arvamus – Lehekülg 2 – Andres Laiapea

Riigisekretär peab olema poliitiliselt neutraalne spetsialist

(See lugu sai saadetud ERR-i uudisteportaali arvamustoimetajale, kuid on jäänud seal avaldamata.)

Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides, kirjutab Andres Laiapea.

Vabaerakonna esimees märkis (ERR, 03.09.2024), et praegu valitsuses ringleva plaani taga kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue “kahtlustatakse ühele kandidaadile sihitud sobitamist. Ehk siis jutt käib nimest, mitte sisust. Vaja oleks aga reformida kogu riigi tippjuhtimist.”

Olles algatanud portaalis rahvaalgatus.ee kollektiivse pöördumise riigisekretäri ametikoha politiseerimise vastu, julgen väita, et kavandatud muudatuse kriitikute jaoks on küsimus mitte niivõrd konkreetses nimes, vaid just asja sisus. Riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue on põhjendatud nende ülesannetega, mida sellel ametikohal olev isik peab Eestis täitma. Sellise haridusnõude kaotamine lihtsalt selleks, et peaminister saaks nimetada riigisekretäriks ühe enda lähedase poliitilise liitlase, oleks kahekordne viga.

Esiteks, vastavalt Eesti põhiseadusele kehtivad valitsuse määrused üksnes siis, kuid neile on kirjutanud lisaks peaministrile ja asjaomasele ministrile alla ka riigisekretär. See viimane allkiri peab tagama, et need on juriidiliselt korrektsed ehk õiguslikult usaldusväärsed. Just sellega on põhjendatud 1995. aastal riigisekretärile kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigisekretär allkirjastab ka valitsuse korraldused ning istungite protokollid, vastutab nende hoidmise ja säilimise eest. Korraldades istungite ettevalmistamist, peab ta jälgima, et valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning on kohustatud keelduma kaasallkirja andmisest, kui valitsuse määrus või korraldus ei vasta põhiseadusele või muudele seadustele. Sellisel juhul peab ta esitama kirjalikult motiveeritud keeldumise, mis lisatakse valitsuse istungi protokollile. Kui valitsus jääb endise otsuse juurde, tuleb asi saata hinnangu andmiseks õiguskantslerile.

Konkreetsed regulatsioonid on aja jooksul mõningal määral muutunud, kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte kohaselt on riigisekretär olnud algusest peale poliitiliselt neutraalne spetsialist õigusküsimustes. Esimene riigisekretär Karl Johannes Terras (ametis 1920–1940) ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada hiljem Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud õigusteadust. Juriidilise kõrghariduse nõuet ei olnud siis seadusesse kirja pandud, kuid kõigile oli selletagi selge, et vastaval ametikohal saab töötada üksnes erialase ettevalmistusega inimene.

Suurem segadus tekkis selles osas aga Eesti riikliku iseseisvuse faktilise taastamise ajal. Kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus nimetati ümber riigikantseleiks ning seda juhtinud asjadevalitseja riigiministriks, muutus riigikantselei juht koos ülejäänud valitsusega vahetuvaks poliitiliseks tegelaseks. Üleminekuperioodil riigiministriteks olnud Raivo Vare ja Uno Veering olid siiski mõlemad juriidilise kõrgharidusega. 1992. aasta põhiseaduse koostamisel käisid Põhiseaduslikus Assamblees vaidlused ka selle üle, kas jätta riigikantseleid juhtima laiemate volitustega poliitiline riigiminister või anda see roll tagasi poliitiliselt neutraalsele riigisekretärile. Peale jäi viimane seisukoht.

Ja küsimus ei olnud siis mitte lihtsalt restitutsiooni põhimõtte järgimises, vaid just asja sisus. Leiti, et riigikantseleid juhtiv riigisekretär peab olema pädev ametnik, kes tagab valitsemise järjepidevuse ka siis, kui muutub valitsuse poliitiline alus. Sama põhimõte, millest oli lähtutud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse koostamisel, võeti aluseks 1992. aastal.

