Artikkel valmis 17. juulil ja ilmus 23. juulil 2026 toimetatud kujul ajalehes Lõuna-Eesti Postimees.
Tõrvas hiljuti inimeste kodusid ja töökodasid laastanud üleujutus ei jää ilmselt viimaseks omataoliseks. Teadlased ennustavad Eestis äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemist. See on reaalsus, millega tuleb hakata kõigil järjest enam arvestama.
See ei olnud esimene kord, mil vesi Tõrvas suurt kahju tegi. Vanemad inimesed meenutasid kohe, et sarnane üleujutus oli 1978. aastal, kui erakordselt tugeva vihmasaju tagajärjel purunes kõigepealt Pokardi pais ja selle mõjul tulvas vesi ka üle Tikste veskijärve tammi. Keskkonnaagentuur tõi omakorda välja, et juulikuu kõrgeim veetase registreeritigi Tõrvas just toona. Nende vaatlusandmed algavad 1950. aastast.
Vanadest ajalehtedest võib leida teateid ka varasematest üleujutustest. 1926. aastal kirjutas Valgas ilmunud Uus Rajalane: “Pühapäeval, 9. mail kell 10 õhtul lõhkus vesi Tikste veski tammi täielikult ära ja ujutas all pool tammi üle madalamad kohad, sünnitades tuntavat kahju. Nii uhtus äkiline veevool välja piimaühisuse aia postid, viis ühes laua hunnikud, lähedal asuval kaupmehel veeresid peri vett heeringu tünnid ja õli vaadid. Õnnetuse põhjuseks oli arvatavasti liiga kõrgele üles paisutatud vesi, millele vana tamm ei suutnud vastu panna ja vee jõule alla andis.”
1932. aasta 11. augustil raporteeris Maaleht: “Tikste pais uputas Tõrva linna. Läinud nädala lõpul juhtus Tõrvas väikene “veeuputus”. Helme Tikste veski pais, mis asub ülevalpool linna, oli millegi pärast murdunud ja laskis vabadusse pääsenud järve vee suure kohina ja mürinaga otse Tõrva linnakese peale. Kuigi linn just palju kannatada ei saanud, sünnitas see väikene “veeuputus” tõrvalastele siiski nii mõneski asjas “tähtsat” kõneainet.”
Nii et probleem konkreetse kohaga ei ole uus. Tikste veskijärve paisu purunemine tekitas Tõrvas korduvalt üleujutusi juba enne seda, kui ülesvoolu rajati Pokardi paisjärv, mille paisu purunemine nüüd sellegi vastupidavuse murdis. Tõrvalastele pakkus see palju kõneainet juba ajal, mil see paik ei olnud ametlikult isegi veel osa Tõrva linnast, vaid kuulus alles Helme valla koosseisu.
Suurveed on tekitanud Tõrvas probleeme ka teistes kohtades. 1931. aasta kevadel esitas linnavalitsus majaomanike palvel taotluse, et linnast ülesvoolu asuvate vesiveskite omanikke kohustataks paise aegsasti avama, mitte jätma seda viimasele hetkele. Valga maavalitsus andiski siis välja määruse, millega neid kohustati seda tegema, et hoida ära uputusi. Paar nädalat hiljem tabas linna aga siiski suur üleujutus. Õhne jõgi tõusis tavapärasest mitu meetrit kõrgemale. Vesi vallutas 20 elumaja, 30 kõrvalhoonet. Kanad kolisid puude otsa, aga palju loomi sai hukka.
Kogu selle ajaloo taustal ei ole tänavune juhtum midagi enneolematut. Väiksemaid üleujutusi on tõrvalased elanud üle palju. Samas on tulvavesi nõudnud inimelugi, kui viis 2013. aastal Helme jõe äärest kaasa ühe üleujutatud sõiduteel liigelnud kohaliku mehe. Selles mõttes läks sel korral veel isegi hästi.
Eeltoodust hoolimata peaks Tõrvas juhtunu mõjuma nüüd äratuskellana laiemalt. Ajakirja Eesti Loodus värskeimas numbris selgitavad Tartu Ülikooli teadlased (“Leebem talv, karmimad valikud: teaduslik pilk Eesti kliima tulevikku”), et jätkuvad kliimamuutused toovad Eestis endaga kaasa mitte üksnes temperatuuride kasvu, vaid ka sademete hulga suurenemise. Samas rõhutatakse, et tõenäoliselt jaotuvad sademed tulevikus ebaühtlasemalt: kui sajab, siis korraga palju; kui ei saja, siis ei saja üldse.
“Riskijuhtimise vaatest ütleb see teadmine meile palju rohkem kui näiteks aastane keskmine sademete hulk. Kui mingi näitaja keskmine on veidi suurem või väiksem, ei tekita see enamasti probleeme põllumajanduse või taristuga. Need satuvad surve alla siis, kui süsteem peab tulema toime äärmustega, millega ei ole arvestatud,” kirjutavad Eesti kliimateadlased. “Eriti selgelt tulevad need riskid esile linnakeskkonnas.”
Justkui tellitult tõi tugev vihm selle peale Tõrvas kaasa veetaseme kiire tõusu, mis viis paisude purunemiseni. Keskkonnaagentuuri andmetel sadas paari päevaga maha 80% varasemast kogu juulikuu keskmisest sajunormist. Juhtunu illustreeris ilmekalt seda, mille eest kliimateadlased olid just hoiatanud.
Kui sellised tugevad vihmasajud muutuvad edaspidi järjest sagedasemaks, tähendab see paraku, et järjest sagedamini võivad hakata korduma ka sellised suured laastavad üleujutused, mida varem on nähtud siiski suhteliselt harva. Seega on vaja hakata arvestama nendega rohkem nii linnade ruumilise arengu planeerimisel kui ka hoonete, tänavate, sildade ja paisude projekteerimisel. Tuleb eeldada, et sellistest äärmuslikest ilmastikunähtustest kujuneb aegamisi uus normaalsus.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).