Seisukoht: tasuta ühistransport peab jääma

Loodava valitsuskoalitsiooni plaan kaotada maakondades riigi poolt doteeritud tasuta ühistransport on sotsiaalselt tundetu, lühinägelik ja rumal. Eesti 200 lubas seda küll juba oma valimisprogrammis, kuid sotside nõustumine sellega on üllatav.

Olgu kohe öeldud, et ma kuulun ise tasuta ühistranspordi kasutajate hulka. Viljandi linnaliinidega sõidan ma harva, sest eelistan sellele kõndimist, aga kahel päeval nädalas käin andmas ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunde Holstre koolis, kasutades liikumiseks tasuta ühistransporti. Tänu sellele, et õpetajatel on suhteliselt kõrged palgad (kui võrrelda neid maakonna, mitte Eesti keskmisega), elaksin mina isiklikult tasuta ühistranspordi kaotamise küll üle suuremate probleemideta, aga sama ei kehti kindlasti kõigi kohta, kes seda kasutavad.

Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid leppisid koalitsiooniläbirääkimistel kokku, et nad kaotavad tasuta ühistranspordi, kuid riigi poolt tasutud sõiduõigus säilib lastel, eakatel ja puudega inimestel. Sotside esimees Lauri Läänemets teatas nüüd Järva Teatajas seda plaani õigustades, et “maapiirkondades on täna suurimaks mureks hinna asemel hoopis ühistranspordi kättesaadavus.”

Läänemetsa väitega võib muidugi nõustuda, sest loodav valitsuskoalitsioon ei ole oma plaani ju veel teoks teinud. Tasuta ühistranspordi kaotamisega mindaks aga selgelt just väiksemapalgaliste ja vaesemate inimeste rahakoti kallale.

Kui vaadata, kes praegu ühistransporti tööle sõitmiseks kasutavad, siis ei ole need üldiselt kõrgepalgalised valgekraed. Mulle on jäänud silma kolm suuremat sotsiaalset gruppi: vanemad naisterahvad, maal elavad noored ja Ukrainast pärit pagulased. Ühistranspordiga käivad tööl enamasti ikkagi pigem vähemkindlustatud, madalama palgaga inimesed. Ehk need, kelle huvide eest sotsid peaksid vähemalt idee poolest seisma.

Enne valimisi Paides toimunud valimisdebatil rõhutasin ma vajadust arendada edasi tasuta ühistransporti, et väheneks inimeste vajadus autoga sõita. Samu mõtteid väljendasin ka siis valimiskompasside küsimustele vastates: “Heitgaaside mahu kontrolli all hoidmiseks on vaja eelisarendada ühistransporti.” “Äärmiselt oluline on toetada ühistranspordi arengut, sest see on elulise tähtsusega paljude vähemkindlustatud ja vanemate inimeste jaoks, kellel on vaja läbida pikki vahemaid, kuid ei ole autot.”

Loodav koalitsioon tõi oma läbirääkimiste alguses välja seitse suurt väljakutset, millele nad soovivad (vähemalt nii nad väidavad) lahendusi leida. Nende hulgas olid ka rohereformi läbiviimine ning piirkondliku mahajäämuse vähendamine. Maakondades riigi poolt doteeritud tasuta ühistranspordi kaotamine töötaks sisuliselt mõlema nimetatud eesmärgi vastu. Seda enam, et Tallinna linn on juba teatanud, et seal tasuta ühistranspordist ei loobuta.

Valimistulemuste analüüs

Eeldades, et avaldatud hääletustulemused vastavad nüüd tegelikkusele, oli minu isiklik häältesaak nendel valimistel küll enam-vähem ootuspärane, kuid seoses Sakala valimisblogis ilmunud kummalise teatega (alltoodud kuvatõmmis) esitasin Vabariigi Valimiskomisjonile siiski selgitustaotluse, milles…

Kuvatõmmis Sakala valimisblogist.

…palun selgitada: 1. Kuidas sai selline viga hääletustulemuste esitamisel üldse tekkida? 2. Kas ehk kuidas on Vabariigi Valimiskomisjon veendunud, et see parandatud tulemus vastab tegelikkusele? 3. Kas sarnaseid ebatäpsusi võib esineda avalikustatud hääletustulemustes veel teisigi?

