Järvamaa noortevolikogud korraldasid teisipäeval Paides valimisdebati, mis oli minu jaoks nüüd üldse esimene ja viimane. Olin kutsutud ka päev varem Tarvastu Gümnaasiumis toimunud debatile, aga seal ma ei osalenud, sest andsin ise samal ajal koolis tunde. Ühelegi ajakirjanike korraldatud debatile mind ei kutsutud (teatavasti on üksikkandidaadid nende hulgas domineeriva mõtteviisi kohaselt mingid külahullud, kelle üle on lahe ilkuda, aga keda tõsiselt küll ei tasu võtta).
Erakondade kohalikest esinumbritest osalesid Wittensteini Tegevusmuuseumis toimunud debatil Jürgen Ligi (Reformierakond), Ando Kiviberg (Eesti 200) ja Helir-Valdor Seeder (Isamaa). EKRE-t esindas Türi abivallavanem Elar Niglas, Keskerakonda Järva vallavanem Toomas Tammik, sotse Birgit Sitska, parempoolseid Ermo Täks ja rohelisi Oliver Rohesalu. Isamaad pidi algse kava kohaselt esindama Ajakeskuse Wittenstein teadusjuht Ründo Mülts, aga viimasel hetkel tehti muudatus.
Enne teisipäeva peatusin ma Paides pikemalt viimati umbes 20 aastat tagasi, kui sain Tallinnast suvel Viljandi poole hääletades auto peale, millega sõitnud tüdrukud viisid mind sinna ekskursioonile (käisime poes süüa ostmas ja vallitornis, aga lõpuks sattusime väikesesse liiklusavariisse, mille tõttu tuli auto seal neist ühe tuttava juurde lükata, ja sõitsime bussiga tagasi Tallinna – rohkem ei ole ma neid näinud, ei tunneks enam ilmselt äragi, ei tea mis neist on saanud). Nüüd läksin aegsasti kohale, et vaadata kuidas see linn on vahepeal muutunud.
Vaatasin ühtlasi üle ka Wittensteini Tegevusmuuseumi ekspositsioonid. Huvitav koht. Soovitan ajalooõpetajatel seda võimaluse korral kindlasti õpilastega külastada. Seal on võimalik tellida gruppidele ka mitmesuguseid erinevaid töötubasid, alates sepikoja õpitoast ja lõpetades 19. sajandi foto õpitoaga, kus osalejad saavad teha endast ise ajastutruu foto.
Poliitilise polariseerumise vähendamine
Aga nüüd siis kokkuvõte valimisdebatist. Küsimusele, mida uus valitsus esimese asjana tegema peaks, vastasin ma, et kõigepealt tuleb see valitsus luua ning minu arvates, nagu on kirjas ka minu valimisprogrammis, võiks sündida nn. rahvusliku ühtsuse valitsus, kuhu kuuluvad nii Reformierakond kui ka EKRE – märkisin, et see võiks olla esimene samm poliitilise polariseerumise vähendamise suunas.
Siinkohal pean kerima siiski ajas veidi tagasi, sest ruttasin nüüd juba sündmustest ette. Enne debatti toimus samas Uku Valneri valimisteemaline töötuba, mida samuti ma jälgisin. Saabusid järjest ka erakondade esindajad. Vahepeal oli paus, mille ajal vestlesin EKRE esindaja Elar Niglasega, kellega olin puutunud varasemalt veidi kokku seoses õpingutega Skytte instituudis, näiteks aines poliitiline süsteem, kus andsin tagasisidet tema tööle. Meie õppejõuks oli selles aines Liisa Talving, kes selgitab alltoodud videos mõistet “polariseeritus”.
Skytte instituut on avaldanud nüüd seoses valimistega terve rea selliseid lühikesi videosid, milles Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala õppejõud selgitavad valimistega seotud mõisteid. Tasub tutvuda!
Nii, liigume edasi järgmise punkti juurde, tagasi valimisdebati juurde!
