Rubriik: arvamus

Käes on aeg lubada topeltkodakondsust

Artikkel on kirjutatud 26. märtsil, kui Riigikogu võttis vastu valimisõigust piirava muudatuse põhiseaduses, ning avaldatud 1. aprillil toimetatud kujul ajalehes Sakala. Vahepeal panin kirja samateemalise pöördumise Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, et see algataks protsessi topeltkodakondsuse lubamiseks. Pöördumist saab lugeda ja allkirjaga toetada portaalis rahvaalgatus.ee

Riigikogu otsus võtta Volodõmõr Zelenskõi valijatelt Eestis kohalikel valimistel hääleõigus on kahetsusväärne. Sõltumata sellest, kas muudatus põhiseaduses tänavu jõustub või mitte, kujunevad need valimised sügisel ka referendumiks hääleõiguse piiramise küsimuses.

Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski on märkinud, et valijaskonnaga manipuleerimise tegelikuks sihiks on kindlustada Tallinnas muulaste hulgas ebapopulaarsete erakondade positsioone Keskerakonnalt mandaatide võtmisega. Sotside juht Lauri Läänemets, kes valiti parlamenti Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, lähtus aga nüüd valimisõiguse piiramist toetades tõenäoliselt pigem hirmust kaotada toetajaid mujal Eestis, näiteks Sakala lugejate hulgas.

Viljandimaal elab muulasi suhteliselt vähe. Statistikaameti andmetel elas eelmise aasta 1. jaanuari seisuga siin kokku 1589 inimest, kellel ei olnud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsust. See on 3,5% kogu Viljandimaa elanikkonnast. Neist 140 olid Venemaa ja 10 Valgevene, aga 1067 Ukraina kodanikud ja 258 määratlemata kodakondsusega isikud. Arvestades, et Ukraina viimastel presidendivalimistel sai Zelenskõi teises voorus 73,4% Eestis antud häältest, puudutab valimisõiguse piiramine siin eelkõige tema valijaid.

Nagu varem märgitud (“Valimisõiguse piirajad eksitavad valijaid”, 5. märtsil Sakalas), on valimisõiguse piirajate poolt toimunud avalikkuse sihipärane eksitamine. Selle sammu astumiseks sellisel kujul ei olnud saadud selget mandaati valijatelt. Presidendi hoiatusi ignoreeriti. Eesti Juristide Liidu arvamusest, et põhiseaduse muutmiseks on vaja oluliselt laiapõhjalisemat ja tasakaalustatumat käsitlust, mis järgiks hea õigusloome tavasid, ei tehtud samuti välja.

Õiguskantsler juhtis oma arvamuses riigikogulaste tähelepanu asjaolule, et põhiseadus, millega anti kohalikel valimistel hääleõigus kõigile püsielanikele, kiideti 1992. aastal heaks rahvahääletusel. Mitmed põhiseadusliku assamblee liikmed, kes võtsid osa selle teksti koostamisest, on olnud selle muutmise suhtes avalikult kriitilised. Riigikogulastele saadeti ka soovitusi korraldada rahvahääletus, et ükskõik milline otsus antud küsimuses omaks tugevamat demokraatlikku legitiimsust.

Kõigest sellest hoolimata toetas suur enamus riigikogulastest ajakirjanduse (sh Sakala) ja arvamusküsitluste survel põhiseaduse muutmist kiirendatud korras, et piirata Eesti alaliste elanike valimisõigust. Kahju. Meil kõigil on olnud praegu harukordne võimalus näha lähedalt ühiskonna radikaliseerimist ja massihüsteeria arenemist. See on alati järk-järguline protsess, mille lõppedes võivad paljud asjaosalised olla üllatunud selle üle, kuhu välja jõuti. Ja see protsess ei ole veel lõppenud.

Kaitsepolitsei võiks avalikustada nüüd enda vastavad ohuhinnangud, et kõigil valijatel oleks võimalik langetada ise informeeritud otsus selle kohta, kas valimisõiguse piiramist toetanud erakonnad ja poliitikud käitusid tõesti vastutustundlikult ja Eesti huvidest lähtudes. Hinnangu sellele saab anda sügisel kohalikel valimistel häält andes. Häälte jaotus nendel valimistel näitab, kas muulaste kollektiivse karistamise eest võetakse Eesti rahva poolt ka kollektiivne vastutus.

