Minu jaoks oli veidi üllatav, et Jaak Madison ei liitunud EKRE-st sündinud erakonnaga Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK), millega ta ise inimesi ühinema kutsus, vaid astus hoopis Keskerakonda, kuid väga ootamatult see samm nüüd ka ei tulnud.
Eurovalimistel hävis Keskerakond väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad peaaegu täielikult. Riigis tervikuna ei olnud häältesaak küll palju väiksem kui viie aasta eest, kuid selle taga oli venekeelse valijaskonna kasvanud valimisaktiivsus. Varem seda erakonda toetanud eestlastest valijate hääled korjas suuremalt jaolt ära erakonna endine esimees Jüri Ratas, kellest sai nüüd üks Isamaa eurosaadikutest.
Keskerakonna endise juhi liitumine Isamaaga ei olnud tegelikult vähem riskantne samm kui Madisoni astumine Keskerakonda. Ratasele ja Isamaale tasus võetud risk ennast ära. Eks paistab, kas sama juhtub ka Madisoni ja Keskerakonnaga.
Kas Madison suudab peatada erakonna lagunemise?
Eurovalimised näitasid, et Keskerakonnal on vaja võita kuidagi tagasi eestlastest valijaid, sest muidu võib see järgmisel aastal kohalikel valimistel paljudes paikades volikogust välja langeda. Keskerakonna vaatepunktist ongi Madisoni esmaseks ülesandeks nüüd tegelemine just sellega.
Ambitsioonikate kohalike tegelaste lahkumine erakonnast algas juba Mihhail Kõlvarti esimeheks valimisel (näiteks esitas siis lahkumisavalduse Põhja-Sakala poliitikamees Priit Toobal). Eurovalimiste tulemused andsid sellele protsessile uuesti hoogu (Viljandimaal oli nüüd tuntuim lahkuja Mulgi vallavanem Imre Jugomäe). Nendes omavalitsustest, kus elavad valdavalt eestlastest valijad, jõudsid kohalikud poliitikud järjest sagedamini järeldusele, et seotus Keskerakonnaga ei tule nende karjäärile enam kasuks. Selline kohalike eestvedajate lahkumine ähvardab aga viia selleni, et Keskerakond ei suuda järgmisel aastal paljudes omavalitsustes valimistel üldse oma nimekirjaga välja tulla.
Kas kunagine EKRE wunderkind aitab nüüd võita Keskerakonnal tagasi eestlastest valijate toetuse, peatada erakonna lagunemise eestikeelsetes maapiirkondades ja aidata sel moel kaasa Keskerakonna uuele tõusule? Kindlasti usuvad seda Mihhail Kõlvart ja tema lähikond, sest muidu ei oleks nad ju sellist käiku teinud.
Paistab, et vähemalt osa Madisoni senistest valijatest suhtub tema sammu mõistvalt ja jääb talle igal juhul truuks, sest nende silmis on ta nagu mingi väike messias, kes läks nüüd Keskerakonda uueks looma. Samas on ka palju pettunuid. Päris huvitav, kui palju hääli ta veel saaks, kui eurovalimised toimuksid täna…
Madison kutsub nüüd inimesi astuma Keskerakonda, aga tundub, et vähemalt Viljandi linnas ja vallas on tema tuules EKRE-st lahkunud praegu suuresti segaduses ja tunnevad ennast pigem tema poolt reedetuna (linnas jõuti ju vahepeal juba luua isegi ERK-i osakond).
Võib juhtuda, et Kõlvarti & Co. kalkulatsioonid osutuvad ekslikeks ja Madison ei suudagi toetust Keskerakonnale eestlaste hulgas oluliselt kasvatada. Võib-olla erakonna reiting kokkuvõttes hoopis langeb, sest paljudele selle senistele toetajatele jääb see samm mõistetamatuks.
Keskerakonna kavandatav lahkumine ALDE-st, et ühineda Euroopa tasandil Euroopa Konservatiivide ja Reformistidega, viib selle ridadest kindlasti Kadri Simsoni ja teised veel allesjäänud liberaalsemad tsentristid. Kõlvart võib seda isegi soovida, et vabaneda võimalikest konkurentidest erakonna sisemises võimuvõitluses, kuid see tähendab ka lööki erakonna senise valijabaasi pihta. Keskerakond ühines kunagi ALDE-ga, sest sinna kuuluvad selle eeskujudeks olnud põhjamaade keskerakonnad, mis ei kavatse sealt nüüd kuhugi minna. Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ühendavad siiski selgelt paremtsentristlikke (üldiselt Isamaast konservatiivsemaid), mitte lihtsalt tsentristlikke jõude.
Või kuidas peaksid need, kes on tähistanud 9. maid võidupühana, hindama Kõlvarti vaimustumist poliitikust, kes on väljendanud üsna selgelt poolehoidu teiselpool rindejoont võidelnuile? Edgar Savisaare ajal suutis Keskerakond mahutada endasse igasuguseid frukte, sisuliselt ka maailmavaatelisi vastandeid, kuid Kõlvart ei ole Savisaar ning sama strateegia ei pruugi enam hästi toimida. Võib juhtuda, et Madisoni liitumisest Keskerakonnaga võidab lõpuks kõige rohkem hoopis Aivo Petersoni KOOS, sest see annab tõuke erakonna lagunemiseks teisest servast – nii et Keskerakonna vaatepunktist oli see kahtlemata riskantne samm, mis annab mingis mõttes märku ka selle juhtide meeleheitest.
Madison enam Järva- ja Viljandimaal ei kandideeri
Meie valimisringkonna vaatepunktist on kõige olulisem tagajärg aga ilmselt see, et Jaak Madison, kes kogus eelmisel aastal Riigikogu valimisel üksinda suurema osas siin EKRE-le antud häältest, kandideerib 2027. aasta parlamendivalimistel hoopis Harju- ja Raplamaal, kus Keskerakonna esinumbriks oli viimati Jüri Ratas, mitte enam Järva- ja Viljandimaal. Kohalikel valimistel kandideerib ta järgmisel aastal uuesti Tallinnas. Nii et ka Viljandi linnapeaks ei ole fännidel võimalik teda enam valida.
EKRE sai eelmisel aastal Riigikogu valimisel Järva- ja Viljandimaal 23,3% häältest, kuigi kõigile oli selge, et selle kohalik esinumber Madison ei kavatse europarlamendist tagasi Eestisse tulla. Tema asemel võttis Riigikogus koha sisse taas Kalle Grünthal, kes on nüüd vahepeal oma kuluhüvitiste skandaali tõttu EKRE-st lahkunud. Madisoni tuules astusid sealt pärast eurovalimisi välja ka Valmar Haava ja Rein Suurkask. EKRE pink on jäänud siin üsna hõredaks. Kas peaks äkki ise parteisse astuma?