Fookus tuleks seada selgelt taastuvenergiale
Kui jutuks tuli energeetika, nõustusin roheliste esindaja Oliver Rohesaluga, et fookus tuleks seada selgelt taastuvenergiale. “Eesti on väike riik ja siin ei saa joosta energiatootmise arendamisel kõigis erinevates suundades. See tuumajaama projekt, mis praegu välja on käidud, on ju selgelt ebarealistlik. Samamoodi vesiniku laialdane kasutamine tundub utopistlik lahendus. Mis jääb, see on tuul, päike, biogaas ja koostootmisjaamad. See on see, mida tuleks arendada. Muidugi ka uurida maapõuenergia kasutamist. Praegu juba need uuringud käivad, seda jätkata,” selgitasin enda nägemust.
Erakondade esindajad olid Eestisse tuumajaama rajamise küsimuses üldiselt siiski entusiastlikumad, pooldades enamasti vähemalt vastavate uuringute tegemist. “Nagu siit näha oli, selle tuumajaama projekti eestvedajate lobitöö erakondade juures on kandnud vilja, peaaegu üksmeelne see toetus neil sellele,” märkisin selle peale. “Muidugi, kui mõelda kliimamuutustele, maailmas tervikuna tuumaenergia on kindlasti üks asi, mis aitab kaasa süsinikdioksiidi õhkupaiskamise vähendamisele, aga konkreetselt selle Eesti projekti puhul on ju, et tahetakse kasutada tehnoloogiat, mida kusagil maailmas ei ole praktikas kasutatud veel. Eesti peaks siis olema mingis mõttes nagu katselabor. Noh, võib muidugi uurida ja kaaluda ja proovida ja sinna mingeid rahasid alla panna, et seda kõike teha, aga mis sellest lõpuks välja tuleb… Mulle isiklikult tundub, et see on üsna ebarealistlik projekt lihtsalt. Kuluallikas lihtsalt tuleb sellest.”
Samas nõustusin Isamaa esimehega selles, et ka taastuvenergia kasutamisega kaasnevad omad probleemid. “Nõustuks siin härra Seedriga, et ka tuuleenergia kasutamisel on kindlasti oma keskkonnajalajälg ja põldude täisehitamine päikeseparkideks ei ole ilmselt kõige mõistlikum maakasutus,” ütlesin ma. “Nii et väga oluline on energia säästmine, kokkuhoid. Üks suur asi, mida riik saaks selle heaks teha, on toetada Kredexi kaudu – siis senisest veelgi suuremas mahus – elamute rekonstrueerimist, et paraneks nende energiatõhusus. Samamoodi arendada edasi ühistransporti, tasuta ühistransporti siis, et väheneks inimeste vajadus autodega sõita.”
Julgeolek, Tammsaare ja vene kirjandusklassika
Küsimusele, kui oluliseks peate häid suhteid väliste partneritega ja mis suunas näete arengut, vastasid erakondade esindajad järjest kinnitustega, et nad hindavad Eesti liitlassuhteid lääneriikidega kõrgelt. Rõhutati vajadust distantseeruda Venemaast, et kindlustada Eesti julgeolekut. Mina oma programmi selles osas ümber ei hakanud jutustama, sest ei soovinud kuulanud noortes liigset ärevust tekitada, kuid tõin lõpuks sisse järgmise vaatenurga.
“Ma nõustun siin eelkõnelejatega, aga,” hakkasin heietama, “täna siia sõites ma lugesin bussis sellist väljaannet nagu London Review of Books – suur Briti kultuurileht, umbes nagu Eestis Sirp. Selle viimasest numbrist jäi silma reklaam Anton Hansen Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” kahele esimesele osale, mis on nüüd siis avaldatud inglise keeles. Ja esimese osa kohta kasutati seal sellist sõna nagu tolstoilik ehk siis viide tuntud vene kirjanikule Lev Tolstoile. Teise osa kohta kirjutati, siis selles reklaamtekstis, et dialoogid on võrreldavad suurte vene romaanikirjanike omadega.”
