Rubriik: RK2023

Kandideerin valimistel, et mul oleks kedagi valida. Üksikasjaliku valimisprogrammi avaldan 24. jaanuaril, enda sünnipäeval, kui Vabariigi Valimiskomisjon registreerib viimaks ametlikult kõik nõuetele vastavad kandidaadid. Praegu peatun lühidalt kolmel olulisel teemal, milleks on riiklik julgeolek, poliitilise polariseerumise vähendamine ja demokraatia kindlustamine. Kõige pikemalt tuleb juttu neist esimesest. Enne programmi avaldamist teen ma siin veel ka eraldi postituse majanduspoliitika kohta.

1. Eesti vajab uut julgeolekukontseptsiooni

Kaja Kallas ütles suvel ajalehele Financial Times, et NATO seniste kaitseplaanide kohaselt pühitaks Eesti maakaardilt, tähendab vallutataks, enne kui need alad 180 päeva hiljem tagasi võetakse. Pärast seda avameelset paljastust on asutud tugevdama kiiresti teiste NATO riikide sõjalist kohalolekut Eestis, et heidutada Venemaad, hoida ära võimalikke sõjalisi avantüüre. Konservatiivide leerist on kõlanud arvamusi, et see võib mõjuda Venemaale hoopis provotseerivalt, kuid minu hinnangul on see mõistlik lähenemine. Kui tõsta potentsiaalse vastase jaoks võimaliku sissetungi hinda, väheneb selle toimumise tõenäosus.

Probleem on muus. Nimelt selles, et paljude NATO liikmesriikide pealinnadest vaadates kuulub Eesti puhvertsooni, mis peab hoidma vaenulikud jõud eemal neist. Eesti on aga väike piiririik, millel selline strateegiline sügavus puudub. Arvestades, et isegi Eesti osaline ja/või ajutine okupeerimine muudaks meie maa suureks sõjatandriks ja tähendaks eestlastele talumatuid kannatusi, tuleks meil võtta minu arvates omaks ennetava enesekaitse doktriin, mis näeb ette sõjategevuse kandmist algusest peale vastase territooriumile.

Jah, olen teadlik sellest, et Putin ja tema suuvoodrid on õigustanud sama doktriini abil Venemaa tegevust Ukrainas. Ja olin ise väga kriitiline, kui Bushi administratsioon õigustas selle abil 2003. aastal USA juhitud sõjalist sekkumist Iraagis ning Eesti seda toetas. Leian muide jätkuvalt, et toona tehti suur viga. Aga meie olukord on teistsugune. Suurriigid on kasutanud seda doktriini ründesõdade õigustamiseks, kuid meil lihtsalt ei ole geograafiliselt mingit taganemisruumi – kui reaalsus on selline, siis tuleb sellega arvestada.

Ukrainas oli Venemaa okupeerinud juba enne 2022. aasta 24. veebruari peaaegu Eesti suuruse ala ning hõivas mõne päevaga veel palju suurema territooriumi. Kuigi selline oht meid hetkel ei varitse, tuleb seda riigikaitset kavandades meeles pidada. NATO vihmavari peaks küll idee poolest hoidma ära igasugused Venemaa agressioonikatsed, aga kui Venemaal nähakse NATO-s enda vaenlast (ja täna ei paista põhjust uskuda, et see võiks ettenähtavas tulevikus muutuda), kelle tõrjumiseks astutakse ka nii hullumeelseid samme nagu Ukrainas, tuleb meil olla valmis ja valmistuda ka kõige ebameeldivamateks stsenaariumiteks.

Ennetava enesekaitse doktriin ei tähenda üksnes seda, et Eesti peab omama võimekust kaitsta ennast Tartu rahu järgsetes piirides. Sõjategevuse kandmine lihtsalt praeguse piirijoone taha ei ole samuti hea lahendus, sest pikemas perspektiivis oleks vaja nende piirkondadega ikkagi hoopis koostööd arendada – heanaaberlike suhete ülesehitamisele ei ole tegelikult head alternatiivi, sest igaveses sõjaohus elamine mõjub kõigile kurnavalt, kuid suhete paranemiseks on vaja Venemaal tõelist režiimimuutust, mis võib loomulikult kunagi toimuda, aga mida hetkel kahjuks kusagilt tulemas ei paista.

