laiapea – Lehekülg 2 – Andres Laiapea

Michali plaanist panna Kasemets riigisekretäriks

Justiitsministeerium on saatnud kooskõlastusringile seaduseelnõu, millega tahetakse muu hulgas kaotada riigisekretärile kehtiv juriidilise kõrghariduse nõue, et peaminister Kristen Michal saaks nimetada sellele ametikohale oma sõbra ja poliitilise liitlase Keit Kasemetsa. Edastasin ministeeriumile oma arvamuse, mida saab lugeda ka siin.

Arvamus Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (24-0834/01) kohta

Soovitan jätta nimetatud eelnõust välja punkti 5, millega tahetakse kaotada praegu kehtiv nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. See nõue ei ole mingi anakronism, vaid tuleneb sellest rollist, mille on riigisekretärile andnud hetkel kehtiv Eesti Vabariigi põhiseadus, Vabariigi Valitsuse seadus ja avaliku teenistuse seadus. Praegu kavandatav riigisekretäri ametikoha politiseerimine ei oleks kuidagi positiivselt uuenduslik, vaid tähendaks lihtsalt langemist tagasi 1990-ndatesse.

Riigisekretäri haridusnõue ei ole kirjas põhiseaduses, kuid see on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse § 96 sätestab, et valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Sellesisuline punkt on pärit 1920. aasta põhiseadusest ja sisaldus ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses. Riigisekretär, kes juhib riigikantseleid, peab oma allkirjaga tagama valitsuse määruste õigusliku usaldusväärsuse. See ei olnud juhus, et aastatel 1920–1940 riigisekretäriks olnud Karl Johannes Terras ja kõik need viis isikut, kes aitasid tagada läbi pikkade aastakümnete Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust riigisekretäridena eksiilis, olid õppinud just õigusteadust. 1938. aasta valitsemise korraldamise seadusega ei kehtestatud küll vastavat nõuet, kuid riigikantselei ja riigisekretäri ülesannetest tulenevalt võis eeldada, et seda ametikohta saab täita üksnes vastava haridusega isik.

Riigisekretäri ametikoha politiseerimine tõukaks Eesti oma riiklikus arengus tagasi aega, mil see juba oli politiseeritud. Erialase kõrghariduse nõue ei taga iseenesest veel seda, et riigisekretär jääb politseerimata ametnikuks, kuid see aitab seda tagada. Tuletan meelde, et hetkel kehtiva regulatsioonini jõudmiseks on käidud maha pikk ja käänuline tee.

Nõukogude süsteemis täitis riigikantseleiga sarnast rolli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus, mida juhtis asjadevalitseja, kes kuulus ministrite nõukogu ehk valitsuse koosseisu. Iseseisvuse taastamise suunas liikudes otsustati nimetada asjadevalitsus 1989. aasta lõpus ümber Eesti NSV Riigikantseleiks ja asjadevalitseja riigiministriks. Tegemist oli poliitilise ametikohaga, mille täitja vahetus koos ülejäänud valitsusega. Kui 1990. aasta aprillis sai Indrek Toome asemel valitsusjuhiks Edgar Savisaar, sai riigiministriks Raivo Vare. Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal oli riigiminister Uno Veering. Vare ja Veering olid mõlemad õigusalase haridusega. Mingit erialase hariduse nõuet ei olnud riikliku iseseisvuse taastamisega lõppenud üleminekuperioodil riigikantseleid juhtinud ministrile kehtestatud, kuid peeti täiesti iseenesest mõistetavaks, et riigiministriks saab olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.

Uue põhiseaduse alusel 1992. aasta sügisel toimunud valimiste järel kogunenud parlament võttis enne uue valitsuse ametisse astumist vastu selle tegevuse aluseks olnud Vabariigi Valitsuse seaduse, millega riigisekretärile haridusnõuet ei kehtestatud, sest seni ei olnud lihtsalt ilmnenud vajadust vaikimisi eeldatut sedasi seadusesse kirja panna, kuid sätestati, et valitsuse koosseisu vahetumine ei ole aluseks riigisekretäri ametist vabastamisele.

