Riigisekretär peab olema poliitiliselt neutraalne spetsialist

(See lugu sai saadetud ERR-i uudisteportaali arvamustoimetajale, kuid on jäänud seal avaldamata.)

Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides, kirjutab Andres Laiapea.

Vabaerakonna esimees märkis (ERR, 03.09.2024), et praegu valitsuses ringleva plaani taga kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue “kahtlustatakse ühele kandidaadile sihitud sobitamist. Ehk siis jutt käib nimest, mitte sisust. Vaja oleks aga reformida kogu riigi tippjuhtimist.”

Olles algatanud portaalis rahvaalgatus.ee kollektiivse pöördumise riigisekretäri ametikoha politiseerimise vastu, julgen väita, et kavandatud muudatuse kriitikute jaoks on küsimus mitte niivõrd konkreetses nimes, vaid just asja sisus. Riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue on põhjendatud nende ülesannetega, mida sellel ametikohal olev isik peab Eestis täitma. Sellise haridusnõude kaotamine lihtsalt selleks, et peaminister saaks nimetada riigisekretäriks ühe enda lähedase poliitilise liitlase, oleks kahekordne viga.

Esiteks, vastavalt Eesti põhiseadusele kehtivad valitsuse määrused üksnes siis, kuid neile on kirjutanud lisaks peaministrile ja asjaomasele ministrile alla ka riigisekretär. See viimane allkiri peab tagama, et need on juriidiliselt korrektsed ehk õiguslikult usaldusväärsed. Just sellega on põhjendatud 1995. aastal riigisekretärile kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigisekretär allkirjastab ka valitsuse korraldused ning istungite protokollid, vastutab nende hoidmise ja säilimise eest. Korraldades istungite ettevalmistamist, peab ta jälgima, et valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning on kohustatud keelduma kaasallkirja andmisest, kui valitsuse määrus või korraldus ei vasta põhiseadusele või muudele seadustele. Sellisel juhul peab ta esitama kirjalikult motiveeritud keeldumise, mis lisatakse valitsuse istungi protokollile. Kui valitsus jääb endise otsuse juurde, tuleb asi saata hinnangu andmiseks õiguskantslerile.

Konkreetsed regulatsioonid on aja jooksul mõningal määral muutunud, kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte kohaselt on riigisekretär olnud algusest peale poliitiliselt neutraalne spetsialist õigusküsimustes. Esimene riigisekretär Karl Johannes Terras (ametis 1920–1940) ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada hiljem Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud õigusteadust. Juriidilise kõrghariduse nõuet ei olnud siis seadusesse kirja pandud, kuid kõigile oli selletagi selge, et vastaval ametikohal saab töötada üksnes erialase ettevalmistusega inimene.

Suurem segadus tekkis selles osas aga Eesti riikliku iseseisvuse faktilise taastamise ajal. Kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus nimetati ümber riigikantseleiks ning seda juhtinud asjadevalitseja riigiministriks, muutus riigikantselei juht koos ülejäänud valitsusega vahetuvaks poliitiliseks tegelaseks. Üleminekuperioodil riigiministriteks olnud Raivo Vare ja Uno Veering olid siiski mõlemad juriidilise kõrgharidusega. 1992. aasta põhiseaduse koostamisel käisid Põhiseaduslikus Assamblees vaidlused ka selle üle, kas jätta riigikantseleid juhtima laiemate volitustega poliitiline riigiminister või anda see roll tagasi poliitiliselt neutraalsele riigisekretärile. Peale jäi viimane seisukoht.

Ja küsimus ei olnud siis mitte lihtsalt restitutsiooni põhimõtte järgimises, vaid just asja sisus. Leiti, et riigikantseleid juhtiv riigisekretär peab olema pädev ametnik, kes tagab valitsemise järjepidevuse ka siis, kui muutub valitsuse poliitiline alus. Sama põhimõte, millest oli lähtutud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse koostamisel, võeti aluseks 1992. aastal.

