Rubriik: päevakaja

Kristen Michalil on aeg ametist lahkuda

Kas peaminister Kristen Michal tegi Reformierakonna kohalikule juhile karuteene, kui käis nüüd enne valimisi Viljandis toetamas tema valimiskampaaniat?

Need kohalikud valimised kujunesid selgelt Eesti praeguse valitsuse usaldushääletuseks. Normaalses demokraatlikus riigis astuks peaminister, kelle erakond sai vaid 10% häältest, ametist tagasi ja laseks kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, et ametisse saaks astuda uus valitsus, millel on rahva hulgas tugevam toetus.

Reformierakonna praeguse languse juured ulatuvad aastasse 2012, kui Viljandi ordulinnuse varemetes toimunud üldkogul vilistati kohalike reformierakondlaste poolt välja ja karjuti maha avalikult erakonna varjatud rahastamisest rääkima hakanud Silver Meikar ning toimus koondumine rahastamisskandaali keskmes olnud endise peasekretäri Kristen Michali toetuseks. Toona langetati valik, mis määras ära erakonna edasise arengusuuna ja võimaldas Michalil jätkata selle tuumikus.

Muidugi ei ole süüst puhas ka vahepeal erakonda juhtinud Kaja Kallas, sage külaline Viljandis juba lapsepõlvest saadik. Tema oli ju see, kes rääkis enne viimaseid parlamendivalimisi, et maksud ei tõuse, kuigi oli teada, et nende tõstmisest ei ole pääsu. Samuti oli ta rahustanud neid inimesi, kes kartsid homoabielude seadustamist, kuid pärast valimisi tehti see kohe ära.

Reformierakonna languse arhitektideks võib pidada ka Tarmo Jüristot ja teisi selliseid tegelasi, kes soovitasid erakonnal hoiduda enne valimisi teatud teemade tõstatamisest. Kuid lõpuks langetasid otsuse seda teha siiski erakondlased ise. Kogenud poliitikud pidanuks teadma, et hakates tegema pärast valimisi märgilise tähtsusega asju, milleks nad valijatelt mandaati ei küsinud, röövivad nad endalt paljude valijate usalduse. Nüüd siis kukuti endale kaevatud auku.

Kaja Kallase tunnustuseks tuleb märkida, et eelmisel aastal Euroopa Komisjoni lahkudes soovitas ta kutsuda Reformierakonnale uue juhi valimiseks kokku erakonna üldkogu. See oli erakonna juhatus, kuhu kuulub mitu Viljandimaalt valitud inimest, mis otsustas seda soovitust eirata ja kinnitas Kallase mantlipärijaks kiirkorras Michali. Reformierakonna tavaliikmetele ei antud isegi võimalust midagi otsustada, nad seati lihtsalt sündinud fakti ette.

Michali leer kartis, et erakonna juhiks võib kandideerida Hanno Pevkur, kes on küsitluste kohaselt valijate ja ka erakonna enda liikmete hulgas Michalist populaarsem. Oli seda siis ja on seda muide jätkuvalt. Kui erakonna reiting lähemate kuude jooksul ei parane, hakkab selle ridadest kostuma kindlasti hääli, mis nõuavad, et järgmise aasta suvel toimuval üldkogul tehtaks vajalik vangerdus. Oleks sümboolne, kui see üldkogu toimuks siis Viljandis.

Praegu jätkab Eesti ebapopulaarse peaministriga, kelle lähimateks nõunikeks poliitikaküsimustes (riigisekretär, peaministri büroo juhataja, nõunik sisepoliitika küsimustes jne) on just Viljandiga seotud inimesed. See näitab, millist ebaproportsionaalselt suurt rolli mängib Viljandi kogu Eesti poliitikas. Ja see on ka üks neist põhjustest, miks Viljandi tuleks võtta kaitsepolitsei luubi alla, nagu on kirjas algatuses, mida saab toetada oma allkirjaga selle lingi taga.

PS. Kunagise Reformierakonna valijana (viimati 2011. aasta parlamendivalimistel) ei välista ma võimalust, et võin seda kunagi maailmavaatelistel põhjustel isegi veel valida, kuid selleks peaks see erakond enne kõvasti muutuma. Esimene samm puhastumise suunas oleks Michali lahkumine.