Demokraatliku valitsemissüsteemi peamine eelis kõigi teiste ees on mitte otsuste kvaliteet, mis ei pruugi olla alati parim, vaid inimestele osadustunde andmine. Kui inimesed tunnevad, et saavad mõjutada poliitilisi otsuseid valimistel häält andes, on väiksem tõenäosus, et nad üritavad teha seda mingil äärmuslikumal moel. Just selle tõttu on oluline demokraatia pidev süvendamine. Ja ka see, et valijad saaksid langetada nüüd sügisel Eestis selge valiku avatud ja suletud ühiskonna pooldajate vahel.

Valimisõiguse piiramine Eestis on globaalselt osa laiemast autoritaarsest pöördest, mille kehastuseks Venemaal on Putin, Ameerika Ühendriikides Trump. Sotsiaalpsühholoogid võivad seletada, et see on atavistlik reaktsioon ebakindlusele, mida tekitab maailma muutumine hoomamatult keeruliseks. See kõik on mõistetav, võib-olla vältimatu. Aga kui antiputinistlike loosungite all toimub Eestis ühiskonna mentaalne putiniseerumine, siis on Putin juba poolenisti võitnud.

Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel ka kolmandate riikide kodanikel. Suurem osa ülejäänutest, nende hulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ning on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Nüüd oleme jõudmas punkti, kus Eestigi peaks liituma selle klubiga.

Ideaalis tuleks muidugi ühineda Euroopa Nõukogu konventsiooniga välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise kohta. Sellega on ühinenud kõik põhjamaad ning eks meilegi meeldi lugeda ennast nende hulka või samasse väärtusruumi kuuluvaks. Nimetatud konventsiooniga liitudes kohustuks Eesti andma igale välismaalasele, kes on elanud enne valimisi riigis seaduslikult ja püsivalt viis aastat, kohalikel valimistel vähemalt hääleõiguse. See oleks aga hetkel ilmselt liiga järsk U-pööre.

Topeltkodakondsuse lubamine oleks samas oluline ka kodumaalt lahkunud eestlasi silmas pidades. Eesti on juba kaotanud palju, sealhulgas Viljandist ja Viljandimaalt pärit inimesi, kes on välismaale elama asudes võtnud lõpuks uue kodumaa kodakondsuse ja loobunud seda tehes mõnikord Eesti omast. Või siis on otsustanud välisriigi kodakondsuse kasuks nende lapsed.

Eeldades, et valimisõigust piirav muudatus põhiseaduses jõustub tõesti juba tänavu, ähvardab kujuneda olukord nüüd sügisel kohutavalt huvitavaks Ida-Virumaal, kus suur osa valijaskonnast kaotab järsku hääleõiguse. Minu arvates peaksid selle pudru sööma ära need, kes selle kokku keerasid. Soovitan kõigil põhiseaduse muutmise poolt hääletanud riigikogulastel ja nende toetajatel kolida kiiresti Ida-Virumaale, et suurendada seal Eesti kodanike osakaalu. Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis on müügis väga palju soodsa hinnaga kortereid. Siin kaugel Sakala veergudel endale vastu rinda tagumine ei muuda ju kuidagi sealset olukorda.

Valimisõiguse piirajad eksitavad valijaid

Artikkel ilmus 5. märtsil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Riigikogulased otsustavad peagi, kas viia põhiseadusesse sisse muudatus, millega jäetaks kohalikel valimistel hääleõiguseta paljud Eesti alalised elanikud. Paraku ei paista selle sammu toetajate sõnavõttudest, et nad aduksid selle tõsidust ja võimalikke tagajärgesid.

President Alar Karis hoiatas vabariigi aastapäeval peetud kõnes: “Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.”

Valimisõiguse piirajad esitlevad oma plaani avalikkusele sammuna, mis suurendab Eesti julgeolekut. Rõhutatakse, et hääleõigus võetaks ära Putini valijatelt, agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanikelt, kes võivad mõjutada kohalike valimiste kaudu Eesti poliitikat. See narratiiv on aga mitmeti eksitav.

Riigikogus juba teise lugemise läbinud eelnõu ei puuduta ainult inimesi, kellel on Venemaa või Valgevene kodakondsus. Neid riike, mille alaliselt Eestis elavad kodanikud tahetakse jätta kohalikel valimistel hääleõiguseta, on kokku 157. Nende hulgas näiteks Austraalia, Ukraina ja Šveits, mille liigitamine agressorriikideks on pehmelt öeldes kohatu. Kokku on keeratud juriidiline käkk, mille vastuvõtmine seadusena tekitaks Eestile vältimatult probleeme suhetes paljude teiste riikidega, mille kodanike õigusi sellega siin piirataks.