Paraku osutus see ametikoht pärast uue põhiseaduse alusel toimunud parlamendivalimisi siis ikkagi poliitilise lehmakauplemise objektiks ning täideti inimesega, kes oli küll väga erudeeritud ja haritud, kuid juriidilise kõrghariduseta. Tema tunnustuseks tuleb öelda, et ta hakkas ennast selles vallas kohe täiendama. Hoolimata sellest jõudis aga tema allkiri ka sellistele aktidele, mis olid kriitikute hinnangul õiguslikult küsitavad, et mitte öelda juriidiline praak. Korduvalt tuli ette ka juhtumeid, kus osutusid kadunuks dokumendid, mille vastu ajakirjandus oli hakanud tundma kõrgendatud huvi.

Kuigi valitsuse vahetumisega ei oleks pidanud riigisekretär vahetuma, vahetati ta pärast 1995. aasta valimisi võimule tulnud peaministri poolt kiiresti välja. See samm läks ühest küljest vastuollu põhiseaduse mõttega, kuid oli teisest küljest mõeldud selleks, et jõuda sellega paremasse kooskõlla. Veel samal aastal viidi vabariigi valitsuse seadusesse sisse muudatus, millega riigisekretärile kehtestati juriidilise kõrghariduse nõue.

Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimus haridusnõude kehtestamisega seoses põhjalik arutelu. Sellise nõude kehtestamise vastu oli võimult tõugatud kolmikliit, mille ridadesse kuulus ka ametist lahkuma sunnitud riigisekretär. Seejuures ei seatud kahtluse alla seda, et riigisekretär peaks omama õigusalast ettevalmistust. Küsimus oli siis selles, kas nõukogude ajal omandatud juriidiline kõrgharidus on piisav selleks, et täita riigisekretäri ülesandeid demokraatlikus õigusriigis. Ehk sobiks riigisekretäriks hoopis paremini õigusalase kõrghariduseta inimene, kes on läbinud äsja vastavaid koolitusi Soomes ja Rootsis, nagu oli teinud vahepeal riigisekretäriks olnud mees.

Toona võimule tulnud koalitsioon otsustas aga eelpool kirjeldatud kogemust arvestades ning Soome eeskuju järgides panna seadusesse kirja, et vastaval ametikohal võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik. Segadust võib tekitada nüüd see, et Soomes on riigisekretär koos peaministriga vahetuv poliitiline tegelane. Tuleb arvestada, et seal on lisaks riigisekretärile (valtiosihteeri), kelle roll sarnaneb meie mõistes pigem peaministri büroo juhataja omale, ka alaline alamriigisekretär (alivaltiosihteeri), kes on poliitiliselt neutraalne spetsialist. Meie riigisekretäri sisuliseks vasteks ongi just see viimane. Ja tema puhul on sätestatud Soomes seadusega, et tal peab olema juriidiline kõrgharidus.

Soomele viitab ka meie praegune riigisekretär Taimar Peterkop nüüd valitsuses ringleva eelnõu kooskõlastamisel lisatud märkustest. Peterkop märgib, et “riigisekretäri juriidilise hariduse nõudest loobumine ei ole valitsuse õiguspärast ja sujuvat otsusetegemist takistav asjaolu juhul, kui sellega kaasneb läbimõeldud ja toimiv lahendus, mis tagab, et jätkub seni riigisekretäri juriidilisest haridusest sõltuvate ülesannete täitmine.” Ta toob välja, et paraku ei selgu eelnõu seletuskirjast, kuidas neid kohustusi edaspidi täidetakse. Näitena toob Peterkop eeskujuks just Soomet, kus poliitilisel riigisekretäril on mittepoliitiline asetäitja, kellele on kehtestatud juriidilise kõrghariduse nõue, et tagada seatud ülesannete õiguspärane täitmine.

