Arvamus uuest koalitsioonilepingust

Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid kuulutavad oma koalitsioonilepingu sissejuhatuses, et “üksnes võimude lahuse ja õigusriigi põhimõttest lähtuv demokraatlik riigikorraldus tagab Eesti edasise arengu,” kuid järgnev lubaduste loetelu valmistab selles osas pettumuse. Kommenteerin lühidalt seitset punkti, mis mulle sellest tekstist silma jäid.

  1. Teeme e-valimised võimalikuks nutiseadmetes.

Ma saan aru, et see koalitsioon ei soovi avada Pandora laegast kirjaga “e-hääletuse põhiseaduspärasus”, aga… ei sõnagi sellest, et e-hääletuse tulemuste kindlakstegemise olulisemad reeglid tuleks kehtestada seadusega või peaksid olema selgelt reguleeritud vähemalt valitsuse õigusakti tasandil, nagu märkis hiljuti Riigikohtu esimees Villu Kõve. Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid ei ole justkui midagi kuulnud sellest, et e-hääletuse regulatsioon on “viisakalt öeldes puudulik”.

  1. Tugevdame erakondade ja poliitiliste organisatsioonide järelevalvet, et tagada poliitilise konkurentsi ausus ja läbipaistvus. Loome regulatsiooni mitteerakondlikele poliitilistele ühendustele.

Kiidan heaks! Kuid vajab muidugi täpsustamist, mida selle all konkreetselt mõeldakse. Minu arvates tuleks, nagu kirjutasin oma valimisprogrammis, laiendada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni koosseisu ja mandaati, et see suudaks täita paremini seatud eesmärke. Nimetatud komisjoni võiksid kuuluda ka ühingu Korruptsioonivaba Eesti ja Vabaühenduste Liidu esindajad. Samuti peaks ka parlamendis esindamata erakondadel olema õigus nimetada sinna enda esindajaid.

  1. Muudame seadust, kehtestades reegli, et kriminaalkorras karistatud erakonnal vähendatakse riigieelarvelist toetust.

Miks piirduda ainult vähendamisega? Füüsiline isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab vanglakaristust, ei saa Riigikogu valimistel kandideerida ega ka hääletada. Sama printsipiaalselt tuleks kohelda juriidilisi isikuid ehk erakondi. See tähendab, et karistuse kehtivuse lõpuni ei tohiks need osaleda valimistel ega saada riigieelarvest üldse mingit toetust.

  1. Täiendame presidendi valimise seadust, et võimaldada kandidaadi varasem ülesseadmine, ja otsime Riigikogus poliitilist konsensust presidendi valimiste korralduse muutmiseks.

Selle lubaduse esimene pool on vaid kosmeetiline formaalsus, teine praktiliselt sisutu – pole mingit indikatsiooni sellest, mida või kas üldse tegelikult muuta tahetakse.

  1. Viime läbi Riigikogu valimisringkondade muutmise, et tagada üle-eestiline esindatus ja valimisringkondade tasakaalustatus. Võtame aluseks valimiskomisjoni ettepanekud ja teeme otsused 2023. aasta jooksul.

Jääb arusaamatuks, kas aluseks tahetakse võtta need 2017. aasta ettepanekud (valimiskomisjon eelistas Eesti jagamist seitsmeks valimisringkonnaks), mis oleks rakendunud juba käesoleva aasta valimistel, kui Riigikogu põhiseaduskomisjon ei oleks pidanud seda siis liiga radikaalseks. Järva- ja Viljandimaa valimisringkond oleks selle kava kohaselt likvideeritud – Järvamaa pidanuks minema kokku Virumaadega ning Viljandimaa hoopis Võru-, Valga- ja Põlvamaaga.

MTÜ Radikaaldemokraadid juhatuse liikmena sai propageeritud omal ajal üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Ma usun jätkuvalt, et see oleks tegelikult parim lahendus, aga selle koalitsioonilepinguga on see sisuliselt välistatud.

  1. Otsime Riigikogu ülest poliitilist konsensust, et 16- ja 17-aastased noored saaksid osaleda Riigikogu valimistel.

Konsensus eeldab vastuhäälte puudumist, aga selles küsimuses selleni kindlasti ei jõuta. 2015. aastal olid Riigikogus toimunud hääletusel valimisea langetamise vastu kohalikel valimistel nii EKRE kui ka osa Vabaerakonna fraktsioonist. Miks peaks see nüüd teisiti minema?

