Kuigi praeguses olukorras on maksukoormuse kasv vältimatu, sest ainult kulude kärpimisest ei piisa, peaksid poliitikud mõtlema paremini läbi, kuidas ja milliseid makse tõsta. Valitsusliidu uuendatud tegevusplaan valmistas selles osas pettumuse, sest see plaan ei ole vastutustundlik ega tekita kindlustunnet, vaid seab hoopis ohtu Eesti majanduse taastumise.
Just siis, kui inflatsioon on langenud Eestis viimase kolme aasta madalaimale tasemele ja Eesti maksebilansi jooksevkonto on jõudnud ülejääki, tulevad Reformierakond, SDE ja Eesti 200 välja plaaniga, milles sisalduvad läbimõtlemata maksutõusud ohustavad otseselt Eesti majandust.
Eesti Pank prognoosis juunis, et käesoleva aasta teises pooles saab Eestis rohkem kui kaks aastat kestnud majanduslangus läbi ja võib näha pööret kasvule. Samas toodi ettenägelikult välja, et Eesti eelarvepoliitika võib majanduspilti prognoositust erinevaks kujundada. Võimalik, et Michali valitsuse plaanitud sammud nii kiiresti majanduses toimuvat veel oluliselt ei mõjuta, kuigi inflatsiooni kasvule aitab ilmselt kaasa juba teadmine nende saabumisest, kuid järgnevatel aastatel saab kavandatud maksutõusude mõju olema kindlasti tuntav.
Asjaosaliste jutt, et maksude tõstmine on vajalik majanduse käima tõmbamiseks, on lihtsalt piinlik. See näitab, et nad on kas ise täielikud idioodid, kes ei mõista üldse turumajanduse toimimist, või peavad idiootideks kõiki teisi. Ma ei välistaks võimalust, et mõne puhul neist kehtivad korraga selle lause mõlemad pooled.
Ühest küljest tahetakse luua rahvusvaheliste suurinvesteeringute Eestisse meelitamiseks pakett, mida lapsesuu Tsahkna nimetas kolmikliidu pressikonverentsil otsesõnu suurinvestorite toetuseks, kusjuures avaldatud kokkuleppes on kuulutatud selle eesmärgiks piirkondliku konkurentsivõime suurendamine. Teisest küljest aga kehtestada maks ettevõtete kasumile, mille puudumine on seni olnud Eesti üheks suurimaks konkurentsieeliseks.
Äkki teeks hoopis nii, et jätaks selle maksu kehtestamata ega hakkaks kühveldama maksumaksjatelt kogutud raha sellistele investoritele, kes vajavad Eestisse tulekuks riigipoolseid toetusi? Vanasti lähtusid vähemalt ennast parempoolseteks pidavad poliitikud seisukohast, et mida vähem riik majandusse sekkub, seda parem, aga nüüd on see klassikalise liberalismi aluseks olev põhimõte Eestis nähtavasti unustatud.
Kohalike šampanjasotside juht Läänemets pidas samal pressikonverentsil väga heaks seda, et plaanitav maksude tõstmine on “solidaarne” – puudutab igaüht. Käibemaksu tõstmine seda kahtlemata teeb. Puudutab mitte üksnes juriidilisi, vaid ka füüsilisi isikuid, kusjuures kõige tugevamalt väiksema sissetulekuga inimesi. Nii et võib prognoosida, et inflatsioon kasvab, vajadus toimetulekutoetuste järele suureneb ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime kahaneb.
Plaanitav füüsilise isiku tulumaksumäära tõstmine puudutab tänu inflatsiooni kasvule ning sellest tulenevale palgasurvele paljusid tõenäoliselt tuntavamalt kui praegu tundub (isegi siis, kui maksuküüru kaotamine lõpuks toimub). Minu arvates oleks mõistlikum minna üle lihtsalt korralikule astmelisele tulumaksule, aga see ei oleks nii “solidaarne” ja jääb seega ära.
Kavandatud aktsiisitõusude osas võib küll mõista tervishoiukulusid suurendavate kahjulike harjumuste (alkohol, tubakas) kõrgemat maksustamist, aga bensiini hind on Eestis juba niigi suhteliselt kõrge ja kasvab ka tänu käibemaksu tõstmisele. Kas on ikka tõesti hea plaan majanduse elavdamiseks ning inimeste kindlustunde, heaolu ja toimetuleku suurendamiseks sinna veel 5% aastas otsa keerata?
Mõnes osas on küsimus muidugi prioriteetides. Selle asemel, et paisutada riiklikult toetatud üürielamute programmi, mille tulemuseks võivad olla kenad, aga tühjalt seisvad majad, võiks minu arvates suurendada hoopis korterelamute rekonstrueerimistoetuste mahtu ja leevendada väikeelamute rekonstrueerimistoetuse kasutamise reegleid, et seda meedet rohkem kasutataks.
Vajadus suurendada kaitsekulutusi, millega nüüd Eestis kõiki maksutõuse põhjendatakse, on muidugi selge, kuid selle võrrandi teiseks pooleks peaks olema ka nende kulutuste senisest oluliselt suurem läbipaistvus. Avaldatud plaanis rõhutatakse küll soovi arendada ning toetada Eesti kaitsetööstust, aga kui see tähendab suuri ja väga kasumlikke tellimusi ettevõtetele, nagu näiteks Milrem Robotics, kus enamusosalus ning sellega kaasnev otsustusõigus kuulub juba mõne hoopis teise maailmajao inimestele, siis võib juhtuda, et suur osa sellest rahast läheb lõpuks ikkagi Eestist välja. Ka kaitseinvesteeringutel peab olema Eesti jaoks selge ja mõõdetav kasutegur. Lihtsalt niisama miljardeid tuulde loopida pole mõtet.