Tuleb arvestada sellega, et eri riikides sisustatakse sõnu erinevalt. USA riigisekretär (secretary of state) on meie mõistes välisminister. Rootsi riigiminister (statsminister) on aga valitsusjuht ehk meie mõistes peaminister. Seda rolli, mida täidab meil valitsuse õigusaktide eelnõude õiguspärasuse tagamisel riigisekretär, täidab Rootsis õigusjuht (rättschef), kes on juriidilise kõrgharidusega mittepoliitiline ametnik. Sellise ametikoha olemasolu – ükskõik kuidas seda nimetatakse – on vajalik selleks, et oleks tagatud riigi õiguspärane valitsemine. Poliitikateoorias sügavamale minnes on see osa nn. puhvrite ja pidurite süsteemist (checks and balances), mille ülesandeks on tagada, et võimulolijad ei saaks kasutada demokraatlikus riigis valijate poolt neile usaldatud võimu meelevaldselt omavolitsedes.

Teiseks, antud juhul kerkib vältimatult üles põhjendatud kahtlus kavandatud muudatuse eesmärgi osas. Valitsuses ringleva eelnõu seletuskirjas põhjendatakse riigisekretäri juriidilise kõrghariduse nõude kaotamist riigikantselei rolli muutumisega, kuid mingeid muudatusi riigikantselei ülesannetes, uusi ülesandeid või seniste ümberkujundamist see eelnõu ei sisalda. Piirdumine üksnes riigisekretärile kehtiva haridusnõude kaotamisega jätab ju paratamatult mulje, et soovitakse tõesti lihtsalt sillutada teed ühele peaministri lähedasele poliitilisele liitlasele, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust.

Meedias avaldatu kohaselt on kavandatud muudatus tekitanud nüüd ärevust paljudes tippametnikes. See on mõistetav, sest oma ametikohast tulenevalt on riigisekretär avaliku teenistuse tippjuhtide valikukomisjoni esimees. See komisjon viib läbi konkursse ministeeriumide kantslerite ja asekantslerite, riigikantselei direktori, ametite ja inspektsioonide peadirektorite ning muude valitsusasutuste tippjuhtide ametikohtadele.

Nõukogude ajal nimetati sarnaseid ametikohti nomenklatuurseteks. Neile määratud inimesed kinnitas siis ainuvõimu omanud kompartei. Iseseisvuse taastamisel alanud võitlus ametnikkonna depolitiseerimise eest on olnud pikk ja vaevaline. Isegi juhul, kui antud juhul ei ole asjaosaliste eesmärgiks endale poliitiliselt sobivate tippjuhtide saamine ehk avaliku teenistuse tippjuhtide politiseerimine, loob see halva pretsedendi edaspidiseks. Seega on tippjuhtide hulgas tekkinud ärevus igati mõistetav.

Eeltoodust tulenevalt kutsun valitsust üles loobuma plaanist kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue. Kui valitsus peaks esitama vastava muudatuse siiski Riigikogule heaks kiitmiseks, tuleks rahvasaadikutel see aga tagasi lükata. Kahtlemata vajab Eesti riigi juhtimismudel ajakohastamist, kuid uutmise käigus tuleks arvestada ka varasemaid kogemusi. Riiki tuleb ehitada selgetele põhimõtetele toetudes, mitte suvaliselt lahmides.

Michali plaanist panna Kasemets riigisekretäriks

Kristen Michal ja Keit Kasemets

Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega tahetakse muu hulgas kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue, et peaminister Kristen Michal saaks nimetada sellele ametikohale oma sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa. Edastasin ministeeriumile oma arvamuse, mida saab lugeda ka siin.

Arvamus Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (24-0834/01) kohta

Soovitan jätta nimetatud eelnõust välja punkti 5, millega tahetakse kaotada praegu kehtiv nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. See nõue ei ole mingi anakronism, vaid tuleneb sellest rollist, mille on riigisekretärile andnud hetkel kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus, Vabariigi Valitsuse seadus ja avaliku teenistuse seadus. Praegu kavandatav riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse.

