Eestis kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse võtmisega seoses on selle sammu pooldajad oma avalikes sõnavõttudes pidevalt rõhutanud, et vaja on piirata Venemaa kodanike mõju kohalikule poliitikale. Nüüd aga teatas üks riigikogulane vastuses minu edastatud arvamusele konkreetse seaduseelnõu kohta, et küsimus on tegelikult hoopis rohkem viimastel aastatel riiki saabunud ukrainlastes. Uurisin selle peale veidi statistikat.
Statistikaameti andmetel elas Eestis käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 60414 Ukraina ja 79332 Venemaa kodanikku, aga kui vaadata nende vanuselist jaotust (tegin ülaltoodud graafiku statistikaameti andmete põhjal), siis on selgelt näha, et nooremates vanuserühmades on Ukraina kodanikke tunduvalt rohkem. Eestis elavatest Venemaa kodanikest enam kui pooled, täpsemalt 52,4% on juba vanuses 60+, aga Ukraina kodanikest ainult 10,5%. Alla 50-aastaseid Ukraina kodanikke elas Eestis 48305, Venemaa kodanikke 27186. Vahe on kahtlemata märkimisväärne, enam kui 20 tuhat inimest.
Mis on nüüd selle statistika valguses põhiseaduse kiireloomulise muutmise tegelik eesmärk? Selle sammu pooldajad armastavad rääkida, et see peaks motiveerima inimesi taotlema rohkem Eesti kodakondsust. Seejuures räägitakse, et seda peaksid tegema Venemaa kodanikud. Aga 65,7% Venemaa kodanikest on siin juba vanuses 50+. Vaevalt leidub nii vanade inimeste hulgas palju neid, kes hakkavad nüüd hääleõiguse saamise nimel Eesti kodakondsust taotlema.
Eestis elavatest Ukraina kodanikest on samas 80% alla 50-aastased. Need on inimesed, keda nüüd tegelikult survestada tahetakse. Inimesi, kes on põgenenud sõja eest ja kaotanud enamasti tõenäoliselt kõik, mis neil oli Ukrainas, tahetakse survestada ütlema lahti ka Ukraina kodakondsusest, kui nad tahavad oma edaspidise elu Eestiga siduda ja siinse ühiskonna osaks saada. Ja seda kõike serveeritakse avalikkusele veel Ukraina toetamisena. Ei, see on hoopis ülim künism.