Artikkel valmis 12. mail, ilmus 16. mail 2026 toimetatud kujul Delfi arvamusrubriigis. Selles propageeritav negatiivne kaasav eelarve on osa minu valimisplatvormist 2027. aasta Riigikogu valimistel.
Ei pea olema rahandusminister või Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, et näha riigi võlakoormuse kasvus kiiresti süvenevat probleemi. Kes on süüdi? Mida teha?
Võib muidugi väita, et süüdlaste otsimine ei vii edasi. Aga lahenduseni jõudmiseks on vaja siiski mõista, milles probleem üldse seisneb. Minu hinnangul vastutab kujunenud olukorra eest erakondadeülene stagnatsioonipartei, mille juhtimisel on Eesti areng jõudnud ummikusse. Sellest väljumiseks on vaja tõelist võluvitsa: otsustusõiguse andmist rahvale endale.
Reeglina üritab valitsuskoalitsioon, sõltumata selle koosseisust, riigi rahalist seisu alati ilustada. Opositsioon, seevastu, kujutab kõike mustades värvides. Kuid on olemas ka objektiivne reaalsus, mis eksisteerib väljaspool neid poliitilisi mulle.
Valitsus andis äsja Riigikogu menetlusse 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu, millega nähakse ette rida muudatusi. Kokkuvõttes tulud vähenevad, kulud suurenevad. Suuremat pilti see palju ei muuda, kuid märk on juba seegi. Märk praeguse – väidetavalt parempoolse – valitsuskoalitsiooni suutmatusest riigirahandust korda saada.
Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt kujuneb riigieelarve puudujäägiks käesoleval aastal 4,3% ja järgmisel aastal 4,9% SKP-st. “Võlakoormuse kasv kiireneb koos suurema puudujäägiga,” selgitatakse samas asjalikult. “Kui mullu kasvas see alla ühe protsendipunkti, siis sellest aastast alates lisandub võlga kiiremas tempos. Koos sellega suurenevad ka intressikulud, mis on prognoosiperioodil kõrgemad kui varasemates hinnangutes. Iga täiendav laenatud euro tähendab tulevikus püsikulu, mis vähendab eelarve paindlikkust.”
Eelarvenõukogu avaldas seda kommenteerides arvamust, et Eesti riigirahandus liigub jätkusuutmatul kursil. 2039. aastaks peaks riigivõlg olema prognoosi kohaselt juba 39% SKP-st. Eesti Panga president leidis, et võlakoormuse kasvu pidurdamiseks võiks jõuda erakondadeülese kokkuleppeni.
See on kindlasti vajalik. Kuid mingi üldsõnaline kokkulepe ei lahenda kahjuks midagi. Riigieelarve seadusega juba sätestati selge piirang riigieelarve puudujäägile, aga nüüd on hakatud seda (ajutiselt) eirama. Erakondade prioriteedid on ka edaspidi erinevad. Kui see nii ei oleks, siis piisaks ju ühest parteist. Poliitikud võivad leida alati lõputult kohti, kuhu raha kulutada, aga kulusid kärpida on neil raske, sest seda tehes võib kaotada valijaid.
Mida siis teha? Minu arvates on lahenduseks negatiivne kaasav eelarve. Põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Riigikogu järgmine koosseis võiks anda rahvale võimaluse teostada seda võimu ka osalemisega riigieelarve kärpimises. See tähendab, et kõigil oleks võimalus esitada vastavas veebikeskkonnas konkreetseid ettepanekuid kulude kärpimiseks, neid samas põhjendades. Kui ettepanekut toetab piisav arv hääleõiguslikke kodanikke, tulebki kärbe ära teha.
See kõlab lihtsalt, kuid selleni jõudmine oleks tegelikult muidugi keeruline. Muutmist vajaks terve rida seadusi, sealhulgas põhiseaduse § 106, mille kohaselt ei saa rahvahääletusele panna eelarve küsimusi. Selline kaasava eelarve protsess hõlmaks endas ju sisuliselt väikeseid rahvahääletusi. Riigieelarve koostamise korda tuleks põhjalikult muuta, et eelarves toodud kuluread muutuksid inimestele üldse arusaadavaks. See oleks raske, aga mitte võimatu.
Selge on ka see, et kärbetele ei saa avada kogu eelarvet. Võimalikud kärped saaksid puudutada ilmselt suhteliselt väikest osa sellest, sest paljud riigieelarvelised kulutused on sellised, mida põhimõtteliselt ei saagi kärpida.
Eeldades, et kõigepealt on poliitikutel vaja hankida sellise süsteemi loomiseks mandaat järgmisel aastal parlamendivalimistel, saaks see hakata tööle kõige varem 2028. aastal, kui koostatakse 2029. aasta riigieelarvet. Juhtumisi peaks hakkama just siis Eestis taas kehtima need eelarvereeglid, mida on otsustatud nüüd vahepeal eirata. Seega tuleks teha siis nii või teisiti väga palju kärpeid.
Kui meie poliitikud korraks ausalt peeglisse vaataks, mõistaksid nad tõenäoliselt isegi, et paari aasta pärast saabuv suur kärpetöö ei ole neile jõukohane. Seetõttu on mõistlik jätta see rahva enda teha. Kollektiivseks loominguks. Negatiivne kaasav eelarve oleks selles mõttes hea väljapääs süvenevast ummikust.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).