Hääleõiguse piiramine on suunatud hoopis rohkem ukrainlaste vastu

Eestis kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse võtmisega seoses on selle sammu pooldajad oma avalikes sõnavõttudes pidevalt rõhutanud, et vaja on piirata Venemaa kodanike mõju kohalikule poliitikale. Nüüd aga teatas üks riigikogulane vastuses minu edastatud arvamusele konkreetse seaduseelnõu kohta, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat.

Statistikaameti andmetel elas Eestis käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaadata nende vanuselist jaotust (tegin ülaltoodud graafiku statistikaameti andmete põhjal), siis on selgelt näha, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% on juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on kahtlemata märkimisväärne, enam kui 20 tuhat inimest.

Mis on nüüd selle statistika valguses põhiseaduse kiireloomulise muutmise tegelik eesmärk? Selle sammu pooldajad armastavad rääkida, et see peaks motiveerima inimesi taotlema rohkem Eesti kodakondsust. Seejuures räägitakse, et seda peaksid tegema Venemaa kodanikud. Aga 65,7% Venemaa kodanikest on siin juba vanuses 50+. Vaevalt leidub nii vanade inimeste hulgas palju neid, kes hakkavad nüüd hääleõiguse saamise nimel Eesti kodakondsust taotlema.

Eestis elavatest Ukraina kodanikest on samas 80% alla 50-aastased. Need on inimesed, keda nüüd tegelikult survestada tahetakse. Inimesi, kes on põgenenud sõja eest ja kaotanud enamasti tõenäoliselt kõik, mis neil oli Ukrainas, tahetakse survestada ütlema lahti ka Ukraina kodakondsusest, kui nad tahavad oma edaspidise elu Eestiga siduda ja siinse ühiskonna osaks saada. Ja seda kõike serveeritakse avalikkusele veel Ukraina toetamisena. Ei, see on hoopis ülim künism.

Stagnatsioonipartei ehitab suletud ühiskonda

Edastasin riigikogulastele enda arvamus Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) kohta. Kui see teema eelmisel aastal Paides toimunud valimisdebatil tõstatus, ei arvanud ma, et keegi nüüd päriselt Eestis elanike hääleõiguse piiramisega tegelema hakkab. Ei tahtnud uskuda, et poliitikud nii vastutustundetud ja ignorantsed võivad olla.

Tere, lugupeetud riigikogulased!

Soovitan teil lükata tagasi Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 SE, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu.

Eelnõu seletuskirjast nähtub, et kavandatud muudatusega kaotaks kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel hääleõiguse ligikaudu 72000 Eesti alalist elanikku. Selle muudatuse mõju ei ole samas sisuliselt analüüsitud. Minu hinnangul oleks see mitmes mõttes negatiivne.

  1. Soov piirata mittekodanike hääleõigust lähtub, nagu kinnitavad selle plaani eestvedajate avalikud sõnavõtud, kollektiivse karistamise põhimõttest, mis on täielikus vastuolus tänapäevase lääneliku arusaamaga arenenud liberaalsest demokraatiast. Kuigi seda muudatust põhjendatakse eelnõu seletuskirjas vajadusega kaitsta Eesti põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi, mõjuks see neid sisuliselt õõnestavalt, olles seega kontraproduktiivne ehk soovitule vastupidiseid tulemusi andev.

Eesti langeks selle tulemusel vältimatult ka rahvusvahelises demokraatiaindeksis, kus kuulutakse – eelkõige elanikkonna poliitilise osaluse ja poliitilise kultuuri näitajate tõttu – veel niigi “vigaste demokraatiate” hulka. Hääleõiguse piiramine kahandab veelgi elanikkonna poliitilist osalust, olles ühtlasi näide poliitilisest kultuuritusest. Seetõttu ei saa see jätta kahjustamata Eesti rahvusvahelist mainet.

Tasub arvestada sellega, et Euroopa Liidul on vaid mõned üksikud liikmesriigid, kus kolmandate riikide kodanikud ei saa kohalikel valimistel osaleda. Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel mittekodanikel. Suurem osa ülejäänutest, sealhulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud antud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ja on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Arvestades, et Eesti ei plaani veel topeltkodakondsust seadustada, ühinetaks nüüd kavandatud muudatust tehes klubiga, mille liikmete arv on Euroopas tegelikult üsna väike.