  1. Töötame koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalike omavalitsuste valimistel ilma põhiseadust muutmata.

Jõudu tööle! Ennustan juba ette, et sellise õigusliku raamistiku väljatöötamine lõpeb tulemusteta. Või siis jõuab õiguslik nihilism Eestis täiesti uuele tasemele.

Kokkuvõttes üsna lahja saak. Konkreetse tähtajaga on seotud ainult lubadus teha otsused valimisringkondade muutmiseks. Ükski selle koalitsiooni osapooltest ei lubanud küll seda oma valimisprogrammis ehk valijatele, kellelt saadi mandaat, aga kuna lähtuda kavatsetakse valimiskomisjoni ettepanekutest, siis ongi nende täita ju sisuliselt vaid kummitempli roll.

Seisukoht: tasuta ühistransport peab jääma

Loodava valitsuskoalitsiooni plaan kaotada maakondades riigi poolt doteeritud tasuta ühistransport on sotsiaalselt tundetu, lühinägelik ja rumal. Eesti 200 lubas seda küll juba oma valimisprogrammis, kuid sotside nõustumine sellega on üllatav.

Olgu kohe öeldud, et ma kuulun ise tasuta ühistranspordi kasutajate hulka. Viljandi linnaliinidega sõidan ma harva, sest eelistan sellele kõndimist, aga kahel päeval nädalas käin andmas ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunde Holstre koolis, kasutades liikumiseks tasuta ühistransporti. Tänu sellele, et õpetajatel on suhteliselt kõrged palgad (kui võrrelda neid maakonna, mitte Eesti keskmisega), elaksin mina isiklikult tasuta ühistranspordi kaotamise küll üle suuremate probleemideta, aga sama ei kehti kindlasti kõigi kohta, kes seda kasutavad.

Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid leppisid koalitsiooniläbirääkimistel kokku, et nad kaotavad tasuta ühistranspordi, kuid riigi poolt tasutud sõiduõigus säilib lastel, eakatel ja puudega inimestel. Sotside esimees Lauri Läänemets teatas nüüd Järva Teatajas seda plaani õigustades, et “maapiirkondades on täna suurimaks mureks hinna asemel hoopis ühistranspordi kättesaadavus.”

Läänemetsa väitega võib muidugi nõustuda, sest loodav valitsuskoalitsioon ei ole oma plaani ju veel teoks teinud. Tasuta ühistranspordi kaotamisega mindaks aga selgelt just väiksemapalgaliste ja vaesemate inimeste rahakoti kallale.

Kui vaadata, kes praegu ühistransporti tööle sõitmiseks kasutavad, siis ei ole need üldiselt kõrgepalgalised valgekraed. Mulle on jäänud silma kolm suuremat sotsiaalset gruppi: vanemad naisterahvad, maal elavad noored ja Ukrainast pärit pagulased. Ühistranspordiga käivad tööl enamasti ikkagi pigem vähemkindlustatud, madalama palgaga inimesed. Ehk need, kelle huvide eest sotsid peaksid vähemalt idee poolest seisma.

Enne valimisi Paides toimunud valimisdebatil rõhutasin ma vajadust arendada edasi tasuta ühistransporti, et väheneks inimeste vajadus autoga sõita. Samu mõtteid väljendasin ka siis valimiskompasside küsimustele vastates: “Heitgaaside mahu kontrolli all hoidmiseks on vaja eelisarendada ühistransporti.” “Äärmiselt oluline on toetada ühistranspordi arengut, sest see on elulise tähtsusega paljude vähemkindlustatud ja vanemate inimeste jaoks, kellel on vaja läbida pikki vahemaid, kuid ei ole autot.”

Loodav koalitsioon tõi oma läbirääkimiste alguses välja seitse suurt väljakutset, millele nad soovivad (vähemalt nii nad väidavad) lahendusi leida. Nende hulgas olid ka rohereformi läbiviimine ning piirkondliku mahajäämuse vähendamine. Maakondades riigi poolt doteeritud tasuta ühistranspordi kaotamine töötaks sisuliselt mõlema nimetatud eesmärgi vastu. Seda enam, et Tallinna linn on juba teatanud, et seal tasuta ühistranspordist ei loobuta.

