Järgnev jutt valmis 14. oktoobril, ilmus 23. oktoobril 2026 toimetatud kujul Sakala veebilehel.
Roheteemad ei ole Eestis enam moes, kuid reaalselt eksisteerivate probleemide ühiskondlik ignoreerimine ei muuda neid olematuks. Meie võime mõjutada kliimamuutusi ei ole küll märkimisväärne, aga vajadus kohaneda nende tagajärgedega on praktiliselt vältimatu.
Vanasti oli nii, et kui inimestel ei olnud muust rääkida, hakati rääkima ilmast. See oli nii-nimetatud “jäälõhkuja” ehk universaalne teema, mis aitas ületada barjääre ka võõraste vahel, alustada vestlust. Ilmajuttudega alustades loodi õhkkond vabaks mõttevahetuseks teistelgi teemadel.
Mingil hetkel olukord muutus. Ilma juurest võis jutt jõuda kiiresti küsimusteni, kas kliima muutub, kes on selles süüdi ja mida peaks tegema. See ei olnud enam turvaline jututeema. Veel umbes 2+ aastat tagasi võis ikka ja jälle kuulda, kuidas ilmselt võhivõõrad inimesed, näiteks bussis kõrvuti istuma sattudes, neist asjust rääkima hakates kiiresti väga emotsionaalseks muutusid, sisuliselt tülli pöörasid ja lõpuks vaikisid.
Meenuvad ka suured sõnasõjad sotsiaalmeedias. Seal võisid inimesed jaurata neil teemadel lõputult ja ennast järjest enam üles keerata. Nähtavasti võimendas vastasseise see, et puudus otsese füüsilise konflikti oht. Inimesed said ennast vabalt välja elada. Viimasel ajal ei ole ma selliseid teravaid dialooge enam märganud. Inimesed on kapseldunud enda mõttekaaslastest koosnevatesse kõlakodadesse, hakanud vältima kontakte teisitimõtlejatega.
Donald Trumpi naasmise järel USA presidendi troonile on muutunud ka rahvusvaheline konjunktuur. USA järjekordne lahkumine Pariisi kliimakokkuleppest on hoogustanud ju teisteski riikides jutte vajadusest loobuda saavutamatute eesmärkide poole püüdlemisest. Veel mõned aastad tagasi Eestigi poliitikute suust sageli kõlanud loosunglikud kõned rohepöördest on ammu unustatud. Nüüd on moes rääkida sellest, et kliimapaanika ja roheärevus mõjuvad halvasti noorte vaimsele tervisele.
Kas teeme nüüd siis näo, et kliimamuutusi ei toimu? Selleks, et tagada inimeste hingerahu, vaikime probleemi maha? Või hoopis rõõmustame selle üle, et talved muutuvad Eestis soojemaks?
On täiesti mõistetav, et võimalik küttekulude vähenemine valmistab paljudele tõesti siirast rõõmu. Paraku on sellel mündil teinegi külg: lumikattega päevi jääb veelgi vähemaks, samas esineb tõenäoliselt senisest rohkem lörtsi ja libedat. Palju õnne kõigile! Eesti kliimateadlaste projektsioonide kohaselt võib meil tulevikus järjest sagedamini esineda äärmuslikke ilmastikunähtusi, näiteks suviti selliseid suuri sadusid, mis tekitasid tänavu kõvasti kahju Pärnus ja Tõrvas.
Võime lohutada ennast nüüd sellega, et kliimamuutuste toimumist ei peataks ka see, kui kogu inimtegevus Eestis täielikult seiskuks. Järelikult võime rahulikult edasi elada. Toimuvate muutustega tuleb aga paratamatult arvestada, et kohandada neile vastavalt enda elukeskkonda. See puudutab nii indiviidi, kohaliku omavalitsuse kui ka Eesti riigi ja Euroopa Liidu tasandil langetatavaid otsuseid.
Kas on üldse võimalik, et inimeste vaba liikumine Schengeni ruumis jääb pikemas või isegi juba keskpikas perspektiivis püsima? Arvestades, et rändesurve Aafrikast saab ainult kasvada, sest seal jätkuvad üheaegselt demograafiline plahvatus ning kliima soojenemisest ja maa väljakurnamisest tingitud kõrbestumine. Juba praegu teostab ju kümmekond Schengeni riiki Euroopa sisepiiridel formaalselt ajutist, pistelist või süstemaatilist piirikontrolli.
Võib eeldada, et selline piiride uuesti kontrolli alla võtmine laieneb ning on – vähemalt meie eluajal – Euroopas pöördumatu protsess. Sellele tegelikult lihtsalt ei ole alternatiivi, kui soovitakse kaitsta oma territooriumi ebaseaduslike immigrantide kontrollimatu sissevoolu ja kõigi sellega kaasnevate probleemide eest. Balti riikidel oleks siiski mõistlik omavahelised maismaapiirid avatuks jätta. Piisaks sellest, kui taastuks piirikontroll Poola ja Leedu vahel Suwałki koridoris.
Keskkonnakaitsjates algusest peale suurt vastuseisu tekitanud Rail Balticu projekt on jõudnud nüüd ummikusse majanduslikel põhjustel. Eestis on seda müüdud rahvale väitega, et uus raudtee on hädavajalik julgeolekukaalutlustel, võimaldades vajadusel sõjatehnika kiiret kohalevedu, kuid nüüd hakkab vist isegi sellist juttu rääkinud poliitikutele kohale jõudma, et ilma Vene reisijate ja transiidita ei saa see ennast kuidagi majanduslikult ära tasuda. Nii et praegustes oludes ei ole mõtet selle valmis saamisega kiirustada.
Sama peaks kehtima ka Eestisse kavandatava tuumajaama kohta. Globaalses plaanis võib tuumaenergia laialdasem kasutamine olla vägagi mõistlik. Sellise jaama rajamine meie riiki eeldaks aga seda, et Venemaa on rahumeelne, ettearvatava ja mõistuspärase käitumisega riik. Mulle tundub, et see eeldus ei ole praegu täidetud. Vladimir Putin on juba 74-aastane ning varem või hiljem avab tema võimult lahkumine seal võimaluste akna suurteks muutusteks, kuid nende toimumises või suunas ei saa me praegu kuidagi kindlad olla. Sellises olukorras Eestisse tuumajaama kavandamine on hullumeelsus.
Keegi võib nüüd muidugi väita, et eelöeldu kujutab endast alusetut sõjahirmu õhutamist, mille taga peituvad mingid poliitilised või majanduslikud huvid, aga nii see loomulikult ei ole. Minu arvates peaks piisama kaitsealuse linnu leiukohas metsaraie piiramiseks sellest, kui seal on kuulda selle linnu häält – ei ole vaja otsida tingimata üles pesa. Ja ka Venemaa ettearvamatusega arvestamiseks ei ole vaja näha konkreetseid Eesti vastu suunatud sõjalisi plaane.
Mida siis teha? Kuidas katta Eesti energiavajadus? Mingit võluvitsa muidugi ei ole! Päikesest ja tuulest ei piisa, mõlemaga on seotud omad probleemid. Võib-olla tasuks uurida uuesti rohkem ka võimalusi hüdroenergia kasutamiseks. Teistest riikidest leiab juba palju huvitavaid näiteid väikestest, keeristurbiinide ja kruviturbiinidega elektrijaamadest, mis sobiksid ka Eesti jõgedele.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).