Artikkel valmis 17. augustil reaktsioonina siis ERR-i portaalis ilmunud Jüri Adamsi arvamusloole ja sai saadetud kõigepealt ERR-i portaali arvamustoimetajale, kuid jäi tema poolt avaldamata; ilmus 25. augustil toimetatud kujul Postimehe arvamusveebis.
Presidendi otsevalimised ei tohiks jääda tabuteemaks
- Presidendi otsevalimised ja parlamentaarne demokraatia ei ole omavahel vastuolus.
- Euroopa Liidus on president valitud enamasti otse rahva poolt ka parlamentaarsetes riikides.
- Eestile sobiks eeskujuks Iirimaal kasutatav valimissüsteem.
Lugesin huviga ERR-i portaalis avaldatud Jüri Adamsi artiklit Eesti presidendi valimisega seotud probleemidest. Kahjuks heitis ta kergekäeliselt kõrvale mõtte minna üle presidendi otsevalimisele. Minu arvates võiks just see olla lahendus mitmetele Eestis ilmnenud hädadele, kirjutab Andres Laiapea.
Parlamentaarne demokraatia ja presidendi valimine otse rahva poolt ei ole ühitamatud vastandid. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist kuus on konstitutsioonilised monarhiad, ülejäänutes on riigipeaks president. Neist 21-st riigist 14 ehk 2/3 on sellised, kus president valitakse otse rahva poolt. Presidentaalse või poolpresidentaalse süsteemiga on neist ainult kuus, ülejäänud kaheksa on parlamentaarsed demokraatiad.
Seega on Euroopa Liidus tänapäeval juba rohkem selliseid parlamentaarseid demokraatiaid, kus president valitakse otse rahva poolt. Meile kõige lähedasem selline riik on Soome, aga nende hulka kuulub ka näiteks Tšehhi, mida Adams nimetas vananenud andmetele toetudes ekslikult riigina, kus president valitakse parlamendis. Tegelikult mindi seal juba 2013. aastal üle presidendi valimisele otse rahva poolt.
Eestile lisaks kuulub Euroopa Liitu kuus sellist riiki, kus presidenti ei vali ametisse rahvas. Neist kaks (Saksamaa ja Itaalia) on teistsuguse ülesehitusega suuremad riigid, kus liidumaadel või regioonidel on ulatuslik autonoomia. Sellest tulenevalt valitakse seal ka presidente suurte valimiskogude kaudu. Ülejäänud neli (Kreeka, Ungari, Malta ja Läti) on Eestiga võrreldavad väikeriigid, kus president valitakse parlamendi poolt. Sellest tulenevalt saab seal presidendiks reeglina parajasti võimuloleva erakonna või koalitsiooni soosik, neile poliitiliselt lähedane isik.
Adams avaldas arvamust, et Eestis tuleks otsustada ära, kas valik tehakse parlamendis või eraldi valimiskogus. Viimane oleks kahtlemata parem kui esimene, kuid minu arvates oleks veelgi mõistlikum minna üle presidendi valimisele otse rahva poolt. Euroopa Liidus on praegu sellisteks parlamentaarseteks demokraatiateks, kus toimuvad presidendi otsevalimised, lisaks Soomele ja Tšehhile veel Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Slovakkia ja Sloveenia. Loodetavasti lisandub tulevikus ka Island, kui seal kiidetakse nüüd rahvahääletusel heaks liitumisläbirääkimiste jätkamine Euroopa Liiduga.
Nendes riikides on mõistetud, et presidendile otsevalimiste kaudu parlamendist sõltumatu mandaadi andmine tugevdab institutsionaalset võimude lahusust, võimaldades tal täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.
Neis kasutatavad valimissüsteemid on aga muidugi mõnevõrra erinevad. Kui lisada ka Euroopa Liidus leiduvad presidentaalse (Küpros) ja poolpresidentaalse süsteemiga riigid (Prantsusmaa, Poola, Portugal, Rumeenia ja Leedu), muutub pilt veelgi kirjumaks. Olles neid omavahel võrrelnud, olen veendunud, et valimissüsteemi disain mõjutab oluliselt ka riikides valitsevat poliitilist kultuuri. Mulle isiklikult tundub meile presidendivalimiste osas kõige sobivama eeskujuna Iirimaa.
Iiri Vabariik on Eestiga võrreldavas suurusjärgus väikeriik ning võime leida mõningaid paralleele ka kahe maa ajaloost. President valitakse seal üksiku ülekantava hääle meetodil. See tähendab, et valija saab järjestada kandidaadid vastavalt enda eelistusele: 1., 2., 3., jne. Valituks osutumiseks on vaja saada vähemalt pooled häältest. Kõigepealt loetakse kokku valijate esimesed eelistused. Kui ükski kandidaat vajalikke hääli kokku ei saanud, langeb viimaseks jäänu välja. Talle antud hääled ei lähe raisku, vaid liiguvad edasi järgmisele eelistusele. Nii jätkub see seni, kuni üks kandidaat saab kokku enam kui pooled kehtivaks loetud häältest.
Selline valimissüsteem jätab erakondadele võimaluse tulla välja oma parteiliste kandidaatidega, kuid motiveerib neid samas mitte teravalt vastanduma, vaid otsima ühisosa, et saada hääli ka nendelt valijatelt, kelle esimene eelistus on teine. Eelmisel aastal osales Iirimaal presidendivalimistel küll ainult kolm kandidaati, sest vasakpoolsed erakonnad koondusid siis võitnud Catherine Connolly taha juba kandidaatide ülesseadmisel, kuid kahel varasemal korral oli neid 6-7. See tähendab, et valijatel oli päriselt kellegi hulgast valida.
Kandidaadid ja presidendiks valitud on olnud Iirimaal reeglina tugeva poliitilise taustaga pikaajalised tegevpoliitikud. Iiri põhiseaduses ei ole nõuet, nagu see on Eesti omas, et presidendiks saades peab inimene oma erakondliku kuuluvuse peatama. Praktikas on sellele ametikohale jõudes aga parteipoliitikast distantseerutud, sest sinna ei jõuta üldiselt ainult tänu ühe erakonna toetajate häältele. Teiseks ametiajaks kandideeritakse sageli juba sõltumatu kandidaadina.
Selline valimissüsteem soosib konstruktiivseid ja oponentide suhtes lugupidavaid arutelusid, mitte kandidaatide teravat vastandumist, sest võitlus käib ju mitte üksnes valijate esimeste, vaid ka järgnevate eelistuste pärast. See võimaldab näha võimalikult paljudel valijatel enda valitud isiku saamist presidendiks, jättes aga samas ära vajaduse korraldada võitja selgitamiseks veel ka valimiste teine voor. Presidendi võim ei ole Iirimaal seejuures suurem kui Eestis.
Eestis nüüd presidendivalimistel esifavoriidiks peetav Ülle Madise tunnistas oma pressikonverentsil, et parlamentaarses riigis võib presidendivalimisi korraldada väga erineval moel. Nii see on. Minu arvates ei ole mingit põhjust välistada Eestis sel teemal peetavates aruteludes ka otsevalimisi. Euroopa Liidus on need meiega samas suurusjärgus väikeriikides pigem tavapärased. Sellise valimissüsteemiga seltskond, kuhu Eesti praegu kuulub, on jäänud väga väikeseks.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).