Valimistulemuste analüüs

Eeldades, et avaldatud hääletustulemused vastavad nüüd tegelikkusele, oli minu isiklik häältesaak nendel valimistel küll enam-vähem ootuspärane, kuid seoses Sakala valimisblogis ilmunud kummalise teatega (alltoodud kuvatõmmis) esitasin Vabariigi Valimiskomisjonile siiski selgitustaotluse, milles…

Kuvatõmmis Sakala valimisblogist.

…palun selgitada: 1. Kuidas sai selline viga hääletustulemuste esitamisel üldse tekkida? 2. Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele? 3. Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Enne oma selgitustaotlusele vastuse saamist ma seda teemat pikemalt ei kommenteeri (on juba soovitatud hääletustulemused vaidlustada, kuid ootaks siiski ära asjaosaliste selgitused), sest see asi tundub hetkel lihtsalt liiga absurdne.

Praeguse seisuga kogusin kokku 124 häält ehk 0,32% kõigist Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas kehtivaks loetud häältest. Midagi võib veel häälte ülelugemisel muutuda, aga tõenäoliselt mitte palju. Nii et võib juba tulemustesse täpsemalt sisse vaadata küll.

Kas minu valimiskampaania omas hääletustulemusele üldse mingit mõju?

Hääli tuli mulle kõigist Järva- ja Viljandimaa omavalitsustest. Toetus jagunes maakondade vahel suhteliselt ühtlaselt (Viljandimaal sain 0,33%, Järvamaal 0,30% häältest). Viljandi linnas sain viimaste kohalike valimistega võrreldes juurde paar toetajat.

Veidi üllatas nüüd see, et e-häälte osakaal jäi keskmisest madalamaks (minul 45,16%, valimisringkonnas tervikuna 49,13% kehtivaks loetud häältest), sest peaaegu kogu minu valimiskampaania toimus veebis.

Võrreldes varasemalt selles valimisringkonnas parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaatidega oli häältesaak enam-vähem keskmine: 2019. aastal sai Jüri Malsub ainsa üksikkandidaadina 90 häält (0,24%), aga 2015. aastal Heli Koit ainsa üksikkandidaadina 176 häält (0,46%).

Eeltoodut arvestades võib esmapilgul ju näida, et minu valimiskampaania ei avaldanudki hääletustulemusele nüüd mingit märkimisväärset mõju – korjasin lihtsalt kokku need hääled, mille võinuks saada iga teine inimene, kui ta siin minu asemel üksikkandidaadina valimistel oleks osalenud.

Kui vaadata teiste tänavuste üksikkandidaatide häältesaake, siis selle järeldusega aga siiski nõustuda ei saa. Valimistel osales nüüd kümme üksikkandidaati. Nii kogutud häälte arvult kui ka osakaalult oma valimisringkonnas olin Mihhail Stalnuhhini ja Vladas Radvilavičiuse järel, kes on mõlemad kahtlemata palju tuntumad tegelased, nüüd kolmas, edestades selgelt kõiki ülejäänusid. See tuleb kirjutada ilmselt ikkagi toimunud valimiskampaania arvele.

Järva- ja Viljandimaal kandideerinutest jäi nüüd 22 kandidaati häältesaagilt minust tahapoole. Nende hulgas mitmed, kes tegid aktiivselt tänavakampaaniat, figureerisid suurtel plakatitel ning arvukatel valimisreklaamidel ajalehtedes ja veebis.

Minu valimiskampaania kogukulu (va. kandidatuuri registreerimiseks tasutud kautsjon) oli 546 eurot, mis teeb ümmarguselt 4,4 eurot iga saadud hääle kohta. Veidi enam kui pool sellest kulus postituste võimendamisele Facebookis. Võrreldes päris mitmete nüüd kangesti Riigikokku pääseda ihanud tegelastega, kes kulutasid oma kampaaniale kümneid tuhandeid eurosid (50–60 eurot iga saadud hääle kohta), läks ju tegelikult väga hästi.