Paraku osutus see ametikoht pärast uue põhiseaduse alusel toimunud parlamendivalimisi siis ikkagi poliitilise lehmakauplemise objektiks ning täideti inimesega, kes oli küll väga erudeeritud ja haritud, kuid juriidilise kõrghariduseta. Tema tunnustuseks tuleb öelda, et ta hakkas ennast selles vallas kohe täiendama. Hoolimata sellest jõudis aga tema allkiri ka sellistele aktidele, mis olid kriitikute hinnangul õiguslikult küsitavad, et mitte öelda juriidiline praak. Korduvalt tuli ette ka juhtumeid, kus osutusid kadunuks dokumendid, mille vastu ajakirjandus oli hakanud tundma kõrgendatud huvi.

Kuigi valitsuse vahetumisega ei oleks pidanud riigisekretär vahetuma, vahetati ta pärast 1995. aasta valimisi võimule tulnud peaministri poolt kiiresti välja. See samm läks ühest küljest vastuollu põhiseaduse mõttega, kuid oli teisest küljest mõeldud selleks, et jõuda sellega paremasse kooskõlla. Veel samal aastal viidi vabariigi valitsuse seadusesse sisse muudatus, millega riigisekretärile kehtestati juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimus haridusnõude kehtestamisega seoses põhjalik arutelu. Sellise nõude kehtestamise vastu oli võimult tõugatud kolmikliit, mille ridadesse kuulus ka ametist lahkuma sunnitud riigisekretär. Seejuures ei seatud kahtluse alla seda, et riigisekretär peaks omama õigusalast ettevalmistust. Küsimus oli siis selles, kas nõukogude ajal omandatud juriidiline kõrgharidus on piisav selleks, et täita riigisekretäri ülesandeid demokraatlikus õigusriigis. Ehk sobiks riigisekretäriks hoopis paremini õigusalase kõrghariduseta inimene, kes on läbinud äsja vastavaid koolitusi Soomes ja Rootsis, nagu oli teinud vahepeal riigisekretäriks olnud mees.

Toona võimule tulnud koalitsioon otsustas aga eelpool kirjeldatud kogemust arvestades ning Soome eeskuju järgides panna seadusesse kirja, et vastaval ametikohal võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Segadust võib tekitada nüüd see, et Soomes on riigisekretär koos peaministriga vahetuv poliitiline tegelane. Tuleb arvestada, et seal on lisaks riigisekretärile (valtiosihteeri), kelle roll sarnaneb meie mõistes pigem peaministri büroo juhataja omale, ka alaline alamriigisekretär (alivaltiosihteeri), kes on poliitiliselt neutraalne spetsialist. Meie riigisekretäri sisuliseks vasteks ongi just see viimane. Ja tema puhul on sätestatud Soomes seadusega, et tal peab olema juriidiline kõrgharidus.

Soomele viitab ka meie praegune riigisekretär Taimar Peterkop nüüd valitsuses ringleva eelnõu kooskõlastamisel lisatud märkustest. Peterkop märgib, et “riigisekretäri juriidilise hariduse nõudest loobumine ei ole valitsuse õiguspärast ja sujuvat otsusetegemist takistav asjaolu juhul, kui sellega kaasneb läbimõeldud ja toimiv lahendus, mis tagab, et jätkub seni riigisekretäri juriidilisest haridusest sõltuvate ülesannete täitmine.” Ta toob välja, et paraku ei selgu eelnõu seletuskirjast, kuidas neid kohustusi edaspidi täidetakse. Näitena toob Peterkop eeskujuks just Soomet, kus poliitilisel riigisekretäril on mittepoliitiline asetäitja, kellele on kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue, et tagada seatud ülesannete õiguspärane täitmine.

Tuleb arvestada sellega, et eri riikides sisustatakse sõnu erinevalt. USA riigisekretär (secretary of state) on meie mõistes välisminister. Rootsi riigiminister (statsminister) on aga valitsusjuht ehk meie mõistes peaminister. Seda rolli, mida täidab meil valitsuse õigusaktide eelnõude õiguspärasuse tagamisel riigisekretär, täidab Rootsis õigusjuht (rättschef), kes on juriidilise kõrgharidusega mittepoliitiline ametnik. Sellise ametikoha olemasolu – ükskõik kuidas seda nimetatakse – on vajalik selleks, et oleks tagatud riigi õiguspärane valitsemine. Poliitikateoorias sügavamale minnes on see osa nn. puhvrite ja pidurite süsteemist (checks and balances), mille ülesandeks on tagada, et võimulolijad ei saaks kasutada demokraatlikus riigis valijate poolt neile usaldatud võimu meelevaldselt omavolitsedes.

