10 aastat kollektiivsete pöördumiste õigust

Riigikogu konverentsisaalis toimus eile seminar teemal “10 aastat kollektiivsete pöördumiste õigust”, mille korraldasid Eesti Koostöö Kogu ja Riigikogu põhiseaduskomisjon. Kogu üritus on veebis järelvaadatav-kuulatav, aga neile, kes seda teha ei viitsi, teen siia oma märkmete põhjal lühikese kokkuvõtte.

Riigikogu esimees Lauri Hussar (Eesti 200) märkis, et kollektiivsete pöördumiste õiguse loomine oli Rahvakogu algatustest kõige edukam. Samas avaldas ta arvamust, et Eesti oli seda tehes teenäitajaks, eeskujuks teistele. Tema sõnul on pöördumised olnud sageli ajast ees, omamoodi jäämurdjateks, näiteks abieluvõrdsuse osas. Aga seda võimalust on hakatud kasutama ka mittesihipäraselt, näiteks parlamendierakondade poolt, kes saavad ju ise Riigikogus teemasid tõstatada – erinevalt parlamendivälistest jõududest.

Liia Hänni (SDE) meenutas, et juba põhiseadust tehes toimusid tulised arutelud rahvaalgatuse seadustamise üle, kuid 1930-ndate kogemust silmas pidades jäeti see siis kõrvale. Riigikogu liikmena tundnud ta hiljem suurt piinlikkust, kui petitsioonidele kogutud allkirjad, näiteks elektrijaamade erastamise vastu, suurt arutelu ei tekitanud. Kui Eestis olukord 2012. aastal pingestus, oli tal silme ees Islandi kogemus, millest tuli siis idee kutsuda ellu rahvakogu.

Vahemärkus: 2012. aasta oktoobris kiideti Islandil rahvahääletusel ülekaalukalt heaks kuus ettepanekut, mis olid jäänud sõelale rahvakogu-laadse ettevõtmise tulemusel uue põhiseaduse koostamiseks. Toona ei olnud veel teada, et pärast 2013. aasta valimisi jääb põhiseadusreform seal parlamendis määramata ajaks venima.

Rait Maruste (Reformierakond), kes oli siis Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, meenutas, et petitsiooniõigus oli 10 aastat tagasi küll uus Eesti jaoks, aga siiski mitte mujal maailmas. Ta leidis, et nüüd on aeg järele mõelda, kas seda saab teha täpsemaks, paremaks.

Hänni arvas, et võiks mõelda, kas allkirjade arvu järgi muuta menetlust – kui on kogutud rohkem allkirju, kas siis võiks petitsioon minna näiteks arutamisele Riigikogu täiskogu istungil, mitte ainult mõnes komisjonis. Maruste leidis, et tuleks täpsustada tingimusi, millele petitsioon peab vastama, ja neile vastamist peaks hindama juba see platvorm, kus allkirju kogutakse. Hänni möönis, et pöördumiste kvaliteet on väga oluline, kuid rõhutas, et see võimalus on mõeldud eelkõige (erakondadeks) organiseerumata kodanikele – ka nendel peab olema võimalus ennast kuuldavaks teha.

Vahemärkus: soovitan toetada praegu kolme pöördumist, mille juurde pääseb selle lingi tagant!

Rahvaalgatus.ee oli sulgemise äärel

Külli Taro (Eesti Koostöö Kogu) rääkis, et tegelikult on olnud juba korduvalt laual küsimus, kas rahvaalgatus.ee peaks hakkama pöördumisi modereerima. Seni ei ole seda tehtud. Nõutud on vaid seda, et vene- või ingliskeelsed pöördumised varustataks ka eestikeelse tõlkega, sest Riigikogule tuleb pöördumised esitada eesti keeles. Ajal, mil presidendiks oli Kersti Kaljulaid, hakati seal koguma allkirju ühele venekeelsele sõimukirjale, mille osas pöörduti siis presidendi kantselei poole ja küsiti mida nad sellega tegema peaks, aga sealt öeldi, et ärge tehke midagi. Vajalikke allkirju see pöördumine kokku ei saanud.

