USA ja Iisraeli sõjalise erioperatsiooni algusest Iraani vastu on möödunud juba terve kuu. Kui Donald Trumpil üldse oli mingi plaan, siis eksisteerib see veel ilmselt ainult Martin Helme peas. Tundub, et käib suuremat sorti improviseerimine, mille tulemusel USA mässib ennast järjest rohkem sisse. Eesti ustavalt kannul.
Kui kohe esimesel päeval tapeti 86-aastane rauk Ali Khamenei, tõttas suur osa Lääne ajakirjanduslik-poliitilisest kompleksist rõõmustama, et sellega avati Iraanis uks režiimimuutusele, kuid tegelikult on Khamenei ja teiste vanakeste kõrvaldamine kiirendanud islamivabariigi juhtkonnas põlvkondade vahetumist. Nüüd on võtmetähtsusega positsioonidele tõusnud selliste raukade asemel järjest enam mehed, kes osalesid nooruses Iraani-Iraagi sõjas rindevõitlejatena.
See on oluline vahe võrreldes näiteks Eestiga, kus kõige sõjakamate avaldustega kipuvad esinema sellised meespoliitikud, kes on ise ajateenistusest kõrvale hiilinud, üritades oma kõvatamisega nüüd justkui kompenseerida seda nõrkust.
Ajalugu on oluline. Läänes on Iraani-Iraagi sõda suuresti unustatud, kuid Iraanis toimuva mõistmiseks tasub seda ja USA toonast rolli veidi meenutada.
Arvates, et Iraan on islamirevolutsiooni tagajärjel sisemiselt nõrgenenud ega suuda suurt vastupanu osutada, tungis Saddam Husseini juhitud Iraak sellele 1980. aastal kallale. Iraagi diktaator kujutas seda ennetava sõjana, mis on mõeldud islamirevolutsiooni leviku tõkestamiseks.
Järgnes ligi kaheksa aastat kestnud kohutav verevalamine, mille käigus tapeti vähemalt pool miljonit inimest, tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt. Võib-olla isegi miljon. Lõpuks jõuti ÜRO vahendusel relvarahuni. USA toetas selle sõja ajal avalikult Iraaki ja keelitas liitlasi mitte müüma relvi Iraanile, kuid 1985-1986 tegi seda lõpuks salaja ise. Kui see välja tuli, siis oli muidugi piinlik ja selline tegevus lõpetati.
Iraani-Iraagi sõja üheks osaks oli nn. tankerisõda Pärsia lahes. Toona otsustas Iraan jätta Hormuzi väina laevaliiklusele avatuks. USA oli ähvardanud selle sulgemisel sõjaliselt sekkuda. Iraak aga hakkas ründama massiliselt Iraanist teele läinud tankereid ja naftaterminale, näiteks Khargi saarel, et kutsuda esile just Hormuzi väina sulgemine, millele pidanuks siis järgnema teiste riikide sõjaline sekkumine Iraani vastu.
Iraan otsustas vastata omapoolsete rünnakutega. Selle peale käivitas USA operatsiooni Siiras Tahe (1987-1988), et eskortida oma sõjalaevadega Iraagi toonase peamise liitlase Kuveidi tankereid, mis vedasid Iraagi naftat ning läksid selleks USA lipu alla – rahvusvahelise õiguse kohaselt andis see siis ameeriklastele õiguse nende ründamisele sõjaliselt vastata.
Kui üks Iraagi lennuk pommitas 1987. aastal selles operatsioonis osalevat USA sõjalaeva, surma sai 37 ja haavata 21 meeskonnaliiget, sest pidas seda ekslikult Iraani aluseks, piisas ameeriklastele Saddam Husseini vabandusest. Kui üks USA lipu alla läinud Kuveidi tanker sai hiljem pihta Iraani laevatõrjeraketiga, käivitasid nad aga operatsiooni Vilgas Vibulaskja, mille käigus USA merevägi ja eriväelased hävitasid kaks Iraani naftaplatvormi, mida olevat kasutatud sõjalisel otstarbel.
Kui üks USA sõjalaev sõitis järgmisel aastal miinile, käivitati operatsioon Palvetajaritsikas, mille käigus hävitati veel kaks Iraani naftaplatvormi, lasti põhja üks fregatt, üks ründekaater ja mõned kiirpaadid, vigastati teist fregatti, tekitati kahjustusi paarile lennukile. Tapeti kokku 56 iraanlast. Lisaks sai siis surma kaks ameeriklast, kes helikopteriga vette kukkusid – selle põhjust ei suudetud tuvastada, mingeid ründamise jälgi hiljem helikopterit uurides ei leitud.
USA sõjalise sekkumise kõige meeldejäävamaks episoodiks jäi siis see, kui 1988. aastal lasti alla üks Iraani reisilennuk, hukkusid kõik pardal olnud 290 inimest, mida väidetavalt oli peetud F-14-tüüpi hävituslennukiks.
Ameeriklaste väitel oli tegemist eksitusega. Iraanlased seda ei uskunud, vaid pidasid seda tahtlikuks massimõrvaks. Nemad tõlgendasid seda siis märgina USA kavatsusest Iraagi poolel sõtta astuda ja näidata, et rahvusvaheline sõjaõigus USA jaoks ei kehti – võidakse rünnata ka tsiviilisikuid. Soovides vältida otsest konflikti Ameerika Ühendriikidega, nõustus Iraan kiiresti ÜRO plaaniga relvarahu kehtestamiseks, mis viis lõpuks sõja lõpetamiseni.