Teiseks, antud juhul kerkib vältimatult üles põhjendatud kahtlus kavandatud muudatuse eesmärgi osas. Valitsuses ringleva eelnõu seletuskirjas põhjendatakse riigisekretäri juriidilise kõrghariduse nõude kaotamist riigikantselei rolli muutumisega, kuid mingeid muudatusi riigikantselei ülesannetes, uusi ülesandeid või seniste ümberkujundamist see eelnõu ei sisalda. Piirdumine üksnes riigisekretärile kehtiva haridusnõude kaotamisega jätab ju paratamatult mulje, et soovitakse tõesti lihtsalt sillutada teed ühele peaministri lähedasele poliitilisele liitlasele, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust.

Meedias avaldatu kohaselt on kavandatud muudatus tekitanud nüüd ärevust paljudes tippametnikes. See on mõistetav, sest oma ametikohast tulenevalt on riigisekretär avaliku teenistuse tippjuhtide valikukomisjoni esimees. See komisjon viib läbi konkursse ministeeriumide kantslerite ja asekantslerite, riigikantselei direktori, ametite ja inspektsioonide peadirektorite ning muude valitsusasutuste tippjuhtide ametikohtadele.

Nõukogude ajal nimetati sarnaseid ametikohti nomenklatuurseteks. Neile määratud inimesed kinnitas siis ainuvõimu omanud kompartei. Iseseisvuse taastamisel alanud võitlus ametnikkonna depolitiseerimise eest on olnud pikk ja vaevaline. Isegi juhul, kui antud juhul ei ole asjaosaliste eesmärgiks endale poliitiliselt sobivate tippjuhtide saamine ehk avaliku teenistuse tippjuhtide politiseerimine, loob see halva pretsedendi edaspidiseks. Seega on tippjuhtide hulgas tekkinud ärevus igati mõistetav.

Eeltoodust tulenevalt kutsun valitsust üles loobuma plaanist kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue. Kui valitsus peaks esitama vastava muudatuse siiski Riigikogule heaks kiitmiseks, tuleks rahvasaadikutel see aga tagasi lükata. Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides.

Michali plaanist panna Kasemets riigisekretäriks

Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega tahetakse muu hulgas kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue, et peaminister Kristen Michal saaks nimetada sellele ametikohale oma sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa. Edastasin ministeeriumile oma arvamuse, mida saab lugeda ka siin.

Arvamus Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (24-0834/01) kohta

Soovitan jätta nimetatud eelnõust välja punkti 5, millega tahetakse kaotada praegu kehtiv nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. See nõue ei ole mingi anakronism, vaid tuleneb sellest rollist, mille on riigisekretärile andnud hetkel kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus, Vabariigi Valitsuse seadus ja avaliku teenistuse seadus. Praegu kavandatav riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse.

Riigisekretäri haridusnõue ei ole kirjas põhiseaduses, kuid see on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse § 96 sätestab, et valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Sellesisuline punkt on pärit 1920. aasta põhiseadusest ja sisaldus ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses. Riigisekretär, kes juhib riigikantseleid, peab oma allkirjaga tagama valitsuse määruste õigusliku usaldusväärsuse. See ei olnud juhus, et aastatel 1920–1940 riigisekretäriks olnud Karl Johannes Terras ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud just õigusteadust. 1938. aasta valitsemise korraldamise seadusega ei kehtestatud küll vastavat nõuet, kuid riigikantselei ja riigisekretäri ülesannetest tulenevalt võis eeldada, et seda ametikohta saab täita üksnes vastava haridusega isik.