Riigisekretäri haridusnõue ei ole kirjas põhiseaduses, kuid see on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse § 96 sätestab, et valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Sellesisuline punkt on pärit 1920. aasta põhiseadusest ja sisaldus ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses. Riigisekretär, kes juhib riigikantseleid, peab oma allkirjaga tagama valitsuse määruste õigusliku usaldusväärsuse. See ei olnud juhus, et aastatel 1920–1940 riigisekretäriks olnud Karl Johannes Terras ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud just õigusteadust. 1938. aasta valitsemise korraldamise seadusega ei kehtestatud küll vastavat nõuet, kuid riigikantselei ja riigisekretäri ülesannetest tulenevalt võis eeldada, et seda ametikohta saab täita üksnes vastava haridusega isik.

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine tõukaks Eesti oma riiklikus arengus tagasi aega, mil see juba oli politiseeritud. Erialase kõrghariduse nõue ei taga iseenesest veel seda, et riigisekretär jääb politseerimata ametnikuks, kuid see aitab seda tagada. Tuletan meelde, et hetkel kehtiva regulatsioonini jõudmiseks on käidud maha pikk ja käänuline tee.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu ehk valitsuse koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes otsustati nimetada asjadevalitsus 1989. aasta lõpus ümber Eesti NSV Riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Tegemist oli poliitilise ametikohaga, mille täitja vahetus koos ülejäänud valitsusega. Kui 1990. aasta aprillis sai Indrek Toome asemel valitsusjuhiks Edgar Savisaar, sai riigiministriks Raivo Vare. Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal oli riigiminister Uno Veering. Vare ja Veering olid mõlemad õigusalase haridusega. Mingit erialase hariduse nõuet ei olnud riikliku iseseisvuse taastamisega lõppenud üleminekuperioodil riigikantseleid juhtinud ministrile kehtestatud, kuid peeti täiesti iseenesest mõistetavaks, et riigiministriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.

Uue põhiseaduse alusel 1992. aasta sügisel toimunud valimiste järel kogunenud parlament võttis enne uue valitsuse ametisse astumist vastu selle tegevuse aluseks olnud Vabariigi Valitsuse seaduse, millega riigisekretärile haridusnõuet ei kehtestatud, sest seni ei olnud lihtsalt ilmnenud vajadust vaikimisi eeldatut sedasi seadusesse kirja panna, kuid sätestati, et valitsuse koosseisu vahetumine ei ole aluseks riigisekretäri ametist vabastamisele.

„Olukorras, kus Riigikogul tuleb ametisse nimetada poliitiline valitsus, peab valitsusaparaat olema ümber korraldatud selliselt, et ta oleks võimeline funktsioneerima ka siis, kui valitsus peaks tagasi astuma või talle umbusaldust avaldatakse,“ selgitas Illar Hallaste (VL Isamaa; Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) siis eelnõu teisel lugemisel Riigikogus. „Praegune valitsuse seaduse eelnõu seda just nii ette näebki, andes kantsleritele, riigisekretärile ja osakondade ning talituste juhatajatele garantii, et neid ei tagandata, et nemad jätkavad tööd ka siis, kui valitsus peaks vahetuma.“

1920. aasta põhiseaduse järgi nimetas riigisekretäri ametisse valitsus, 1938. aastal kehtima hakanu kohaselt president (toimus üleminek presidentaalsele korrale). Üleminekuaja riigiministrid nimetas ametisse ülemnõukogu valitsusjuhi ettepanekul. 1992. aastal jõustunud uue põhiseadusega läks riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peaministri ainupädevusse. Seejärel peaministriks saanud Mart Laar (Isamaa) nimetas sellele ametikohale senise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevatsi, kes ei omanud juriidilist haridust, kuid kuulus sotsiaaldemokraatide ridadesse, oli kandideerinud äsja Isamaa koalitsioonipartneriks saanud valimisliidu Mõõdukad nimekirjas edutult parlamenti ja vajas töökohta.

