Artikkel valmis 1. septembril, ilmus 8. septembril 2026 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Tundub, et Eesti ajakirjanduslik-poliitiline eliit on demokraatiast väsinud. Erakondadeülene stagnatsioonipartei on juhtinud meid tagasi aega, kus ühe kandidaadiga valimisi kujutatakse demokraatia pidupäevana. Midagi naeruväärsemat on raske kujutleda.
Jutud sellest, et sellised presidendivalimised on parlamentaarsetes vabariikides tavapärased, on eksitavad. Euroopa Liitu kuuluvates riikides valitakse president ka parlamentaarsetes vabariikides enamasti otse rahva poot. Kandidaate on sellistel valimistel tavaliselt tunduvalt rohkem.
Ühe kandidaadiga valimised võivad olla küll menetluslikult korrektsed, kuid üldiselt ei peeta neid väga demokraatlikeks. Demokraatia tunnusteks on nimelt sisuliste alternatiivide olemasolu, päris valikuvõimalus ning kandidaatide aus konkurents. Ühe kandidaadiga kinnitushääletus ei saa olla kuidagi enamat kui vaid demokraatia miinimumprogramm. Minu arvates väärib Eesti enamat.
See tähendab, et on vaja muuta valimissüsteemi, sest selliste ühe kandidaadiga valimisteni on viinud Eestis just praegu presidendi valimiseks kasutatav valimissüsteem. Eriti selgelt tuleb see välja rahvusvahelises võrdluses. Euroopa Liitu kuulub peale Eesti kõigest neli riiki, kus president valitakse ametisse parlamendi poolt. Maltal, Ungaris ja Kreekas on need valimised enamasti ühe kandidaadiga. Lätis on reeglina 2–3 kandidaati, kuid seal piisab valituks osutumiseks juba 51-st häälest.
Mõnikord tuuakse välja, et Eestile sarnane valimissüsteem on ka Saksamaal ja Itaalias, kuid võrdlus nendega on tegelikult eksitav. Saksamaa ja Itaalia on mõlemad suuremad riigid, kus liidumaadel ja regioonidel on ulatuslik autonoomia ning presidendi valimine toimub valimiskogus. Saksamaal moodustavad selle liikmeskonnast poole Liidupäeva ehk parlamendi liikmed, teise poole liidumaade esindajad. Itaalias koosneb valimiskogu parlamendi mõlema koja saadikutest ja regioonide esindajatest. Eestis jõutakse valimiskogusse alles siis, kui presidendi valimine parlamendis ebaõnnestub.
Nendes riikides, kus president valitakse parlamendis, toimuvad Euroopa Liidus reeglina tõesti ainult ühe kandidaadiga valimised. Seda kinnitavad Malta, Ungari ja Kreeka kogemused. See on seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub. Saksamaal ja Itaalias seatakse valimiskogudes üles rohkem kandidaate. Kui jätkata Eestis praeguse süsteemiga ja sihiga valida president ära juba Riigikogus, kus kandidaadil on vaja saada valituks osutumiseks vähemalt 68 häält, võivad ühe kandidaadiga valimised kujuneda siin nähtavasti tõesti tavapärasteks. Minu arvates väärib Eesti enamat.
Rahva tahe on selles osas olnud alati üsna selge. Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud värskeima küsitluse kohaselt leiab vaid veidi rohkem kui viiendik täisealistest Eesti kodanikest, et Eesti presidenti ei peaks valima rahvas. 70 protsenti pooldab seevastu presidendi otsevalimisi. 66 protsenti leidis, et uus president peaks algatama põhiseaduse muutmise eelnõu, et rahvas saaks presidenti otse valida.
Meie uus president seda tõenäoliselt ei tee. Ülle Madise on olnud aastaid praeguse valimissüsteemi järjekindel õigustaja. Ei ole mingit põhjust loota, et ta võiks hakata toetama nüüd üleminekut presidendi otsevalimisele. Pealegi president Lennart Meri juba algatas 2001. aastal oma teise ametiaja lõpus sellise eelnõu. Meri lootis toona, et 2006. aastal valitakse president juba otse rahva poolt, kuid parlamendisaadikud eelistasid jätta selle enda eesõiguseks.
Samuti ei ole põhjust loota rahvaalgatustele. Viimane vastava sisuga kollektiivne pöördumine hääletati Riigikogu põhiseaduskomisjonis Ando Kivibergi (Eesti 200) juhtimisel menetlusest välja alles tänavu juunis. Eesti on ikkagi parlamentaarne riik ning algatused põhiseaduse muutmiseks saavad minna läbi üksnes siis, kui neid toetab piisavalt palju parlamendisaadikuid. Praegugi on Riigikogu menetluses üks Keskerakonna ning EKRE saadikute algatatud eelnõu üleminekuks presidendi otsevalimisele, kuid Riigikogu praegune koosseis seda ilmselt heaks ei kiida. Nii et presidendivalimistest kujuneb nüüd vältimatult teema ka eelseisvatel parlamendivalimistel.
Järgmised presidendivalimised peaksid toimuma 2031. aasta sügisel. Enne seda tulevad meil kahed parlamendivalimised. Kui põhiseaduse muutmise kiidab heaks parlamendi kaks järjestikust koosseisu, võivad 2031. aastal toimuda juba presidendi otsevalimised.
Küsimus on aga selles, millist valimissüsteemi otsevalimiste korral eelistada. Euroopa Liitu kuuluvates parlamentaarsetes vabariikides on praegu kasutusel kaks erinevat süsteemi. Enamasti toimuvad valimised kahes voorus. Kui ükski kandidaat ei kogu esimeses rohkem kui 50% häältest, lähevad teise edasi kaks enim hääli saanud kandidaati. Presidendiks saab see, kes kogub seal rohkem hääli.
Mina eelistaksin siiski Iirimaal kasutatavat üksiku ülekantava hääle meetodit. Selle puhul saab valija reastada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3. jne. Valituks osutumiseks tuleb koguda enam kui pooled kehtivaks loetud häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled häältest.
Selline valimissüsteem võimaldab tulla välja parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas otsima teistega ühisosa, hoiduma teravast vastandumisest, sest võitlus käib mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. Mitmel korral on see viinud valimiste toimumata jäämiseni, kui üles seati ainult üks kandidaat, kes oli vastuvõetav paljudele ja osutus automaatselt valituks. Nii et peaks sobima ka neile, kes pooldavad ühe kandidaadiga valimisi. See oleks ju sobiv kompromiss meie lõhestunud ühiskonnas. Kas pole nii?
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).