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine tõukaks Eesti oma riiklikus arengus tagasi aega, mil see juba oli politiseeritud. Erialase kõrghariduse nõue ei taga iseenesest veel seda, et riigisekretär jääb politseerimata ametnikuks, kuid see aitab seda tagada. Tuletan meelde, et hetkel kehtiva regulatsioonini jõudmiseks on käidud maha pikk ja käänuline tee.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu ehk valitsuse koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes otsustati nimetada asjadevalitsus 1989. aasta lõpus ümber Eesti NSV Riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Tegemist oli poliitilise ametikohaga, mille täitja vahetus koos ülejäänud valitsusega. Kui 1990. aasta aprillis sai Indrek Toome asemel valitsusjuhiks Edgar Savisaar, sai riigiministriks Raivo Vare. Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal oli riigiminister Uno Veering. Vare ja Veering olid mõlemad õigusalase haridusega. Mingit erialase hariduse nõuet ei olnud riikliku iseseisvuse taastamisega lõppenud üleminekuperioodil riigikantseleid juhtinud ministrile kehtestatud, kuid peeti täiesti iseenesest mõistetavaks, et riigiministriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.

Uue põhiseaduse alusel 1992. aasta sügisel toimunud valimiste järel kogunenud parlament võttis enne uue valitsuse ametisse astumist vastu selle tegevuse aluseks olnud Vabariigi Valitsuse seaduse, millega riigisekretärile haridusnõuet ei kehtestatud, sest seni ei olnud lihtsalt ilmnenud vajadust vaikimisi eeldatut sedasi seadusesse kirja panna, kuid sätestati, et valitsuse koosseisu vahetumine ei ole aluseks riigisekretäri ametist vabastamisele.

„Olukorras, kus Riigikogul tuleb ametisse nimetada poliitiline valitsus, peab valitsusaparaat olema ümber korraldatud selliselt, et ta oleks võimeline funktsioneerima ka siis, kui valitsus peaks tagasi astuma või talle umbusaldust avaldatakse,“ selgitas Illar Hallaste (VL Isamaa; Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) siis eelnõu teisel lugemisel Riigikogus. „Praegune valitsuse seaduse eelnõu seda just nii ette näebki, andes kantsleritele, riigisekretärile ja osakondade ning talituste juhatajatele garantii, et neid ei tagandata, et nemad jätkavad tööd ka siis, kui valitsus peaks vahetuma.“

1920. aasta põhiseaduse järgi nimetas riigisekretäri ametisse valitsus, 1938. aastal kehtima hakanu kohaselt president (toimus üleminek presidentaalsele korrale). Üleminekuaja riigiministrid nimetas ametisse ülemnõukogu valitsusjuhi ettepanekul. 1992. aastal jõustunud uue põhiseadusega läks riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peaministri ainupädevusse. Seejärel peaministriks saanud Mart Laar (Isamaa) nimetas sellele ametikohale senise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevatsi, kes ei omanud juriidilist haridust, kuid kuulus sotsiaaldemokraatide ridadesse, oli kandideerinud äsja Isamaa koalitsioonipartneriks saanud valimisliidu Mõõdukad nimekirjas edutult parlamenti ja vajas töökohta.

Kui 1995. aasta valimiste järel sai taas peaministriks Vähi (VL Koonderakond ja Maarahva Ühendus), vahetas ta Kaevatsi välja siis oma valimisliidu nimekirjas kandideerinud Veeringu vastu. Kaevats ei olnud selle otsusega nõus, kuid lahkus siiski „poolte kokkuleppel“. Tema parteikaaslased hakkasid Riigikogus protesteerima ja ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli möönis, et riigisekretäri väljavahetamine ei toimunud korrektselt. Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask märkis siis seda kommenteerides, et riigisekretäri ametikoht loodi 1992. aastal sihiga säilitada valitsuse järjepidevus, kui muutub valitsuse poliitiline alus – see tähendab, et riigisekretär on idee poolest neutraalne riigiametnik, kes ei ole valitsuse liige, ja üldjuhul ei tohiks teda koos valitsusega välja vahetada. Nüüdseks on toona tekkinud probleem lahendatud avaliku teenistuse seadusega, kus on sätestatud, et riigisekretär nimetatakse (sarnaselt teistele tippametnikele) ametisse viieks aastaks.