Ukraina sõda on teinud kõigile selgeks, kui oluline on investeerida n-ö rauda, et olla valmis territooriumi kaitsmiseks vahetu sõjategevuse käigus, kuid lisaks sellele on vaja arendada välja totaalse kübersõja võimekus. See tähendab sisuliselt suutlikkust halvata vajadusel ka suur osa vastase ühiskonnaelust ja majandusest. Mõnel suuremal NATO riigil on selline võimekus küll väidetavalt olemas või arendamisel, aga mitmesugustel erinevatel põhjustel ei saa olla kindel, et seda oldaks valmis vajalikul määral rakendama ka teiste riikide abistamiseks.

Eesti üksi sellist võimekust endale muidugi luua ei suuda, aga koostöös teiste samasse geopoliitilisse ruumi kuuluvate Ida-Euroopa piiririikidega peaks see olema võimalik. Minu arvates ka soovitav ja tehtav, et vajaduse korral suudetaks anda kiiresti selline löök, mis on tuntav kogu vastase ühiskonnale, jättes seejuures kõrvale kõik need eetilised, humaansed ning ka rahvusvahelisest sõjaõigusest tulenevad kaalutlused, mis võiksid seda takistada. Minu arvates oleks see tegelikult tunduvalt humaansem kui n-ö tavapärane sõda, mis tuleks Eesti piiridest kindlasti eemal hoida.

2. Käes on aeg moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus

Ei ole suurt vahet, kas pärast eelseisvaid valimisi jätkab peaministrina Kaja Kallas või saab selleks Martin Helme – oluline on hoopis see, et uus valitsus ajaks tasakaalukat poliitikat, mis on suunatud rahva ühendamisele, mitte lõhestamisele. Vabas ühiskonnas on poliitilised erimeelsused küll loomulikud ja erakondade omavaheline vastandumine näitab tegelikult ka demokraatia toimimist, aga kujunenud olukorras, kus Euroopas jätkub – ning ettenähtavas tulevikus süveneb – suurim julgeolekukriis pärast Teist maailmasõda, tuleks poliitikutel keskenduda nüüd ühisosa otsimisele, mitte oma erimeelsuste rõhutamisele. Jagunemine omavahel alaliselt vaenujalal seisvateks leerideks mõjub praegu kindlasti meie riiki nõrgestavalt, mitte tugevdavalt.

Ma olen olnud ise varasemalt kohati küllaltki kriitiline (ja kahtlemata täiesti põhjendatult!) nii Reformierakonna kui ka EKRE suhtes, aga hoian ennast nüüd teadlikult tagasi, kritiseerides vaid seda, et nad teineteisega hästi läbi ei saa. Leian, et pärast neid valimisi peaksid moodustama (rahvusliku leppimise märgiks) uue valitsuse just need kaks erakonda, mis esitlevad ennast praegu suurimate poliitiliste vastastena ja saavad valijatelt eeldatavasti kõige tugevamad mandaadid. Kokkuleppele jõudmine eeldab neilt mõlemalt suuri järeleandmisi, tõelist kompromissivalmidust, aga vastaks praeguses olukorras kõige paremini meie riiklikele ja rahvuslikele huvidele, mis tuleks seada kõrgemale oma erakonna parteilistest huvidest.

3. Demokraatia püsimajäämine eeldab selle pidevat arendamist

Demokraatliku valitsemissüsteemi kindlustamiseks on vaja seda pidevalt arendada, sest ajale jalgu jäädes süsteem stagneerub ega suuda täita enam oma peamist funktsiooni, milleks on revolutsiooniliste vapustuste ärahoidmine. Just sellest arusaamast lähtudes kutsusin ma 2013. aastal ellu MTÜ Radikaaldemokraadid, mille raames sai töötatud välja küllaltki ambitsioonikas ja laiahaardeline ettepanekute pakett Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Mõned aastad hiljem saatsin selle MTÜ laiali, sest ühingukaaslased hakkasid tulema muudkui välja mõttega kujundada see ümber erakonna algatusgrupiks, milleks see ei olnud mõeldud ja millel ma ei näinud mingit perspektiivi, aga samas selgus pärast Riigikogu valimisi, et olemasolevad erakonnad ei kavatse viia tegelikult ellu isegi valimistel erinevates sõnastustes antud lubadust luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, milleks oli saadud siis valijatelt väga tugev mandaat. Poliitikud olid ekspluateerinud inimeste rahulolematust vaid nende häälte saamiseks. Tundus, et see süsteem ei tahagi ennast vaikselt reformides päästa, vaid lausa januneb tänavapoliitika eskaleerumise järele. Nii otsustasin jääda siis lihtsalt kõrvaltvaatajaks.