Soovitasin riigikogulastel novembris kõnealune eelnõu juba esimesel lugemisel tagasi lükata, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Tõin siis Riigikogule edastatud arvamuses välja sellegi, et Eestis elavate Venemaa kodanike kujutamine suurte Putini toetajatena on meelevaldne ja eksitav.

Venemaa viimastel presidendivalimistel 2024. aasta märtsis sai Putin ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid valimisaktiivsus oli väga tagasihoidlik. Eestis käis valimas 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid siin 2021. aasta kohalikel valimistel. Venemaal toimuvad valimised ei ole vabad ega ausad, puudub avatud poliitiline konkurents ning meedia toimib Putini režiimi propagandatoruna. Nendel valimistel ei saanud osaleda ükski tema režiimi suhtes opositsiooniline kandidaat. Putini suhtes kriitiliselt meelestatud Venemaa kodanikel ei olnud ühtegi ratsionaalset põhjust valima minna.

Riigikogulastelt saadud tagasisides mainiti muu hulgas, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat. Statistikaameti andmetel elas Eestis eelmise aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaatasin nende vanuselist jaotust, siis tuli selgelt välja, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% olid juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on märkimisväärne.

Nüüdseks on selge, et paljud Ukrainast pärit sõjapõgenikud jäävad Eestisse elama tõenäoliselt alaliselt, sest nende Ukrainas asunud kodud on muudetud ahervaremeteks, mis jäävad Venemaa poolt okupeeritud aladele. Nende edukas integreerimine Eesti ühiskonda on meie jaoks järgnevatel kümnenditel suur katsumus. Ebaõnnestumise korral võime saada juurde palju kibestunud inimesi, kes kujunevad Eestile koormavaks sotsiaalseks probleemiks.

Üks abinõu inimeste ühiskonda integreerimiseks on nende võimestamine õigusega osaleda demokraatlikus protsessis. Kui siia elama asunud sõjapõgenikud peavad hakkama selleks valima Eesti ja Ukraina kodakondsuse vahel, siis kuidas me seda nimetame? Minu arvates on nende seadmine sellise valiku ette ebainimlik ja sadistlik.

Valimisõiguse piiramine ei ole uus teema. Kui erakonna Eesti 200 esindaja Ando Kiviberg tõstatas selle enne viimaseid Riigikogu valimisi Paides toimunud valimisdebatil, juhtisin tähelepanu tõsiasjale, et kavandatud sammuga tõugataks Venemaa kodanikke Eestis ise Kremli käte vahele. Rõhutasin ka novembris riigikogulastele edastatud arvamuses, et inimeste kollektiivne karistamine vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma, tõukas neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu.

Kirjutasin riigikogulastele: “Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.” Kahjuks näib see prognoos täituvat.

Riigikantselei laseb viia Eestis korrapäraselt läbi avaliku arvamuse seireuuringuid erinevates küsimustes. Eelmise aasta septembris näitas selline uuring, et Venemaa sõjategevust Ukrainas toetas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Detsembris oli vastav näitaja juba 20%. Kahe küsitluse vahel esitati Riigikogu menetlusse eelnõu valimisõiguse piiramiseks, millega seoses intensiivistus Eestis elavate Venemaa kodanike demoniseerimine Eesti meedias.

Kui valimisõiguse piirajad väidavad, et nende eesmärk ei ole rahvussuhete pingestamine Eestis, siis on nende tegevus olnud lihtsalt lühinägelikult rumal, sest on juba andnud soovitule vastupidiseid tulemusi. On täiesti loomulik, et samas vaimus jätkates olukord ei parane, vaid läheb hoopis järjest hullemaks. Väljaspool seda alternatiivset reaalsust, mille on kujundanud oma publiku peades kohalik ajakirjanduslik-poliitiline kompleks, eksisteerib jätkuvalt päris tegelikkus, millega riigikogulastel tuleks arvestada, kui nad oma otsuseid langetavad.

Stagnatsioonipartei ehitab suletud ühiskonda

Edastasin riigikogulastele enda arvamus Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) kohta. Kui see teema eelmisel aastal Paides toimunud valimisdebatil tõstatus, ei arvanud ma, et keegi nüüd päriselt Eestis elanike hääleõiguse piiramisega tegelema hakkab. Ei tahtnud uskuda, et poliitikud nii vastutustundetud ja ignorantsed võivad olla.

