Kristen Michalil on aeg ametist lahkuda

Kas peaminister Kristen Michal tegi Reformierakonna kohalikule juhile karuteene, kui käis nüüd enne valimisi Viljandis toetamas tema valimiskampaaniat?

Need kohalikud valimised kujunesid selgelt Eesti praeguse valitsuse usaldushääletuseks. Normaalses demokraatlikus riigis astuks peaminister, kelle erakond sai vaid 10% häältest, ametist tagasi ja laseks kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, et ametisse saaks astuda uus valitsus, millel on rahva hulgas tugevam toetus.

Reformierakonna praeguse languse juured ulatuvad aastasse 2012, kui Viljandi ordulinnuse varemetes toimunud üldkogul vilistati kohalike reformierakondlaste poolt välja ja karjuti maha avalikult erakonna varjatud rahastamisest rääkima hakanud Silver Meikar ning toimus koondumine rahastamisskandaali keskmes olnud endise peasekretäri Kristen Michali toetuseks. Toona langetati valik, mis määras ära erakonna edasise arengusuuna ja võimaldas Michalil jätkata selle tuumikus.

Muidugi ei ole süüst puhas ka vahepeal erakonda juhtinud Kaja Kallas, sage külaline Viljandis juba lapsepõlvest saadik. Tema oli ju see, kes rääkis enne viimaseid parlamendivalimisi, et maksud ei tõuse, kuigi oli teada, et nende tõstmisest ei ole pääsu. Samuti oli ta rahustanud neid inimesi, kes kartsid homoabielude seadustamist, kuid pärast valimisi tehti see kohe ära.

Reformierakonna languse arhitektideks võib pidada ka Tarmo Jüristot ja teisi selliseid tegelasi, kes soovitasid erakonnal hoiduda enne valimisi teatud teemade tõstatamisest. Kuid lõpuks langetasid otsuse seda teha siiski erakondlased ise. Kogenud poliitikud pidanuks teadma, et hakates tegema pärast valimisi märgilise tähtsusega asju, milleks nad valijatelt mandaati ei küsinud, röövivad nad endalt paljude valijate usalduse. Nüüd siis kukuti endale kaevatud auku.

Kaja Kallase tunnustuseks tuleb märkida, et eelmisel aastal Euroopa Komisjoni lahkudes soovitas ta kutsuda Reformierakonnale uue juhi valimiseks kokku erakonna üldkogu. See oli erakonna juhatus, kuhu kuulub mitu Viljandimaalt valitud inimest, mis otsustas seda soovitust eirata ja kinnitas Kallase mantlipärijaks kiirkorras Michali. Reformierakonna tavaliikmetele ei antud isegi võimalust midagi otsustada, nad seati lihtsalt sündinud fakti ette.

Michali leer kartis, et erakonna juhiks võib kandideerida Hanno Pevkur, kes on küsitluste kohaselt valijate ja ka erakonna enda liikmete hulgas Michalist populaarsem. Oli seda siis ja on seda muide jätkuvalt. Kui erakonna reiting lähemate kuude jooksul ei parane, hakkab selle ridadest kostuma kindlasti hääli, mis nõuavad, et järgmise aasta suvel toimuval üldkogul tehtaks vajalik vangerdus. Oleks sümboolne, kui see üldkogu toimuks siis Viljandis.

Praegu jätkab Eesti ebapopulaarse peaministriga, kelle lähimateks nõunikeks poliitikaküsimustes (riigisekretär, peaministri büroo juhataja, nõunik sisepoliitika küsimustes jne) on just Viljandiga seotud inimesed. See näitab, millist ebaproportsionaalselt suurt rolli mängib Viljandi kogu Eesti poliitikas. Ja see on ka üks neist põhjustest, miks Viljandi tuleks võtta kaitsepolitsei luubi alla, nagu on kirjas algatuses, mida saab toetada oma allkirjaga selle lingi taga.

PS. Kunagise Reformierakonna valijana (viimati 2011. aasta parlamendivalimistel) ei välista ma võimalust, et võin seda kunagi maailmavaatelistel põhjustel isegi veel valida, kuid selleks peaks see erakond enne kõvasti muutuma. Esimene samm puhastumise suunas oleks Michali lahkumine.