Mõlemad pooled, Iraak ja Iraan, kuulutasid ennast sõja võitjaks, kuid tegelikult võitis sellest ainult rahvusvaheline sõjatööstus. 1991. aastal, kui oli juba toimunud Iraagi tungimine Kuveiti, tunnistas ÜRO Julgeolekunõukogu lõpuks Iraagi agressoriks ka Iraani-Iraagi sõjas. Varem oli sellest USA ja teiste Iraagi toetajate vastuseisu tõttu hoidutud.
Iraan pöördus oma naftaplatvormide ja reisilennuki ründamise pärast ka Rahvusvahelise Kohtu poole. Lennuki osas jõuti 1996. aastal kokkuleppeni, millega USA ennast küll otsesõnu süüdi ei tunnistanud, kuid väljendas sügavat kahetsust ning kohustus maksma suurt kahjutasu tapetud iraanlaste lähedastele. Naftaplatvormide osas jõudis kohus 2003. aastal järeldusele, et nende ründamist “ei saa õigustada meetmetena, mis olid vajalikud Ameerika Ühendriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks”.
Tõenäoliselt uskus Trump nüüd, et Iraan üritab otsest sõda Ameerika Ühendriikidega taas vältida ja piisab lihtsalt sellest, kui vana Khamenei surnuks pommitada. Sellele pidi järgnema nähtavasti sarnane diil nagu Venezuelas, kus energiaressursid ja neist saadav tulu võetakse USA kontrolli alla, aga mingit režiimimuutust ei ole tegelikult toimunud ega pruugi tullagi. Väike võidukas sõda, mis juhib tähelepanu kõrvale Epsteini toimikutelt, suurendab Trumpi populaarsust ja kindlustab vabariiklaste positsioone eelseisvatel valimistel.
Kuid see plaan lendas vastu taevast, sest ei arvestanud Iraani praeguse sõjalise riigikaitse strateegiaga, mis näeb sellise rünnaku korral ette automaatset vastuhakku. Ja nüüd siis üritatakse sõjalist survet suurendades ikkagi mingi diilini jõuda.
Iraan on öelnud välja oma tingimused: mitte lihtsalt relvarahu, vaid agressiooni lõpetamine, sanktsioonide eemaldamine, reparatsioonide maksmine, julgeolekugarantiid, Hormuzi väina jäämine Iraani kontrolli alla. Soovitavad julgeolekugarantiid võivad hõlmata ka Pärsia lahe regioonis asuvate USA sõjaväebaaside sulgemist. Sisuliselt tähendaks nende nõudmiste täitmine Iraani täielikku võitu. USA võib saada vastutasuks kinnituse, et Iraan ei valmista tuumarelva, aga iraanlased ongi ju ise alati rääkinud, et nad ei kavatse seda teha.
Pole põhjust arvata, et Iraan nendest nõudmistest taganeb, sest Teherani vaatepunktist on need täiesti ratsionaalsed. Trump peab nende täitmist ilmselt alandavaks, mistõttu võib oodata ettearvamatu rapsimise jätkumist. Iraan üritab pidada sellises olukorras vastu vähemalt USA vahevalimisteni novembris, panustades sellele, et rahulolematus president Trumpiga kasvab ameeriklaste hulgas nii suureks, et ta tagandatakse pärast neid valimisi ametist.
Mis puudutab Iraani režiimi, siis selle eluiga on agressiooni tulemusel tõenäoliselt pikenenud. Iraani-Iraagi sõda mõjus samuti režiimi konsolideerivalt. Pärast seda sündinud ja kasvanud põlvkonnad muutusid valitseva režiimi suhtes järjest kriitilisemaks, kuid nüüd leitakse end olukorrast, kus neid kutsuvad tänavatele seda režiimi kukutama inimesed nagu Trump ja Netanyahu, kes räägivad teise suupoolega avalikult sellest, et kavatsevad võtta enda kontrolli alla Iraani naftavarud või tahavad seda riiki lihtsalt võimalikult palju nõrgestada.
Kui samal ajal langevad pommid elumajadele, energiataristule ja ülikoolidele ning USA korraldas kohe sõja alguses väidetavalt kogemata massimõrva tütarlastekoolis, mida Iraani meedias võrreldakse 1988. aastal alla tulistatud reisilennuki juhtumiga (nende tõlgenduses: ameeriklased tegid seda nimelt, et hirmutada meid alistuma), siis on täiesti loomulik, et soov režiimivastastele meeleavaldustele minna kahaneb. Seda enam, et sõda annab ettekäände need juba eos lämmatada.
Minu arvates olnuks Eestil kohe sõja alguses mõistlik väljendada sügavat mure eskaleeruva vägivalla pärast, rõhutada vajadust järgida rahvusvahelist õigust ja kutsuda kõiki osapooli üles pöörduma koheselt tagasi läbirääkimiste laua taha, et lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Võinuks isegi pakkuda, et Eesti on valmis toimima sellistel läbirääkimistel neutraalse vahendajana. Kahjuks otsustati aga hakata selle asemel hoopis ameeriklastele kulpi lööma, alandades ennast sellega kasututeks idiootideks. See on minu hinnang olukorrale, millest lähtudes sai algatatud ka praegu allkirju koguv umbusaldusavaldus välisministrile.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).