“See on see, kuidas meid Lääne poolt vaadates sageli nähakse, et Eestit nagu defineeritakse kuidagi Venemaa kaudu. Selles mõttes geograafia mingis mõttes ikkagi on saatus, et Venemaa on meil siin kõrval ja pikemas perspektiivis on vaja jõuda kuidagi mingite normaalsete suheteni, aga see muidugi eeldab seda, et Venemaal toimub kõigepealt tõeline režiimimuutus, ja millal see tuleb, ei tea, aga lihtsalt, et kunagi loodetavasti midagi ikkagi muutub seal ka,” üritasin lõpetada optimistlikul toonil.
Tulemusstipendiumid, läbipõlemine ja vaimne tervis
Haridusele pühendatud osas märkisin, et “üliõpilaste vaatepunktist on kindlasti oluline teema näiteks tulemusstipendiumid, mis on praegu suhteliselt madalad, 100 eurot, ja neid jagatakse vähe. Võib olla ka nii, et pääsed magistrantuuri paremusjärjestuses esimesena, aga ei saa seda, või siis õpid ainult A-dele ehk viitele gümnaasiumi mõttes, aga ei saa seda, sest seal nende stipendiumide jagamisel on ka oma kvoodisüsteem ja erialade paremusjärjestused. Sinna kindlasti oleks üliõpilaste vaatepunktist raha juurde vaja.” Olen vestelnud päris mitmete üliõpilastega, kes on väljendanud praeguse korraga rahulolematust, ning teema oli mõne aja eest jutuks ka Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi kursusevanemate koosolekul. Vajadusega stipendiumide süsteem üle vaadata nõustusid nüüd mitmete erakondade, näiteks Isamaa, EKRE ja SDE esindajad.
Rääkisin veidi ka õpetajate läbipõlemisest, mis on teatavasti üks õpetajate põua põhjustest. “Alustavate õpetajate läbipõlemise üheks suureks põhjuseks on kindlasti töökoormus,” leidsin ma. “Kui kohe täiskohaga minna õpetajaks, siis see on üsna vaevarikas. Mina töötan ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, aga poole kohaga, samal ajal omandan õpetajaharidust ülikoolis, sest ma olen õppinud ajalugu ja riigiteadust, aga mitte õpetajaks. Kui seda [tööd ülikooli kõrvalt] täiskohaga peaks tegema, siis see oleks ikkagi keeruline.”
Jutuks tuli ka õpilaste vaimne tervis, millega seoses ütlesin, pöördudes eelkõige publikuks olnud kooliõpilaste poole: “Mul on üks konkreetne soovitus noortele, sõnastades veidi ümber ühte tuntud ütlust: ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, mõtle mida sina ise saad teha enda heaks. Esimene asi on siis korralik unerežiim, mitte ööd läbi üleval istuda, sooritusvõime kohe paraneb. Soovitan lugeda Kene Verniku raamatut “Hea une teejuht. Praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks” – palju asjalikke soovitusi.”
Valimisõiguse piiramise osas jäin eriarvamusele
Kui jutuks tuli üleminek täielikult eestikeelsele kooliharidusele, tõstatas Ando Kiviberg (Eesti 200) ka Venemaa kodanikelt Eestis kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmise küsimuse. Teiste erakondade esindajad olid põhimõtteliselt selle poolt, tuues seal vaid kohati välja, et tehniliselt on juba antud õigust keeruline ära võtta, ning asi läheks ilmselt kohtusse.
“Valimisõiguse kohta kõigepealt märgiks, et kui seda praegu hakata ära võtma nendelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt, nagu mõned erakonnad lubavad, siis ju sisuliselt tõugatakse neid inimesi sinna Kremli käte vahele. Neid on ju Eestis päris palju, tegelikult ikkagi kokku rohkem kui Järva- ja Viljandimaal valimisõiguslikke kodanikke. Tuleb arvestada ka sellega, mis seal Ida-Virumaal toimuma hakkab peale seda,” rõhutasin aga mina, “kuidas nende inimeste meelsus siis muutuma hakkaks, kas Eesti suhtes sõbralikumaks, teie arvates, või tõukaksime neid just sinna, kuhu ei taha tegelikult neid tõugata. See on nagu see murekoht praegu.”