„Olukorras, kus Riigikogul tuleb ametisse nimetada poliitiline valitsus, peab valitsusaparaat olema ümber korraldatud selliselt, et ta oleks võimeline funktsioneerima ka siis, kui valitsus peaks tagasi astuma või talle umbusaldust avaldatakse,“ selgitas Illar Hallaste (VL Isamaa; Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) siis eelnõu teisel lugemisel Riigikogus. „Praegune valitsuse seaduse eelnõu seda just nii ette näebki, andes kantsleritele, riigisekretärile ja osakondade ning talituste juhatajatele garantii, et neid ei tagandata, et nemad jätkavad tööd ka siis, kui valitsus peaks vahetuma.“

1920. aasta põhiseaduse järgi nimetas riigisekretäri ametisse valitsus, 1938. aastal kehtima hakanu kohaselt president (toimus üleminek presidentaalsele korrale). Üleminekuaja riigiministrid nimetas ametisse ülemnõukogu valitsusjuhi ettepanekul. 1992. aastal jõustunud uue põhiseadusega läks riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine peaministri ainupädevusse. Seejärel peaministriks saanud Mart Laar (Isamaa) nimetas sellele ametikohale senise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Ülo Kaevatsi, kes ei omanud juriidilist haridust, kuid kuulus sotsiaaldemokraatide ridadesse, oli kandideerinud äsja Isamaa koalitsioonipartneriks saanud valimisliidu Mõõdukad nimekirjas edutult parlamenti ja vajas töökohta.

Kui 1995. aasta valimiste järel sai taas peaministriks Vähi (VL Koonderakond ja Maarahva Ühendus), vahetas ta Kaevatsi välja siis oma valimisliidu nimekirjas kandideerinud Veeringu vastu. Kaevats ei olnud selle otsusega nõus, kuid lahkus siiski „poolte kokkuleppel“. Tema parteikaaslased hakkasid Riigikogus protesteerima ja ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli möönis, et riigisekretäri väljavahetamine ei toimunud korrektselt. Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask märkis siis seda kommenteerides, et riigisekretäri ametikoht loodi 1992. aastal sihiga säilitada valitsuse järjepidevus, kui muutub valitsuse poliitiline alus – see tähendab, et riigisekretär on idee poolest neutraalne riigiametnik, kes ei ole valitsuse liige, ja üldjuhul ei tohiks teda koos valitsusega välja vahetada. Nüüdseks on toona tekkinud probleem lahendatud avaliku teenistuse seadusega, kus on sätestatud, et riigisekretär nimetatakse (sarnaselt teistele tippametnikele) ametisse viieks aastaks.

Kui 1995. aasta detsembris võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse seadus, viidi lõpuks sisse nõue, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Selle konkreetse nõude osas toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis siis põhjalik debatt, sest Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei toonane esimees Eiki Nestor nõudis selle eelnõust välja jätmist. Tema hinnanguga, et tegemist on põhjendamatu piiranguga, valdav osa põhiseaduskomisjoni liikmetest ei nõustunud. Samuti lükati vastav muudatus ülekaalukalt tagasi Riigikogu täiskogu istungil. Suurem osa parlamendisaadikutest mõistis just eelnenud aastatel toimunud arengute valguses, et vastava haridusnõude kehtestamine riigisekretärile on vajalik, sest muidu saab sellest lihtsalt poliitiline ametikoht, mille täitja võib kinnitada oma allkirjaga ka õiguslikult väga küsitavaid akte, sest puudub lihtsalt vajalik kompetentsus. Kõige enam toona Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud juhtum, mis puudutas riigisekretäri, oli seotud tema allkirjaga 1993. aastal sõlmitud vastuolulisel lepingul Iisraeli relvafirmaga TAAS, kuid oli ka terve rida teisi sarnaseid juhtumeid, kus Eesti riik kandis kriitikute hinnangul suurt rahalist kahju.