Kui 1995. aasta detsembris võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse seadus, viidi lõpuks sisse nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Selle konkreetse nõude osas toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis siis põhjalik debatt, sest Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei toonane esimees Eiki Nestor nõudis selle eelnõust välja jätmist. Tema hinnanguga, et tegemist on põhjendamatu piiranguga, valdav osa põhiseaduskomisjoni liikmetest ei nõustunud. Samuti lükati vastav muudatus ülekaalukalt tagasi Riigikogu täiskogu istungil. Suurem osa parlamendisaadikutest mõistis just eelnenud aastatel toimunud arengute valguses, et vastava haridusnõude kehtestamine riigisekretärile on vajalik, sest muidu saab sellest lihtsalt poliitiline ametikoht, mille täitja võib kinnitada oma allkirjaga ka õiguslikult väga küsitavaid akte, sest puudub lihtsalt vajalik kompetentsus. Kõige enam toona Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud juhtum, mis puudutas riigisekretäri, oli seotud tema allkirjaga 1993. aastal sõlmitud vastuolulisel lepingul Iisraeli relvafirmaga TAAS, kuid oli ka terve rida teisi sarnaseid juhtumeid, kus Eesti riik kandis kriitikute hinnangul suurt rahalist kahju.

Riigisekretäri haridusnõude kehtestamiseni jõuti ühe konkreetse seda ametikohta täitnud isiku tegevuse tõttu, kellel juriidiline kõrgharidus puudus. Vaikimisi oli üldiselt juba varasemalt eeldatud, et seda ametikohta täidab vastava haridusega isik.

Segadust võib tekitada nüüd see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Näiteks meie naabermaa Soome peaministri riigisekretär (valtiosihteeri) on Eesti mõistes pigem peaministri büroo juhataja, kes vahetub koos peaministriga. Samas on seal olemas ka alaline riigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks ongi meil riigikantseleid juhtiv riigisekretär. Poliitilistele riigisekretäridele ei ole küll haridusnõudeid kehtestatud, kuid mittepoliitliste tippametnike puhul eeldatakse sellistel ametikohtadel üldiselt siiski juriidilise kõrghariduse olemasolu – isegi siis, nagu varasemalt Eestiski, kui seda nõuet ei ole pandud kirja seadusesse.

Kui meil kehtiva haridusnõude juures midagi muuta, siis võiks seda pigem karmistada, et riigisekretäriks võiks edaspidi olla üksnes vähemalt magistrikraadiga inimene, sest juriidiline kõrgharidus bakalaureuse tasemel ei pruugi tagada sellel ametikohal töötamiseks vajalikku kompetentsust. Ideaalis peaks selles ametis olema aga õigusteaduses doktorikraadi omav isik.

Arvestades seda, et küsimus riigisekretäri haridusnõudest on üldse üles kerkinud, tuleks kaaluda nüüd aga tõsiselt muudatusi põhiseaduse selles osas, mis puudutab riigisekretäri ametisse nimetamist. Kas on ikka mõistlik, et nii suur võim on antud vaid ühele inimesele? Ehk oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui riigisekretäri nimetaks valitsuse ettepanekul ametisse parlament? Sellisel juhul väheneks oht, et mõni peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitab saadud võimu demokraatliku õigusriigi lammutamiseks. Ei ole ju mingi saladus, et riigisekretäri puhul juriidilise kõrghariduse nõudmisest loobumine on praegu tõstatatud üksnes selle tõttu, et peaminister tahab nimetada riigisekretäriks ühe enda poliitilise liitlase, kes saaks asuda siis paigutama tippjuhtide valikukomisjoni esimehena ametisse teisi „sobivaid“ isikuid. Isegi juhul, kui seda tehakse heade kavatsustega, on see suures vastuolus nende väärtuste ja põhimõtetega, millele Eesti Vabariik on rajatud.

SA Liberaalne Kodanik ennustusvõistluse võitja

Kuna selgus, et ma osutusin nüüd Euroopa Parlamendi valimistega seoses SA Liberaalne Kodanik poolt korraldatud ennustusvõistluse (kokku 284 vastajat) võitjaks, panen siia pikemalt kirja, millised mõttekäigud mind selle ootamatu saavutuseni viisid. Võib-olla on kellelegi tulevikus prognooside tegemisel abiks.

