Rubriik: arvamus

Edastasin riigikogulastele enda arvamus Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) kohta. Kui see teema eelmisel aastal Paides toimunud valimisdebatil tõstatus, ei arvanud ma, et keegi nüüd päriselt Eestis elanike hääleõiguse piiramisega tegelema hakkab. Ei tahtnud uskuda, et poliitikud nii vastutustundetud ja ignorantsed võivad olla.

Tere, lugupeetud riigikogulased!

Soovitan teil lükata tagasi Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 SE, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu.

Eelnõu seletuskirjast nähtub, et kavandatud muudatusega kaotaks kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel hääleõiguse ligikaudu 72000 Eesti alalist elanikku. Selle muudatuse mõju ei ole samas sisuliselt analüüsitud. Minu hinnangul oleks see mitmes mõttes negatiivne.

1. Soov piirata mittekodanike hääleõigust lähtub, nagu kinnitavad selle plaani eestvedajate avalikud sõnavõtud, kollektiivse karistamise põhimõttest, mis on täielikus vastuolus tänapäevase lääneliku arusaamaga arenenud liberaalsest demokraatiast. Kuigi seda muudatust põhjendatakse eelnõu seletuskirjas vajadusega kaitsta Eesti põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, mõjuks see neid sisuliselt õõnestavalt, olles seega kontraproduktiivne ehk soovitule vastupidiseid tulemusi andev.

Eesti langeks selle tulemusel vältimatult ka rahvusvahelises demokraatiaindeksis, kus kuulutakse – eelkõige elanikkonna poliitilise osaluse ja poliitilise kultuuri näitajate tõttu – veel niigi “vigaste demokraatiate” hulka. Hääleõiguse piiramine kahandab veelgi elanikkonna poliitilist osalust, olles ühtlasi näide poliitilisest kultuuritusest. Seetõttu ei saa see jätta kahjustamata Eesti rahvusvahelist mainet.

Tasub arvestada sellega, et Euroopa Liidul on vaid mõned üksikud liikmesriigid, kus kolmandate riikide kodanikud ei saa kohalikel valimistel osaleda. Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel mittekodanikel. Suurem osa ülejäänutest, sealhulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud antud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ja on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Arvestades, et Eesti ei plaani veel topeltkodakondsust seadustada, ühinetaks nüüd kavandatud muudatust tehes klubiga, mille liikmete arv on Euroopas tegelikult üsna väike.

2. Seaduse rakendamine kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Kui 1993. aastal võeti vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, jäeti sellest viimasel hetkel välja mittekodanike õigus kohalikel valimistel kandideerida. Selle peale kutsuti Narvas ja Sillamäel ellu referendumid rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Kuigi nende tulemused kuulutati siis õiguskantsleri taotlusel riigikohtu poolt kehtetuks, näitab sellise aktsiooni toimumine, et need elanikud, kelle õigusi piirama asutakse, ei pruugi reageerida sellele positiivselt ega sellega lihtsalt vaguralt leppida.

Plaane piirata mittekodanike hääleõigust põhjendatakse enamasti jutuga, et Putini valijate osalemine kohalikel valimistel kujutab endast suurt ohtu Eesti julgeolekule. Kuid palju suurem on oht, et kavandatud muudatusega tõugatakse seda osa Eesti elanikkonnast, keda see õiguste piiramine otseselt puudutab, hoopis ise vaenuliku välisriigi mõjusfääri.

Vladimir Putin sai viimastel Venemaa presidendivalimistel 2024. aasta märtsis ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid selle tõlgendamine kohaliku venekeelse elanikkonna suure toetusena tema režiimile on meelevaldne ja eksitav. Pigem võib väita, et suur enamus Eestis elavatest Venemaa kodanikest väljendas oma meelsust Putini režiimi suhtes sellega, et jättis nendel valimistel, mis ei olnud teatavasti vabad ega ausad, osalemata. Eestis käis siis valimas vaid 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid Eestis 2021. aasta kohalikel valimistel.

Eksitavad on ka väited, et Eestis elavad Venemaa kodanikud toetavad tugevalt Putini sõjapoliitikat Ukrainas. Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringute kohaselt on Eestis elavate Venemaa kodanike hulgas neid, kes mõistavad Venemaa sõjategevuse Ukrainas isiklikult hukka, olnud järjepidevalt palju rohkem nendest, kes seda toetavad. Värskeimad hetkel kättesaadavad andmed näitavad, et septembri lõpus toetas Venemaa sõjategevust Ukrainas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest.

Seega kujutab plaanitav Eestis elavate Venemaa kodanike, aga ka teiste riikide kodanike jätmine hääleõiguseta endast sisuliselt nende kollektiivset karistamist vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma. On täiesti loomulik, kui seda tajutakse ebaõiglasena ning see tõukab neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu. Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.