Küsimus on selles, mida teha nende pöördumistega, mille lahendamine ei ole Riigikogu pädevuses. Kohalikele omavalitsustele suunatud pöördumiste jaoks sai lehele loodud eraldi alajaotus. Züleyxa Izmailova (Eesti 200) tõstatas küsimuse, kas nende puhul võiks lävendit alandada, sest see on praegu kehtiva seaduse järgi tunduvalt kõrgem (vähemalt 1% hääleõiguslikest). Hänni ja Maruste olid mõlemad nõus, märkides samas, et kogu kohaliku omavalitsuse korralduse seadus vajaks uuendamist.

Hänni leidis, et Riigikogu võiks ise rahvaalgatus.ee kogemuste vastu huvi tunda ning toimunut analüüsida. Maruste rõhutas vajadust riikliku rahastuse järele, et süsteem töötaks paremini ja inimestel tekiks suurem usaldus selle vastu. Taro rääkis, et eelmise aasta lõpus oldi tegelikult seisus, kus mõeldi see veebileht kinni panna, sest raha selle pidamiseks enam ei olnud, aga siis saadi riigikantseleilt ühekordne rahastus, mis võimaldab seda veel vähemalt sel aastal töös hoida.

Demokraatia vajab pidevat uuendamist

Maiu Lauring (DD Demokraatiakeskus) rääkis demokraatia seisust maailmas, tuues välja, et viimasel ajal on see tegemas vähikäiku. Ta märkis, et meile tuntud demokraatia on pea 200 aastat vana mudel ning nüüd peaks julgemalt ja laiemalt mõtlema, kuidas seda uuendada, et see sobiks ka 21. sajandisse. Tema sõnul on vaja ühiskondlikku arutelu demokraatia tervise üle, sest esindusfunktsioon on tänapäeva esindusdemokraatias tegelikult katki, esindamist enam ei toimu. DD Demokraatiakeskus peab eriti oluliseks, et jääksid püsima õigusriik, võimude lahusus, demokraatlik vastutavus ja ideoloogiline pluralism. Selle nimel on vaja järjepidevat tööd, sealhulgas rahvakogude korraldamist.

Maarja-Leena Saar (Eesti Koostöö Kogu) tutvustas koostöös Soome innovatsioonifondiga Sitra valminud võrdlevat ülevaadet kahe riigi kollektiivsete pöördumiste arengutest viimase kümne aasta jooksul. Õiguslik raamistik ja menetlemise protsess on Eestis ja Soomes täiesti erinevad, kuid mõlemal pool lahte on asjad muutumises. Soomes tuleb esitada seaduseelnõu või eelnõu ettepanek ja nende koostamisel nõustab algatajaid justiitsministeerium. Riigil kulub selle peale palju vahendeid, kuid realiseerub esitatud ettepanekutest lõpuks enam-vähem sama palju (loe: vähe) kui Eestis. Samas on seal algatajatele antavad vastused sisulisemad, konkreetsemad.

Rahvaalgatus.ee lehel anti eelmisel aastal 314 tuhat allkirja. Umbes 2/3 allkirjadest tuleb naistelt, kolmandik meestelt. Kui palju eri inimesi nende allkirjade taga on, seda ei ole võimalik öelda, sest sellist isikustatud statistikat süsteem ei võimalda. Küsimus on nüüd siis selles, kas suurem allkirjade arv peaks tooma endaga kaasa laiema arutelu, ja mida teha nende pöördumistega, mis ei kuulu Riigikogu pädevusse. Soomes on praegu seitse riiklikku osalusportaali, aga enamasti kasutatakse justiitsministeeriumi oma ja suund on võetud ühtse osalusvärava poole.