Riigisekretäri haridusnõude kehtestamiseni jõuti ühe konkreetse seda ametikohta täitnud isiku tegevuse tõttu, kellel juriidiline kõrgharidus puudus. Vaikimisi oli üldiselt juba varasemalt eeldatud, et seda ametikohta täidab vastava haridusega isik.

Segadust võib tekitada nüüd see, et eri riikides on riigisekretäri mõistet sisutatud erinevalt. Näiteks meie naabermaa Soome peaministri riigisekretär (valtiosihteeri) on Eesti mõistes pigem peaministri büroo juhataja, kes vahetub koos peaministriga. Samas on seal olemas ka alaline riigisekretär (alivaltiosihteeri), kelle vasteks ongi meil riigikantseleid juhtiv riigisekretär. Poliitilistele riigisekretäridele ei ole küll haridusnõudeid kehtestatud, kuid mittepoliitliste tippametnike puhul eeldatakse sellistel ametikohtadel üldiselt siiski juriidilise kõrghariduse olemasolu – isegi siis, nagu varasemalt Eestiski, kui seda nõuet ei ole pandud kirja seadusesse.

Kui meil kehtiva haridusnõude juures midagi muuta, siis võiks seda pigem karmistada, et riigisekretäriks võiks edaspidi olla üksnes vähemalt magistrikraadiga inimene, sest juriidiline kõrgharidus bakalaureuse tasemel ei pruugi tagada sellel ametikohal töötamiseks vajalikku kompetentsust. Ideaalis peaks selles ametis olema aga õigusteaduses doktorikraadi omav isik.

Arvestades seda, et küsimus riigisekretäri haridusnõudest on üldse üles kerkinud, tuleks kaaluda nüüd aga tõsiselt muudatusi põhiseaduse selles osas, mis puudutab riigisekretäri ametisse nimetamist. Kas on ikka mõistlik, et nii suur võim on antud vaid ühele inimesele? Ehk oleks mitte üksnes demokraatlikum, vaid ka palju arukam, kui riigisekretäri nimetaks valitsuse ettepanekul ametisse parlament? Sellisel juhul väheneks oht, et mõni peaministri ametisse sattunud isik kuritarvitab saadud võimu demokraatliku õigusriigi lammutamiseks. Ei ole ju mingi saladus, et riigisekretäri puhul juriidilise kõrghariduse nõudmisest loobumine on praegu tõstatatud üksnes selle tõttu, et peaminister tahab nimetada riigisekretäriks ühe enda poliitilise liitlase, kes saaks asuda siis paigutama tippjuhtide valikukomisjoni esimehena ametisse teisi „sobivaid“ isikuid. Isegi juhul, kui seda tehakse heade kavatsustega, on see suures vastuolus nende väärtuste ja põhimõtetega, millele Eesti Vabariik on rajatud.

Keskerakonna ühtimisest Jaak Madisoniga

Minu jaoks oli veidi üllatav, et Jaak Madison ei liitunud EKRE-st sündinud erakonnaga Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK), millega ta ise inimesi ühinema kutsus, vaid astus hoopis Keskerakonda, kuid väga ootamatult see samm nüüd ka ei tulnud.

Eurovalimistel hävis Keskerakond väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad peaaegu täielikult. Riigis tervikuna ei olnud häältesaak küll palju väiksem kui viie aasta eest, kuid selle taga oli venekeelse valijaskonna kasvanud valimisaktiivsus. Varem seda erakonda toetanud eestlastest valijate hääled korjas suuremalt jaolt ära erakonna endine esimees Jüri Ratas, kellest sai nüüd üks Isamaa eurosaadikutest.

Keskerakonna endise juhi liitumine Isamaaga ei olnud tegelikult vähem riskantne samm kui Madisoni astumine Keskerakonda. Ratasele ja Isamaale tasus võetud risk ennast ära. Eks paistab, kas sama juhtub ka Madisoni ja Keskerakonnaga.