Tere, lugupeetud riigikogulased!

Soovitan teil lükata tagasi Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 SE, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu.

Eelnõu seletuskirjast nähtub, et kavandatud muudatusega kaotaks kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel hääleõiguse ligikaudu 72000 Eesti alalist elanikku. Selle muudatuse mõju ei ole samas sisuliselt analüüsitud. Minu hinnangul oleks see mitmes mõttes negatiivne.

  1. Soov piirata mittekodanike hääleõigust lähtub, nagu kinnitavad selle plaani eestvedajate avalikud sõnavõtud, kollektiivse karistamise põhimõttest, mis on täielikus vastuolus tänapäevase lääneliku arusaamaga arenenud liberaalsest demokraatiast. Kuigi seda muudatust põhjendatakse eelnõu seletuskirjas vajadusega kaitsta Eesti põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, mõjuks see neid sisuliselt õõnestavalt, olles seega kontraproduktiivne ehk soovitule vastupidiseid tulemusi andev.

Eesti langeks selle tulemusel vältimatult ka rahvusvahelises demokraatiaindeksis, kus kuulutakse – eelkõige elanikkonna poliitilise osaluse ja poliitilise kultuuri näitajate tõttu – veel niigi “vigaste demokraatiate” hulka. Hääleõiguse piiramine kahandab veelgi elanikkonna poliitilist osalust, olles ühtlasi näide poliitilisest kultuuritusest. Seetõttu ei saa see jätta kahjustamata Eesti rahvusvahelist mainet.

Tasub arvestada sellega, et Euroopa Liidul on vaid mõned üksikud liikmesriigid, kus kolmandate riikide kodanikud ei saa kohalikel valimistel osaleda. Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel mittekodanikel. Suurem osa ülejäänutest, sealhulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud antud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ja on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Arvestades, et Eesti ei plaani veel topeltkodakondsust seadustada, ühinetaks nüüd kavandatud muudatust tehes klubiga, mille liikmete arv on Euroopas tegelikult üsna väike.

  1. Seaduse rakendamine kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Kui 1993. aastal võeti vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, jäeti sellest viimasel hetkel välja mittekodanike õigus kohalikel valimistel kandideerida. Selle peale kutsuti Narvas ja Sillamäel ellu referendumid rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Kuigi nende tulemused kuulutati siis õiguskantsleri taotlusel riigikohtu poolt kehtetuks, näitab sellise aktsiooni toimumine, et need elanikud, kelle õigusi piirama asutakse, ei pruugi reageerida sellele positiivselt ega sellega lihtsalt vaguralt leppida.

Plaane piirata mittekodanike hääleõigust põhjendatakse enamasti jutuga, et Putini valijate osalemine kohalikel valimistel kujutab endast suurt ohtu Eesti julgeolekule. Kuid palju suurem on oht, et kavandatud muudatusega tõugatakse seda osa Eesti elanikkonnast, keda see õiguste piiramine otseselt puudutab, hoopis ise vaenuliku välisriigi mõjusfääri.

Vladimir Putin sai viimastel Venemaa presidendivalimistel 2024. aasta märtsis ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid selle tõlgendamine kohaliku venekeelse elanikkonna suure toetusena tema režiimile on meelevaldne ja eksitav. Pigem võib väita, et suur enamus Eestis elavatest Venemaa kodanikest väljendas oma meelsust Putini režiimi suhtes sellega, et jättis nendel valimistel, mis ei olnud teatavasti vabad ega ausad, osalemata. Eestis käis siis valimas vaid 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid Eestis 2021. aasta kohalikel valimistel.

Eksitavad on ka väited, et Eestis elavad Venemaa kodanikud toetavad tugevalt Putini sõjapoliitikat Ukrainas. Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringute kohaselt on Eestis elavate Venemaa kodanike hulgas neid, kes mõistavad Venemaa sõjategevuse Ukrainas isiklikult hukka, olnud järjepidevalt palju rohkem nendest, kes seda toetavad. Värskeimad hetkel kättesaadavad andmed näitavad, et septembri lõpus toetas Venemaa sõjategevust Ukrainas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest.

Seega kujutab plaanitav Eestis elavate Venemaa kodanike, aga ka teiste riikide kodanike jätmine hääleõiguseta endast sisuliselt nende kollektiivset karistamist vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma. On täiesti loomulik, kui seda tajutakse ebaõiglasena ning see tõukab neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu. Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.