    Kui 1995. aasta valimiste järel sai taas peaministriks Vähi (VL Koonderakond ja Maarahva Ühendus), vahetas ta Kaevatsi välja siis oma valimisliidu nimekirjas kandideerinud Veeringu vastu. Kaevats ei olnud selle otsusega nõus, kuid lahkus siiski „poolte kokkuleppel“. Tema parteikaaslased hakkasid Riigikogus protesteerima ja ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli möönis, et riigisekretäri väljavahetamine ei toimunud korrektselt. Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask märkis siis seda kommenteerides, et riigisekretäri ametikoht loodi 1992. aastal sihiga säilitada valitsuse järjepidevus, kui muutub valitsuse poliitiline alus – see tähendab, et riigisekretär on idee poolest neutraalne riigiametnik, kes ei ole valitsuse liige, ja üldjuhul ei tohiks teda koos valitsusega välja vahetada. Nüüdseks on toona tekkinud probleem lahendatud avaliku teenistuse seadusega, kus on sätestatud, et riigisekretär nimetatakse (sarnaselt teistele tippametnikele) ametisse viieks aastaks.

    Kui 1995. aasta detsembris võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse seadus, viidi lõpuks sisse nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Selle konkreetse nõude osas toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis siis põhjalik debatt, sest Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei toonane esimees Eiki Nestor nõudis selle eelnõust välja jätmist. Tema hinnanguga, et tegemist on põhjendamatu piiranguga, valdav osa põhiseaduskomisjoni liikmetest ei nõustunud. Samuti lükati vastav muudatus ülekaalukalt tagasi Riigikogu täiskogu istungil. Suurem osa parlamendisaadikutest mõistis just eelnenud aastatel toimunud arengute valguses, et vastava haridusnõude kehtestamine riigisekretärile on vajalik, sest muidu saab sellest lihtsalt poliitiline ametikoht, mille täitja võib kinnitada oma allkirjaga ka õiguslikult väga küsitavaid akte, sest puudub lihtsalt vajalik kompetentsus. Kõige enam toona Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud juhtum, mis puudutas riigisekretäri, oli seotud tema allkirjaga 1993. aastal sõlmitud vastuolulisel lepingul Iisraeli relvafirmaga TAAS, kuid oli ka terve rida teisi sarnaseid juhtumeid, kus Eesti riik kandis kriitikute hinnangul suurt rahalist kahju.

    Riigisekretäri haridusnõude kehtestamiseni jõuti ühe konkreetse seda ametikohta täitnud isiku tegevuse tõttu, kellel juriidiline kõrgharidus puudus. Vaikimisi oli üldiselt juba varasemalt eeldatud, et seda ametikohta täidab vastava haridusega isik.

    Segadust võib tekitada nüüd see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Näiteks meie naabermaa Soome peaministri riigisekretär (valtiosihteeri) on Eesti mõistes pigem peaministri büroo juhataja, kes vahetub koos peaministriga. Samas on seal olemas ka alaline riigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks ongi meil riigikantseleid juhtiv riigisekretär. Poliitilistele riigisekretäridele ei ole küll haridusnõudeid kehtestatud, kuid mittepoliitliste tippametnike puhul eeldatakse sellistel ametikohtadel üldiselt siiski juriidilise kõrghariduse olemasolu – isegi siis, nagu varasemalt Eestiski, kui seda nõuet ei ole pandud kirja seadusesse.

    Kui meil kehtiva haridusnõude juures midagi muuta, siis võiks seda pigem karmistada, et riigisekretäriks võiks edaspidi olla üksnes vähemalt magistrikraadiga inimene, sest juriidiline kõrgharidus bakalaureuse tasemel ei pruugi tagada sellel ametikohal töötamiseks vajalikku kompetentsust. Ideaalis peaks selles ametis olema aga õigusteaduses doktorikraadi omav isik.