Käes on aeg lubada topeltkodakondsust

Artikkel on kirjutatud 26. märtsil, kui Riigikogu võttis vastu valimisõigust piirava muudatuse põhiseaduses, ning avaldatud 1. aprillil toimetatud kujul ajalehes Sakala. Vahepeal panin kirja samateemalise pöördumise Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, et see algataks protsessi topeltkodakondsuse lubamiseks. Pöördumist saab lugeda ja allkirjaga toetada portaalis rahvaalgatus.ee

Riigikogu otsus võtta Volodõmõr Zelenskõi valijatelt Eestis kohalikel valimistel hääleõigus on kahetsusväärne. Sõltumata sellest, kas muudatus põhiseaduses tänavu jõustub või mitte, kujunevad need valimised sügisel ka referendumiks hääleõiguse piiramise küsimuses.

Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski on märkinud, et valijaskonnaga manipuleerimise tegelikuks sihiks on kindlustada Tallinnas muulaste hulgas ebapopulaarsete erakondade positsioone Keskerakonnalt mandaatide võtmisega. Sotside juht Lauri Läänemets, kes valiti parlamenti Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, lähtus aga nüüd valimisõiguse piiramist toetades tõenäoliselt pigem hirmust kaotada toetajaid mujal Eestis, näiteks Sakala lugejate hulgas.

Viljandimaal elab muulasi suhteliselt vähe. Statistikaameti andmetel elas eelmise aasta 1. jaanuari seisuga siin kokku 1589 inimest, kellel ei olnud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsust. See on 3,5% kogu Viljandimaa elanikkonnast. Neist 140 olid Venemaa ja 10 Valgevene, aga 1067 Ukraina kodanikud ja 258 määratlemata kodakondsusega isikud. Arvestades, et Ukraina viimastel presidendivalimistel sai Zelenskõi teises voorus 73,4% Eestis antud häältest, puudutab valimisõiguse piiramine siin eelkõige tema valijaid.

Nagu varem märgitud (“Valimisõiguse piirajad eksitavad valijaid”, 5. märtsil Sakalas), on valimisõiguse piirajate poolt toimunud avalikkuse sihipärane eksitamine. Selle sammu astumiseks sellisel kujul ei olnud saadud selget mandaati valijatelt. Presidendi hoiatusi ignoreeriti. Eesti Juristide Liidu arvamusest, et põhiseaduse muutmiseks on vaja oluliselt laiapõhjalisemat ja tasakaalustatumat käsitlust, mis järgiks hea õigusloome tavasid, ei tehtud samuti välja.

Õiguskantsler juhtis oma arvamuses riigikogulaste tähelepanu asjaolule, et põhiseadus, millega anti kohalikel valimistel hääleõigus kõigile püsielanikele, kiideti 1992. aastal heaks rahvahääletusel. Mitmed põhiseadusliku assamblee liikmed, kes võtsid osa selle teksti koostamisest, on olnud selle muutmise suhtes avalikult kriitilised. Riigikogulastele saadeti ka soovitusi korraldada rahvahääletus, et ükskõik milline otsus antud küsimuses omaks tugevamat demokraatlikku legitiimsust.

Kõigest sellest hoolimata toetas suur enamus riigikogulastest ajakirjanduse (sh Sakala) ja arvamusküsitluste survel põhiseaduse muutmist kiirendatud korras, et piirata Eesti alaliste elanike valimisõigust. Kahju. Meil kõigil on olnud praegu harukordne võimalus näha lähedalt ühiskonna radikaliseerimist ja massihüsteeria arenemist. See on alati järk-järguline protsess, mille lõppedes võivad paljud asjaosalised olla üllatunud selle üle, kuhu välja jõuti. Ja see protsess ei ole veel lõppenud.

Kaitsepolitsei võiks avalikustada nüüd enda vastavad ohuhinnangud, et kõigil valijatel oleks võimalik langetada ise informeeritud otsus selle kohta, kas valimisõiguse piiramist toetanud erakonnad ja poliitikud käitusid tõesti vastutustundlikult ja Eesti huvidest lähtudes. Hinnangu sellele saab anda sügisel kohalikel valimistel häält andes. Häälte jaotus nendel valimistel näitab, kas muulaste kollektiivse karistamise eest võetakse Eesti rahva poolt ka kollektiivne vastutus.

Demokraatliku valitsemissüsteemi peamine eelis kõigi teiste ees on mitte otsuste kvaliteet, mis ei pruugi olla alati parim, vaid inimestele osadustunde andmine. Kui inimesed tunnevad, et saavad mõjutada poliitilisi otsuseid valimistel häält andes, on väiksem tõenäosus, et nad üritavad teha seda mingil äärmuslikumal moel. Just selle tõttu on oluline demokraatia pidev süvendamine. Ja ka see, et valijad saaksid langetada nüüd sügisel Eestis selge valiku avatud ja suletud ühiskonna pooldajate vahel.