Enne oma selgitustaotlusele vastuse saamist ma seda teemat pikemalt ei kommenteeri (on juba soovitatud hääletustulemused vaidlustada, kuid ootaks siiski ära asjaosaliste selgitused), sest see asi tundub hetkel lihtsalt liiga absurdne.

Praeguse seisuga kogusin kokku 124 häält ehk 0,32% kõigist Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas kehtivaks loetud häältest. Midagi võib veel häälte ülelugemisel muutuda, aga tõenäoliselt mitte palju. Nii et võib juba tulemustesse täpsemalt sisse vaadata küll.

Kas minu valimiskampaania omas hääletustulemusele üldse mingit mõju?

Hääli tuli mulle kõigist Järva- ja Viljandimaa omavalitsustest. Toetus jagunes maakondade vahel suhteliselt ühtlaselt (Viljandimaal sain 0,33%, Järvamaal 0,30% häältest). Viljandi linnas sain viimaste kohalike valimistega võrreldes juurde paar toetajat.

Veidi üllatas nüüd see, et e-häälte osakaal jäi keskmisest madalamaks (minul 45,16%, valimisringkonnas tervikuna 49,13% kehtivaks loetud häältest), sest peaaegu kogu minu valimiskampaania toimus veebis.

Võrreldes varasemalt selles valimisringkonnas parlamendivalimistel osalenud üksikkandidaatidega oli häältesaak enam-vähem keskmine: 2019. aastal sai Jüri Malsub ainsa üksikkandidaadina 90 häält (0,24%), aga 2015. aastal Heli Koit ainsa üksikkandidaadina 176 häält (0,46%).

Eeltoodut arvestades võib esmapilgul ju näida, et minu valimiskampaania ei avaldanudki hääletustulemusele nüüd mingit märkimisväärset mõju – korjasin lihtsalt kokku need hääled, mille võinuks saada iga teine inimene, kui ta siin minu asemel üksikkandidaadina valimistel oleks osalenud.

Kui vaadata teiste tänavuste üksikkandidaatide häältesaake, siis selle järeldusega aga siiski nõustuda ei saa. Valimistel osales nüüd kümme üksikkandidaati. Nii kogutud häälte arvult kui ka osakaalult oma valimisringkonnas olin Mihhail Stalnuhhini ja Vladas Radvilavičiuse järel, kes on mõlemad kahtlemata palju tuntumad tegelased, nüüd kolmas, edestades selgelt kõiki ülejäänusid. See tuleb kirjutada ilmselt ikkagi toimunud valimiskampaania arvele.

Järva- ja Viljandimaal kandideerinutest jäi nüüd 22 kandidaati häältesaagilt minust tahapoole. Nende hulgas mitmed, kes tegid aktiivselt tänavakampaaniat, figureerisid suurtel plakatitel ning arvukatel valimisreklaamidel ajalehtedes ja veebis.

Minu valimiskampaania kogukulu (va. kandidatuuri registreerimiseks tasutud kautsjon) oli 546 eurot, mis teeb ümmarguselt 4,4 eurot iga saadud hääle kohta. Veidi enam kui pool sellest kulus postituste võimendamisele Facebookis. Võrreldes päris mitmete nüüd kangesti Riigikokku pääseda ihanud tegelastega, kes kulutasid oma kampaaniale kümneid tuhandeid eurosid (50–60 eurot iga saadud hääle kohta), läks ju tegelikult väga hästi.

Valimistulemustest üldisemalt

Oma veebruari lõpus tehtud prognoosis ennustasin peaaegu täpselt, kes pääsevad parlamenti meie valimisringkonnast: sotsidest Lauri Läänemets ja Helmen Kütt, Isamaast Helir-Valdor Seeder (ja Viljandist pärit Riina Solman, kes kandideeris Tallinnas), Keskerakonnast Jaak Aab (Kersti Sarapuu jäi esialgu siiski välja), Reformierakonnast Jürgen Ligi ja Pipi-Liis Siemann ning EKRE-st Jaak Madison, kelle asendusliikmena läheb Riigikokku taas Kalle Grünthal, sest Madison jätkab europarlamendis. Ando Kiviberg (Eesti 200) kõigub, täpselt nagu ennustasin, kusagil piiri peal.