3. See kollektiivne karistamine oleks paljudele riikidele alandav ja solvav ning mõjutaks kahtlemata ka nende suhtumist Eestisse. Eelnõu kohaselt säilitaksid kohalikel valimistel hääleõiguse Eestis elavad Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikud. Selliseid riike on praegu kokku 36 (koos Eestiga), aga ÜRO liikmesriike 193. Seega on neid riike, mille kodanikke kavandatav hääleõiguse piiramine puudutab, kokku 157.

On täielik idiootsus kujutleda, et sellisel juba antud õiguse võtmisel ei saa olema Eestile mingeid diplomaatilisi tagajärgesid, sealhulgas tagajärgesid Eesti positsioonile ja võimele leida liitlasi erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Selle mõistmiseks soovitan kujutada ette olukorda, kus mõni teine riik võtab Eesti Vabariigi kodanikelt oma kohalikel valimistel hääleõiguse põhjendusega, et soovitakse kaitsta enda põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi terroristlike režiimide mõjutustegevuse eest ning Eesti kodanikelt hääleõiguse võtmine on seejuures vaid “kollateraalne kahju”. Kas teie austus selle riigi suhtes kasvaks?

Tõenäoliselt aga juba saadeti nii mõnegi riigi saatkonnast sarnase sisuga ettekandeid oma välisministeeriumi seoses selle Riigikogu põhiseaduskomisjoni avaliku istungiga, kus kõnealust seaduseelnõu 12. novembril arutati.

4. Arvestades, et Riigikogus esindatud erakonnad ei ole saanud valijatelt sellise muudatuse tegemiseks selget mandaati, võib see suurendada valijate pettumist Eesti poliitilises klassis. Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas alles eelmisel aastal oma valimisprogrammis säilitada “pikaajalise elamisloaga inimeste hääleõiguse kohalikel valimistel analoogselt praegu kehtiva korraga.” Keskerakond lubas “tagada mittekodanike ja alalise elamisloaga kolmandate riikide kodanike hääletamisõigus kohalike omavalitsuste valimistel.”

Reformierakond lubas küll peatada “terrorismi toetava ja terroriakte kasutavate riikide kodanike ja topeltkodakondsusega isikute valimisõiguse” ja Isamaa tühistada “Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel”, kuid kavandatud muudatusega mindaks sellest palju kaugemale. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on rääkinud kaua seda juttu, et kohalikel valimistel peaksid saama hääletada üldse ainult Eesti kodanikud. Nii et ka EKRE toetajad võivad näha praegu laual olevas konkreetses lahenduses hoopis enda reetmist.

Erakond Eesti 200 oma valimisprogrammis selles küsimuses siis küll otseselt mingit seisukohta ei väljendanud, kuid samas kuulutati: “Iga inimese elu peab olema Eestis kaitstud – tema õigused ja vabadused peavad riigi poolt olema kindlustatud ja tema kohustused selged. Iga inimese elu peab olema väärikas, ta peab tundma ennast võrdväärse ühiskonna liikmena, omama võrdseid võimalusi teistega, et tema potentsiaal saaks maksimaalselt realiseeruda ja ta saaks elada õnneliku inimesena. Ainuõige poliitika on see, mis kaasab ja kasutab ära kõigi ühiskonnaliikmete võimekust igapäevaellu panustada.” Kuidas sellise ilukõnega sobib kokku hiljuti sotsiaalmeedias nähtud juubeldamine plaani üle jätta 72000 Eesti alalist elanikku kohalikel valimistel hääleõiguseta, seda võib muidugi igaüks ise hinnata. Mulle tundub, et tegemist on poliitilise skisofreeniaga.

Mittekodanike kollektiivse karistamise korral tuleks hankida selleks kõigepealt valijatelt selge mandaat. Teha saaks seda näiteks rahvahääletusega Eesti elanike hääleõiguse piiramise küsimuses, mis võiks leida aset üheaegselt eelseisvate kohalike valimistega, nagu on kirjas praegu keskkonnas rahvaalgatus.ee toetusallkirju koguvas kollektiivses pöördumises Riigikogu poole.

Kõike eeltoodut arvestades soovitan teil antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

PS. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulusid. See on eksitav, sest seaduse rakendamine eeldab valijate nimekirjade koostamisel kasutatava infotehnoloogilise süsteemi ümberseadistamist, millega kaasnevad kulud.

Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega tahetakse muu hulgas kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue, et peaminister Kristen Michal saaks nimetada sellele ametikohale oma sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa. Edastasin ministeeriumile oma arvamuse, mida saab lugeda ka siin.

