Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi on pälvinud viimasel ajal kohalikust kristlik-konservatiivsest leerist kriitikat seoses sellega, et tõstatas küsimuse Peterburis asuva Iisaku katedraali võimalikust pommitamisest Eesti poolt. Ka minu arvates oleks see viga.
“Arvestades Eesti tulevõimekust, on Peterburi meie rakettide laskeraadiuses. Sinna ulatuvad ka meie merekaitseraketid,” kuulutas Postimehe peatoimetaja. “Küsisin kord endiselt kaitseväe juhatajalt Martin Heremilt, kas Eesti kaitsevägi laseks rakette ka näiteks Peterburi ajaloolise Iisaku katedraali pihta? Kui selle sammaste vahele on paigutatud õhukaitsepatarei, siis laseks need ära küll, vastas kindral reservis.”
Hõbemägi ja Herem seda nähtavasti ei tea, aga teise maailmasõja ajal asusidki Iisaku katedraali vahetus läheduses õhutõrjesuurtükid, katedraal sai pommitabamusi ja jälgi sellest on kohati näha veel tänapäevalgi. Kas Leningradi pommitamine aitas sakslastel sõda võita?
Ajalugu olekseid ei tunne, aga sõjaväelased armastavad mängida minevikku vaadates läbi erinevaid stsenaariume, et valmistuda paremini tulevasteks sõdadeks, õppida tehtud vigadest. Palju on räägitud, et sõda NSV Liidu vastu olnuks tegelikult kiiresti võidetav, kui Hitler ei oleks suunanud 1941. aasta suvel väegrupp Mitte üksusi osalt ümber Ukainasse, vaid kuulanuks kindraleid, kes soovisid järgida plaani minna kohe suuremate jõududega Moskvat võtma. Aga üks saksa reservohvitseride sõjamäng olevat näidanud ka seda, et tulemus olnuks sama, kui väegrupp Nord ei oleks jäänud 1941. aasta sügisel nii seotuks Leningradi piiramisega, vaid see oleks suunatud osalt ümber Moskva peale. Point on selles, et lahingud Kiievi ja Leningradi pärast sidusid liiga palju jõude olukorras, kus vastase alistamiseks tulnuks võtta kiiresti ära Moskva.
Kas sellest oleks tegelikult piisanud, see ei ole muidugi kindel. Napoleonil õnnestus Moskva okupeerida, aga kaotajaks jäi lõpuks ikkagi tema – tõsi, pealinn asus siis Peterburis. Ajalugu arvestades tasub olla selliste sõjamängude suhtes siiski skeptiline.
Selge on aga see, et sõda Venemaaga ei saa võita Peterburi, Pihkva ja Ivangorodi pommitamisega, nagu paistavad kujutavat endale ette meie kohalikud pistrikud. Peterburi elanikud armastavad uhkusega rääkida, et nende linn on Северная столица, aga isegi kui Margus Tsahkna selle (mingis oma unenäos) tuumapommiga maapinnalt pühiks, jääks Venemaa poliitiline keskus ikkagi alles ja sõda jätkuks. Ei ole ju ka Ukrainat murdnud Krimmi, Donetski ja Luhanski langemine. Kiievit ei suudetud ära võtta ja sõda jätkub.
Pihkva ja Ivangorodi, võib-olla ka Peterburi pommitamisega saaks Eesti hakkama, aga Moskva jääb juba liiga kaugele. Mida siis teha? Kuidas ennast kaitsta? 2023. aastal Riigikokku kandideerides avaldasin ma oma valimisprogrammis arvamust, et Eestil tuleks võtta omaks ennetava enesekaitse doktriin, kuid see ei tähenda, et peaks tegema plaane Pihkva pommitamiseks vms.
“Minu arvates oleks otstarbekas arendada koostöös teiste meiega samas geopoliitilises ruumis asuvate Ida-Euroopa piiririikidega välja totaalse kübersõja võimekus, mis võimaldaks halvata vajaduse korral ka suure osa vastase ühiskonnaelust ning majandusest, aidates nii kaasa sellele, et n-ö tavapärane sõda mingil juhul meieni ei jõuaks,” märkisin toona oma valimisprogrammis. “See läheks küll vastuollu kehtiva rahvusvahelise humanitaarõigusega, kuid oleks sisuliselt humaanseim võimalik lahendus agressiivse naaberriigi ohjeldamiseks.”