Züleyxa Izmailova kogemuslugu

Oma kogemustest rahvaalgatus.ee kasutamisega rääkis Züleyxa Izmailova, kes tegi seal üldse esimese üles pandud pöördumise. 2016. aasta 4. märtsil hakkas koguma allkirju pöördumine lendorava kaitseks. Portaalis esines alguses veel tehnilisi tõrkeid, kuid meediafoon oli väga toetav. Riigikogu kiitis soovitud määruse heaks sama aasta detsembris. 2016–2021 tegi Izmailova seal üheksa algatust, mis kogusid kokku 68 tuhat allkirja. Edukateks on osutunud ka seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmist ja abieluvõrdsust puudutanud pöördumised. Selles mõttes, et need muudatused on hiljem tõesti ära tehtud.

Izmailova sõnul on portaal muutunud aastatega palju kasutajasõbralikumaks, inimesed on õppinud seda kasutama ja ta isegi käib seal veel päris tihti vaatamas, kas on midagi allkirjastada. Hiljem märkis ta veel, et tema kogemuse põhjal sõltub menetluse kvaliteet palju sellest, kui palju kõlapinda algatus meedias saab, mis omakorda sõltub sellest, kui laiapindne on algatajate ringkond.

Lõpuks toimus paneelarutelu, läbi käidi rida teemasid. Üks neist see, kuidas saada tähelepanu. Timo Tarve (Kuku Raadio) rääkis, et kui ta Riigikogu hoonesse sisenes, tuli sisse ka kolm TV võtterühma, aga sinna saali ei jõudnud neist ükski. Taro märkis, et pöörduti mitmete väljaannete poole, kuid huvi oli pehmelt öeldes leige. Algatuste osas on tema sõnul näha, et tähelepanu pälvivad kergemini need, mis on suunatud kellegi või millegi vastu, kuid tõesti sisulistele muudatusettepanekutele on sageli raskem allkirju kokku saada.

Hänni meenutas portaali Täna Otsustan Mina allakäiku, mille kordumist tuleks vältida. Ta pidas oluliseks, et juba iga noor, kes lõpetab põhikooli, teaks sellise portaali ja selliste võimaluste olemasolust. Taro rääkis, et isegi need noored, kes tulevad õppima riigiteadust (õpetab Tallinna Tehnikaülikoolis), teavad neist teemadest vähe, ühiskonnaõpetuse programm on väga ajalookeskne.

Saar märkis, et läbi kollektiivsete pöördumiste tegemise kasvavad ka uut moodi poliitikat tegevad inimesed, professionaalsed huvikaitsjad. Tea Danilov (Arenguseire Keskus) toonitas, et tuleb mõelda kuidas siduda kollektiivseid pöördumisi paremini esindusdemokraatiaga – sellest sõltub ka see, kui agaralt Riigikogus nende teemadega tegeletakse. Hänni leidis, et Riigikogus võiks komisjon määrata kollektiivsele pöördumisele raportööri, kes sellega tegelema peab, see aitaks ka riigikogulastel rohkem esile tõusta ja tõstaks nende huvi vastavate teemadega tegelemise vastu.

Salvestust kogu üritusest saab näha ja kuulata selle lingi taga. Poliitikuid oli kohal vähe, küll aga viibis publiku hulgas riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe.

Hommikul juhtusin nägema, kuidas esimesena eurovalimisteks oma kandidatuuri esitanud Vsevolod Jürgenson andis valimiskomisjoni maja juures pika venekeelse intervjuu, milles väitis muu hulgas, et rohepöörde tõttu on olukord Eestis varsti hullem kui Afganistanis ja paljud inimesed tahavad, et ta asutaks uue erakonna. Mina valiks nüüd küll europarlamenti pigem vasakpoolse Jane Priimägi, aga nende valimiste tulemus saab olema kindlasti huvitav – ja ka loodetavasti mõtlemapanev.