Käes on aeg lubada topeltkodakondsust

Artikkel on kirjutatud 26. märtsil, kui Riigikogu võttis vastu valimisõigust piirava muudatuse põhiseaduses, ning avaldatud 1. aprillil toimetatud kujul ajalehes Sakala. Vahepeal panin kirja samateemalise pöördumise Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, et see algataks protsessi topeltkodakondsuse lubamiseks. Pöördumist saab lugeda ja allkirjaga toetada portaalis rahvaalgatus.ee

Riigikogu otsus võtta Volodõmõr Zelenskõi valijatelt Eestis kohalikel valimistel hääleõigus on kahetsusväärne. Sõltumata sellest, kas muudatus põhiseaduses tänavu jõustub või mitte, kujunevad need valimised sügisel ka referendumiks hääleõiguse piiramise küsimuses.

Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski on märkinud, et valijaskonnaga manipuleerimise tegelikuks sihiks on kindlustada Tallinnas muulaste hulgas ebapopulaarsete erakondade positsioone Keskerakonnalt mandaatide võtmisega. Sotside juht Lauri Läänemets, kes valiti parlamenti Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, lähtus aga nüüd valimisõiguse piiramist toetades tõenäoliselt pigem hirmust kaotada toetajaid mujal Eestis, näiteks Sakala lugejate hulgas.

Viljandimaal elab muulasi suhteliselt vähe. Statistikaameti andmetel elas eelmise aasta 1. jaanuari seisuga siin kokku 1589 inimest, kellel ei olnud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsust. See on 3,5% kogu Viljandimaa elanikkonnast. Neist 140 olid Venemaa ja 10 Valgevene, aga 1067 Ukraina kodanikud ja 258 määratlemata kodakondsusega isikud. Arvestades, et Ukraina viimastel presidendivalimistel sai Zelenskõi teises voorus 73,4% Eestis antud häältest, puudutab valimisõiguse piiramine siin eelkõige tema valijaid.

Nagu varem märgitud (“Valimisõiguse piirajad eksitavad valijaid”, 5. märtsil Sakalas), on valimisõiguse piirajate poolt toimunud avalikkuse sihipärane eksitamine. Selle sammu astumiseks sellisel kujul ei olnud saadud selget mandaati valijatelt. Presidendi hoiatusi ignoreeriti. Eesti Juristide Liidu arvamusest, et põhiseaduse muutmiseks on vaja oluliselt laiapõhjalisemat ja tasakaalustatumat käsitlust, mis järgiks hea õigusloome tavasid, ei tehtud samuti välja.

Õiguskantsler juhtis oma arvamuses riigikogulaste tähelepanu asjaolule, et põhiseadus, millega anti kohalikel valimistel hääleõigus kõigile püsielanikele, kiideti 1992. aastal heaks rahvahääletusel. Mitmed põhiseadusliku assamblee liikmed, kes võtsid osa selle teksti koostamisest, on olnud selle muutmise suhtes avalikult kriitilised. Riigikogulastele saadeti ka soovitusi korraldada rahvahääletus, et ükskõik milline otsus antud küsimuses omaks tugevamat demokraatlikku legitiimsust.

Kõigest sellest hoolimata toetas suur enamus riigikogulastest ajakirjanduse (sh Sakala) ja arvamusküsitluste survel põhiseaduse muutmist kiirendatud korras, et piirata Eesti alaliste elanike valimisõigust. Kahju. Meil kõigil on olnud praegu harukordne võimalus näha lähedalt ühiskonna radikaliseerimist ja massihüsteeria arenemist. See on alati järk-järguline protsess, mille lõppedes võivad paljud asjaosalised olla üllatunud selle üle, kuhu välja jõuti. Ja see protsess ei ole veel lõppenud.

Kaitsepolitsei võiks avalikustada nüüd enda vastavad ohuhinnangud, et kõigil valijatel oleks võimalik langetada ise informeeritud otsus selle kohta, kas valimisõiguse piiramist toetanud erakonnad ja poliitikud käitusid tõesti vastutustundlikult ja Eesti huvidest lähtudes. Hinnangu sellele saab anda sügisel kohalikel valimistel häält andes. Häälte jaotus nendel valimistel näitab, kas muulaste kollektiivse karistamise eest võetakse Eesti rahva poolt ka kollektiivne vastutus.

Demokraatliku valitsemissüsteemi peamine eelis kõigi teiste ees on mitte otsuste kvaliteet, mis ei pruugi olla alati parim, vaid inimestele osadustunde andmine. Kui inimesed tunnevad, et saavad mõjutada poliitilisi otsuseid valimistel häält andes, on väiksem tõenäosus, et nad üritavad teha seda mingil äärmuslikumal moel. Just selle tõttu on oluline demokraatia pidev süvendamine. Ja ka see, et valijad saaksid langetada nüüd sügisel Eestis selge valiku avatud ja suletud ühiskonna pooldajate vahel.