Ma ei toetunud küsimustele vastates mingitele mitteavalikele andmetele ega isegi põhjalikule analüüsile. Tahtsin lihtsalt vaadata, mida nad inimestelt küsivad, ja täitsin siis juba ka ise selle küsimustiku ära, koostades muide samal ajal ühte muusikavideode esitusloendit (soovitan kuulata!) – ei olnud seega just väga tähelepanelikult vastamisele keskendunud.

1. Kas valimisaktiivsus tuleb üle või alla 34%?

Minu pakkumine: üle.

Valimisaktiivsus tuli 37,7%.

Nädal varem oleksin pakkunud tõenäoliselt pigem “alla”, sest mulle endale tundus, et valimiskampaaniad olid sel korral Eestis eriti sisutühjad ja ebahuvitavad, aga lõpuks vastama hakates leidsin, et tõenäoliselt tuleb valimisaktiivsus pigem siiski kõrgem. Põhjused, miks ma oma arvamust muutsin:

a) Isamaa massiivne lõpuspurt – selline raha tampimine reklaami ei saa jätta mõju avaldamata, eriti kui erakonna sõnum on nii lihtne, et võib tuua valimiskastide juurde ka neid, kelle jaoks kõik europarlamendiga seonduv on nagu mingi arusaamatu raketiteadus. Usun, et Isamaa valijate hulgas leidus nüüd isegi inimesi, kes arvasid oma häält andes, et nad valivad Jüri Ratase tagasi peaministriks.

b) Meedias levinud spekuleerimine selle üle, kas mõne erakonna nimekirjas saab rohkem hääli üks või teine kandidaat (Ratas/Terras/Reinsalu; Helme/Madison; sotside võimaliku teise eurosaadiku nimi jne.) – selline meediakajastus tekitab hasarti ehk kutsub sellistes inimestes, kellel on kalduvus hasartmängusõltuvuseks, esile peaaegu vastupandamatut soovi ka ise mõnele hobusele panustada.

c) Küsitlused võivad alahinnata venekeelsete valijate aktiviseerumise ulatust. Olin juba varem üsna kindel, et Aivo Peterson võib korjata ka nendel valimistel päris korralikult hääli. Lõpuks küsimusele vastates hakkasin aga mõtlema sellelegi, et paljud Mihhail Kõlvarti toetajad võivad kasutada neid valimisi võimalusena anda oma hinnang Tallinnas toimunud võimupöördele. Ja seda nad päris selgelt ka tegid.

2. Milline erakond võidab valimised?

Minu pakkumine: Isamaa.

Võitis Isamaa (21,5% häältest), järgnesid SDE (19,3%) ja Reformierakond (17,9%).

Lähtusin loetud pealkirjast, mille kohaselt üks viimastest küsitlustest Isamaa võitu juba ennustaski – see kinnitas mulle, et nende kampaania toimis. Sellised kõikuvad valijad, kes europarlamendiga seonduvast tegelikult ei huvitu, kaldusid lõpuks tõesti Isamaa taha, et väljendada lihtsalt rahulolematust praeguse valitsusega.

3. Kumb saab rohkem hääli, kas Mike Calamus või Kalle Grünthal?

Minu pakkumine: Calamus.

Calamus sai 989, Grünthal 368 häält.

Ma ei arvanud, et Calamus võiks saada palju hääli, aga oli selge, et suur osa Grünthali varasemast toetusest tuli tänu EKRE brändile ning eurovalimistel kalduvad tema senised valijad eelistama pigem EKRE senist eurosaadikut Jaak Madisoni, kelle asendusliikmena Grünthal on juba kahel korral Riigikokku pääsenud.

4. Kumb saab rohkem hääli, kas Jüri Ratas või Riho Terras?

Minu pakkumine: Ratas.

Ratas sai 33607, Terras 23909 häält.