    Arvestades seda, et küsimus riigisekretäri haridusnõudest on üldse üles kerkinud, tuleks kaaluda nüüd aga tõsiselt muudatusi põhiseaduse selles osas, mis puudutab riigisekretäri ametisse nimetamist. Kas on ikka mõistlik, et nii suur võim on antud vaid ühele inimesele? Ehk oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui riigisekretäri nimetaks valitsuse ettepanekul ametisse parlament? Sellisel juhul väheneks oht, et mõni peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitab saadud võimu demokraatliku õigusriigi lammutamiseks. Ei ole ju mingi saladus, et riigisekretäri puhul juriidilise kõrghariduse nõudmisest loobumine on praegu tõstatatud üksnes selle tõttu, et peaminister tahab nimetada riigisekretäriks ühe enda poliitilise liitlase, kes saaks asuda siis paigutama tippjuhtide valikukomisjoni esimehena ametisse teisi „sobivaid“ isikuid. Isegi juhul, kui seda tehakse heade kavatsustega, on see suures vastuolus nende väärtuste ja põhimõtetega, millele Eesti Vabariik on rajatud.

    Keskerakonna ühtimisest Jaak Madisoniga

    Jaak Madison ja Mihhail Kõlvart

    Minu jaoks oli veidi üllatav, et Jaak Madison ei liitunud EKRE-st sündinud erakonnaga Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK), millega ta ise inimesi ühinema kutsus, vaid astus hoopis Keskerakonda, kuid väga ootamatult see samm nüüd ka ei tulnud.

    Eurovalimistel hävis Keskerakond väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad peaaegu täielikult. Riigis tervikuna ei olnud häältesaak küll palju väiksem kui viie aasta eest, kuid selle taga oli venekeelse valijaskonna kasvanud valimisaktiivsus. Varem seda erakonda toetanud eestlastest valijate hääled korjas suuremalt jaolt ära erakonna endine esimees Jüri Ratas, kellest sai nüüd üks Isamaa eurosaadikutest.

    Keskerakonna endise juhi liitumine Isamaaga ei olnud tegelikult vähem riskantne samm kui Madisoni astumine Keskerakonda. Ratasele ja Isamaale tasus võetud risk ennast ära. Eks paistab, kas sama juhtub ka Madisoni ja Keskerakonnaga.

    Kas Madison suudab peatada erakonna lagunemise?

    Eurovalimised näitasid, et Keskerakonnal on vaja võita kuidagi tagasi eestlastest valijaid, sest muidu võib see järgmisel aastal kohalikel valimistel paljudes paikades volikogust välja langeda. Keskerakonna vaatepunktist ongi Madisoni esmaseks ülesandeks nüüd tegelemine just sellega.

    Ambitsioonikate kohalike tegelaste lahkumine erakonnast algas juba Mihhail Kõlvarti esimeheks valimisel (näiteks esitas siis lahkumisavalduse Põhja-Sakala poliitikamees Priit Toobal). Eurovalimiste tulemused andsid sellele protsessile uuesti hoogu (Viljandimaal oli nüüd tuntuim lahkuja Mulgi vallavanem Imre Jugomäe). Nendes omavalitsustest, kus elavad valdavalt eestlastest valijad, jõudsid kohalikud poliitikud järjest sagedamini järeldusele, et seotus Keskerakonnaga ei tule nende karjäärile enam kasuks. Selline kohalike eestvedajate lahkumine ähvardab aga viia selleni, et Keskerakond ei suuda järgmisel aastal paljudes omavalitsustes valimistel üldse oma nimekirjaga välja tulla.

    Kas kunagine EKRE wunderkind aitab nüüd võita Keskerakonnal tagasi eestlastest valijate toetuse, peatada erakonna lagunemise eestikeelsetes maapiirkondades ja aidata sel moel kaasa Keskerakonna uuele tõusule? Kindlasti usuvad seda Mihhail Kõlvart ja tema lähikond, sest muidu ei oleks nad ju sellist käiku teinud.