Kas Madison suudab peatada erakonna lagunemise?

Eurovalimised näitasid, et Keskerakonnal on vaja võita kuidagi tagasi eestlastest valijaid, sest muidu võib see järgmisel aastal kohalikel valimistel paljudes paikades volikogust välja langeda. Keskerakonna vaatepunktist ongi Madisoni esmaseks ülesandeks nüüd tegelemine just sellega.

Ambitsioonikate kohalike tegelaste lahkumine erakonnast algas juba Mihhail Kõlvarti esimeheks valimisel (näiteks esitas siis lahkumisavalduse Põhja-Sakala poliitikamees Priit Toobal). Eurovalimiste tulemused andsid sellele protsessile uuesti hoogu (Viljandimaal oli nüüd tuntuim lahkuja Mulgi vallavanem Imre Jugomäe). Nendes omavalitsustest, kus elavad valdavalt eestlastest valijad, jõudsid kohalikud poliitikud järjest sagedamini järeldusele, et seotus Keskerakonnaga ei tule nende karjäärile enam kasuks. Selline kohalike eestvedajate lahkumine ähvardab aga viia selleni, et Keskerakond ei suuda järgmisel aastal paljudes omavalitsustes valimistel üldse oma nimekirjaga välja tulla.

Kas kunagine EKRE wunderkind aitab nüüd võita Keskerakonnal tagasi eestlastest valijate toetuse, peatada erakonna lagunemise eestikeelsetes maapiirkondades ja aidata sel moel kaasa Keskerakonna uuele tõusule? Kindlasti usuvad seda Mihhail Kõlvart ja tema lähikond, sest muidu ei oleks nad ju sellist käiku teinud.

Paistab, et vähemalt osa Madisoni senistest valijatest suhtub tema sammu mõistvalt ja jääb talle igal juhul truuks, sest nende silmis on ta nagu mingi väike messias, kes läks nüüd Keskerakonda uueks looma. Samas on ka palju pettunuid. Päris huvitav, kui palju hääli ta veel saaks, kui eurovalimised toimuksid täna…

Madison kutsub nüüd inimesi astuma Keskerakonda, aga tundub, et vähemalt Viljandi linnas ja vallas on tema tuules EKRE-st lahkunud praegu suuresti segaduses ja tunnevad ennast pigem tema poolt reedetuna (linnas jõuti ju vahepeal juba luua isegi ERK-i osakond).

Võib juhtuda, et Kõlvarti & Co. kalkulatsioonid osutuvad ekslikeks ja Madison ei suudagi toetust Keskerakonnale eestlaste hulgas oluliselt kasvatada. Võib-olla erakonna reiting kokkuvõttes hoopis langeb, sest paljudele selle senistele toetajatele jääb see samm mõistetamatuks.

Keskerakonna kavandatav lahkumine ALDE-st, et ühineda Euroopa tasandil Euroopa Konservatiivide ja Reformistidega, viib selle ridadest kindlasti Kadri Simsoni ja teised veel allesjäänud liberaalsemad tsentristid. Kõlvart võib seda isegi soovida, et vabaneda võimalikest konkurentidest erakonna sisemises võimuvõitluses, kuid see tähendab ka lööki erakonna senise valijabaasi pihta. Keskerakond ühines kunagi ALDE-ga, sest sinna kuuluvad selle eeskujudeks olnud põhjamaade keskerakonnad, mis ei kavatse sealt nüüd kuhugi minna. Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ühendavad siiski selgelt paremtsentristlikke (üldiselt Isamaast konservatiivsemaid), mitte lihtsalt tsentristlikke jõude.

