Artikkel ilmus 5. märtsil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.
Riigikogulased otsustavad peagi, kas viia põhiseadusesse sisse muudatus, millega jäetaks kohalikel valimistel hääleõiguseta paljud Eesti alalised elanikud. Paraku ei paista selle sammu toetajate sõnavõttudest, et nad aduksid selle tõsidust ja võimalikke tagajärgesid.
President Alar Karis hoiatas vabariigi aastapäeval peetud kõnes: “Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.”
Valimisõiguse piirajad esitlevad oma plaani avalikkusele sammuna, mis suurendab Eesti julgeolekut. Rõhutatakse, et hääleõigus võetaks ära Putini valijatelt, agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanikelt, kes võivad mõjutada kohalike valimiste kaudu Eesti poliitikat. See narratiiv on aga mitmeti eksitav.
Riigikogus juba teise lugemise läbinud eelnõu ei puuduta ainult inimesi, kellel on Venemaa või Valgevene kodakondsus. Neid riike, mille alaliselt Eestis elavad kodanikud tahetakse jätta kohalikel valimistel hääleõiguseta, on kokku 157. Nende hulgas näiteks Austraalia, Ukraina ja Šveits, mille liigitamine agressorriikideks on pehmelt öeldes kohatu. Kokku on keeratud juriidiline käkk, mille vastuvõtmine seadusena tekitaks Eestile vältimatult probleeme suhetes paljude teiste riikidega, mille kodanike õigusi sellega siin piirataks.
Soovitasin riigikogulastel novembris kõnealune eelnõu juba esimesel lugemisel tagasi lükata, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Tõin siis Riigikogule edastatud arvamuses välja sellegi, et Eestis elavate Venemaa kodanike kujutamine suurte Putini toetajatena on meelevaldne ja eksitav.
Venemaa viimastel presidendivalimistel 2024. aasta märtsis sai Putin ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid valimisaktiivsus oli väga tagasihoidlik. Eestis käis valimas 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid siin 2021. aasta kohalikel valimistel. Venemaal toimuvad valimised ei ole vabad ega ausad, puudub avatud poliitiline konkurents ning meedia toimib Putini režiimi propagandatoruna. Nendel valimistel ei saanud osaleda ükski tema režiimi suhtes opositsiooniline kandidaat. Putini suhtes kriitiliselt meelestatud Venemaa kodanikel ei olnud ühtegi ratsionaalset põhjust valima minna.
Riigikogulastelt saadud tagasisides mainiti muu hulgas, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat. Statistikaameti andmetel elas Eestis eelmise aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaatasin nende vanuselist jaotust, siis tuli selgelt välja, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% olid juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on märkimisväärne.
Nüüdseks on selge, et paljud Ukrainast pärit sõjapõgenikud jäävad Eestisse elama tõenäoliselt alaliselt, sest nende Ukrainas asunud kodud on muudetud ahervaremeteks, mis jäävad Venemaa poolt okupeeritud aladele. Nende edukas integreerimine Eesti ühiskonda on meie jaoks järgnevatel kümnenditel suur katsumus. Ebaõnnestumise korral võime saada juurde palju kibestunud inimesi, kes kujunevad Eestile koormavaks sotsiaalseks probleemiks.
Üks abinõu inimeste ühiskonda integreerimiseks on nende võimestamine õigusega osaleda demokraatlikus protsessis. Kui siia elama asunud sõjapõgenikud peavad hakkama selleks valima Eesti ja Ukraina kodakondsuse vahel, siis kuidas me seda nimetame? Minu arvates on nende seadmine sellise valiku ette ebainimlik ja sadistlik.
Valimisõiguse piiramine ei ole uus teema. Kui erakonna Eesti 200 esindaja Ando Kiviberg tõstatas selle enne viimaseid Riigikogu valimisi Paides toimunud valimisdebatil, juhtisin tähelepanu tõsiasjale, et kavandatud sammuga tõugataks Venemaa kodanikke Eestis ise Kremli käte vahele. Rõhutasin ka novembris riigikogulastele edastatud arvamuses, et inimeste kollektiivne karistamine vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma, tõukas neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu.
Kirjutasin riigikogulastele: “Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.” Kahjuks näib see prognoos täituvat.
Riigikantselei laseb viia Eestis korrapäraselt läbi avaliku arvamuse seireuuringuid erinevates küsimustes. Eelmise aasta septembris näitas selline uuring, et Venemaa sõjategevust Ukrainas toetas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Detsembris oli vastav näitaja juba 20%. Kahe küsitluse vahel esitati Riigikogu menetlusse eelnõu valimisõiguse piiramiseks, millega seoses intensiivistus Eestis elavate Venemaa kodanike demoniseerimine Eesti meedias.
Kui valimisõiguse piirajad väidavad, et nende eesmärk ei ole rahvussuhete pingestamine Eestis, siis on nende tegevus olnud lihtsalt lühinägelikult rumal, sest on juba andnud soovitule vastupidiseid tulemusi. On täiesti loomulik, et samas vaimus jätkates olukord ei parane, vaid läheb hoopis järjest hullemaks. Väljaspool seda alternatiivset reaalsust, mille on kujundanud oma publiku peades kohalik ajakirjanduslik-poliitiline kompleks, eksisteerib jätkuvalt päris tegelikkus, millega riigikogulastel tuleks arvestada, kui nad oma otsuseid langetavad.