Arvamus Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (24-0834/01) kohta

Soovitan jätta nimetatud eelnõust välja punkti 5, millega tahetakse kaotada praegu kehtiv nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. See nõue ei ole mingi anakronism, vaid tuleneb sellest rollist, mille on riigisekretärile andnud hetkel kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus, Vabariigi Valitsuse seadus ja avaliku teenistuse seadus. Praegu kavandatav riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse.

Riigisekretäri haridusnõue ei ole kirjas põhiseaduses, kuid see on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse § 96 sätestab, et valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Sellesisuline punkt on pärit 1920. aasta põhiseadusest ja sisaldus ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses. Riigisekretär, kes juhib riigikantseleid, peab oma allkirjaga tagama valitsuse määruste õigusliku usaldusväärsuse. See ei olnud juhus, et aastatel 1920–1940 riigisekretäriks olnud Karl Johannes Terras ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud just õigusteadust. 1938. aasta valitsemise korraldamise seadusega ei kehtestatud küll vastavat nõuet, kuid riigikantselei ja riigisekretäri ülesannetest tulenevalt võis eeldada, et seda ametikohta saab täita üksnes vastava haridusega isik.

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine tõukaks Eesti oma riiklikus arengus tagasi aega, mil see juba oli politiseeritud. Erialase kõrghariduse nõue ei taga iseenesest veel seda, et riigisekretär jääb politseerimata ametnikuks, kuid see aitab seda tagada. Tuletan meelde, et hetkel kehtiva regulatsioonini jõudmiseks on käidud maha pikk ja käänuline tee.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu ehk valitsuse koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes otsustati nimetada asjadevalitsus 1989. aasta lõpus ümber Eesti NSV Riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Tegemist oli poliitilise ametikohaga, mille täitja vahetus koos ülejäänud valitsusega. Kui 1990. aasta aprillis sai Indrek Toome asemel valitsusjuhiks Edgar Savisaar, sai riigiministriks Raivo Vare. Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal oli riigiminister Uno Veering. Vare ja Veering olid mõlemad õigusalase haridusega. Mingit erialase hariduse nõuet ei olnud riikliku iseseisvuse taastamisega lõppenud üleminekuperioodil riigikantseleid juhtinud ministrile kehtestatud, kuid peeti täiesti iseenesest mõistetavaks, et riigiministriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.

Uue põhiseaduse alusel 1992. aasta sügisel toimunud valimiste järel kogunenud parlament võttis enne uue valitsuse ametisse astumist vastu selle tegevuse aluseks olnud Vabariigi Valitsuse seaduse, millega riigisekretärile haridusnõuet ei kehtestatud, sest seni ei olnud lihtsalt ilmnenud vajadust vaikimisi eeldatut sedasi seadusesse kirja panna, kuid sätestati, et valitsuse koosseisu vahetumine ei ole aluseks riigisekretäri ametist vabastamisele.

„Olukorras, kus Riigikogul tuleb ametisse nimetada poliitiline valitsus, peab valitsusaparaat olema ümber korraldatud selliselt, et ta oleks võimeline funktsioneerima ka siis, kui valitsus peaks tagasi astuma või talle umbusaldust avaldatakse,“ selgitas Illar Hallaste (VL Isamaa; Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) siis eelnõu teisel lugemisel Riigikogus. „Praegune valitsuse seaduse eelnõu seda just nii ette näebki, andes kantsleritele, riigisekretärile ja osakondade ning talituste juhatajatele garantii, et neid ei tagandata, et nemad jätkavad tööd ka siis, kui valitsus peaks vahetuma.“

1920. aasta põhiseaduse järgi nimetas riigisekretäri ametisse valitsus, 1938. aastal kehtima hakanu kohaselt president (toimus üleminek presidentaalsele korrale). Üleminekuaja riigiministrid nimetas ametisse ülemnõukogu valitsusjuhi ettepanekul. 1992. aastal jõustunud uue põhiseadusega läks riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peaministri ainupädevusse. Seejärel peaministriks saanud Mart Laar (Isamaa) nimetas sellele ametikohale senise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevatsi, kes ei omanud juriidilist haridust, kuid kuulus sotsiaaldemokraatide ridadesse, oli kandideerinud äsja Isamaa koalitsioonipartneriks saanud valimisliidu Mõõdukad nimekirjas edutult parlamenti ja vajas töökohta.