Võimalik, et osaliselt on selle tulemuse taga ka Ratase paljuräägitud kampaania sotsiaalmeedias, kuid mina mõtlesin vastates pigem sellele, et Ratas tõmbab enda taha kõvasti varem Keskerakonda toetanud eestlasi, eriti maapiirkondades, aga Terras peab jagama seniseid Isamaa toetajaid varasemast rohkem Urmas Reinsaluga, kes kandideeris nüüd erakonna esimehena ning palju tõsisemalt ja pühendunumalt kui 2019. aastal.

5. Mitu protsenti hääli saab Aivo Peterson?

Minu pakkumine: 3%.

Tegelik tulemus: 3,1%.

Midagi enam-vähem sellist ennustas talle vahepeal ka üks küsitlus. Kartsin tegelikult, et ta võib koguda isegi rohkem hääli. Olin kindel, et Petersoni häälte osakaal Ida-Virumaal nüüd Riigikogu valimistega võrreldes mõnevõrra kasvab, sest tema vahistamine kohe pärast Riigikogu valimisi, naeruväärselt kõlav süüdistus ja juba üle aasta kohtuotsuseta vangis hoidmine on toetust talle venekeelsete valijate hulgas loomulikult pigem suurendanud.

Eesti meedias kujutatakse teda üldiselt mingi kohutava putinistina, aga oma toetajate silmis on Peterson ebaõiglaselt tagakiusatud poliitvang, kes soovib vaid rahu ja suhete normaliseerimist Venemaaga. Tema toetajate valimiskastide juurde mobiliseerimiseks tegid kõige kõvemat kampaaniat nüüd need eestlastest poliitikud, kes tulid välja venelaste valimisõiguse ja vene õigeusu kiriku vastu suunatud algatustega. Eestlaste hulgas on toetus talle aga marginaalne, nii et võis eeldada, et kokkuvõttes jääb % madalaks.

6. Mis on vähim häälte arv, millega saadakse mandaat?

Minu pakkumine: 8750.

Tegelikult: 9990.

Selle vastuse eest ma punkti ei saanud (punkti andis ± 500 häält). Alguses mõtlesin pakkuda 9200, kuid punktita oleksin jäänud ka siis. Kandidaadi osas samas aga ei eksinud. Mõtlesingi, et selleks on Sven Mikser, nagu 2019. aastal, kes nüüd jälle Marina Kaljuranna tuules europarlamenti pääses. Mõtlesin, et sotside toetajate hääled jagunevad nüüd kandidaatide vahel veidi ühtlasemalt kui eelmine kord, aga konkreetne häälte arv sai pakutud tegelikult üsna huupi.

7. Kas Marina Kaljurand saab rohkem hääli, kui kõik ülejäänud naiskandidaadid kokku?

Minu pakkumine: Ei.

Ei saanudki. Alguses mõtlesin küll, et see on üsna 50:50, aga siis mõtlesin, et tema senisest tegevusest eurosaadikuna on valijad kuulnud üsna vähe, võrreldes näiteks Jaak Madisoniga, kes on oma valijatega ju väga aktiivselt sidet hoidnud, seega Kaljuranna häältesaak eelmise korraga võrreldes tõenäoliselt kahaneb, sest ta on jäänud viimase viie aastaga Eesti valijatele lihtsalt võõramaks. Samas oli nüüd kandideerimas ka rida vahepeal Eestis esile tõusnud uusi naispoliitikuid (näiteks Lavly Perling jne.), nii et see vastus oli mul lõpuks üsna kindel.

8. Mitu protsenti e-häältest saab EKRE?

Minu pakkumine: 7%.

Tegelikult saadi: 6,9%.

Mõtlesin, et EKRE võib saada umbes 14-15% kõigist häältest (saadi 14,9%), aga kuna EKRE poliitikud on e-hääletust teravalt kritiseerinud ja kutsunud oma toetajaid üles valima pabersedeliga, siis võib nende osakaal e-häälte potis olla isegi poole väiksem, aga ei saa olla ka väga väike, sest e-hääletamine on ikkagi mugav ja inimestele meeldib mugavus. Pealegi oli minu meelest ka mingitel varasematel valimistel nii, et e-häälte arvestuses oli EKRE tulemus poole tagashoidlikum kui kõigi häälte kokkuvõttes.

9. Kas rohkem hääli saavad Parempoolsed või Eesti 200 pluss Rohelised?

Minu pakkumine: Parempoolsed.