“Risk selle kohta, et kui kremlimeelsetelt võtame hääleõiguse ära, siis tõukame nad Kremli rüppe – nad juba on seal,” kuulutas selle peale Kiviberg, tuues oma väite kinnituseks, et Venemaa presidendivalimistel toetas 94% Eestis hääletamas käinutest Putinit. “Venemaa valimistest osavõtuprotsent Eestis elavate Vene kodanike hulgas on suhteliselt madal,” leidsin aga mina. “See ilmselt ei näita seda terviku meelsust.” Vaatasin nüüd järgi, et viimastest Venemaa presidendivalimistest 2018. aastal võttis Eestis osa 34% hääleõiguslikest. See tähendab, et Putinile andis hääle tegelikult isegi veidi vähem kui kolmandik kõigist Eestis elavatest hääleõiguslikest Vene kodanikest, aga 2/3 seda ei teinud – nüüd tahetakse karistada selle esimese kolmandiku vaadete tõttu ka passiivset enamust, tõugates seda nii ilmselt vältimatult radikaliseerumise suunas.
Sellisel üheksa osalejaga valimisdebatil, mis kestab vaid poolteist tundi, on muidugi raske teemadesse süvitsi sisse minna, enamasti toimub lihtsalt oma seisukohtade markeerimine, aga kokkuvõttes võib selle debatiga minu vaatepunktist küll enam-vähem rahule jääda. Tervikuna on see järelvaadatav-kuulatav Facebookis.
PS. Veebruari keskel võttis minuga ühendust Äripäeva fotoreporter, kes teatas, et nad on koostamas valimiste eel veebis avaldamiseks fotolugu, milles keskendutakse eelkõige väiksematele või uuematele erakondadele ja üksikkandidaatidele, et nende valimiskampaaniat kajastada. Taheti teada, kas mul on kavas mõni eriline üritus, kuhu oleks võimalik kaasa tulla ja pilti teha. Pakkusin välja just selle ürituse, lisades hiljem, et huvitav oleks seda kajastada ehk just selle nurga alt, et see on üks vähestest valimisdebattidest, kuhu mind kui üksikkandidaati on üldse kutsutud. Kuid selle peale huvi rauges. Nojah, müüvama foto saaks kindlasti sellest, kui kandidaat kusagil tühjale saalile kõnet peab või tänaval meeleheitlikult mingeid trikke teeb, et kuidagi valijate tähelepanu saada.
PPS. Kuulasin nüüd ära ka teisipäeva õhtul Viljandis toimunud erakondade Järva- ja Viljandimaa esinumbrite debati, mille korraldasid Sakala ja Järva Teataja. Midagi läks võib-olla kaduma, sest kuulasin seda kahekordse kiirendusega, aga sellest lähtudes olgu nüüd lihtsalt mainitud, et kõige ebapopulaarsem punkt minu programmis on ilmselt mõte, et Eestis peaks tulema võimule rahvusliku ühtsuse valitsus, mille moodustavad Reformierakond ja EKRE. Vähemalt olen saanud sellele kõige rohkem negatiivset tagasisidet. Leidub palju neid, kes ei taha näha valitsuses neist üht või teist või kumbagi. Ja see kõlab muidugi tõesti nii, nagu laulaks keegi noore Villu Tamme häälega irooniliselt: Jaak Madison ja Jürgen Ligi, näe, sõbralikult teineteisele nüüd ulatavad käe, auu-auu auu-auu-auu. Kuid selline vastukaja tegelikult vaid kinnitab vajadust Reformierakonna ja EKRE lähenemise järele, sest on ju ise märk ühiskonna polariseerituse ulatusest.