    Paistab, et vähemalt osa Madisoni senistest valijatest suhtub tema sammu mõistvalt ja jääb talle igal juhul truuks, sest nende silmis on ta nagu mingi väike messias, kes läks nüüd Keskerakonda uueks looma. Samas on ka palju pettunuid. Päris huvitav, kui palju hääli ta veel saaks, kui eurovalimised toimuksid täna…

    Madison kutsub nüüd inimesi astuma Keskerakonda, aga tundub, et vähemalt Viljandi linnas ja vallas on tema tuules EKRE-st lahkunud praegu suuresti segaduses ja tunnevad ennast pigem tema poolt reedetuna (linnas jõuti ju vahepeal juba luua isegi ERK-i osakond).

    Võib juhtuda, et Kõlvarti & Co. kalkulatsioonid osutuvad ekslikeks ja Madison ei suudagi toetust Keskerakonnale eestlaste hulgas oluliselt kasvatada. Võib-olla erakonna reiting kokkuvõttes hoopis langeb, sest paljudele selle senistele toetajatele jääb see samm mõistetamatuks.

    Keskerakonna kavandatav lahkumine ALDE-st, et ühineda Euroopa tasandil Euroopa Konservatiivide ja Reformistidega, viib selle ridadest kindlasti Kadri Simsoni ja teised veel allesjäänud liberaalsemad tsentristid. Kõlvart võib seda isegi soovida, et vabaneda võimalikest konkurentidest erakonna sisemises võimuvõitluses, kuid see tähendab ka lööki erakonna senise valijabaasi pihta. Keskerakond ühines kunagi ALDE-ga, sest sinna kuuluvad selle eeskujudeks olnud põhjamaade keskerakonnad, mis ei kavatse sealt nüüd kuhugi minna. Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ühendavad siiski selgelt paremtsentristlikke (üldiselt Isamaast konservatiivsemaid), mitte lihtsalt tsentristlikke jõude.

    Või kuidas peaksid need, kes on tähistanud 9. maid võidupühana, hindama Kõlvarti vaimustumist poliitikust, kes on väljendanud üsna selgelt poolehoidu teiselpool rindejoont võidelnuile? Edgar Savisaare ajal suutis Keskerakond mahutada endasse igasuguseid frukte, sisuliselt ka maailmavaatelisi vastandeid, kuid Kõlvart ei ole Savisaar ning sama strateegia ei pruugi enam hästi toimida. Võib juhtuda, et Madisoni liitumisest Keskerakonnaga võidab lõpuks kõige rohkem hoopis Aivo Petersoni KOOS, sest see annab tõuke erakonna lagunemiseks teisest servast – nii et Keskerakonna vaatepunktist oli see kahtlemata riskantne samm, mis annab mingis mõttes märku ka selle juhtide meeleheitest.

    Madison enam Järva- ja Viljandimaal ei kandideeri

    Meie valimisringkonna vaatepunktist on kõige olulisem tagajärg aga ilmselt see, et Jaak Madison, kes kogus eelmisel aastal Riigikogu valimisel üksinda suurema osas siin EKRE-le antud häältest, kandideerib 2027. aasta parlamendivalimistel hoopis Harju- ja Raplamaal, kus Keskerakonna esinumbriks oli viimati Jüri Ratas, mitte enam Järva- ja Viljandimaal. Kohalikel valimistel kandideerib ta järgmisel aastal uuesti Tallinnas. Nii et ka Viljandi linnapeaks ei ole fännidel võimalik teda enam valida.

    EKRE sai eelmisel aastal Riigikogu valimisel Järva- ja Viljandimaal 23,3% häältest, kuigi kõigile oli selge, et selle kohalik esinumber Madison ei kavatse europarlamendist tagasi Eestisse tulla. Tema asemel võttis Riigikogus koha sisse taas Kalle Grünthal, kes on nüüd vahepeal oma kuluhüvitiste skandaali tõttu EKRE-st lahkunud. Madisoni tuules astusid sealt pärast eurovalimisi välja ka Valmar Haava ja Rein Suurkask. EKRE pink on jäänud siin üsna hõredaks. Kas peaks äkki ise parteisse astuma?