  1. See kollektiivne karistamine oleks paljudele riikidele alandav ja solvav ning mõjutaks kahtlemata ka nende suhtumist Eestisse. Eelnõu kohaselt säilitaksid kohalikel valimistel hääleõiguse Eestis elavad Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikud. Selliseid riike on praegu kokku 36 (koos Eestiga), aga ÜRO liikmesriike 193. Seega on neid riike, mille kodanikke kavandatav hääleõiguse piiramine puudutab, kokku 157.

On täielik idiootsus kujutleda, et sellisel juba antud õiguse võtmisel ei saa olema Eestile mingeid diplomaatilisi tagajärgesid, sealhulgas tagajärgesid Eesti positsioonile ja võimele leida liitlasi erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Selle mõistmiseks soovitan kujutada ette olukorda, kus mõni teine riik võtab Eesti Vabariigi kodanikelt oma kohalikel valimistel hääleõiguse põhjendusega, et soovitakse kaitsta enda põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi terroristlike režiimide mõjutustegevuse eest ning Eesti kodanikelt hääleõiguse võtmine on seejuures vaid “kollateraalne kahju”. Kas teie austus selle riigi suhtes kasvaks?

Tõenäoliselt aga juba saadeti nii mõnegi riigi saatkonnast sarnase sisuga ettekandeid oma välisministeeriumi seoses selle Riigikogu põhiseaduskomisjoni avaliku istungiga, kus kõnealust seaduseelnõu 12. novembril arutati.

  1. Arvestades, et Riigikogus esindatud erakonnad ei ole saanud valijatelt sellise muudatuse tegemiseks selget mandaati, võib see suurendada valijate pettumist Eesti poliitilises klassis. Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas alles eelmisel aastal oma valimisprogrammis säilitada “pikaajalise elamisloaga inimeste hääleõiguse kohalikel valimistel analoogselt praegu kehtiva korraga.” Keskerakond lubas “tagada mittekodanike ja alalise elamisloaga kolmandate riikide kodanike hääletamisõigus kohalike omavalitsuste valimistel.”

Reformierakond lubas küll peatada “terrorismi toetava ja terroriakte kasutavate riikide kodanike ja topeltkodakondsusega isikute valimisõiguse” ja Isamaa tühistada “Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel”, kuid kavandatud muudatusega mindaks sellest palju kaugemale. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on rääkinud kaua seda juttu, et kohalikel valimistel peaksid saama hääletada üldse ainult Eesti kodanikud. Nii et ka EKRE toetajad võivad näha praegu laual olevas konkreetses lahenduses hoopis enda reetmist.

Erakond Eesti 200 oma valimisprogrammis selles küsimuses siis küll otseselt mingit seisukohta ei väljendanud, kuid samas kuulutati: “Iga inimese elu peab olema Eestis kaitstud – tema õigused ja vabadused peavad riigi poolt olema kindlustatud ja tema kohustused selged. Iga inimese elu peab olema väärikas, ta peab tundma ennast võrdväärse ühiskonna liikmena, omama võrdseid võimalusi teistega, et tema potentsiaal saaks maksimaalselt realiseeruda ja ta saaks elada õnneliku inimesena. Ainuõige poliitika on see, mis kaasab ja kasutab ära kõigi ühiskonnaliikmete võimekust igapäevaellu panustada.” Kuidas sellise ilukõnega sobib kokku hiljuti sotsiaalmeedias nähtud juubeldamine plaani üle jätta 72000 Eesti alalist elanikku kohalikel valimistel hääleõiguseta, seda võib muidugi igaüks ise hinnata. Mulle tundub, et tegemist on poliitilise skisofreeniaga.

Mittekodanike kollektiivse karistamise korral tuleks hankida selleks kõigepealt valijatelt selge mandaat. Teha saaks seda näiteks rahvahääletusega Eesti elanike hääleõiguse piiramise küsimuses, mis võiks leida aset üheaegselt eelseisvate kohalike valimistega, nagu on kirjas praegu keskkonnas rahvaalgatus.ee toetusallkirju koguvas kollektiivses pöördumises Riigikogu poole.

Kõike eeltoodut arvestades soovitan teil antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

PS. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulusid. See on eksitav, sest seaduse rakendamine eeldab valijate nimekirjade koostamisel kasutatava infotehnoloogilise süsteemi ümberseadistamist, millega kaasnevad kulud.