Need kohalikud valimised kujunesid selgelt Eesti praeguse valitsuse usaldushääletuseks. Normaalses demokraatlikus riigis astuks peaminister, kelle erakond sai vaid 10% häältest, ametist tagasi ja laseks kuulutada välja erakorralised parlamendivalimised, et ametisse saaks astuda uus valitsus, millel on rahva hulgas tugevam toetus.
Reformierakonna praeguse languse juured ulatuvad aastasse 2012, kui Viljandi ordulinnuse varemetes toimunud üldkogul vilistati kohalike reformierakondlaste poolt välja ja karjuti maha avalikult erakonna varjatud rahastamisest rääkima hakanud Silver Meikar ning toimus koondumine rahastamisskandaali keskmes olnud endise peasekretäri Kristen Michali toetuseks. Toona langetati valik, mis määras ära erakonna edasise arengusuuna ja võimaldas Michalil jätkata selle tuumikus.
Muidugi ei ole süüst puhas ka vahepeal erakonda juhtinud Kaja Kallas, sage külaline Viljandis juba lapsepõlvest saadik. Tema oli ju see, kes rääkis enne viimaseid parlamendivalimisi, et maksud ei tõuse, kuigi oli teada, et nende tõstmisest ei ole pääsu. Samuti oli ta rahustanud neid inimesi, kes kartsid homoabielude seadustamist, kuid pärast valimisi tehti see kohe ära.
Reformierakonna languse arhitektideks võib pidada ka Tarmo Jüristot ja teisi selliseid tegelasi, kes soovitasid erakonnal hoiduda enne valimisi teatud teemade tõstatamisest. Kuid lõpuks langetasid otsuse seda teha siiski erakondlased ise. Kogenud poliitikud pidanuks teadma, et hakates tegema pärast valimisi märgilise tähtsusega asju, milleks nad valijatelt mandaati ei küsinud, röövivad nad endalt paljude valijate usalduse. Nüüd siis kukuti endale kaevatud auku.
Kaja Kallase tunnustuseks tuleb märkida, et eelmisel aastal Euroopa Komisjoni lahkudes soovitas ta kutsuda Reformierakonnale uue juhi valimiseks kokku erakonna üldkogu. See oli erakonna juhatus, kuhu kuulub mitu Viljandimaalt valitud inimest, mis otsustas seda soovitust eirata ja kinnitas Kallase mantlipärijaks kiirkorras Michali. Reformierakonna tavaliikmetele ei antud isegi võimalust midagi otsustada, nad seati lihtsalt sündinud fakti ette.
Michali leer kartis, et erakonna juhiks võib kandideerida Hanno Pevkur, kes on küsitluste kohaselt valijate ja ka erakonna enda liikmete hulgas Michalist populaarsem. Oli seda siis ja on seda muide jätkuvalt. Kui erakonna reiting lähemate kuude jooksul ei parane, hakkab selle ridadest kostuma kindlasti hääli, mis nõuavad, et järgmise aasta suvel toimuval üldkogul tehtaks vajalik vangerdus. Oleks sümboolne, kui see üldkogu toimuks siis Viljandis.
Praegu jätkab Eesti ebapopulaarse peaministriga, kelle lähimateks nõunikeks poliitikaküsimustes (riigisekretär, peaministri büroo juhataja, nõunik sisepoliitika küsimustes jne) on just Viljandiga seotud inimesed. See näitab, millist ebaproportsionaalselt suurt rolli mängib Viljandi kogu Eesti poliitikas. Ja see on ka üks neist põhjustest, miks Viljandi tuleks võtta kaitsepolitsei luubi alla, nagu on kirjas algatuses, mida saab toetada oma allkirjaga selle lingi taga.
PS. Kunagise Reformierakonna valijana (viimati 2011. aasta parlamendivalimistel) ei välista ma võimalust, et võin seda kunagi maailmavaatelistel põhjustel isegi veel valida, kuid selleks peaks see erakond enne kõvasti muutuma. Esimene samm puhastumise suunas oleks Michali lahkumine.