  1. Seaduse rakendamine kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Kui 1993. aastal võeti vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, jäeti sellest viimasel hetkel välja mittekodanike õigus kohalikel valimistel kandideerida. Selle peale kutsuti Narvas ja Sillamäel ellu referendumid rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Kuigi nende tulemused kuulutati siis õiguskantsleri taotlusel riigikohtu poolt kehtetuks, näitab sellise aktsiooni toimumine, et need elanikud, kelle õigusi piirama asutakse, ei pruugi reageerida sellele positiivselt ega sellega lihtsalt vaguralt leppida.

Plaane piirata mittekodanike hääleõigust põhjendatakse enamasti jutuga, et Putini valijate osalemine kohalikel valimistel kujutab endast suurt ohtu Eesti julgeolekule. Kuid palju suurem on oht, et kavandatud muudatusega tõugatakse seda osa Eesti elanikkonnast, keda see õiguste piiramine otseselt puudutab, hoopis ise vaenuliku välisriigi mõjusfääri.

Vladimir Putin sai viimastel Venemaa presidendivalimistel 2024. aasta märtsis ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid selle tõlgendamine kohaliku venekeelse elanikkonna suure toetusena tema režiimile on meelevaldne ja eksitav. Pigem võib väita, et suur enamus Eestis elavatest Venemaa kodanikest väljendas oma meelsust Putini režiimi suhtes sellega, et jättis nendel valimistel, mis ei olnud teatavasti vabad ega ausad, osalemata. Eestis käis siis valimas vaid 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid Eestis 2021. aasta kohalikel valimistel.

Eksitavad on ka väited, et Eestis elavad Venemaa kodanikud toetavad tugevalt Putini sõjapoliitikat Ukrainas. Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringute kohaselt on Eestis elavate Venemaa kodanike hulgas neid, kes mõistavad Venemaa sõjategevuse Ukrainas isiklikult hukka, olnud järjepidevalt palju rohkem nendest, kes seda toetavad. Värskeimad hetkel kättesaadavad andmed näitavad, et septembri lõpus toetas Venemaa sõjategevust Ukrainas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest.

Seega kujutab plaanitav Eestis elavate Venemaa kodanike, aga ka teiste riikide kodanike jätmine hääleõiguseta endast sisuliselt nende kollektiivset karistamist vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma. On täiesti loomulik, kui seda tajutakse ebaõiglasena ning see tõukab neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu. Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.

  1. See kollektiivne karistamine oleks paljudele riikidele alandav ja solvav ning mõjutaks kahtlemata ka nende suhtumist Eestisse. Eelnõu kohaselt säilitaksid kohalikel valimistel hääleõiguse Eestis elavad Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikud. Selliseid riike on praegu kokku 36 (koos Eestiga), aga ÜRO liikmesriike 193. Seega on neid riike, mille kodanikke kavandatav hääleõiguse piiramine puudutab, kokku 157.

On täielik idiootsus kujutleda, et sellisel juba antud õiguse võtmisel ei saa olema Eestile mingeid diplomaatilisi tagajärgesid, sealhulgas tagajärgesid Eesti positsioonile ja võimele leida liitlasi erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Selle mõistmiseks soovitan kujutada ette olukorda, kus mõni teine riik võtab Eesti Vabariigi kodanikelt oma kohalikel valimistel hääleõiguse põhjendusega, et soovitakse kaitsta enda põhiseaduslikke väärtusi ja demokraatlikku õigusruumi terroristlike režiimide mõjutustegevuse eest ning Eesti kodanikelt hääleõiguse võtmine on seejuures vaid “kollateraalne kahju”. Kas teie austus selle riigi suhtes kasvaks?

Tõenäoliselt aga juba saadeti nii mõnegi riigi saatkonnast sarnase sisuga ettekandeid oma välisministeeriumi seoses selle Riigikogu põhiseaduskomisjoni avaliku istungiga, kus kõnealust seaduseelnõu 12. novembril arutati.

  1. Arvestades, et Riigikogus esindatud erakonnad ei ole saanud valijatelt sellise muudatuse tegemiseks selget mandaati, võib see suurendada valijate pettumist Eesti poliitilises klassis. Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas alles eelmisel aastal oma valimisprogrammis säilitada “pikaajalise elamisloaga inimeste hääleõiguse kohalikel valimistel analoogselt praegu kehtiva korraga.” Keskerakond lubas “tagada mittekodanike ja alalise elamisloaga kolmandate riikide kodanike hääletamisõigus kohalike omavalitsuste valimistel.”