Valimistulemustest üldisemalt

Oma veebruari lõpus tehtud prognoosis ennustasin peaaegu täpselt, kes pääsevad parlamenti meie valimisringkonnast: sotsidest Lauri Läänemets ja Helmen Kütt, Isamaast Helir-Valdor Seeder (ja Viljandist pärit Riina Solman, kes kandideeris Tallinnas), Keskerakonnast Jaak Aab (Kersti Sarapuu jäi esialgu siiski välja), Reformierakonnast Jürgen Ligi ja Pipi-Liis Siemann ning EKRE-st Jaak Madison, kelle asendusliikmena läheb Riigikokku taas Kalle Grünthal, sest Madison jätkab europarlamendis. Ando Kiviberg (Eesti 200) kõigub, täpselt nagu ennustasin, kusagil piiri peal.

Samas pakkusid valimistulemused siiski üllatusi. Reformierakonna võit tuli oodatust suurem. EKRE langust ma ei eeldanud, kuigi pärast seda Prigožini skandaali võis seda oodata. Keskerakonna puhul oli muidugi teada, et varasemaga võrreldes nende positsioonid kindlasti nõrgenevad, aga ma ei arvanud, et kohti kaotatakse nii palju. Eesti 200 esines üle ootuste hästi. Sotside langus jäi oodatust väiksemaks. Isamaa tulemus oli ettearvatav. Hea, et Parempoolsed ületasid künnise, mis tagab neile riigipoolse rahastuse. Kahju, et see ei õnnestunud rohelistel.

Nende valimiste suurim üllataja oli kindlasti Vasakpartei, täpsemalt selle ridades valimistel osalenud liikumise Koos/Вместе üks juhte Aivo Peterson, kes tegi Ida-Virumaal Mihhail Stalnuhhini (4578 häält) järel ja Yana Toomi (3458 häält) ees paremuselt teise tulemuse (3970 häält), röövides sellega Stalnuhhinilt ilmselt isikumandaadi (selle saamiseks olnuks seal vaja koguda 4927 häält). Stalnuhhin ning Peterson jäid nüüd küll mõlemad parlamendist välja, aga Vasakpartei (üleriigiliselt 2,4% häältest) sai õiguse riigipoolsele rahastusele.

Kohtade jaotust vaadates tundub mulle nüüd kõige tõenäolisem, et võimule tuleb valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Isamaa. Aritmeetiliselt on võimalikud ka mitmed muud kombinatsioonid, aga need on kõik tunduvalt ebatõenäolisemad. Koalitsioon EKRE-ga on Kaja Kallase poolt välistatud. Keskerakonnaga oleks parlamendis koos 53 kohta, aga see ei ole piisav ülekaal. Eesti 200 ja Reformierakond omavad kahepeale kokku enamust (51 kohta), aga mitte piisavat, mistõttu tuleb kaasata lisaks sotsid või Isamaa – maailmavaateliselt on lihtsam teha koostööd Isamaaga ja sellisel juhul jääb ka opositsioon rohkem killustunuks. Pealegi on siis Isamaa ohjeldamiseks alati varuks võimalus asendada nad valitsuses vajaduse korral sotsidega. Seetõttu ennustangi nüüd just sellist uut kolmikliitu.

Üheks selle kolmikliidu programmiliseks ühisosaks on juhtumisi soov piirata Vene kodanike hääleõigust Eestis toimuvatel kohalikel valimistel. Arvestades seda, mida näitasid äsjased valimised juba praegu Ida-Virumaal valitsevate meeleolude kohta, võib seda võrrelda tiku viskamisega püssirohutünni, aga eestlastest valijatelt on saadud selleks nüüd täiesti selge mandaat – on raske näha, kuidas võiks selline koalitsioon selle hetkel kehtiva põhiseadusega selgelt vastuolus oleva lubaduse täitmata jätta. Nii et riik liigub praegu kursil, kus EKRE ning Reformierakonna jätkuvale vastasseisule lisandub veel ka olukorra jätkuv pingestumine kohalikul eesti-vene teljel. Palju õnne kõigile!

PS. Ise kavatsen ma hakata valmistuma nüüd muidugi vaikselt Euroopa Parlamendi valimisteks, mis toimuvad teatavasti juba järgmisel aastal. ALDE Partei liikmena teen Reformierakonnale ning Keskerakonnale loomulikult ettepaneku osaleda nendel valimistel ühise nimekirjaga 🙂