Kui 1995. aasta valimiste järel sai taas peaministriks Vähi (VL Koonderakond ja Maarahva Ühendus), vahetas ta Kaevatsi välja siis oma valimisliidu nimekirjas kandideerinud Veeringu vastu. Kaevats ei olnud selle otsusega nõus, kuid lahkus siiski „poolte kokkuleppel“. Tema parteikaaslased hakkasid Riigikogus protesteerima ja ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli möönis, et riigisekretäri väljavahetamine ei toimunud korrektselt. Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask märkis siis seda kommenteerides, et riigisekretäri ametikoht loodi 1992. aastal sihiga säilitada valitsuse järjepidevus, kui muutub valitsuse poliitiline alus – see tähendab, et riigisekretär on idee poolest neutraalne riigiametnik, kes ei ole valitsuse liige, ja üldjuhul ei tohiks teda koos valitsusega välja vahetada. Nüüdseks on toona tekkinud probleem lahendatud avaliku teenistuse seadusega, kus on sätestatud, et riigisekretär nimetatakse (sarnaselt teistele tippametnikele) ametisse viieks aastaks.

Kui 1995. aasta detsembris võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse seadus, viidi lõpuks sisse nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Selle konkreetse nõude osas toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis siis põhjalik debatt, sest Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei toonane esimees Eiki Nestor nõudis selle eelnõust välja jätmist. Tema hinnanguga, et tegemist on põhjendamatu piiranguga, valdav osa põhiseaduskomisjoni liikmetest ei nõustunud. Samuti lükati vastav muudatus ülekaalukalt tagasi Riigikogu täiskogu istungil. Suurem osa parlamendisaadikutest mõistis just eelnenud aastatel toimunud arengute valguses, et vastava haridusnõude kehtestamine riigisekretärile on vajalik, sest muidu saab sellest lihtsalt poliitiline ametikoht, mille täitja võib kinnitada oma allkirjaga ka õiguslikult väga küsitavaid akte, sest puudub lihtsalt vajalik kompetentsus. Kõige enam toona Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud juhtum, mis puudutas riigisekretäri, oli seotud tema allkirjaga 1993. aastal sõlmitud vastuolulisel lepingul Iisraeli relvafirmaga TAAS, kuid oli ka terve rida teisi sarnaseid juhtumeid, kus Eesti riik kandis kriitikute hinnangul suurt rahalist kahju.

Riigisekretäri haridusnõude kehtestamiseni jõuti ühe konkreetse seda ametikohta täitnud isiku tegevuse tõttu, kellel juriidiline kõrgharidus puudus. Vaikimisi oli üldiselt juba varasemalt eeldatud, et seda ametikohta täidab vastava haridusega isik.

Segadust võib tekitada nüüd see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Näiteks meie naabermaa Soome peaministri riigisekretär (valtiosihteeri) on Eesti mõistes pigem peaministri büroo juhataja, kes vahetub koos peaministriga. Samas on seal olemas ka alaline riigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks ongi meil riigikantseleid juhtiv riigisekretär. Poliitilistele riigisekretäridele ei ole küll haridusnõudeid kehtestatud, kuid mittepoliitliste tippametnike puhul eeldatakse sellistel ametikohtadel üldiselt siiski juriidilise kõrghariduse olemasolu – isegi siis, nagu varasemalt Eestiski, kui seda nõuet ei ole pandud kirja seadusesse.

Kui meil kehtiva haridusnõude juures midagi muuta, siis võiks seda pigem karmistada, et riigisekretäriks võiks edaspidi olla üksnes vähemalt magistrikraadiga inimene, sest juriidiline kõrgharidus bakalaureuse tasemel ei pruugi tagada sellel ametikohal töötamiseks vajalikku kompetentsust. Ideaalis peaks selles ametis olema aga õigusteaduses doktorikraadi omav isik.

Arvestades seda, et küsimus riigisekretäri haridusnõudest on üldse üles kerkinud, tuleks kaaluda nüüd aga tõsiselt muudatusi põhiseaduse selles osas, mis puudutab riigisekretäri ametisse nimetamist. Kas on ikka mõistlik, et nii suur võim on antud vaid ühele inimesele? Ehk oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui riigisekretäri nimetaks valitsuse ettepanekul ametisse parlament? Sellisel juhul väheneks oht, et mõni peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitab saadud võimu demokraatliku õigusriigi lammutamiseks. Ei ole ju mingi saladus, et riigisekretäri puhul juriidilise kõrghariduse nõudmisest loobumine on praegu tõstatatud üksnes selle tõttu, et peaminister tahab nimetada riigisekretäriks ühe enda poliitilise liitlase, kes saaks asuda siis paigutama tippjuhtide valikukomisjoni esimehena ametisse teisi „sobivaid“ isikuid. Isegi juhul, kui seda tehakse heade kavatsustega, on see suures vastuolus nende väärtuste ja põhimõtetega, millele Eesti Vabariik on rajatud.