Artikkel valmis 16. juulil ja ilmus samal päeval toimetatud kujul Sakala veebis.
On mõistetav, et ideoloogilisemad liberaalid ei soovi Riho Ühtegi valimist Eesti Vabariigi presidendiks. Kuid objektiivselt võttes on ta tugev kandidaat, kellest võiks saada Eestile hea president. Eriti hästi sobiks ta sellesse rolli just praegustes oludes.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski rääkis ERR-ile, et demokraatlikus õigusriigis peaks olema väga erandlik olukord, kui tsiviilvõimu etteotsa valitakse sõjaväelise taustaga inimene. See on vist küll kõige nõrgem argument, mille saab Ühtegi kandidatuuri vastu tuua. Kui meil oleks käes tavaline rahuaeg, võiks isegi nõustuda, et sellise tausta olemasolu ei peaks olema presidendi valimisel mingi kriteerium, aga praegu on see selgelt Ühtegi suurim pluss.
Põhiseaduse kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Just tema on see, kelle ettepanekul saab Riigikogu kuulutada välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Eesti vastu suunatud agressiooni korral peab president kuulutama sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja Riigikogu otsust ära ootamata.
Tänapäeva maailmas ei ole sõda Eesti jaoks kahjuks ainult abstraktne oht. Ajalugu ei ole lõppenud. Sõltumata sellest, kas Ukraina ja Venemaa jõuavad lähiaastatel mingi rahulepinguni või mitte, elame Venemaa praeguse režiimi püsides edasi geopoliitilises kõrgepingeväljas. Kui see ei oleks nii, võiks ju kohe kaitsekulutused alla lasta, kohustusliku ajateenistuse kaotada ja kaitseliidu laiali saata.
Sõjaväelise taustaga isikute valimine tsiviilvõimu etteotsa ei ole demokraatlikes õigusriikides tegelikult midagi ebatavalist. Tšehhi praegune president Petr Pavel oli varem Tšehhi armee kindralstaabi ülem ja NATO sõjaväelise komitee esimees. Bulgaaria uus peaminister Rumen Radev, kes oli 2017–2026 riigi president, lõpetas sõjaväelise karjääri Bulgaaria õhuväe ülemjuhatajana. Soomes on paljud presidendid ja peaministrid olnud reservohvitserid, läbinud reeglina vähemalt ajateenistuse.
Kui jätta kõrvale Iisrael ja USA, leiab maailmast ikkagi ridamisi riike, kus sõjaväeline taust poliitilisele karjäärile kasuks tuleb. Eestigi parlamendis on alati olnud inimesi, kes just tänu sellele sinna on valitud. Praegu näiteks endine kaitseliidu ülem Meelis Kiili. Endine kaitseväe juhataja Riho Terras on jõudnud europarlamenti. On täiesti arusaamatu, miks peaks sõjaväeline taust välistama inimese valimise Eesti Vabariigi presidendiks.
Ühtegi on tunnistanud, et sõjandusega seonduv huvitas teda juba lapsepõlves ja ta unistas siis isegi sõjaväelenduriks saamisest, kuid pärast sundaega Nõukogude armees otsustas kõigest militaarsest loobuda, asudes tööle hoopis Tõravere observatooriumis. Eesti iseseisvuse taastamisel aga olukord muutus. Juba 1990. aastal kuulus Ühtegi kaitseliidu taastajate ridadesse. 1991. aasta augustiputši ajal juhtis ta Toompead julgestanud kaitseliitlasi.
Kriitikud on heitnud ette seda, et Ühtegi jättis kaitseliidu ülemana minemata president Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Kadrioru roosiaias. Täpsemalt öeldes on häirinud tema põhjendused. “Oleks täna Roosiaedagi läinud, kuid peale eilset pole see nagu kohane. Jäägu lilleaia üritused siis mikk pärnitsatele ja minusugustele karedamad tegemised, mis ehk sobivadki enam neile keskealistele meestele, kelle noorus möödus Eesti iseseivust taastades,” kirjutas ta 2020. aastal Facebooki, viidates päev varem toimunud üritusele, kuhu ülesmukitud Mikk Pärnits ilmus võtma presidendilt vastu vägivallaennetuse auhinda kõrge kontsaga platvormkingadel ja roosas kleidis.
Hiljem on Ühtegi lisanud, et ei soovinud siis ise presidendi roosiaias olla selle pärast, et nägi juba ette, millise kõne võib seal pidada Sveta Grigorjeva. “Guugeldasin, mida tütarlaps varem kirjutanud on, ja otsustasin, et ei lähe,” selgitas ta nüüd Delfile antud intervjuus. “20. august on minu jaoks püha. Olen ise olnud sel päeval lahingus koos oma kaaslastega, keda ei ole minu meelest piisavalt tunnustatud. Me võitlesime selle eest, mis meil nüüd olemas on. Igapäevaselt võib Eesti olukorda kritiseerida, aga ma ei arva, et 20. augusti tähistamisel peaks keskenduma sellele, mis Eestis halvasti on.”
Kas need seisukohad peaksid välistama Ühtegi valimise presidendiks? Miks? Selline veidi konservatiivsemate vaadetega president oleks ju Eesti noortele kultuuriheerostele just heaks piksevardaks, kelle vastuvõttudele tungides skandaalikesi korraldada. Kui presidendiks on nendega samu vaateid jagav inimene, kes ühiskonnakriitiliste kõnede peale sõbralikult õlale patsutab, nagu tegi Kaljulaid, võtab see nende kriitikalt tegelikult teravuse, teeb neist vaid presidendi õuelaulikud.
Kriitikute kolmas etteheide Ühtegile on seotud tema rolliga 2007. aastal lahvatanud nn. luureskandaalis. Toona tehti avalikult teatavaks, et sõjaväeluure oli nuhkinud kaitseministeeriumi ametnike järel. Sel ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi on kujutanud seda tohutu kuriteona, kuid algatatud kriminaalasi lõpetati ebaseaduslikku jälitustegevust tuvastamata. Hiljem muudeti seadust, et sõjaväeluure uurimisvaldkonda täpsustada.
Ühtegi, kes juhtis siis sõjaväeluuret, on seostanud seda vahetult enne valimisi ülespuhutud skandaali nüüd tagantjärele suurema konfliktiga kaitseministri ja kaitseväe juhtkonna vahel. Endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts suundus Isamaa ridades poliitikasse ja talle üritati selle skandaali abil varju heita.
Ligi oli mäletatavasti selline kaitseminister, kes propageeris usinalt kohustusliku ajateenistuse kaotamist, ilkus avalikult totaalkaitse ehk laiapindse riigikaitse pooldajate üle ning nõudis panustamist eelkõige välisoperatsioonidele. Kaitseministeeriumis tegutses NATO saladuste hoidjana Herman Simm, kes mõisteti hiljem süüdi riigireetmises.
Ühtegi on ennast ministeeriumi järel nuhkimisest distantseerinud ja sõjaväeluure tegevust selles osas pisendanud. Oleks aga vale öelda, et kaitseväes siis ministeeriumi suhtes levinud kahtlused olid täiesti põhjendamatud.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).