Reformierakond lubas küll peatada “terrorismi toetava ja terroriakte kasutavate riikide kodanike ja topeltkodakondsusega isikute valimisõiguse” ja Isamaa tühistada “Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel”, kuid kavandatud muudatusega mindaks sellest palju kaugemale. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on rääkinud kaua seda juttu, et kohalikel valimistel peaksid saama hääletada üldse ainult Eesti kodanikud. Nii et ka EKRE toetajad võivad näha praegu laual olevas konkreetses lahenduses hoopis enda reetmist.

Erakond Eesti 200 oma valimisprogrammis selles küsimuses siis küll otseselt mingit seisukohta ei väljendanud, kuid samas kuulutati: “Iga inimese elu peab olema Eestis kaitstud – tema õigused ja vabadused peavad riigi poolt olema kindlustatud ja tema kohustused selged. Iga inimese elu peab olema väärikas, ta peab tundma ennast võrdväärse ühiskonna liikmena, omama võrdseid võimalusi teistega, et tema potentsiaal saaks maksimaalselt realiseeruda ja ta saaks elada õnneliku inimesena. Ainuõige poliitika on see, mis kaasab ja kasutab ära kõigi ühiskonnaliikmete võimekust igapäevaellu panustada.” Kuidas sellise ilukõnega sobib kokku hiljuti sotsiaalmeedias nähtud juubeldamine plaani üle jätta 72000 Eesti alalist elanikku kohalikel valimistel hääleõiguseta, seda võib muidugi igaüks ise hinnata. Mulle tundub, et tegemist on poliitilise skisofreeniaga.

Mittekodanike kollektiivse karistamise korral tuleks hankida selleks kõigepealt valijatelt selge mandaat. Teha saaks seda näiteks rahvahääletusega Eesti elanike hääleõiguse piiramise küsimuses, mis võiks leida aset üheaegselt eelseisvate kohalike valimistega, nagu on kirjas praegu keskkonnas rahvaalgatus.ee toetusallkirju koguvas kollektiivses pöördumises Riigikogu poole.

Kõike eeltoodut arvestades soovitan teil antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

PS. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid kulusid. See on eksitav, sest seaduse rakendamine eeldab valijate nimekirjade koostamisel kasutatava infotehnoloogilise süsteemi ümberseadistamist, millega kaasnevad kulud.

Riigisekretär peab olema poliitiliselt neutraalne spetsialist

(See lugu sai saadetud ERR-i uudisteportaali arvamustoimetajale, kuid on jäänud seal avaldamata.)

Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides, kirjutab Andres Laiapea.

Vabaerakonna esimees märkis (ERR, 03.09.2024), et praegu valitsuses ringleva plaani taga kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue “kahtlustatakse ühele kandidaadile sihitud sobitamist. Ehk siis jutt käib nimest, mitte sisust. Vaja oleks aga reformida kogu riigi tippjuhtimist.”

Olles algatanud portaalis rahvaalgatus.ee kollektiivse pöördumise riigisekretäri ametikoha politiseerimise vastu, julgen väita, et kavandatud muudatuse kriitikute jaoks on küsimus mitte niivõrd konkreetses nimes, vaid just asja sisus. Riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue on põhjendatud nende ülesannetega, mida sellel ametikohal olev isik peab Eestis täitma. Sellise haridusnõude kaotamine lihtsalt selleks, et peaminister saaks nimetada riigisekretäriks ühe enda lähedase poliitilise liitlase, oleks kahekordne viga.

Esiteks, vastavalt Eesti põhiseadusele kehtivad valitsuse määrused üksnes siis, kuid neile on kirjutanud lisaks peaministrile ja asjaomasele ministrile alla ka riigisekretär. See viimane allkiri peab tagama, et need on juriidiliselt korrektsed ehk õiguslikult usaldusväärsed. Just sellega on põhjendatud 1995. aastal riigisekretärile kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigisekretär allkirjastab ka valitsuse korraldused ning istungite protokollid, vastutab nende hoidmise ja säilimise eest. Korraldades istungite ettevalmistamist, peab ta jälgima, et valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning on kohustatud keelduma kaasallkirja andmisest, kui valitsuse määrus või korraldus ei vasta põhiseadusele või muudele seadustele. Sellisel juhul peab ta esitama kirjalikult motiveeritud keeldumise, mis lisatakse valitsuse istungi protokollile. Kui valitsus jääb endise otsuse juurde, tuleb asi saata hinnangu andmiseks õiguskantslerile.