Või kuidas peaksid need, kes on tähistanud 9. maid võidupühana, hindama Kõlvarti vaimustumist poliitikust, kes on väljendanud üsna selgelt poolehoidu teiselpool rindejoont võidelnuile? Edgar Savisaare ajal suutis Keskerakond mahutada endasse igasuguseid frukte, sisuliselt ka maailmavaatelisi vastandeid, kuid Kõlvart ei ole Savisaar ning sama strateegia ei pruugi enam hästi toimida. Võib juhtuda, et Madisoni liitumisest Keskerakonnaga võidab lõpuks kõige rohkem hoopis Aivo Petersoni KOOS, sest see annab tõuke erakonna lagunemiseks teisest servast – nii et Keskerakonna vaatepunktist oli see kahtlemata riskantne samm, mis annab mingis mõttes märku ka selle juhtide meeleheitest.

Madison enam Järva- ja Viljandimaal ei kandideeri

Meie valimisringkonna vaatepunktist on kõige olulisem tagajärg aga ilmselt see, et Jaak Madison, kes kogus eelmisel aastal Riigikogu valimisel üksinda suurema osas siin EKRE-le antud häältest, kandideerib 2027. aasta parlamendivalimistel hoopis Harju- ja Raplamaal, kus Keskerakonna esinumbriks oli viimati Jüri Ratas, mitte enam Järva- ja Viljandimaal. Kohalikel valimistel kandideerib ta järgmisel aastal uuesti Tallinnas. Nii et ka Viljandi linnapeaks ei ole fännidel võimalik teda enam valida.

EKRE sai eelmisel aastal Riigikogu valimisel Järva- ja Viljandimaal 23,3% häältest, kuigi kõigile oli selge, et selle kohalik esinumber Madison ei kavatse europarlamendist tagasi Eestisse tulla. Tema asemel võttis Riigikogus koha sisse taas Kalle Grünthal, kes on nüüd vahepeal oma kuluhüvitiste skandaali tõttu EKRE-st lahkunud. Madisoni tuules astusid sealt pärast eurovalimisi välja ka Valmar Haava ja Rein Suurkask. EKRE pink on jäänud siin üsna hõredaks. Kas peaks äkki ise parteisse astuma?

Michali valitsus ohustab majanduse elavnemist

KLIKIMEEDIA TOETAB: Äripäev, Eesti Päevaleht ja Postimees kiitsid uue valitsuse plaanid kohe heaks.

Kuigi praeguses olukorras on maksukoormuse kasv vältimatu, sest ainult kulude kärpimisest ei piisa, peaksid poliitikud mõtlema paremini läbi, kuidas ja milliseid makse tõsta. Valitsusliidu uuendatud tegevusplaan valmistas selles osas pettumuse, sest see plaan ei ole vastutustundlik ega tekita kindlustunnet, vaid seab hoopis ohtu Eesti majanduse taastumise.

Just siis, kui inflatsioon on langenud Eestis viimase kolme aasta madalaimale tasemele ja Eesti maksebilansi jooksevkonto on jõudnud ülejääki, tulevad Reformierakond, SDE ja Eesti 200 välja plaaniga, milles sisalduvad läbimõtlemata maksutõusud ohustavad otseselt Eesti majandust.

Eesti Pank prognoosis juunis, et käesoleva aasta teises pooles saab Eestis rohkem kui kaks aastat kestnud majanduslangus läbi ja võib näha pööret kasvule. Samas toodi ettenägelikult välja, et Eesti eelarvepoliitika võib majanduspilti prognoositust erinevaks kujundada. Võimalik, et Michali valitsuse plaanitud sammud nii kiiresti majanduses toimuvat veel oluliselt ei mõjuta, kuigi inflatsiooni kasvule aitab ilmselt kaasa juba teadmine nende saabumisest, kuid järgnevatel aastatel saab kavandatud maksutõusude mõju olema kindlasti tuntav.

Asjaosaliste jutt, et maksude tõstmine on vajalik majanduse käima tõmbamiseks, on lihtsalt piinlik. See näitab, et nad on kas ise täielikud idioodid, kes ei mõista üldse turumajanduse toimimist, või peavad idiootideks kõiki teisi. Ma ei välistaks võimalust, et mõne puhul neist kehtivad korraga selle lause mõlemad pooled.