Nüüd on see ettepanekute pakett, mis toona välja sai töötatud, aga aluseks vastavale osale minu valimisprogrammis. Näiteks Riigikogu valimistel tuleks minna selle kohaselt üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Kandidatuuri registreerimiseks tuleks maksta mitte kautsjoni, nagu see on praegu, vaid kandidaat peaks omama vähemalt kümmet avalikku toetajat teiste hääleõiguslike kodanike hulgast, kes saaks anda toetusallkirju vastava veebirakenduse kaudu, kusjuures korraga saab toetada ainult ühte kandidaati. Koha annaks siis erakonnale või üksikkandidaadile parlamendis küll juba 1/101 kehtivaks loetud häältest, kuid pärast sel moel toimunud jaotamist ülejäänud kohad läheksid n-ö võitjaboonusena valimistel enim hääli kogunud erakonnale – nii oleks ühest küljest tagatud, et võimalikult paljud valijad näevad valituks osutunute hulgas enda poolt valituid ja esindatud saavad ka väiksemad erakonnad, aga teisest küljest toetab süsteem poliitiliste jõudude koondumist, et ei toimuks liigset killustumist.

See oli siin nüüd väikene taustainfo, mida ma oma valimisprogrammi kõike kirja ei pane, aga mis peaks aitama mõista paremini, kust on sinna tulnud mõned olulised punktid, millistest kaalutlustest need lähtuvad ja mida nendega taotletakse.

Postimees esitas valimistel osalevatele erakondadele viis küsimust, et uurida nende seisukohti Euroopa Liidu ja eurointegratsiooni osas. Panen siia kirja enda vastused, mis lehte ei jõudnud, sest valimistel osalevatele üksikkandidaatidele neid küsimusi ei esitatud.

1. Sõda Ukrainas on esile toonud, et konsensusliku otsustus­mehhanismi tõttu ei suuda Euroopa Liit kiiresti ega jõuliselt reageerida. Kas Euroopa peaks liikuma enamus­häältega otsustus­protsessi suunas, ja kui, siis millistes küsimustes?

Ei peaks. Kuigi konsensuse otsimine võib tekitada kohati frustratsiooni, on see ainuõige lähenemisviis, sest katsed suruda riikidele peale selliste otsuste jõustamist, millega nad ei ole nõustunud, saavad viia üksnes liidu edasise murenemiseni, mis ei ole tegelikult selle kui terviku huvides.

Peatusin sel teemal lühidalt eelmisel aastal, kirjutades Urmas Paeti raamatust “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”, milles ta soovitab loobumist konsensuse otsimisest. Märkisin siis, et ALDE Partei üksikisikutest liikmete, kelle hulka ma kuulun, “aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.”

“Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel,” lisasin ma samas. “See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.”

2. Euroopa Liit on siiani toetunud põhiliselt pehmele jõule, kuid liidu tasemel tal sõjaline võimekus praktiliselt puudub. Kas EL peaks tugevdama oma ise­seisvat kaitse­võimet ja vähendama sõltuvust Ameerika Ühend­riikidest, nagu on soovitanud Prantsusmaa president Emmanuel Macron?

Ei peaks. Ka vastuseks sellele küsimusele saan tsiteerida siin nüüd lihtsalt enda arvustust Paeti raamatule: “Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.”

3. Euroopa Liit pole juba kümme aastat uusi liikmeid vastu võtnud, kuid nüüd said kutse liituda Ukraina ja Moldova. Kui kiiresti ja kui jõuliselt peaks see protsess algama ja lõpule viidama? Kas EL peaks rakendama laienemise puhul mitme­kiiruselise Euroopa ideed?