Konkreetsed regulatsioonid on aja jooksul mõningal määral muutunud, kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte kohaselt on riigisekretär olnud algusest peale poliitiliselt neutraalne spetsialist õigusküsimustes. Esimene riigisekretär Karl Johannes Terras (ametis 1920–1940) ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada hiljem Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud õigusteadust. Juriidilise kõrghariduse nõuet ei olnud siis seadusesse kirja pandud, kuid kõigile oli selletagi selge, et vastaval ametikohal saab töötada üksnes erialase ettevalmistusega inimene.

Suurem segadus tekkis selles osas aga Eesti riikliku iseseisvuse faktilise taastamise ajal. Kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus nimetati ümber riigikantseleiks ning seda juhtinud asjadevalitseja riigiministriks, muutus riigikantselei juht koos ülejäänud valitsusega vahetuvaks poliitiliseks tegelaseks. Üleminekuperioodil riigiministriteks olnud Raivo Vare ja Uno Veering olid siiski mõlemad juriidilise kõrgharidusega. 1992. aasta põhiseaduse koostamisel käisid Põhiseaduslikus Assamblees vaidlused ka selle üle, kas jätta riigikantseleid juhtima laiemate volitustega poliitiline riigiminister või anda see roll tagasi poliitiliselt neutraalsele riigisekretärile. Peale jäi viimane seisukoht.

Ja küsimus ei olnud siis mitte lihtsalt restitutsiooni põhimõtte järgimises, vaid just asja sisus. Leiti, et riigikantseleid juhtiv riigisekretär peab olema pädev ametnik, kes tagab valitsemise järjepidevuse ka siis, kui muutub valitsuse poliitiline alus. Sama põhimõte, millest oli lähtutud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse koostamisel, võeti aluseks 1992. aastal.

Paraku osutus see ametikoht pärast uue põhiseaduse alusel toimunud parlamendivalimisi siis ikkagi poliitilise lehmakauplemise objektiks ning täideti inimesega, kes oli küll väga erudeeritud ja haritud, kuid juriidilise kõrghariduseta. Tema tunnustuseks tuleb öelda, et ta hakkas ennast selles vallas kohe täiendama. Hoolimata sellest jõudis aga tema allkiri ka sellistele aktidele, mis olid kriitikute hinnangul õiguslikult küsitavad, et mitte öelda juriidiline praak. Korduvalt tuli ette ka juhtumeid, kus osutusid kadunuks dokumendid, mille vastu ajakirjandus oli hakanud tundma kõrgendatud huvi.

Kuigi valitsuse vahetumisega ei oleks pidanud riigisekretär vahetuma, vahetati ta pärast 1995. aasta valimisi võimule tulnud peaministri poolt kiiresti välja. See samm läks ühest küljest vastuollu põhiseaduse mõttega, kuid oli teisest küljest mõeldud selleks, et jõuda sellega paremasse kooskõlla. Veel samal aastal viidi vabariigi valitsuse seadusesse sisse muudatus, millega riigisekretärile kehtestati juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimus haridusnõude kehtestamisega seoses põhjalik arutelu. Sellise nõude kehtestamise vastu oli võimult tõugatud kolmikliit, mille ridadesse kuulus ka ametist lahkuma sunnitud riigisekretär. Seejuures ei seatud kahtluse alla seda, et riigisekretär peaks omama õigusalast ettevalmistust. Küsimus oli siis selles, kas nõukogude ajal omandatud juriidiline kõrgharidus on piisav selleks, et täita riigisekretäri ülesandeid demokraatlikus õigusriigis. Ehk sobiks riigisekretäriks hoopis paremini õigusalase kõrghariduseta inimene, kes on läbinud äsja vastavaid koolitusi Soomes ja Rootsis, nagu oli teinud vahepeal riigisekretäriks olnud mees.