Valimisõiguse piiramine Eestis on globaalselt osa laiemast autoritaarsest pöördest, mille kehastuseks Venemaal on Putin, Ameerika Ühendriikides Trump. Sotsiaalpsühholoogid võivad seletada, et see on atavistlik reaktsioon ebakindlusele, mida tekitab maailma muutumine hoomamatult keeruliseks. See kõik on mõistetav, võib-olla vältimatu. Aga kui antiputinistlike loosungite all toimub Eestis ühiskonna mentaalne putiniseerumine, siis on Putin juba poolenisti võitnud.

Suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest võimaldab osaleda kohalikel valimistel ka kolmandate riikide kodanikel. Suurem osa ülejäänutest, nende hulgas näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on lahendanud probleemi sellega, et võimaldab topeltkodakondsust ning on lihtsustanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist. Nüüd oleme jõudmas punkti, kus Eestigi peaks liituma selle klubiga.

Ideaalis tuleks muidugi ühineda Euroopa Nõukogu konventsiooniga välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise kohta. Sellega on ühinenud kõik põhjamaad ning eks meilegi meeldi lugeda ennast nende hulka või samasse väärtusruumi kuuluvaks. Nimetatud konventsiooniga liitudes kohustuks Eesti andma igale välismaalasele, kes on elanud enne valimisi riigis seaduslikult ja püsivalt viis aastat, kohalikel valimistel vähemalt hääleõiguse. See oleks aga hetkel ilmselt liiga järsk U-pööre.

Topeltkodakondsuse lubamine oleks samas oluline ka kodumaalt lahkunud eestlasi silmas pidades. Eesti on juba kaotanud palju, sealhulgas Viljandist ja Viljandimaalt pärit inimesi, kes on välismaale elama asudes võtnud lõpuks uue kodumaa kodakondsuse ja loobunud seda tehes mõnikord Eesti omast. Või siis on otsustanud välisriigi kodakondsuse kasuks nende lapsed.

Eeldades, et valimisõigust piirav muudatus põhiseaduses jõustub tõesti juba tänavu, ähvardab kujuneda olukord nüüd sügisel kohutavalt huvitavaks Ida-Virumaal, kus suur osa valijaskonnast kaotab järsku hääleõiguse. Minu arvates peaksid selle pudru sööma ära need, kes selle kokku keerasid. Soovitan kõigil põhiseaduse muutmise poolt hääletanud riigikogulastel ja nende toetajatel kolida kiiresti Ida-Virumaale, et suurendada seal Eesti kodanike osakaalu. Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis on müügis väga palju soodsa hinnaga kortereid. Siin kaugel Sakala veergudel endale vastu rinda tagumine ei muuda ju kuidagi sealset olukorda.

Valimisõiguse piirajad eksitavad valijaid

Artikkel ilmus 5. märtsil 2025 toimetatud kujul ajalehes Sakala.

Riigikogulased otsustavad peagi, kas viia põhiseadusesse sisse muudatus, millega jäetaks kohalikel valimistel hääleõiguseta paljud Eesti alalised elanikud. Paraku ei paista selle sammu toetajate sõnavõttudest, et nad aduksid selle tõsidust ja võimalikke tagajärgesid.

President Alar Karis hoiatas vabariigi aastapäeval peetud kõnes: “Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.”

Valimisõiguse piirajad esitlevad oma plaani avalikkusele sammuna, mis suurendab Eesti julgeolekut. Rõhutatakse, et hääleõigus võetaks ära Putini valijatelt, agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanikelt, kes võivad mõjutada kohalike valimiste kaudu Eesti poliitikat. See narratiiv on aga mitmeti eksitav.

Riigikogus juba teise lugemise läbinud eelnõu ei puuduta ainult inimesi, kellel on Venemaa või Valgevene kodakondsus. Neid riike, mille alaliselt Eestis elavad kodanikud tahetakse jätta kohalikel valimistel hääleõiguseta, on kokku 157. Nende hulgas näiteks Austraalia, Ukraina ja Šveits, mille liigitamine agressorriikideks on pehmelt öeldes kohatu. Kokku on keeratud juriidiline käkk, mille vastuvõtmine seadusena tekitaks Eestile vältimatult probleeme suhetes paljude teiste riikidega, mille kodanike õigusi sellega siin piirataks.

Soovitasin riigikogulastel novembris kõnealune eelnõu juba esimesel lugemisel tagasi lükata, sest sellega kavandatav Eesti elanike hääleõiguse piiramine oleks kontraproduktiivne, kahjustaks Eesti rahvusvahelist mainet ja positsiooni teiste riikide hulgas ning kätkeb endas potentsiaalset julgeolekuohtu. Tõin siis Riigikogule edastatud arvamuses välja sellegi, et Eestis elavate Venemaa kodanike kujutamine suurte Putini toetajatena on meelevaldne ja eksitav.