Ühest küljest tahetakse luua rahvusvaheliste suurinvesteeringute Eestisse meelitamiseks pakett, mida lapsesuu Tsahkna nimetas kolmikliidu pressikonverentsil otsesõnu suurinvestorite toetuseks, kusjuures avaldatud kokkuleppes on kuulutatud selle eesmärgiks piirkondliku konkurentsivõime suurendamine. Teisest küljest aga kehtestada maks ettevõtete kasumile, mille puudumine on seni olnud Eesti üheks suurimaks konkurentsieeliseks.

Äkki teeks hoopis nii, et jätaks selle maksu kehtestamata ega hakkaks kühveldama maksumaksjatelt kogutud raha sellistele investoritele, kes vajavad Eestisse tulekuks riigipoolseid toetusi? Vanasti lähtusid vähemalt ennast parempoolseteks pidavad poliitikud seisukohast, et mida vähem riik majandusse sekkub, seda parem, aga nüüd on see klassikalise liberalismi aluseks olev põhimõte Eestis nähtavasti unustatud.

Kohalike šampanjasotside juht Läänemets pidas samal pressikonverentsil väga heaks seda, et plaanitav maksude tõstmine on “solidaarne” – puudutab igaüht. Käibemaksu tõstmine seda kahtlemata teeb. Puudutab mitte üksnes juriidilisi, vaid ka füüsilisi isikuid, kusjuures kõige tugevamalt väiksema sissetulekuga inimesi. Nii et võib prognoosida, et inflatsioon kasvab, vajadus toimetulekutoetuste järele suureneb ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime kahaneb.

Plaanitav füüsilise isiku tulumaksumäära tõstmine puudutab tänu inflatsiooni kasvule ning sellest tulenevale palgasurvele paljusid tõenäoliselt tuntavamalt kui praegu tundub (isegi siis, kui maksuküüru kaotamine lõpuks toimub). Minu arvates oleks mõistlikum minna üle lihtsalt korralikule astmelisele tulumaksule, aga see ei oleks nii “solidaarne” ja jääb seega ära.

Kavandatud aktsiisitõusude osas võib küll mõista tervishoiukulusid suurendavate kahjulike harjumuste (alkohol, tubakas) kõrgemat maksustamist, aga bensiini hind on Eestis juba niigi suhteliselt kõrge ja kasvab ka tänu käibemaksu tõstmisele. Kas on ikka tõesti hea plaan majanduse elavdamiseks ning inimeste kindlustunde, heaolu ja toimetuleku suurendamiseks sinna veel 5% aastas otsa keerata?

Mõnes osas on küsimus muidugi prioriteetides. Selle asemel, et paisutada riiklikult toetatud üürielamute programmi, mille tulemuseks võivad olla kenad, aga tühjalt seisvad majad, võiks minu arvates suurendada hoopis korterelamute rekonstrueerimistoetuste mahtu ja leevendada väikeelamute rekonstrueerimistoetuse kasutamise reegleid, et seda meedet rohkem kasutataks.

Vajadus suurendada kaitsekulutusi, millega nüüd Eestis kõiki maksutõuse põhjendatakse, on muidugi selge, kuid selle võrrandi teiseks pooleks peaks olema ka nende kulutuste senisest oluliselt suurem läbipaistvus. Avaldatud plaanis rõhutatakse küll soovi arendada ning toetada Eesti kaitsetööstust, aga kui see tähendab suuri ja väga kasumlikke tellimusi ettevõtetele, nagu näiteks Milrem Robotics, kus enamusosalus ning sellega kaasnev otsustusõigus kuulub juba mõne hoopis teise maailmajao inimestele, siis võib juhtuda, et suur osa sellest rahast läheb lõpuks ikkagi Eestist välja. Ka kaitseinvesteeringutel peab olema Eesti jaoks selge ja mõõdetav kasutegur. Lihtsalt niisama miljardeid tuulde loopida pole mõtet.