Samas pakkusid valimistulemused siiski üllatusi. Reformierakonna võit tuli oodatust suurem. EKRE langust ma ei eeldanud, kuigi pärast seda Prigožini skandaali võis seda oodata. Keskerakonna puhul oli muidugi teada, et varasemaga võrreldes nende positsioonid kindlasti nõrgenevad, aga ma ei arvanud, et kohti kaotatakse nii palju. Eesti 200 esines üle ootuste hästi. Sotside langus jäi oodatust väiksemaks. Isamaa tulemus oli ettearvatav. Hea, et Parempoolsed ületasid künnise, mis tagab neile riigipoolse rahastuse. Kahju, et see ei õnnestunud rohelistel.

Nende valimiste suurim üllataja oli kindlasti Vasakpartei, täpsemalt selle ridades valimistel osalenud liikumise Koos/Вместе üks juhte Aivo Peterson, kes tegi Ida-Virumaal Mihhail Stalnuhhini (4578 häält) järel ja Yana Toomi (3458 häält) ees paremuselt teise tulemuse (3970 häält), röövides sellega Stalnuhhinilt ilmselt isikumandaadi (selle saamiseks olnuks seal vaja koguda 4927 häält). Stalnuhhin ning Peterson jäid nüüd küll mõlemad parlamendist välja, aga Vasakpartei (üleriigiliselt 2,4% häältest) sai õiguse riigipoolsele rahastusele.

Kohtade jaotust vaadates tundub mulle nüüd kõige tõenäolisem, et võimule tuleb valitsus, kuhu kuuluvad Reformierakond, Eesti 200 ja Isamaa. Aritmeetiliselt on võimalikud ka mitmed muud kombinatsioonid, aga need on kõik tunduvalt ebatõenäolisemad. Koalitsioon EKRE-ga on Kaja Kallase poolt välistatud. Keskerakonnaga oleks parlamendis koos 53 kohta, aga see ei ole piisav ülekaal. Eesti 200 ja Reformierakond omavad kahepeale kokku enamust (51 kohta), aga mitte piisavat, mistõttu tuleb kaasata lisaks sotsid või Isamaa – maailmavaateliselt on lihtsam teha koostööd Isamaaga ja sellisel juhul jääb ka opositsioon rohkem killustunuks. Pealegi on siis Isamaa ohjeldamiseks alati varuks võimalus asendada nad valitsuses vajaduse korral sotsidega. Seetõttu ennustangi nüüd just sellist uut kolmikliitu.

Üheks selle kolmikliidu programmiliseks ühisosaks on juhtumisi soov piirata Vene kodanike hääleõigust Eestis toimuvatel kohalikel valimistel. Arvestades seda, mida näitasid äsjased valimised juba praegu Ida-Virumaal valitsevate meeleolude kohta, võib seda võrrelda tiku viskamisega püssirohutünni, aga eestlastest valijatelt on saadud selleks nüüd täiesti selge mandaat – on raske näha, kuidas võiks selline koalitsioon selle hetkel kehtiva põhiseadusega selgelt vastuolus oleva lubaduse täitmata jätta. Nii et riik liigub praegu kursil, kus EKRE ning Reformierakonna jätkuvale vastasseisule lisandub veel ka olukorra jätkuv pingestumine kohalikul eesti-vene teljel. Palju õnne kõigile!

PS. Ise kavatsen ma hakata valmistuma nüüd muidugi vaikselt Euroopa Parlamendi valimisteks, mis toimuvad teatavasti juba järgmisel aastal. ALDE Partei liikmena teen Reformierakonnale ning Keskerakonnale loomulikult ettepaneku osaleda nendel valimistel ühise nimekirjaga 🙂

Kes valitakse Järva- ja Viljandimaalt parlamenti?

Võimalus pääseda üksikkandidaadina parlamenti, nagu ma olen oma valimiskampaania käigus pidevalt rõhutanud, on üksnes teoreetiline. Valimiskünnis jääb ilmselt ületamata ka erakondadel Eestimaa Rohelised ja Parempoolsed. Nende mõlema sisuliseks eesmärgiks on koguda vähemalt 2% häältest, et hakata saama riigieelarvest erakondadele jagatavat toetust, mis võimaldaks neil jätkata oma organisatsiooni ülesehitamist, et saavutada parem tulemus järgmistel valimistel.

Minu hinnangul olen ma üksikkandidaadina nende nimetatud erakondadega Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas enam-vähem samas kaalukategoorias. Parlamenti ei pääse meist keegi, kuid saab olema huvitav vaadata, milline tuleb meie omavaheline järjestus ja kas suudame koguda siin kõik kokku vähemalt 5% häältest.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Neist jõududest, mis pääsevad tõenäoliselt parlamenti, on Järva- ja Viljandimaal kõige nõrgem seis sotsidel. Ühtegi isiku- ega ringkonnamandaati ei õnnestunud neil siit saada juba eelmine kord. Nelja aasta eest kogusid nad üleriigiliselt 9,8%, Järva- ja Viljandimaal 12,5% häältest. Kompensatsioonimandaadiga pääses parlamenti Helmen Kütt. Asendusliikmena pärast eurovalimisi lisaks veel Lauri Läänemets, kellest on saanud tänaseks erakonna juht.

Küsitluste kohaselt kavatseb sotse toetada tänavu nii üleriigiliselt kui ka Järva- ja Viljandimaal umbes 7% valijatest. Selle tulemusel võivad nad saada parlamendis 5–7 kohta. Kuna Läänemets on nüüd erakonna üleriigilises nimekirjas esimene ning Kütt neljas, jätkavad mõlemad tööd ilmselt ka parlamendi uues koosseisus.

Läänemetsast on vahepeal saanud küll erakonna juht ning sotside Järva- ja Viljandimaa valimisnimekirja esinumber, kuid ta võib saada nüüd isegi vähem hääli kui eelmine kord, sest paljud varasemad toetajad on temas pettunud. Viimaste kohalike valimiste eel lubas ta Türi valijatele, et valimiste võitmise korral asub ta kindlasti Türi vallavanemaks (sotsid maskeerusid seal siis laiema toetajaskonna võitmiseks valimisliiduks, nagu Viljandis), kuid pärast valimisi eelistas siiski riigikogulase tähtsat ametit.

Läänemetsa isiklik häältesaak on nüüd huvitav selles mõttes, et sellest võib sõltuda tema jätkamine erakonna juhina. Kui ikkagi juhtub nii, et erakond kaotab parlamendis ligi pooled senistest kohtadest ja ta ei suuda isegi siin valijaid enda taha koondada, võetakse tõenäoliselt varsti ette mingi vangerdus, et minna juba järgmisel aastal toimuvatele Euroopa Parlamendi valimistele tugevama juhiga.

Erakond Isamaa

Isamaa seis on küsitluste kohaselt nii üleriigiliselt kui ka meie valimisringkonnas veidi parem. Neid kavatseb toetada 8–10% valijatest, parlamendis saadakse tõenäoliselt 7–8 kohta. Üleriigilise nimekirja kaudu pääseb kindlasti parlamenti erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, aga ka Viljandist pärit riigihalduse minister Riina Solman, kes kandideerib Tallinnas (tema on üleriigilises nimekirjas 4. kohal). Isamaa jätkab kõigi eelduste kohaselt valitsuses ning enne eurovalimisi erakonna juhti vahetama ei hakka. Edasine sõltub sellest, kas koht Euroopa Parlamendis jääb erakonnale järgmisel aastal alles või mitte.

Eesti 200

Küsitluste põhjal tehtud prognooside kohaselt võib Eesti 200 saada parlamendis 9–11 kohta. Ringkonnamandaadi saamiseks peaks nad koguma Järva- ja Viljandimaal vähemalt 14,3% häältest, kuid ükski küsitlus neile siin nüüd sellist tulemust ei ennusta. Erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas, mille alusel jaotatakse kompensatsioonimandaate, on siinsetest kandidaatidest esimene Ando Kiviberg, kes asub seal aga alles 13. kohal.

Kiviberg võib siiski pääseda parlamenti, kui erakonnal läheb valimistel üle ootuste hästi ja/või see kaasatakse valitsusse ning mõni üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat loobub oma mandaadist või läheb ministriks. Kadri Paasil, kes kulutas oma isiklikule valimiskampaaniale 35000 eurot, aga ka Kaspar Taimsool ei ole nüüd sisuliselt mingit lootust parlamenti pääseda.

Keskerakond

Küsitluste kohaselt võib Keskerakond saada Järva- ja Viljandimaalt nüüd ühe ringkonnamandaadi, nagu 2019. aastal, mille võtab taas Jaak Aab. Kui peaks juhtuma, et ringkonnamandaat jääb saamata, pääseb erakonna üleriigilises nimekirjas 6. kohal olev Aab aga parlamenti kompensatsioonimandaadiga. Seda kaudu pääseb sinna kindlasti ka Kersti Sarapuu, kes on erakonna üleriigilises nimekirjas 8. kohal. Asendusliikmena võib pääseda sinna hea õnne korral taas ka Peeter Rahnel.

EKRE ja Reformierakond

Kõige lahtisem on tulemus EKRE ja Reformierakonna puhul. Nende parteide poolt valijatele etendatav suur vastasseis, mida Järva-ja Viljandimaal kehastavad eelkõige Jürgen Ligi ja Jaak Madison, tõmbab enda taha kõige rohkem juhuslikke valijaid, kellel ei ole mingit kindlat erakondlikku eelistust. Palju sõltub sellest, kumb jõud suudab nüüd veel viimastel päevadel veenvamalt esineda ja selliseid kindla eelistuseta inimesi valima mobiliseerida.

Kuigi nende omavahelise vastandumise tõttu võib näida, et Reformierakonda ja EKRE-t valivad täiesti erinevad inimesed, ei ole see praktikas alati päris nii. Mulle endale on üks inimene öelnud, et kaalus valimist Jaak Madisoni ja Jürgen Ligi vahel, aga otsustas anda hääle mulle just selle tõttu, et minu arvates peaks tulema nüüd võimule nn. rahvusliku ühtsuse valitsus, mille moodustavad Reformierakond ja EKRE, kes sellest ise praegu midagi kuulda ei taha – need erakonnad ning nende poliitikud on vähemalt osade valijate silmis palju sarnasemad, kui nad ise arvavad.

Küsitluste kohaselt peaks Reformierakond saama nüüd parlamendis 32–34 ja EKRE 22–24 kohta. Kahekesi suudaksid nad moodustada stabiilse valitsuse, mida oleks Eestile praeguses keerulises julgeolekuolukorras väga vaja, aga teineteist välistades saadakse vältimatult ebakindel koalitsioon.

Kandidaatide nimekirjasid vaadates võib ennustada, et EKRE esindajana osutub Järva- ja Viljandimaalt valituks Jaak Madison, aga tema jätkab oma tööd europarlamendis ning asendusliikmena pääseb Riigikokku taas Kalle Grünthal. Reformierakond võtab Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast tõenäoliselt kaks mandaati, mille saavad Jürgen Ligi ja Pipi-Liis Siemann.

Kokkuvõte

Väga suuri muudatusi need valimised endaga Järva- ja Viljandimaa esindajate osas parlamendis kaasa ei too. SDE ridadest osutuvad valituks Lauri Läänemets ja Helmen Kütt, Keskerakonnast Jaak Aab ja Kersti Sarapuu, Isamaast Helir-Valdor Seeder ja EKRE-st Jaak Madison, keda hakkab asendama Kalle Grünthal. Reformierakonna esindajana jätkab Jürgen Ligi ning eelmine kord siit valitud Yoko Alenderi asemel, kes valitakse sel korral parlamenti Tartust, võtab koha sisse Pipi-Liis Siemann. Riigikokku võib, aga ei pruugi pääseda Ando Kiviberg – sõltub sellest, kas Eesti 200 kaasatakse nüüd valitsusse ja/või kui palju see üleriigiliselt hääli kogub.

PS. Mis puudutab minu isiklikku häältesaaki, siis see on nüüd tegelikult suhteliselt ebaoluline. Valimistest kavatsen ma võtta, nagu märkisin juba enne viimaseid kohalikke valimisi, ühel või teisel kujul osa ka edaspidi. Kui mitte kandidaadi, siis valijana kindlasti.