Venemaa viimastel presidendivalimistel 2024. aasta märtsis sai Putin ametlike tulemuste kohaselt 75,2% Eestis antud häältest, kuid valimisaktiivsus oli väga tagasihoidlik. Eestis käis valimas 2438 Venemaa kodanikku, kellest Putinit toetas 1833. Seda on enam kui 16 korda vähem kui oli neid Venemaa kodanikke, kes hääletasid siin 2021. aasta kohalikel valimistel. Venemaal toimuvad valimised ei ole vabad ega ausad, puudub avatud poliitiline konkurents ning meedia toimib Putini režiimi propagandatoruna. Nendel valimistel ei saanud osaleda ükski tema režiimi suhtes opositsiooniline kandidaat. Putini suhtes kriitiliselt meelestatud Venemaa kodanikel ei olnud ühtegi ratsionaalset põhjust valima minna.

Riigikogulastelt saadud tagasisides mainiti muu hulgas, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat. Statistikaameti andmetel elas Eestis eelmise aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaatasin nende vanuselist jaotust, siis tuli selgelt välja, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% olid juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on märkimisväärne.

Nüüdseks on selge, et paljud Ukrainast pärit sõjapõgenikud jäävad Eestisse elama tõenäoliselt alaliselt, sest nende Ukrainas asunud kodud on muudetud ahervaremeteks, mis jäävad Venemaa poolt okupeeritud aladele. Nende edukas integreerimine Eesti ühiskonda on meie jaoks järgnevatel kümnenditel suur katsumus. Ebaõnnestumise korral võime saada juurde palju kibestunud inimesi, kes kujunevad Eestile koormavaks sotsiaalseks probleemiks.

Üks abinõu inimeste ühiskonda integreerimiseks on nende võimestamine õigusega osaleda demokraatlikus protsessis. Kui siia elama asunud sõjapõgenikud peavad hakkama selleks valima Eesti ja Ukraina kodakondsuse vahel, siis kuidas me seda nimetame? Minu arvates on nende seadmine sellise valiku ette ebainimlik ja sadistlik.

Valimisõiguse piiramine ei ole uus teema. Kui erakonna Eesti 200 esindaja Ando Kiviberg tõstatas selle enne viimaseid Riigikogu valimisi Paides toimunud valimisdebatil, juhtisin tähelepanu tõsiasjale, et kavandatud sammuga tõugataks Venemaa kodanikke Eestis ise Kremli käte vahele. Rõhutasin ka novembris riigikogulastele edastatud arvamuses, et inimeste kollektiivne karistamine vaadete eest, mida suurem osa neist isiklikult ei oma, tõukas neid Eesti riigist ja ühiskonnast pigem eemale, kätkedes endas kahtlemata ka potentsiaalset julgeolekuohtu.

Kirjutasin riigikogulastele: “Ei ole liialdus öelda, et selle muudatuse toetajad toimivad Kremli objektiivsete liitlastena, kes aitavad kujundada Eesti suhtes vaenulikult meelestatud viiendat kolonni, mida Putini režiim saab edaspidi soovi korral kergemini oma huvides kasutada.” Kahjuks näib see prognoos täituvat.

Riigikantselei laseb viia Eestis korrapäraselt läbi avaliku arvamuse seireuuringuid erinevates küsimustes. Eelmise aasta septembris näitas selline uuring, et Venemaa sõjategevust Ukrainas toetas pigem või täielikult kokku 10% Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Detsembris oli vastav näitaja juba 20%. Kahe küsitluse vahel esitati Riigikogu menetlusse eelnõu valimisõiguse piiramiseks, millega seoses intensiivistus Eestis elavate Venemaa kodanike demoniseerimine Eesti meedias.

Kui valimisõiguse piirajad väidavad, et nende eesmärk ei ole rahvussuhete pingestamine Eestis, siis on nende tegevus olnud lihtsalt lühinägelikult rumal, sest on juba andnud soovitule vastupidiseid tulemusi. On täiesti loomulik, et samas vaimus jätkates olukord ei parane, vaid läheb hoopis järjest hullemaks. Väljaspool seda alternatiivset reaalsust, mille on kujundanud oma publiku peades kohalik ajakirjanduslik-poliitiline kompleks, eksisteerib jätkuvalt päris tegelikkus, millega riigikogulastel tuleks arvestada, kui nad oma otsuseid langetavad.