delt 200-le, kuid Riigikogu langetas selle 500-le. See on see, mida toonane president on kujutanud nüüd Rahvakogu suure võiduna.

Selle muudatuse kontekstiks on aga ka see, et Eesti poliitikute jaoks muutus veidi piinlikkuks, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv oli siin poole suurem kui Venemaal, kus see oli juba langetatud 500-le. 1990-ndate esimesel poolel sündinud suuremad erakonnd ise olid saanud hakata kasvama ilma sellise künniseta. Enne 1995. aasta Riigikogu valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget. Kasvavat poliitilist konkurentsi pelgavad riigikogulased sellise piirmäära taastamisega ei nõustunud, kuid ka nõutava liikmete arvu langetatamine 1000-delt 500-le lihtsustas loomulikult uute erakondade registreerimist.

Uue piirmäära alusel kanti erakondade registrisse 2014. aasta septembris endise reformierakondlase Kristiina Ojulandi eestvedamisel loodud Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) ning oktoobris Vabaerakond. RÜE kukkus 2015. aasta parlamendivalimistel läbi, aga Vabaerakond kogus 8,7% häältest, mis andis neile Riigikogus kaheksa kohta, edestades sellega veidi EKRE-t. 2018. aasta novembris registreeriti Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond, mis osalesid mõlemad ka 2019. aasta parlamendivalimistel, kuid valimiskünnist ei ületanud – Rahvakogu üheks oluliseks nõudmiseks oli olnud ka valimiskünnise langetamine, aga juba Riigikogus esindatud erakonnad seda loomulikult ei soovinud.

2019. aastal langes Vabaerakond parlamendist välja ning rahulolematud valijad koondusid peamiselt EKRE taha, mis oli seisnud häälekalt rahvaalgatuse tegeliku seadustamise (see tähendab õigust algatada seaduseelnõusid, mitte lihtsalt palvekirjasid esitada), rahvahääletuste laialdasema kasutamise ja presidendi otsevalimisele ülemineku eest. See tegevus ei andnud küll mingeid tulemusi, sest EKRE ettepanekuid parlamendis lihtsalt ignoreeriti, kuid oli väga silmapaistev, neid teistest eristav ja kindlasti oluline tegur EKRE valimistulemuste paranemise taga. 2019. aastal toetas erakonda juba 17,8% valijatest, mis andis neile parlamendis 19 kohta.

EKRE tõusuni viis seega mitte Rahvakogu ettepanekute teostamine, nagu Ilves nüüd muljet üritab jätta, vaid hoopis see, et neid viidi ellu puudulikult ning jäeti suuremalt osalt üldse ellu viimata. See, mida Ilvese õukonna eestvedamisel hakati nimetama rahvaalgatusõiguseks, on sisuliselt vaid palvekirjaõigus, mille eest mõned kohalikud erakonnad, näiteks Eesti Radikaaldemokraatlik Partei, seisid juba enne Eesti Vabariigi loomist 1917. aastal siinmail toimunud valimistel. On muidugi tore, et selleni siin lõpuks jõuti, aga tegemist on siiski tänapäeva esindusdemokraatiates levinud usalduskriisi ületamiseks täiesti ebapiisava pseudolahendusega.

Vabaerakonna languseni viis see, et nad ei suutnud täita valijate poolt neile pandud ootusi demokraatia süvendamise, poliitika ausamaks ja avatumaks muutmise osas. Nüüd paistab minevat sama teed Eesti 200, mille kõlavad loosungid on taandunud praktilises poliitikas samasugusele peenhäälestamisele ning kohati sisuliselt vastupidises suunas liikumisele.

Samas võib aga ka väita, et Vabaerakond, Eesti 200 ja teised uued erakonnad on hoidnud valimistel mõnevõrra tagasi EKRE tõusu, sest ilma nendeta oleksid rahulolematud valijad koondunud veelgi rohkem senisele poliitilisele ladvikule vastandunud EKRE taha. Nii et see konkreetne seadusemuudatus, mida Ilves kujutas nüüd EKRE eostajana, on aidanud selle erakonna tõusu hoopis ohjeldada. Päris kurb, et meie endine president elab mingis äraspidises maailmas, mida kujundavad sellised tegelikkusele mittevastavad “alternatiivsed faktid”.