Oma valimisplatvormi lähtepunkte selgitades tõin ka välja, et “mõnel suuremal NATO riigil on selline võimekus küll väidetavalt olemas või arendamisel, aga mitmesugustel erinevatel põhjustel ei saa olla kindel, et seda oldaks valmis vajalikul määral rakendama ka teiste riikide abistamiseks.” Mõeldud oli siis eelkõige Ameerika Ühendriike ning täna on ebakindlus selles osas muidugi veelgi suurem. Vaja on just kohapealset, meie regiooni riikide autonoomset võimekust, mida saaks vajadusel kasutada kaugemal asuvatest liitlastest (sh teistest Euroopa Liidu riikidest) sõltumatult. Põhjamaad, Läti, Leedu, Poola, võib-olla ka Ukraina – rohkem liitlasi ei ole selleks vaja.
Samuti on lisaks tavapärastele kaitseplaanidele vaja konkreetseid plaane vastase poliitilise juhtkonna muutmiseks. Ei ole kahtlust selles, et sõja korral Venemaaga oleks automaatselt sihikul meie praegune poliitiline klass, sealhulgas need, keda oponendid armastavad kujutada mingite Kremli mõjuagentide või kasulike idiootidena. Tugeva võimuvertikaaliga riikides sõltub sõja ja rahu küsimus aga paljuski mõnest konkreetsest isikust ning jõudmine rahuni eeldab reeglina muutust vähemalt ühe osapoole poliitilises juhtkonnas, näiteks praegu Ukraina osas Putini või Zelenskõi langemist.
Tavapärane sõda Venemaaga tähendaks Eestile igal juhul mingit sellist stsenaariumi, mis ei saa olla kuidagi vastuvõetav. Kui see peaks puhkema, ei saa vastus jääda tavapäraseks, vaid peab olema suunatud sõja kiirele lõpetamisele ebakonventsionaalsete meetodite abil. Esimese maailmasõja ajal tegutsesid sakslased ju Venemaaga separaatrahuni jõudmiseks sihipäraselt selle nimel, et tõugata ühiskond kaosesse ja kutsuda esile muutus poliitilises juhtkonnas. See strateegia osutus edukaks. Tänapäevalgi oleks vaja rahuni jõudmiseks põhimõtteliselt sama, aga lihtsalt sisult nüüdisaegsemat lähenemist.
Mis puudutab jutte Iisaku katedraali pommitamisest, siis need on võrreldavad mõningate riigikogulaste väljendatud mõtetega Tallinnas asuva Nevski katedraali maatasa tegemisest. Venemaa meediakanalid on saanud kasutada neid näidetena, mis peavad tõestama Eestis valitseva režiimi agressiivset, inimvihkajalikku ja usuvastast loomust. Iisaku katedraaliga seoses toodigi juba välja see ülaltoodud pilt aastast 1941 ja meenutati ka seda, et Leningradi blokaadi tõttu suri üle miljoni tsiviilisiku – rohkem inimesi kui on tänapäeval Eestis eestlasi. Kas sellised võrdlused mõjuvad Venemaal rahvale hirmutavalt? Tõenäoliselt mitte, aga kindlasti aitavad need kujundada inimeste meelsust Eesti ja eestlaste suhtes. Kremli vaatepunktist tegi Postimehe peatoimetaja selles mõttes päris head tööd – andis neile padruneid, millega saab propagandasõjas meie pihta tulistada, et mobiliseerida rahvast toetama Putini sõjapoliitikat.
Huvitav on olnud lugeda ka vastukaja Hõbemäe ja Heremi jutule z-blogides. Ühes avaldati arvamust, et Eesti tuleks muuta vastutasuks “uueks Gaza sektoriks”, tähendab teha Eestiga sama, mida Iisrael on teinud seal. Mõned kommentaatorid vaidlesid kohe vastu, et võiks muidu küll, aga Eestis elab liiga palju venelasi, kes selle tõttu ju samuti kannataksid. Selle peale vastas postituse autor, et normaalsed venelased on Eestist lahkunud või deporteeritakse fašistide poolt enne sõda, siis seda probleemi enam ei ole. Üks kommentaator meenutas siis omakorda baltisakslaste repatrieeriumist ja leidis, et Eestiga võiks sõlmida nüüd sarnase kokkuleppe venelaste kodumaale toomiseks. Postituse autor arvas, et see oleks tõesti hea lahendus, pärast seda saaks Eesti lagedaks pommitada ja siis täielikult venelastega asustada. Nii et sellised on nüüd reaktsioonid, mida see Iisaku katedraali pommitamise jutt on kutsunud esile suurvene sõjardite poolt.
Hõbemägi ja tema mõttekaaslased võivad ju fantaseerida sellest, kuidas venelaste tõrjumiseks “hullu panna”, nagu ta seda mõtteviisi nimetas, aga ma kardan, et nende fantaasiad jäävad jõuetuks – venelaste loba trumpab nende oma iga kell üle, pole isegi mõtet proovida selles osas võistelda.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).