Riikide liitumiseks Euroopa Liiduga on kehtestatud selged kriteeriumid, mida ei tohiks minu arvates ühegi riigi puhul eirata, sest nende täitmisest sõltub ka Euroopa Liidu enda edasine toimimine. Lisaks Ukrainale ja Moldovale on praegu kandidaatriigi staatuses Albaania, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Türgi. Kõiki neid riike tuleks käsitleda eraldi, kuid kohelda võrdselt – see tähendab, et kõigile peavad kehtima samad tingimused. Nende tingimuste täitmine sõltub aga suuresti nimetatud riikidest endist. Topeltstandardite kasutamine ei oleks mõistlik poliitika.

4. Euroopa Liit ei ole suutnud välja töötada põhi­mõtteid, kuidas toime tulla massi­rände­lainetega, mis Euroopa naabrus­konna stabiilsust ähvardavate mitme­külgsete ohtude tõttu on väga tõe­näolised. Kuidas peaks EL menetlema pagulas­tulvasid, mis koormavad ELi välis­piiridel asuvaid riike nii lõunas kui ka idas?

Menetlemine peaks toimuma loomulikult vastavalt seadustele. Eestis kehtib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis selliseid asju reguleerib. Rändesurve vähendamiseks on oluline tegeleda selle juurpõhjustega: panustada arengukoostööle, tegeleda kliimapoliitika ja pingelõdvendusega, et maailmas oleks vähem inimesi, kes kodumaal valitseva viletsa olukorra, kliimamuutuste ja sõdade tõttu liikvele lähevad. Samas on vaja tugevdada piirivalvet Euroopa Liidu välispiiridel ja sõlmida tagasivõtulepinguid ning muid kokkuleppeid kolmandate riikidega – toetada pagulaste püsimist nende päritoluriikide läheduses. Praktika on juba tõestanud, et Euroopa Liitu jõudnud pagulaste ümberjagamine liikmesriikide vahel on avatud piiridega Schengeni ruumis mittetoimiv lahendus. Samas on vaja kindlasti tugevdada jõupingutusi pagulaste integreerimiseks Euroopa ühiskonda, et ei toimuks nende getostumist, kapseldumist väljaspool Euroopa väärtusruumi seisvatesse paralleelühiskondadesse ja/või ühinemist kriminaalse põhjakihiga.

5. Euroopa seadusi väga ei arutata ning asjad, mis meie elu muudavad, jõuavad meieni justkui üllatusena, kuigi ei tohiks. Kuidas peaks Euroopa Liit hakkama saama demok­raatliku defitsiidiga? Kas tuleks luua Euroopa asjade ministri ameti­koht, kes ei laseks seadustel millegi muu vahele kaduda?

See, mida ja kui põhjalikult avalikus ruumis arutatakse, sõltub tegelikult suurel määral ajakirjanikest, ajakirjanduse ehk suurte meediamajade prioriteetidest. Euroopas leidub riike, kus Euroopa teemad on avalikus inforuumis palju olulisemal kohal kui Eestis, sest seal mõistetakse nende tähtsust paremini.

Kuigi mõnes riigis on tõesti olemas Euroopa Liidu asjade ministri ametikoht, puudub meil selle järele akuutne vajadus, sest Euroopa Liidu asjadega peavad nii või teisiti tegelema kõik ministrid. Sellise eraldi ametikoha loomine ei oleks Eesti-suguses väikeriigis otstarbekas, suurendaks valitsemiskulusid ja mõjuks pigem vastutust hajutavalt. Parem on süsteem, kus iga minister ja ministeerium vastutab kindla valdkonna eest ja seda ka Euroopa Liidu asjades, näiteks maaeluministeerium tegeleb põllumajandusküsimustega jne.

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandil on teatud mõttes olemuslikult vältimatu, sest demokraatia saabki toimida korralikult ainult rahvusriikide tasandil. Eesti jaoks on väga oluline, et Euroopa Liit jääks võimalikult suurel määral võrdõiguslike riikide liiduks, kus ei hakka domineerima üksnes suurema elanike arvuga suurriikide hääl. Selles mõttes ei ole “demokraatia defitsiidi” vähendamine Euroopa Liidu tasandil üldse meie huvides.

Loomulikult võiks aga Euroopa Liiduga seotud ning selle liikmelisusest tulenevat seadusandlust meie avalikus inforuumis ehk ajakirjanduses rohkem arutada.