Parempoolsed alustasid varakult ja tegid suhteliselt soliidse valimiskampaania, aga Eesti 200 on endale pidevalt ise jalga tulistanud ning erakond Eestimaa Rohelised oli jõudnud oma eksistentsis lihtsalt juba väga kriitilisse seisu – muidu ei oleks ma neile võib-olla isegi häält andnud.

10. Kes kogub Reformierakonna kandidaatidest paremuselt teise häältesaagi?

Minu pakkumine: Hanno Pevkur. Põhjus: ta on lihtsalt Reformierakonna toetajate hulgas üsna populaarne – paljud sooviksid näha tema tõusmist tagasi erakonna esimeheks.

11. Milline Eesti 200 kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Kristina Kallas.

Tegelikult: Indrek Tarand.

Mõtlesin küll alguses, et äkki paneb Tarand vana rasva pealt ära, aga siis jälle, et eelmine kord ta sotside nimekirjas mingit megatulemust ei teinud ja miks peaks nüüd olema teisiti, küllap koonduvad erakonna toetajad ikkagi rohkem mõne selle enda liikme taha. 2019. aastal oli nende suurim häältekoguja Kristina Kallas. Tarandi tulemust seletan ma sellega, et erakonna valimiskampaania sobis tema kuvandiga lihtsalt kõige paremini. Samas, vaatasin järgi, viie aasta eest kogus ta sotside nimekirjas isegi rohkem hääli.

12. Milline Parempoolsete kandidaat kogub kõige rohkem hääli?

Minu pakkumine: Lavly Perling.

Tegelikult: Rainer Saks.

Eeldasin, et erakonna toetajad valivad kõige rohkem selle juhti ja valimisnimekirja esinumbrit. Mõtlesin samas ka seda, et Rainer Saks võib koguda palju hääli, kuid leidsin, et Ukraina ja üldse julgeolekuteemadel on võtnud agaralt sõna ka Ilmar Raag ja need Parempoolsete toetajad, kelle jaoks need teemad on nüüd kõige olulisemad, hajuvad oma valikut tehes nende vahel rohkem laiali. Saksa nii tugev esinemine oli kindlasti üllatus. Samas on Parempoolsete reiting Riigikogu valimiste kontekstis küsitluste kohaselt selgelt madalam. Nii et Saks korjas ilmselt hääli ka neilt, kes ei ole muidu selle erakonna toetajad.

Kokkuvõttes rõhutan veelkord, et minul ei olnud kasutada mingeid salajasi andmebaase. Eestis nende valimiste eel toimunud valimisdebatte ei jälginud ma peaaegu üldse ning uudistega hoidsin ennast kursis peamiselt sel moel, et viskasin umbes kord päevas pilgu peale ERR-i uudisvoole ning Delfi ja Postimees.ee esilehel toodud pealkirjadele. Mõned korrad kuulasin ka raadiosaadet “Räägime asjast!” ja mõnda Objektiivi sarnast jutukat, jooksvate teemadega aitasid hoida veel kursis Martin Helme ja Varro Vooglaiu postitused Facebookis (kui need uudisvoos ette hüppasid, spetsiaalselt nende kontodele neid otsima ei läinud).

(Kõige tähelepanelikumalt jälgisin tegelikult ettevõtmisi, millega nende valimistega seoses tegeles Märt Põder, kelle kriitikat e-hääletuse aadressil tasub uurida kõigil, kuid selle küsitluse vastuseid see vaevalt kuidagi mõjutas.)

Möönan, et ma olen tegelenud sarnaste prognooside koostamisega oma elu jooksul tõenäoliselt rohkem kui paljud teised sellele küsitlusele vastanud kokku. Hoolimata sellest peaks eeltoodu minu meelest näitama, et selline ennustamine ei ole mingi raketiteadus, millega tegelemiseks on vaja omada ligipääsu suurtele andmebaasidele või pidevalt igasuguseid poliitikasaateid kuulata-vaadata jne. jne. Tegelikult võib sellega tegeleda igaüks. Oluline on lihtsalt mitte laskuda soovmõtlemisse, mis takistab reaalsuse nägemist sellisena nagu see on.