Valimisõiguse piiramine Eestis on globaalselt osa laiemast autoritaarsest pöördest, mille kehastuseks Venemaal on Putin, Ameerika Ühendriikides Trump. Sotsiaalpsühholoogid võivad seletada, et see on atavistlik reaktsioon ebakindlusele, mida tekitab maailma muutumine hoomamatult keeruliseks. See kõik on mõistetav, võib-olla vältimatu. Aga kui antiputinistlike loosungite all toimub Eestis ühiskonna mentaalne putiniseerumine, siis on Putin juba poolenisti võitnud.

Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel ka kolmandate riikide kodanikel. Suurem osa ülejäänutest, nende hulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ning on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Nüüd oleme jõudmas punkti, kus Eestigi peaks liituma selle klubiga.

Ideaalis tuleks muidugi ühineda Euroopa Nõukogu konventsiooniga välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise kohta. Sellega on ühinenud kõik põhjamaad ning eks meilegi meeldi lugeda ennast nende hulka või samasse väärtusruumi kuuluvaks. Nimetatud konventsiooniga liitudes kohustuks Eesti andma igale välismaalasele, kes on elanud enne valimisi riigis seaduslikult ja püsivalt viis aastat, kohalikel valimistel vähemalt hääleõiguse. See oleks aga hetkel ilmselt liiga järsk U-pööre.

Topeltkodakondsuse lubamine oleks samas oluline ka kodumaalt lahkunud eestlasi silmas pidades. Eesti on juba kaotanud palju, sealhulgas Viljandist ja Viljandimaalt pärit inimesi, kes on välismaale elama asudes võtnud lõpuks uue kodumaa kodakondsuse ja loobunud seda tehes mõnikord Eesti omast. Või siis on otsustanud välisriigi kodakondsuse kasuks nende lapsed.

Eeldades, et valimisõigust piirav muudatus põhiseaduses jõustub tõesti juba tänavu, ähvardab kujuneda olukord nüüd sügisel kohutavalt huvitavaks Ida-Virumaal, kus suur osa valijaskonnast kaotab järsku hääleõiguse. Minu arvates peaksid selle pudru sööma ära need, kes selle kokku keerasid. Soovitan kõigil põhiseaduse muutmise poolt hääletanud riigikogulastel ja nende toetajatel kolida kiiresti Ida-Virumaale, et suurendada seal Eesti kodanike osakaalu. Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis on müügis väga palju soodsa hinnaga kortereid. Siin kaugel Sakala veergudel endale vastu rinda tagumine ei muuda ju kuidagi sealset olukorda.

Hääleõiguse piiramine on suunatud hoopis rohkem ukrainlaste vastu

Eestis kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse võtmisega seoses on selle sammu pooldajad oma avalikes sõnavõttudes pidevalt rõhutanud, et vaja on piirata Venemaa kodanike mõju kohalikule poliitikale. Nüüd aga teatas üks riigikogulane vastuses minu edastatud arvamusele konkreetse seaduseelnõu kohta, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat.

Statistikaameti andmetel elas Eestis käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaadata nende vanuselist jaotust (tegin ülaltoodud graafiku statistikaameti andmete põhjal), siis on selgelt näha, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% on juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on kahtlemata märkimisväärne, enam kui 20 tuhat inimest.

Mis on nüüd selle statistika valguses põhiseaduse kiireloomulise muutmise tegelik eesmärk? Selle sammu pooldajad armastavad rääkida, et see peaks motiveerima inimesi taotlema rohkem Eesti kodakondsust. Seejuures räägitakse, et seda peaksid tegema Venemaa kodanikud. Aga 65,7% Venemaa kodanikest on siin juba vanuses 50+. Vaevalt leidub nii vanade inimeste hulgas palju neid, kes hakkavad nüüd hääleõiguse saamise nimel Eesti kodakondsust taotlema.

Eestis elavatest Ukraina kodanikest on samas 80% alla 50-aastased. Need on inimesed, keda nüüd tegelikult survestada tahetakse. Inimesi, kes on põgenenud sõja eest ja kaotanud enamasti tõenäoliselt kõik, mis neil oli Ukrainas, tahetakse survestada ütlema lahti ka Ukraina kodakondsusest, kui nad tahavad oma edaspidise elu Eestiga siduda ja siinse ühiskonna osaks saada. Ja seda kõike serveeritakse avalikkusele veel Ukraina toetamisena. Ei, see on hoopis ülim künism.