Toona võimule tulnud koalitsioon otsustas aga eelpool kirjeldatud kogemust arvestades ning Soome eeskuju järgides panna seadusesse kirja, et vastaval ametikohal võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Segadust võib tekitada nüüd see, et Soomes on riigisekretär koos peaministriga vahetuv poliitiline tegelane. Tuleb arvestada, et seal on lisaks riigisekretärile (valtiosihteeri), kelle roll sarnaneb meie mõistes pigem peaministri büroo juhataja omale, ka alaline alamriigisekretär (alivaltiosihteeri), kes on poliitiliselt neutraalne spetsialist. Meie riigisekretäri sisuliseks vasteks ongi just see viimane. Ja tema puhul on sätestatud Soomes seadusega, et tal peab olema juriidiline kõrgharidus.

Soomele viitab ka meie praegune riigisekretär Taimar Peterkop nüüd valitsuses ringleva eelnõu kooskõlastamisel lisatud märkustest. Peterkop märgib, et “riigisekretäri juriidilise hariduse nõudest loobumine ei ole valitsuse õiguspärast ja sujuvat otsusetegemist takistav asjaolu juhul, kui sellega kaasneb läbimõeldud ja toimiv lahendus, mis tagab, et jätkub seni riigisekretäri juriidilisest haridusest sõltuvate ülesannete täitmine.” Ta toob välja, et paraku ei selgu eelnõu seletuskirjast, kuidas neid kohustusi edaspidi täidetakse. Näitena toob Peterkop eeskujuks just Soomet, kus poliitilisel riigisekretäril on mittepoliitiline asetäitja, kellele on kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue, et tagada seatud ülesannete õiguspärane täitmine.

Tuleb arvestada sellega, et eri riikides sisustatakse sõnu erinevalt. USA riigisekretär (secretary of state) on meie mõistes välisminister. Rootsi riigiminister (statsminister) on aga valitsusjuht ehk meie mõistes peaminister. Seda rolli, mida täidab meil valitsuse õigusaktide eelnõude õiguspärasuse tagamisel riigisekretär, täidab Rootsis õigusjuht (rättschef), kes on juriidilise kõrgharidusega mittepoliitiline ametnik. Sellise ametikoha olemasolu – ükskõik kuidas seda nimetatakse – on vajalik selleks, et oleks tagatud riigi õiguspärane valitsemine. Poliitikateoorias sügavamale minnes on see osa nn. puhvrite ja pidurite süsteemist (checks and balances), mille ülesandeks on tagada, et võimulolijad ei saaks kasutada demokraatlikus riigis valijate poolt neile usaldatud võimu meelevaldselt omavolitsedes.

Teiseks, antud juhul kerkib vältimatult üles põhjendatud kahtlus kavandatud muudatuse eesmärgi osas. Valitsuses ringleva eelnõu seletuskirjas põhjendatakse riigisekretäri juriidilise kõrghariduse nõude kaotamist riigikantselei rolli muutumisega, kuid mingeid muudatusi riigikantselei ülesannetes, uusi ülesandeid või seniste ümberkujundamist see eelnõu ei sisalda. Piirdumine üksnes riigisekretärile kehtiva haridusnõude kaotamisega jätab ju paratamatult mulje, et soovitakse tõesti lihtsalt sillutada teed ühele peaministri lähedasele poliitilisele liitlasele, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust.

Meedias avaldatu kohaselt on kavandatud muudatus tekitanud nüüd ärevust paljudes tippametnikes. See on mõistetav, sest oma ametikohast tulenevalt on riigisekretär avaliku teenistuse tippjuhtide valikukomisjoni esimees. See komisjon viib läbi konkursse ministeeriumide kantslerite ja asekantslerite, riigikantselei direktori, ametite ja inspektsioonide peadirektorite ning muude valitsusasutuste tippjuhtide ametikohtadele.

Nõukogude ajal nimetati sarnaseid ametikohti nomenklatuurseteks. Neile määratud inimesed kinnitas siis ainuvõimu omanud kompartei. Iseseisvuse taastamisel alanud võitlus ametnikkonna depolitiseerimise eest on olnud pikk ja vaevaline. Isegi juhul, kui antud juhul ei ole asjaosaliste eesmärgiks endale poliitiliselt sobivate tippjuhtide saamine ehk avaliku teenistuse tippjuhtide politiseerimine, loob see halva pretsedendi edaspidiseks. Seega on tippjuhtide hulgas tekkinud ärevus igati mõistetav.

Eeltoodust tulenevalt kutsun valitsust üles loobuma plaanist kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue. Kui valitsus peaks esitama vastava muudatuse siiski Riigikogule heaks kiitmiseks, tuleks rahvasaadikutel see aga tagasi lükata. Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides.