Eesti Vabariigi kunagine president Toomas Hendrik Ilves on andnud LP-le pika intervjuu, milles väidab korduvalt, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) sai registreeritud tänu sellele, et tema algatatud Jääkeldri protsessi tulemusel langetati Eestis erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. See väide ei vasta tõele. Pigem võib hoopis väita, et see muudatus on aidanud EKRE tõusu tagasi hoida.
Ilves andis intervjuu seoses kümne aasta möödumisega muudatusest, millega sätestati palvekirjaõigus ehk õigus esitada Riigikogule kollektiivseid pöördumisi kehtiva regulatsiooni muutmiseks või ühiskonnaelu paremaks korraldamiseks. Kollektiivse pöördumise esitamiseks Riigikogu juhatusele on vaja koguda vähemalt 1000 nõuetele vastavat allkirja. Selle, kas esitatud pöördumine Riigikogu menetlusse võetakse, otsustab Riigikogu juhatus.
Riigikogu kolmeliikmelisse juhatusse kuuluvad praegu Lauri Hussar (Eesti 200), Toomas Kivimägi (Reformierakond) ja Jüri Ratas (Isamaa). Kui juhatus otsustab palvekirja ehk kollektiivse pöördumise menetlusse võtta, saadetakse see arutamiseks ja seisukoha kujundamiseks asjaomasele komisjonile, mis võib, kuid ei pruugi algatada sellele toetudes eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Nii on jõudnud kümne aasta jooksul Riigikogu menetlusse küll enam kui 140 pöördumist, kuid neist vaid 5–10% on viinud otsese seadusandliku otsuseni.
Ives ütles nüüd seda kommenteerides, et palvekirjaõigus ei olnudki mõeldud selleks, et asendada parlamenti. Tema käsitluse kohaselt oli see aga siiski üks 2012. aastal alanud Jääkeldri protsessi olulisemaid saavutusi. Teise suure muudatusena nimetas ta erakondade registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist.
“Ja mis oli tulemus? See, et EKRE sai registreeritud. Nii et jääkelder on EKRE isa,” seletas Ilves. Samas üritas ta tõrjuda ka kriitikat, mille kohaselt kujutasid Jääkeldri protsess ja järgnenud Rahvakogu endast – demokraatia arengu vaatepunktist – sisuliselt läbikukkumist. “Aga need kriitikud ei teadnud sellest asjast mitte midagi,” tänitas Ilves. “Mis see läbikukkumise kriteerium siis on? Kas see, et mõned seadused said muudetud ja EKRE registreeritud? Väga palju ju muutus.”
Kuna olen üks neist, kes kogu seda protsessi omal ajal küllaltki palju kritiseeris, olgu siin korrektsuse huvides mainitud, et EKRE-t ei registreeritud tänu sellele, et Eestis langetati 2014. aastal erakonna registreerimisel nõutavat liikmete arvu. Tegelikult sündis EKRE siiski juba 2012. aasta kevadel ehk ammu enne sügisel Ilvese algatatud Jääkeldri protsessi hoopis Eestimaa Rahvaliidu ümbernimetamise teel, põlvnedes juriidiliselt 1994. aastal asutatud Eesti Maarahva Erakonnast.
Ilves ja Anvelt ei mäleta Reformierakonna rahastamisskandaali
Arvestades seda, et Ilvest intervjueerinud Kärt Anvelt seda faktiviga kohe ei parandanud, vaid seda eksitavat väidet on artikli juures eraldi välja tooduna koguni mitmeti rõhutatud (“Toomas Hendrik Ilves tõdeb, et üks jääkeldri protsessi tulemus oli EKRE registreerimine.”), võib seda eksimust tõlgendada kas nimetatud isikute ühise amneesia või lugejate teadliku eksitamisena. Kuna mõlemad asjaosalised kuulutavad samas, et praegu vist keegi enam täpselt ei mäletagi, mille pärast 2012. aastal rahulolematus ühiskonnas sedavõrd suureks kasvas, et Jääkeldri protsessini jõuti, tuleb nähtavasti kahtlustada mõlema puhul mingeid tõsiseid mäluhäireid (a la Joe Biden), sest muidu oleks ju tegemist päris jõhkra katsega ajalugu maha vaikida.
Erinevalt kunagisest presidendist ja teda usutlenud tuntud ajakirjanikust mäletan mina küll väga hästi, mille tõttu rahulolematus valitsust juhtinud Reformierakonnaga siis järsult kasvas. Kõigepealt toimusid veebruaris Tallinnas ja Tartus suured ACTA-vastased meeleavaldused, mida aitas ilmselt paisutada see, et reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip üritas mõned päevad varem Riigikogus küsimustele vastates ACTA kriitikuid üleolevalt naeruvääristada. Eesti Interneti Kogukond algatas ACTA-vastase petitsiooni, millele koguti veebruari lõpuks veebis 7212 allkirja.
Sellele järgnes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis sai alguse mais, kui Postimees avaldas Silver Meikari artikli, milles ta tunnistas, et oli teinud erakonnale suuri annetusi, milleks ta sai (teadmata päritolu) raha erakonna enda kontorist. Reformierakonna varjatud rahastamisega olid seotud erakonna varasem peasekretär Kristen Michal, kellest oli saanud selleks ajaks justiitsminister, ja terve rida teisi poliitikuid.
Reformierakonna rahastamisskandaal kulmineerus 2012. aasta sügisel. Sellega seoses kasvas sotsiaalmeediast välja liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ning toimus rida meeleavaldusi Tallinnas ja Tartus, aga ka Viljandis, millega protesteeriti valitseva poliitilise korruptsiooni vastu laiemalt ning nõuti ausamat ja läbipaistvat poliitikat. Kui need meeleavaldused juba korduma hakkasid, tegi grupp ühiskonnategelasi pöördumise “Harta 12”, millele kirjutas veebis alla 18210 inimest. Selle peale kutsus president Ilves siis lõpuks oma jääkeldrisse kokku ümarlaua, et seda ühiskonnas paisuvat rahulolematust kuidagi ohjeldada ja kanaliseerida.
Detsembris astus Michal justiitsministri kohalt tagasi, sest Reformierakonna reiting oli läinud vabalangusse. 2012. aasta augustis oli Reformierakonda toetanud Emori küsitluste kohaselt 39%, aga 2013. aasta jaanuaris tegi seda ainult 20% erakondlikku eelistust omanud vastajatest. Langus peatus, kuid kaotatud usaldus erakonna vastu ei taastunud – 2014. aasta veebruaris oli Reformierakonna reiting 21% (küll rohkem kui praegu, aga toona pani see parteilased kõvasti muretsema) ja peaminister Andrus Ansip teatas, et esitab presidendile tagasiastumispalve. Järgnenud suvel valiti ta erakonna esinumbrina europarlamenti.
Rahvakogu ebaõnnestumine aitas ilmselt kaasa EKRE tõusule
Ilves eksis või eksitas küll siis, kui nimetas enda poolt algatatud Jääkeldri protsessi EKRE isaks (samas intervjuus kirjeldab ta seda erakonda, mille ämmaemandaks teda ennast selle vildaka nägemuse kohaselt siis loogiliselt võttes ju pidada tuleks, sõnadega “justkui meie riigi prügikala”), kuid ilmselt aitas tema tegevus siiski tõesti kaasa EKRE tõusule.
Jääkeldris sündinud Rahvakogu fundamentaalne probleem oli algusest peale see, et see kutsuti presidendi poolt ellu ilma igasuguse õigusliku aluseta peamiselt vaid selleks, et ühiskonnast lihtsalt kiiresti auru välja lasta. Kogu selle suure ettevõtmise tulemusel sündinud ettepanekud ei olnud mitte kellegi jaoks vähimalgi määral siduvad, kuid samal ajal tekitati sellega paljudes inimestes ootust, et asjad hakkavad muutuma. Kui need ootused ei täitunud, siis järgnes pettumine, millest sai tuul populistide purjedes, kusjuures EKRE ei olnud üldse esimene poliitiline jõud, millel see hoovus tõusta aitas.
2013. aastal, kui Rahvakogu kaudu ettepanekuid koondati ja arutati, ei olnud nende ettepanekute saatus veel teada ning EKRE reiting püsis tasemel 2-3%. 2014. aasta lõpus oli seis endiselt sama. Helmed olid hingevaakuva Rahvaliidu üle võtnud ja enda näo järgi ümber kujundanud, kuid reitingutabelis ei suudetud üle kahe aasta läbimurret saavutada. 2013. aasta kohalikel valimistel said EKRE nimekirjad Eestis kokku vaid 1,3% häältest. Riigikogu valimistel kehtiva künnise (5%) tasemeni jõuti alles valimiskampaania alates 2015. aasta jaanuaris.
2013. aasta kohalikel valimistel esinesid EKRE-st hoopis paremini valimisliidud Vaba Tallinna Kodanik (4% häältest), Isamaaline Tartu Kodanik (7%) ja Vabakund (6%). Esimesed kaks sündisid MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) baasil, millest kasvas 2014. aastal välja Vabaerakond. VIK koondas algselt peamiselt Isamaa ja Res Publica Liidu üht tiiba, mille liikmed pärast Urmas Reinsalu valimist erakonna juhiks 2012. aasta veebruaris sealt lahkusid. Nende lipukirjaks oli teatavasti seismine suurema demokraatia, avatuma ja ausama poliitika eest. Vabakund kasvas välja 2012. aasta sügisel Tartus valeliku poliitika vastu meeleavaldusi korraldanud seltskonnast.
VIK võttis suuna Vabaerakonna loomisele 2014. aasta jaanuaris, kui sai selgeks, et Rahvakogu kaudu laekunud ettepanekud jäävad Riigikogu poolt suuremalt jaolt teostamata või viiakse ellu n-ö modifitseeritud kujul. Näiteks jõuti Rahvakogu arutelupäeval järeldusele, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv tuleks langetada 1000-delt 200-le, kuid Riigikogu langetas selle 500-le. See on see, mida toonane president on kujutanud nüüd Rahvakogu suure võiduna.
Selle muudatuse kontekstiks on aga ka see, et Eesti poliitikute jaoks muutus veidi piinlikkuks, et erakonna registreerimisel nõutav liikmete arv oli siin poole suurem kui Venemaal, kus see oli juba langetatud 500-le. 1990-ndate esimesel poolel sündinud suuremad erakonnd ise olid saanud hakata kasvama ilma sellise künniseta. Enne 1995. aasta Riigikogu valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget. Kasvavat poliitilist konkurentsi pelgavad riigikogulased sellise piirmäära taastamisega ei nõustunud, kuid ka nõutava liikmete arvu langetatamine 1000-delt 500-le lihtsustas loomulikult uute erakondade registreerimist.
Uue piirmäära alusel kanti erakondade registrisse 2014. aasta septembris endise reformierakondlase Kristiina Ojulandi eestvedamisel loodud Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) ning oktoobris Vabaerakond. RÜE kukkus 2015. aasta parlamendivalimistel läbi, aga Vabaerakond kogus 8,7% häältest, mis andis neile Riigikogus kaheksa kohta, edestades sellega veidi EKRE-t. 2018. aasta novembris registreeriti Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond, mis osalesid mõlemad ka 2019. aasta parlamendivalimistel, kuid valimiskünnist ei ületanud – Rahvakogu üheks oluliseks nõudmiseks oli olnud ka valimiskünnise langetamine, aga juba Riigikogus esindatud erakonnad seda loomulikult ei soovinud.
2019. aastal langes Vabaerakond parlamendist välja ning rahulolematud valijad koondusid peamiselt EKRE taha, mis oli seisnud häälekalt rahvaalgatuse tegeliku seadustamise (see tähendab õigust algatada seaduseelnõusid, mitte lihtsalt palvekirjasid esitada), rahvahääletuste laialdasema kasutamise ja presidendi otsevalimisele ülemineku eest. See tegevus ei andnud küll mingeid tulemusi, sest EKRE ettepanekuid parlamendis lihtsalt ignoreeriti, kuid oli väga silmapaistev, neid teistest eristav ja kindlasti oluline tegur EKRE valimistulemuste paranemise taga. 2019. aastal toetas erakonda juba 17,8% valijatest, mis andis neile parlamendis 19 kohta.
EKRE tõusuni viis seega mitte Rahvakogu ettepanekute teostamine, nagu Ilves nüüd muljet üritab jätta, vaid hoopis see, et neid viidi ellu puudulikult ning jäeti suuremalt osalt üldse ellu viimata. See, mida Ilvese õukonna eestvedamisel hakati nimetama rahvaalgatusõiguseks, on sisuliselt vaid palvekirjaõigus, mille eest mõned kohalikud erakonnad, näiteks Eesti Radikaaldemokraatlik Partei, seisid juba enne Eesti Vabariigi loomist 1917. aastal siinmail toimunud valimistel. On muidugi tore, et selleni siin lõpuks jõuti, aga tegemist on siiski tänapäeva esindusdemokraatiates levinud usalduskriisi ületamiseks täiesti ebapiisava pseudolahendusega.
Vabaerakonna languseni viis see, et nad ei suutnud täita valijate poolt neile pandud ootusi demokraatia süvendamise, poliitika ausamaks ja avatumaks muutmise osas. Nüüd paistab minevat sama teed Eesti 200, mille kõlavad loosungid on taandunud praktilises poliitikas samasugusele peenhäälestamisele ning kohati sisuliselt vastupidises suunas liikumisele.
Samas võib aga ka väita, et Vabaerakond, Eesti 200 ja teised uued erakonnad on hoidnud valimistel mõnevõrra tagasi EKRE tõusu, sest ilma nendeta oleksid rahulolematud valijad koondunud veelgi rohkem senisele poliitilisele ladvikule vastandunud EKRE taha. Nii et see konkreetne seadusemuudatus, mida Ilves kujutas nüüd EKRE eostajana, on aidanud selle erakonna tõusu hoopis ohjeldada. Päris kurb, et meie endine president elab mingis äraspidises maailmas, mida kujundavad sellised tegelikkusele mittevastavad “alternatiivsed faktid”.